Kolmas kord – kas ootamine läheb lihtsamaks või raskemaks

Nagu ma ühes eelnevas postituses lubasin, kirjutan veidi pikemalt sellest, milline see kolmas ootus mul on, sest on palju positiivset, aga samal ajal ka mõned murepilved.

Positiivne on kindlasti see, et nagu juba Jennit oodates on laste kõrvalt rase olemine mõneti lihtsam, sest sa lihtsalt ei saa näiteks endale lubada kehval enesetundel terveks päevaks end vallutada, ka ei istu ja ei aja sa enam näpuga järge rasedust kajastavates raamatutes, foorumites – sest noh, sul ei ole eriti aega ja tegelikult sa tead juba niigi üsna hästi, et mis toimub, mis seal ikka lugeda.
Beebile asjade ostmine tundub ka selline väiksem ettevõtmine kui varem, sest  nüüd on juba päris hea aimdus sellest varustusest, mida me tegelikult vajame ja kasutame, osa sellest on olemaski. Ma ilmselt teen nimekirja nüüdki, lihtsalt, et oleks lihtsam järge pidada, aga ausalt, see nimekiri kahaneb iga lapsega. Riiete osas ma muidugi kahtlustan, et kui paari nädala pärast lapse soo teada saame, siis see praegune rahu natuke asendub ikka shoppamisega, aga liiga palju ette ei plaani varuda, pigem sellise basic kraami, et kohe alguses oleks riideid piisavalt, et ei pea esimese asjana poodi jooksma (tegelikult ma ei jookse ka praegu, netist ostes palju mugavam ju).
Ka käru osas oleme hetkel üsna äraootaval seisukohal – kui Jennit ootasin olin kindel, et kahe lapse käru on meil absoluutselt vaja ja oli ka, see oli üsna asendamatu abiline. Sel korral mul sellist tugevat veendumust ei ole – sest Jenni on vanem, kui oli JJ siis, samuti olen ma lapsekandmisega nüüd nii kodus, et see lahendab päris mitmed olukorrad ise ära. Täiesti välistatud pole ka võimalus, et Jenni lasteaiaga alustab sügisest ja siis liigun ma enamasti hoopis ühe lapsega.
Kui ma üldse kogu selle valmistumise osas millegagi päriselt hoogu olen läinud, siis need ongi vist hoopis kandevahendid, mis esikus meil lausa eraldi riiuli on omale hõivanud – et noh, iga lapse jaoks midagi ja beebile siis veidi ekstra lisaks 😀
Kõik see osa on chill.

Veidi vähem chill olen ma siis, kui mõtlen, et ok, kolmas kord tuleb ka sünnitada, ärevus poeb sisse, igasugused mõtted tulevad pähe. Mis sel korral saab? – esimesed hirmud on seotud sellega, et kas ma saan õigel hetkel nüüd aru, et on minek ning, et ma samas ei hakkas liialt sabistama ja iga valehäire peale haiglasse jooksma. Selle ajastamise stressi osas olen mõelnud ka planeeritud kodusünnituse varianti, samas, ma annan aru, et Jenniga oli kõik ilus ja tore, aga see oli ka vedamine, kas mul veab uuesti, kas ma tahan seda riski võtta? Ja kui kodusünnitus, siis kus JJ ja Jenni oleks, ma pole päris see tüüp, kes tahaks neid sünni hetkel pressides oma kõrvale, hakkaksin neile mõtlema selmet endaga tegeleda ja ma pole ka kindel, kuidas neile selle protsessi kuulminegi kõrvaltoast näiteks tunduda võiks. Ning kui ma kardan, et ma ei jõua õigeks hetkeks haiglasse, siis on täpselt sama suur võimalus, et ämmaemand ei jõua õigeks hetkeks minu juurde ehk siis jälle üksi? ja kas on jälle õnne?
Oeh, see õnn, sellega seoses võib olla mul üldse ei veagi sel korral kerge sünnitusega nagu varem, valutan ja möllan hoopis 24h, mille jooksul jõuaks ka mitu korda haiglasse ja tagasi minna – ega seda ette ju ei ennusta, samas, enda poolt püüan ikka kõik nii teha, et ise ennast ei takistaks või pidurdaks – kui hakkab pihta, siis ikka liikuma ja siht silme ette, aga kui ma oskan tuua põhilise erinevuse JJ ja Jenni sündide juures, siis on see sekkumine. JJ-ga oli seda haiglas ikka üksjagu, see pigem segas, ma olin KTG küljes, mingist liikumisest ei olnud juttugi “lama küljel”, mul oli paha, abitu ja nõrk olla. Kindlasti korduvsünnituse juures mängib rolli eelnev kogemus ja see sisemine teadmine, et mis toimub ja mida tegema peab, ilma liigse sekkumiseta oli ennast nii palju lihtsam kuulata, ma tahaks eeldada, et see kogemus ka nüüd minu kasuks on, kuid kas ma saan haiglas piisavalt rahu, et ennast kuulata ja mitte protseduurireeglite sisse ära kaduda (siinkohal, mainin ära, et ma olen igati meie nn tavameditsiini pooldaja, paljud asjad on vajalikud, et ema ja laps ikka koos sellest kõigest eluga välja tuleks ja selle nimel kõik see personal ka oma tööd teeb – aga kas alati on kõigil aega ja mahti konkreetsetel juhtudel sekkumisest sekkumise pärast hoiduda, ma ei tea).
Variant on kaaluda ka individuaalse ämmaemanda teenuse kasutamist haiglas või hoopis doula valida – viimase osas tekkis mul ka küsimus, et kuidas sünnitusosakonna personal douladesse suhtub, kas neid nähakse positiivse abina või hoopis segajatena, kas see võib tekitada mingit negatiivset hoiakut hoopis? Kellel on kogemusi doulaga, jagage neid julgelt, see on huvitav.

See kõik on nii ennustamatu asi, et ma ei tea tõesti, miks ma oma pead sellega vaevan, aga tunnen vist, et ehk on kergem kui need erinevad võimalused vähemalt nn paberil läbi mängin ja kaaluda – läheb siis kuidas minema peab.

Sellised mõtted seoses praeguse ootusega, hetkel veidi reaalsem teema on lähenev LA ultraheli, kus ehk õnnestub ka beebi sugu teada saada, selles osas olen ma täiesti 0 üllatuse sõber ja kui see vähegi võimalik on, siis teada me ka tahame 😀

IMG_4343

17+5

11 thoughts on “Kolmas kord – kas ootamine läheb lihtsamaks või raskemaks

  1. Mina sünnitasin koos doulaga ja teise lapse puhul kutsuksin kindlasti doula uuesti appi. Esiteks kohtud temaga juba enne, räägid lahti oma hirmud jne, mina visualiseerisin ka oma ideaalsünnituse, mis suuresti nii läks ka. Üks minu soove oli haiglasse nö viimasel minutil jõuda ja sinna ma jõudsingi juba 8 cm avatusega. Enne seda oli doula meil kodus toeks ja tema ju saab aru, millal peaks haiglasse kindlasti minema. Ta lisas kogu protsessile väga palju turvalisust. Sünnitasin ITKs, aga tegelt ma ei mäleta väga palju häirivat sekkumist ( va avatuse kontroll ja vahepealsed KTGd). Mina liikusin enamuse sünnitusest palatis ringi, sest just püstine asend toimis kõige paremini+ olin vannis. Doula oli loomulikult kogu aeg meiega, ämmaemand peamiselt ainult presside ajal. Negatiivset suhtumist ma doula kaasamise tõttu ei tajunud, pigem just vastupidi. Olen ka kuulnud, et sellesse suhtutakse just positiivselt, sest see näitab, et naine on ennast sisuliselt sünnituseks ette valmistanud.

    Liked by 2 people

      • Doula oli Karita Mikko ja teda soovitan kindlasti:) Selle õige aja ära tabamisega on vast nii, et kui ükskõik milline esimene märk on võimalikust sünnitusest, siis helistad oma doulale ja arutad asja. Aga vast kõige õigem ongi praegu mõne doulaga ühendust võtta ja arutada, et kas ja kuidas teie koostöö võiks olla😊

        Liked by 1 person

  2. Ise käisin hiljuti ITKs sünnitusel kaasas ja kohe varsti peaks Pelku ka sattuma. Aga tõesti vastuvõtt ITKs oli täiesti kiiduväärt!!! Karita Mikko on sellel alal Eestis üks parimaid ning kodusünnitust planeerides soovitan Ingrid Käoküla,oma töö fanaatik ja see kuidas ta arvestab naise, lapse ja sünnituse loomulikkusega on fantast!
    Otsustama ei pea ka nö kõhutunde pealt. Nii doula kui kodusünnituse ämmakaga on võimalik(ja valides ka vajalik!) eelnevalt kohtuda, ning selle käigus kindlasti selgub nii mõnigi otsust teha aitav aspekt 🙂
    Päikest ja mõnusat kõhukasvatamist 🙂

    Liked by 1 person

  3. Uskumatu, kui erinevad on ikka naiste kehad. Sul juba 17 ndl ja kõht nii väike ja ometigi 3 laps tulemas. Minul endal teine ja 17 nädalaks olin ikka täielik pall juba ja raske oli ennast liigutada. Keha lihtsalt kogub massi 😀 Sul on vedanud 🙂

    Liked by 1 person

  4. Minul oli teisel sünnitusel doula, ka Karita Mikko. Tema on Eestis kõige suurema staažiga doula aga nüüd on juba välja koolitatud uus põlvkond doulasid, kes on väga südamega asja juures ning praegu vist koolitatakse veel järgmisi. Ise mõtlen, et ehk olen ka kunagi osa ühest doulade põlvkonnast, hihi.
    Mu esimene sünnitus oli pikk ning võrdlemisi raske (paljude sekkumistega), olen selle kogemuse eest tänulik, nautisin seda aga hiljem sain aru, et mul oli ka suur šokk. Teise raseduse ajal kohtusin mitu korda Karitaga ning sünnitus ei alanud enne sünnitusmajja minemist ning mingis punktis jäi toppama kuni Karita uksest sisse astus. See oli tõeliselt äge ja väestav ning ühtlasi tervenesin teise sünnitusega oma eelmistest traumadest. Kolmanda rasedusega sain Karitalt samuti toetust aga sünnitusel toetasin end ise ja oli ülimalt äge.
    Soovitan võtta doula küll, igatahes on ilus kogemus. Eriti see naiselik vägi ja toetus, seda on maailmale rohkem vaja!

    Liked by 1 person

  5. Mina sünnitasin 2 kuud tagasi itk-s ja kaasas oli doula õpilane kellel oli see esimene kord sünnitusel toeks olla. Ta oli täiesti imeline ja nii hea on kui kaasas on keegi, kes oskab nõu anda ja hoolitseb ka vaimse poole eest. Mul oli itks nagu kodusünnitus – imetore ämmaemand sattus ja kuna oli vähe sünnitajaid, oli tema ka suurema osa ajast kohal. Suhtumine ja koostöö doulaga oli ämmaemandal väga hea. Ilmselt veel kõige parem on kui sul on oma ämmaemand+doula. Selline oma väike (nais)meeskond 🙂

    Liked by 1 person

    • ITK ja vähe sünnitajaid kõlab nagu ulmefilm 😀
      Aga väga lahe, et sul selline tõesliselt suurepärane tähtedeseis juhtus olema, vahel see terake õnne ka ikka mängib rolli, lisaks heale ettevalmistusele.

      Liked by 1 person

  6. Mind tabas ka kerge sünnitushirm just kolmada lapse ootuse ajal. Ilmselt pisut võimendas seda teiste suhtumine, et kolmas sünnitus ja nüüd siis kardad ning muidugi klassika: ise oled veel arst. Esimesel korral mõtlesin, et olen kõrge valulävega ja heas füüsilises-vainses vormis, teine kord lootsin, et nüüd poole kergem/kiirem. Kolmandal korral panin endale kokku nn meeskonna: doula, individuaalne ämmaemand ja loomulikult mees. Valisin doula nende ametlikult kodulehelt, tema aitas mulle ämmaemada valida. Kohtusin mõlemaga korduvalt ja sain hirmudest rääkida. Raseduse viimased kaks nädalat oli kogu aeg tunne, et midagi on algamas ja sain ämmaemadale helistades rahu ja nõu. Olin väga rahul, et nii toimisin ja soovitan doulat soojalt. Ja sa ei pea teda tegelikult lõpuks sünnitusele kutsuma, öeldakse, et kui sellel hetkel tunned, et ei taha kutsuda, siis doula on juba oma töö teinud 😉

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s