Kus ma sünnitan?

Õige vastus on, et ma ei tea, sest plaane võib ju teha, aga elu on näidanud, et ega ta neist suuremat ei hooli. Loomulikult on sel korral ikka pidevalt see “nali” õhus, et no küllap ma mingi omapärase koha valin või kodus see juhtub, nali naljaks, aga plaani ma tegelikult pean ikka ja esimene valik kodu pigem ei ole.

Kaaludes siin erinevaid variante, tundub, et siht silme ees saab olema ikka haiglasse jõudmine, mis muidugi eeldab, et ma selle õige hetke ära tunnen ja siis kõik nagu õlitatult läheb – lapsehoidja(d) JJ ja Jenni juurde, Teet mulle järgi ning seejärel haiglasse. Ega mingit super head plaani ei ole ka, sest noh, eelmine kord ju tegelikult kõik täpselt nii oligi ja haiglasse ikka ei jõudnud.
Sellest tulenevalt soovitas mu ämmaemand ka nüüd siiski olla valmis võimaluseks, et ma jäängi koju – et parem on sünnitada kodus kui autos keset Pärnu mnt viadukti näiteks. Ehk siis kui on ikka tunne, et nüüd enam ei jõua, siis ei ole ka mõtet iga hinna eest veel kuidagi minema hakata vaid parem keskenduda sünnitusele ja lapsele – ma ju tegelikult tean, mida ja kuidas tegema peab ning ka vastava abi meie juurde jõudmine ei tohiks liiga kaua aega võtta. Et noh, naljaga pooleks ja samas täiesti tõsiselt ma ikka mingi suurema hunniku rätikuid siin läbi pesen ja valmis panen, lisaks miski suure sooja teki, et vajadusel beebile ümber panna ja vältida alajahtumist. Haiglakott ootab samuti ukse juures (selle sisust juba järgmises postituses).

Ja kuigi ma valmistun ja ega enam palju aega pole jäänud ja see beebi välja peab ju tulema varsti, siis ikka ma loodan, et see hetk tabab mind piisavalt ootamatult, mis vähemalt minu jaoks teeb kogu protsessi kuidagi kergemini üleelatavaks (et ei istu ja ei oota, et ok, millal nüüd valud algavad, hullemaks lähevad vms – nagu see oleks nt esilekutsumisega).
Ma ei ole sel korral üldse asjade varumise ja sättimisega mingit erilist tuhinat tundnud, nüüd võin öelda, et ok – esimesed riided on olemas ja ehk isegi piisavas koguses, ka voodi teema sai lahendatud alles nüüd – tavalise võreka asemel võtsime väiksema variandi, mille saab panna niisama meie voodi kõrvale, aga ka külje alla lasta ning kuna sel on rattad all, siis vajadusel ka päeval nt elutuppa tuua. Suurel võrevoodil lihtsalt ei näinud mõtet, sest Jenni näiteks magas võrekas vist kokku kaks korda ja eks me lapsed on pigem ikka kaisulapsed (mis lihtsalt imetades on mugavam ja minu und säästvam lahendus). Käru ootab ammu, sama ka turvahälliga – nendega pole muret.

No muidugi JJ ja Jenni ootavad beebit väga, küsivad, et millal ta tuleb ja näitavad asju, mis on titale mõeldud, näitavad mu kõhule, et tita on seal – ma loodan, et see vaimustus ei lahtu ka väikse venna saabudes, kuigi eks selles osas on palju ka meie teha. JJ on siin igatahes lubanud, et tema hakkab vennat mängima õpetama (vähe ei tule heldimuse pisar silma seda kuuldes eks).
Nii me siis ootame ja valmistume, täna lähme loomaaeda, katsun seal mitte sünnitama hakata, kuigi lugu oleks muidugi hea jälle 😀

IMG_8736-1

36 nädalat ootust, käisime Haapsalu rattarallil Teedule kaasa elamas, ikka veel on täitsa ok ka Jennit kanda vajadusel, poleks uskunudki

IMG_8826

Voodike ja esimesed asjad – valmis ja ootel

2 thoughts on “Kus ma sünnitan?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s