Meie väike Jenni ei olegi ju enam nii väike – vaid neli kuud veel ja saame siin juba esimese aasta üle hõistata. See rõõm, mis Jenni meile igapäevaselt toob on ikka piiritu ja seda nii mulle Teeduga kui ja JJ-le, sest nüüd saavad õde-venda juba koos päris asjalikult tegutsetud.

Söögi osas liigume ikka üsna tasasel sammul, menüüs on igasugused köögivilja püreed lihaga, puder pirni või õuna püreega ning joogiks pakume peale sööki ka vett. Neid lisatoidu kordi on päevas enamasti 3 – hommiku ja õhtu puder, ning lõunaks siis püree, kogused on samas pigem väiksed ja rinnapiima saab ikka täpselt nii palju ja tihti kui soovib. Liha lisandumine mingeid probleeme või vaevusi ei ole põhjustanud, saanud on nii veiselihaga püreed kui ka kanalihaga.
Suurim muutus on sel kuul olnud siis tükilise toidu proovimine, selleks tegin Beebipere kokaraamatu retsepti järgi bataadi kotlette (mis, muideks, on JJ absoluutsed lemmikud ja mu süda sulab rõõmust, kui mõtlen, et mu poja lemmik toit on miski, mis on päris minu valmistatud otsast lõpuni). Neile kotlettidele soola muiduig ei lisa ja bataati ostan ka mahedat.
Mahedaga seoses – kui ma alles üks päev olin valmis minema Prismast ka tavalist bataati ostma, siis ma sain kerge šoki seal neid nähes – tavaline ehk siis mitte mahe (öko) bataat oli metsikult suur, lausa hirmuäratavalt suur 😀 Samal ajal Biomarketist või isegi sealt samast Prismast ostetud mahe bataat on 2 x väiksem. Pani korraks mõtlema küll, et hmm.. millega seda tavalist siis küll väetatakse, et selline kasv saavutatakse (ok, vahe võib ehk ka sordist oleneda muidugi mingil määral).
Jennile panin paar seda kotletti siis taldrikul ette ja eks ta uuris, vaatas, katsus ja noh, rohkem meenutas see tegevus ehk mõnda kunstitundi kui lõunat, aga samas läks ikka veidi suhu ka ja algus on tehtud. Ahh jaaa, kamapalle pakkusin talle ka, aga neid kasutas ta ainult oma peenmotoorika arnedamiseks ja noppis neid rõõmsalt kandikult ning loopis maha… suhu aga mitte ühtegi 😛

Kui hambad ei sega, siis on ööd meil väga rahulikud 2 tankimist on jätkuvalt teemaks, aga siis magame kohe edasi (täna öösel ei olnud ühtegi söögikorda!). Päeva jooksul on unesid ikka 2-3, olenevalt päevast võib õhtune uinak vahele jääda, aga mulle tundub, et pigem on selleks veel vara, sest nii on maru kerge juhtuma, et ööunne mineku ajaks on ta juba üleväsinud. Ööunne lähevad lapsed meil 21-22 vahel. Ma ei taha seda aega ka varasemaks nihutada, sest sellisel juhul oleks näiteks suvel üsna raske kuskile külla pisut kauemaks minna või ise kedagi siin võõrustada, kui lapsed kell 19 näiteks magama soovivad.

Kaalu ja pikkust saame koduste mõõtmiste järgi öelda, et on 8kg ja 70cm (tundub, et kaal pigem seisab, aga pikkust on juurde tulnud, ühtlasi on loogiline, et kuna ta hakkas nüüd ise liikuma, siis kaalutõus pidurdub), järgmine arstivisiit on vist alles 9-kuuselt plaanis.

Liikumiskiirus on preilil märkimisväärne ja ühest toast teise läheb ta juba nii ruttu, et vahel pean teada lausa taga otsima, sest “alles ta ju oli siin”. Liikumisviisiks on hetkel roomamine. Ehk ei ole ka käputamine kaugel, sest tundub, et tublisti üritab ta ka istuma saada – samas… kiiret pole ja näha on, et ega siin midagi tulemata ei jää.

Jenni ja JJ on lihtsalt nii musud koos, et lausa lust on vaadata. Loomulikult tahab Jenni ikka olla seal, kus suur vend mängib ja asjatab. Üldiselt läbi saavad nad ikka hästi, aga eks tuleb ette, et väga hoogne trall võib Jennile veidi hirmutav tunduda ja siis peame mängu veidi rahustama. Kuigi mängud muutuvad iga päevaga järjest ühisemaks, tuleb ikka vahepeal meeldetuletada, et Jenni on veel väikseke.

Varsti asume teele oma esimesele suurele seiklusele neljakesi ja see on ikka suur rõõm, aga ühtlasi ka päris põnev ettevõtmine, sest Jenni vanuses lapsega ma sellist reisi polegi varem teinud.
Juhhei kõigele heale, mis ees ootab!