Umbes täpselt aasta tagasi üritasin märgata mingeid vihjeid Jenni saabumise kohta ja nüüd on ta meiega olnud juba 11 kuud, mis on läinud päris lenneldes.

Sel kuul mingeid väga suuri muutusi või sündmusi ei toimunud, pigem kõige varasema lihvimine ja no esimesed iseseisvad seismised ehk siin kõige mainimisväärsemad olnud.

Isu on nüüd jätkuvalt hea ja järjest rohkem läheb ka tükilisem toit + beebiküpsised-mõnglid, värsked marjad jms, mida vahel snäkiks saab. Rinnapiima osa oleme päeval nüüd vähendanud, aga öist söömist ei piira ja päris võõrutamise plaane veel ei tee ka.

Kärus magamist ta jätkuvalt eriti ei hinda ja eelistab kõhukotte-linasid, vahepeal oli paar nädalat ka selline trall, et meie varasem imeliselt lihtne ööunne uinuja ei jäänud enam ka voodis magama ja ma suigutasin teda jälle linas või kotis. Aga sel nädalal tundub, et see faas vist on nüüd möödas ja sobib ka voodis magama jääda. Mõni oleks ehk üritanud seda faasi nö maha suruda ja hakanud teda magama koolitama kuidagi, aga mulle tundub, et lihtsam on last “kuulata” ja teha nii, et ta end hästi tunneks – nii ei pidanud me neil nädalatel mingeid võitlusi vaid läksime rahumeelselt magama – lihtsalt tavapärasest veidi erinevalt.
Seda postitust siin trükkides magab ta mul kotiga selja peal näiteks 😀

Kuna ta pidevalt ringi trallib ja ei püsi pudeliski paigal, siis kaalutõusu eriti siit loota polnud ja kodune kaalumine annab tulemuseks ikka 8.5kg, pikkust on veidi nagu tulnud ja mõõtes venitab välja ca 74cm

Nüüd siis täpselt kuu, et esimeseks suureks sünnipäevaks valmistuda, nii vahva ja põnev!