Üksi sünnitama ehk piirangud haiglates

Posted in ITK, Sünnitus by beritp

Jah, minul on hetkel veel eeldatavalt aega, ma ei tea, kas seda aega on piisavalt, et olukord Eestis viiruse osas normaliseeruks, aga mingi lootus mai alguseks asjade paremaks minemiseks ju siiski on. Aga, ma kasutan seda aega, et iseennast siiski ettevalmistada, et meie neljas beebi sünnib hoopis teistsugusel ajal ja tingimustes kui esimesed kolm. Ma saan tegeleda endaga, mujale energia suunamine ei tundu mõistlik.

Kõik see teema sellest, et eile saabus Eesti sünnitusmajadest info, et peresünnitused on peatatud ning sünnituse juures ei saa olla ei lapse isa ega sünnitaja valitud muu tugiisik.

Muidugi võib ja ilmselt kohe on valmis sööstma mainima nii sõbrad kui võõrad, et “aga mis sa üldse muretsed, sa ju sünnitad nii või naa kodus”. Ma olen sellesse kõigesse suhtunud huumoriga, teinud isegi selle üle nalja, aga ma tunnen, et ma siiski pean selle selgelt välja ütlema – kodusünnitus ei ole minu esimene valik, ka peale kahte kenasti kulgenud kodust sünnitust ei oleks see nüüd uue beebiga miski, mida ma ise valiks. Mulle meeldib kindlus ja valmisolek eriolukordadeks, mida haigla pakub ja olgugi, et on jah mõnus ilma liigse sekkumiseta valutada ja pressida, siis mind on rahustanud juba kas või see teadmine, et kiirabi on teel ja pärast haiglas vaadatakse mind üle (ning hoolimata täiesti suurepärasest enesetundest pole ka normaalsel ajal keegi meid koju kirjutama kiirustanud).

Ehk siis, ma valiks haiglas sünnitamise, kui mul on see valik. Elu võib teha nii, et seda valikut ei ole – laps sünnib äkksünnitusega nagu Jenni ja Jon või antakse eriti hullul ajal hoopis haiglast juhis, et ole parem kodus kuniks pole probleeme. Kõike võib olla kõike võib juhtuda.
Juba Joni ootamise ajast on mulle ämmaemandad öelnud, et valmis pean ma alati olema, et laps tuleb enne haiglasse jõudmist ja eks ma olen ka sel korral – puhtad rätid, riided, soojad tekid, koht vannitoas (kus põrandaküte kindlasti sees). Nüüd ilmselt ka valmis selleks, et kiirabi ei pruugi nii kiirelt jõuda, seega natuke rohkem süvenema platsenta sündimisse ning nabanööriga toimetamisse, vajalike steriilsete vahendite olemasolu jne. Aga kui asjaks läheb, siis esimene variant on ikka haiglasse pöördumine, kõik see ettevalmistus on ettevaatus juhul kui ei saa, ei jõua.

Eilse otsuse peale, et ei isasid ega tugiisikuid hetkel haiglas sünnituste juurde ei lubata, tegi mind ka korra ärevaks, et midaaa, Teet ei saagi tulla või? Ma rahunesin maha suht kiiresti, sest taipasin, et ta ei saaks tulla nii või naa – praeguses olukorras ei ole meil kedagi mõistlik laste juurde kutsuda, seega peab ta jääma igaljuhul suurematega koju ja mina üksi sünnitama või beebiga haiglasse. Tänu sellele mõttekäigule on mul lihtsam selle haiglate tehtud otsusega leppida.

Ma samas mõistan neid, kes olid siiski planeerinud mehe või tugiisiku kaasa võtta, kes oma peas olid nii planeerinud, kes on lootnud sellele toele, mida tugiisik sünnitusel pakub.
Aga – sünnituse esimene reegel minu meelest on see, et plaani, mis sa plaanid, asjad lähevad ikka oma rada. Seega sünnituse kui sellise puhul peab alati olema valmis ootamatusteks. Sel korral on see ootamatus mõnele antud teada lihtsalt varem, on aega kohaneda, leppida.

Veelgi olulisem on aga silmas pidada, et sünnitab naine, mina, sina – ema toob selle lapse ilmale ja olgugi, et isast või tugiisikust võib olla absouluutselt võrratu ja hea toetus, siis keegi meie eest sünnitada ei saa. Ainuke vajalik komponent sünnitusel on reaalselt siiski ema, kes sünnitab.
Ma kardan, et haiglad ei muuda lihtsalt emade tungivate soovide või hääleka nõudmise peale seda piirangut sünnitusel osalejate suhtes, seega selle vastu võitlemise asemel ma isiklikult soovitan nüüd võtta see aeg (nii palju kui kellelgi seda sünnituseni jäänud) ja end maksimaalselt ettevalmistada olukorraks, kus sa pead sünnitama ilma oma inimeseta.
Stress on sünnituse vaenlane, hoia sellest kaugele. Mind alati rahustab, kui olen mingiks olukorraks saanud valmistuda, praegu on see võimalus neil, kes ei sünnita kohe praegu, aga ka täna homme sünnitajad – hirm ja kurbus selle otsuse valguses sünnituse osas on OK, aga ärge laske sel enda üle võimust võtta. Kui see on sulle abiks, loe veel sünnitust käsitlevaid raamatuid, mõtle see protsess läbi selliselt, et olete SINA ja BEEBI, teie koos, kahekesi peate hakkama saama, sisenda endale, et te saate hakkama, te suudate seda.

Sisenda endale, et olgu kuidas on, sa tuled toime, sina ja beebi teete omavahel koostööd, kuula oma keha ja suuna oma energia praegu kõik sellesse protsessi. Ära lase end segada asjadel, mis on rikkunud su kaua valmis mõeldud ideaalse plaani, nüüd on aeg adapteeruda, keskenduda uuele plaanile.

Igasugused ideed protestiks kodus sünnitamise osas soovitan hoolikalt läbi kaaluda, kas see on sinu raseduse puhul võimalikult ohutu valik, kas sa reaalselt tahad seda, oled arvestanud riskidega ja kõrvutanud neid ilma tugiisikuta haigla sünnitusega, et kas emotsioonid kõrvale pannes on otsused mõistlikud, kui sul on VALIK. Äkki ongi nii, et järgmine samm ongi soovitus kodus sünnitada, aga see on juba next level olukord ja seniks kuni on valik, tuleb see valik nii ratsionaalselt kui võimalik antud olukorras, läbi mõelda.
Ja ma olen võrdlemisi kindel, et protestiks kodusünnitusega haigla suunas ähvardamine ei aita kedagi, ei ämmaemandaid haiglas ega perekonda kodus.

Ja ka kodusünnituseks tuleb valmistuda, kui oled reaalselt selle osas ebakindel ja ei tee seda mitte soovist, veendumusest, et see on parim vaid mingi kehva emotsiooni pealt, siis see kaasnev stress sind ka ei aita. (jajah, ma ka ju esimene kord ei valmistunud ei vaimselt ei füüsiliselt selleks, aga siis see oligi puhta adrenaliini ja eufooria pealt tehtud sünnitus, minuga olid tol hetkel sellest ootamatusest ainult 100% positiivsed tunded ja mõtted).

Kui JJ, minu esimene, sündis, siis ei saanud ka Teet peale sünnitust meiega jääda, kuna polnud ruumi, lisaks pidin ma olema ühispalatis, see oli mulle meeletu löök, sest ma ei olnud selle võimalusega isegi mitte arvestanud, täna esimest last oodates oleks ma küll positiivse meelega, aga natuke rohkem avatud sellele, et asjad ei lähe alati nii nagu ma ideaalselt ette olen kujutanud – siis on ka see löök väiksem ja oleks olnud tol korral ka minul.
Ka Jenniga olin ma haiglas ühe öö üksi ema ja lapse toas, kuna samuti polnud ruumi, aga sel korral ei olnud ma sellest enam nii häiritud ning ma ei keskendunud sellele, mis oleks võinud olla.
Mis ma tahan öelda on see, et ka mul ei ole asjad ühel või teisel moel läinud nii nagu olen tahtnud või plaaninud, et ma ei aja teoreetilist juttu, ma tean ja olen kõiki neid tundeid tundnud.

Ehk siis, mida mina teen:
– olen valmis, et ma sünnitan haiglas üksi
– olen valmis, et olen pärast haiglas beebiga üksi ja Teet ei saa tulla abiks, ei saa tuua mulle asju
– eelmisest punktist lähtuvalt pakin oma haiglakotti natuke teistmoodi kui varem, lisan rohkem sidemeid, lisan rohkem näkse, rohkem riideid juhul kui pean seal olema millegi pärast pikemalt ja neid vajan
– häälestan end, et kõik on OK, et me kõik saame hakkama
– aga olen ekstra valmis, et sünnitan kodus, räägin sellest lastega, et kui kogu mu lastebande peab olema juures, siis nad teavad, et nad ei pea minu pärast kartma

Olen valmis, et asjad ei lähe alati nii nagu plaanitud!

Mis ma soovitan sünnitajatele:
– ole valmis, et sul ei ole oma tugiisikut kõrval
– pane kirja oma hirmud selle uue olukorraga seoses ning vaata, kas leiad mõnele neist lahenduse, mida saad ettevalmistada
– nuta oma nutud
– ära lase hirmul või halbadel emotsioonidel end üle võtta, keskendu endale ja oma beebile
– loe imetamisega alustamise kohta kasulikku materjali, kui haiglas on kriis, siis ei pruugi sul olla võimalik ka imetamisnõustajat enda juurde saada. Leia endale nõustaja, kes on valmis sind konsulteerima läbi telefoni, chati, video, kui sul peaks olema probleem, kui saad, räägi temaga juba ette läbi, mida sa saad edukaks imetamisega alustamiseks teha või mida pead selles osas teadma.
– mõtle ja häälesta end sellele lainele, et kõik läheb hästi, beebi sünnib, saate koju ja olete siis oma pere keskel, teil on ees veel kogu maailma aeg, ära unusta seda, et sünnitus on alles algus, vaid üks samm.

Hoidke end, loodame, et see olukord läheb ikka kiirelt paremaks, aga hoia endaga ka teadmine, et sa suudad, sina ja beebi saate hakkama.

img_5532-1

27Jun2018

Kus ma sünnitan?

Posted in Kõht, Sünnitus by beritp

Õige vastus on, et ma ei tea, sest plaane võib ju teha, aga elu on näidanud, et ega ta neist suuremat ei hooli. Loomulikult on sel korral ikka pidevalt see “nali” õhus, et no küllap ma mingi omapärase koha valin või kodus see juhtub, nali naljaks, aga plaani ma tegelikult pean ikka ja esimene valik kodu pigem ei ole.

Kaaludes siin erinevaid variante, tundub, et siht silme ees saab olema ikka haiglasse jõudmine, mis muidugi eeldab, et ma selle õige hetke ära tunnen ja siis kõik nagu õlitatult läheb – lapsehoidja(d) JJ ja Jenni juurde, Teet mulle järgi ning seejärel haiglasse. Ega mingit super head plaani ei ole ka, sest noh, eelmine kord ju tegelikult kõik täpselt nii oligi ja haiglasse ikka ei jõudnud.
Sellest tulenevalt soovitas mu ämmaemand ka nüüd siiski olla valmis võimaluseks, et ma jäängi koju – et parem on sünnitada kodus kui autos keset Pärnu mnt viadukti näiteks. Ehk siis kui on ikka tunne, et nüüd enam ei jõua, siis ei ole ka mõtet iga hinna eest veel kuidagi minema hakata vaid parem keskenduda sünnitusele ja lapsele – ma ju tegelikult tean, mida ja kuidas tegema peab ning ka vastava abi meie juurde jõudmine ei tohiks liiga kaua aega võtta. Et noh, naljaga pooleks ja samas täiesti tõsiselt ma ikka mingi suurema hunniku rätikuid siin läbi pesen ja valmis panen, lisaks miski suure sooja teki, et vajadusel beebile ümber panna ja vältida alajahtumist. Haiglakott ootab samuti ukse juures (selle sisust juba järgmises postituses).

Ja kuigi ma valmistun ja ega enam palju aega pole jäänud ja see beebi välja peab ju tulema varsti, siis ikka ma loodan, et see hetk tabab mind piisavalt ootamatult, mis vähemalt minu jaoks teeb kogu protsessi kuidagi kergemini üleelatavaks (et ei istu ja ei oota, et ok, millal nüüd valud algavad, hullemaks lähevad vms – nagu see oleks nt esilekutsumisega).
Ma ei ole sel korral üldse asjade varumise ja sättimisega mingit erilist tuhinat tundnud, nüüd võin öelda, et ok – esimesed riided on olemas ja ehk isegi piisavas koguses, ka voodi teema sai lahendatud alles nüüd – tavalise võreka asemel võtsime väiksema variandi, mille saab panna niisama meie voodi kõrvale, aga ka külje alla lasta ning kuna sel on rattad all, siis vajadusel ka päeval nt elutuppa tuua. Suurel võrevoodil lihtsalt ei näinud mõtet, sest Jenni näiteks magas võrekas vist kokku kaks korda ja eks me lapsed on pigem ikka kaisulapsed (mis lihtsalt imetades on mugavam ja minu und säästvam lahendus). Käru ootab ammu, sama ka turvahälliga – nendega pole muret.

No muidugi JJ ja Jenni ootavad beebit väga, küsivad, et millal ta tuleb ja näitavad asju, mis on titale mõeldud, näitavad mu kõhule, et tita on seal – ma loodan, et see vaimustus ei lahtu ka väikse venna saabudes, kuigi eks selles osas on palju ka meie teha. JJ on siin igatahes lubanud, et tema hakkab vennat mängima õpetama (vähe ei tule heldimuse pisar silma seda kuuldes eks).
Nii me siis ootame ja valmistume, täna lähme loomaaeda, katsun seal mitte sünnitama hakata, kuigi lugu oleks muidugi hea jälle 😀

36 nädalat ootust, käisime Haapsalu rattarallil Teedule kaasa elamas, ikka veel on täitsa ok ka Jennit kanda vajadusel, poleks uskunudki

Voodike ja esimesed asjad – valmis ja ootel

13Apr2018

25+ nädalat, glükoosi taluvusest jms

Posted in Kõht, Tervis ja rasedus by beritp

Kui eriti täpne olla, siis varaseima tähtaja järgi on täna juba 25+4 nädalat oodatud ja 101 päeva veel jäänud – eks näis kui täpne see laps olla kavatseb.
Kahe lapse kõrval rase olla on ikka mõneti paras õnnistus, sest suurema osa ajast ei ole isegi meeles, et rase oled ja nii on vist vähem aega ka selleks, et jõuaks mõelda, et kas on raske, kas kuskilt valutab või on ebamugav, aga ega tõele au andes, mul on lihtsalt vedanud ja ongi maru hea olla.

Nii hea olla ei olnud teisipäeva hommikul, kui sain taas teha glükoositaluvuse testi, selleks oli vaja eelmine päev ka siis nüüd maru normaalselt süüa ja et mul sel korral oleks esimene nn paastu vere näit normis, siis esmaspäeval pärast kella kuute ma enam midagi ei söönud. Enne tankisin veel avokaado ja kodujuustuga, tarbisin terve päeva jooksul rohkelt vett ja kuigi kartsin, et enesetunne võib kehvaks minna õhtul, kui miskit näksida ei saa, siis tegelikult ei olnud midagi häda.
Hommikul olin kella 8 paiku ITK-s kohal, andsin kõvasti verd, jõin suhkrusiirupit ja püüdsin mitte oksendada. Õnneks oli minuga koos veel üks juulibeebi ootaja ja koos jutustades oli see ootamise aeg ikka palju talutavam (kel võimalus, soovitan ka kellegagi koos minna sinna).
Siinkohal mainin ka, et seda testi pidin tegema, kuna esimesel trimestril antud vereproovis oli mu veresuhkru näit lubatust kõrgem. Mul ei ole probleeme kaaluga, enesetundega, mu peres ei esine diabeeti ja ma ei ole kõrgendatud riskiga, AGA rasedusdiabeet ongi tihti sümptomiteta ja võib nö avalduda siis kui on juba hilja (kui ohus on ema ja/või lapse elu), sellepärast seda ka nii hoolsalt kontrollitakse ja nii kergekäeliselt ka seda testi tegema saadetakse. Ja oleme ausad, ma teeks ka kümme testi kui vaja, et oleks südamerahu ja teadmine, et kõik on korras või teadmine, et on probleem ja sellega tuleb tegeleda kõigi heaolu huvides.
Ja südamerahu ma sain, sest mu testi tulemused olid absoluutselt ideaalsed ning mu keha saab glükoosiga imehästi hakkama. Lootus on, et rohkem ma seda testi tegema ei pea, kui ka järgmiste vereproovide eel suudan end eelmise päeva õhtul veidi piirata, et seda näitu mitte saboteerida.

Lisaks headele uudistele seoses selle testiga sai eile ämmaemanda vastu võtul ikka mõõdetud vererõhku, mis oli normis (ilmselt tänu mu kahe tassi kohvi praktikale 🙂 ) ja EPK oli ka nüüd täiesti nädalatele vastav 25cm, eelmise korraga võrreldes kaalu juures +2kg ehk siis hetkel tiksun 59kg peal ning kokku juures 6kg. Kui võrrelda eelmiste ootustega, siis on tõenäoline, et umbes teine sama palju on veel lisandumas – oh joy, peab need veidi suuremad raseda riided ka välja otsima – veab, et kohe kohe on vast ka kleitide kandmiseks sobilikumad ilmad kohal.
Kui millegi üle kurta tahta, siis selle üle, et õhku vahel jääb väheks. Just siis kui toas toimetada, tahaks vahepeal eriti sügavalt hingata – aga veidral kombel õues seda muret pole, isegi mitte siis kui Jennit seljas kannan, ju tuleb vähem toimetada ja rohkem õues olla. Rasedana lapsekandmisest kirjutan varsti ka eraldi postituses.

Postituse alguse juurde tagasi tulles, 101 päeva wow – see aeg, kus meil saab olema kolm last pole enam üldse kaugel, äge!

25+4 nädalat oodatud

27Aug2016

Ja siia ilma saabus Jenni

Posted in ITK, Jenni, Sünnitus by beritp

26.08.2016 kell 14.00 sündis meie armas Jenni, oma kodus, õnnelikul 13. korrusel. Panen kirja, kuidas see kõik juhtus.

Reede algas nagu iga teinegi päev meil, Teet küsis, et kas peab tööle minema ja kuna mul mingit erilist tunnet polnud, siis tööle ta läks.
Meie JJ-ga tegime oma tavapäraseid toimetusi, aga aeg-ajalt sõbrannadega rääkides ütlesin, et tõesti, ma arvan, et beebi tulebki kas nüüd täna või laupäeval, sest neljapäeva õhtul oli arvatavasti eralduma hakanud limakork (arvatavasti, sest ega ma ju ka ei tea, milline see värk olema peab).
11.30 läks JJ rõdule oma lõunaund tegema ja ma mõtlesin, et kasutan seda aega, et duši all käia (meeles oli, et enne JJ sündi ma pea pesuni ei jõudnud ja jube ebamugav oli 😀 ). Duši alt tulles tundsin esimest reaalsemat valu, võimalus oli, et see on lihtsalt hetkeline ebamugavus, aga igaks juhuks kirjutasin Teedule, et parem oleks, kui ta koju tuleks, sest olemine pole kuigi hea. Tundsin, et ma ei taha selles seisus JJ-ga ainult kahekesi kodus olla.
Teet jõudis koju ca 12.40, selle aja peale olin ma jõudnud tööle panna eelmisel õhul tõmmatud “contractions” äpi, valud olid enamasti ühe minuti pikkused, aga vahed samas täiesti ebaregulaarsed – kord oli 15 minutit ja siis hoopis 3 minutit. Jõudsin nii 8 valuhoogu ära taluda, kui saabus 9. – eelmise kaheksa ajal olin ma lihtsalt sügavamalt hinganud ja kõik oli talutav, aga see üheksas valu oli metsik, enam hingamisest ei piisanud ja tulid “uuud” ja “aaaaad” ka mängu. Ja järgmisel hetkel tõusin püsti ja ütlesin Teedule, et veed tulevad. Ettenägelikult oli mul diivanile kaitseks pandud üks ühekordne aluslina ja vannilina, nii et diivan pääses. Veed olid õnneks selged ja selles osas muretsema ei pidanud, samas oli tunne, et ega oleks aeg sünnitusmaja poole asuda.
Ma võtsin koha sisse wc-s ja samal ajal palusin, et Teet suht kähku kutsuks mul ema JJ-d hoidma (kes õnneks jätkuvalt magas) ja me siis saame haiglasse liikuda. Kell oli 13.20 ja kui veel 20 minutit tagasi oli mul suht hea olla, siis nüüd tulid ürgsed “uud” ja “aad” üsna metsikult mu seest välja, valude vahesid ei suutnud ma enam jälgida, kogu see värk oligi üks suur valu. Boonus oli see, et sain wc-s olla, sest sooled muudkui tühjenesid (sellega tasub sünnitama minnes arvestada ja see on täiesti normaalne). Mäletan, et valutasin seal ja mõtlesin, et jumal halasta, kui hulluks need valud siis veel minna võivad, kui eeldatavalt peaks ikka ju paar tundi veel see kõik kestma – õige vastus oli, et ega hullemaks enam minna ei saanudki, ma lihtsalt ei teadnud seda.
13.40 jõudis mul ema meie juurde, küsis veel üsna rõõmsalt, et kuidas on, mille peale ma vist ainult röökisin seal potil ja üritasin kuidagigi midagi endale selga-jalga saada, et kiirelt haiglasse minna. Jõudsin nii kaugele, et olin meil korteri ukse peal, kui jooksin kiirelt tagasi vannituppa ja potil olles tundsin – PRESS!
Sel hetkel oli selge, et minust pole enam kuhugi minejat ja kutsuda tuleb kiirabi, Teet helistaski 112 ja ma jõudsin emale öelda, et pangu sinna vannitoa põrandale rätikud maha. Järgmisel hetkel olingi ise seal maas käpukil ja pressisin. Kell hakkas kohe-kohe 14 saama. Kiirabi helistas Teedule, et kas saame ise alla tuldud, Teet oli kahtlev ja ma vist karjatasin, et pressid on, kuhugi ei lähe!! Kiirabibrigaad hakkas üles tulema ja Teet läks neile ust avama. Viimane pilt, mida ta uksest väljudes nägi oli beebi juuksetutt paistmas.
Samal ajal tundsin ma, et nüüd beebi tuleb. Ema mu kõrval oli kergelt paanikas ja soovitas, et äkki ma ootaks veidi, et arstid kohe jõuavad. Ma tundsin samas, et olen täiesti rahulik tegelikult ja ei olnud tunnet, et asi oleks kontrolli alt väljas ning käratasin selle soovituse peale suht konkreetselt, et tule aita last püüda, sest nüüd tuli press ja koos sellega sündis ka pea, sain veel ühe käe talle alla ja siis püüdis mu ema ta rätiku peale. Sel hetkel astus sisse ka kiirabibrigaad ja nende abiga tuli ka kohe beebi keha välja – kell oli 14.00 ja meie Jenni oli just omas kodus sündinud.
Mulle tundus, et vist absoluutselt kõik kohal olnud olid kergelt eufoorias – sellist asja ikka ei juhtu iga päev. Mu enesetunne oli mega juba hetk pärast beebi sündi, kõik oli nii uskumatu ja ma teadsin, et nüüd on ju nö hullem möödas.
Vahepeal ärkas ka JJ, kes oli veidi häiritud, et mis see rahvamass siin korraldab ja kuhu emme nüüd viiakse. Õnneks ta oli päris kiirelt siiski rahunenud.
Aeg oli nüüd haigla poole teele asuda, korra veel tundus, et äkki tuleb ka platsenta kohe välja, aga see tunne läks üle ja jäi plaan, et platsenta väljutan siis haiglas.
Koomiline on mõelda, et mul olid valmis pandud mingid riided, millega mõtlesin sünnitama minna, aga reaalsuses läksin ma t-särgi ja palja tagumikuga, nabanöör jalgevahel rippumas ja suur saunalinna ümber tõmmatud. Vilkurite ja sireenide saatel asusime ITK poole teele, ikka veel suutmata hoomata, mis just oli juhtunud.
Kiirabibrigaadile tahaks siinkohal öelda tuhat tänu – te olite nii vaimustavalt normaalsed, rõõmsad ja abivalmid, et mul lihtsalt ei ole sõnu.
ITK-sse jõudes tundsin juba, et platsenta tahab tulla ja jõudsimegi kiirelt sünnitustuppa nr 1, kus see kohe ka välja tuli. Ämmaemand vaatas mind üle ja tegi ka kaks ilupistet, mis võtsid ehk aega ka 2 minutit (meeldetultetuseks, et pärast JJ-d õmmeldi mind ca 45 minutit).
Edasi mind puhastati, beebi Jenni sain omale kaissu ja siis jõudis ka Teet meie juurde. Jenni sai rahulikult rinda imeda ja pärast seda tehtud kaalumine ja mõõtmine andsid siis näitudeks 3455g ja 48cm
Esialgu arvas ämmaemand, et on võimalus, et saame ka kohe koju, aga kuna see sünd oli olnud siiski piisavalt ekstreemne, pidime ööseks haiglasse jääma. Perepalatid olid muidugi kõik kinni, kuid ühispalati asemel õnnestus vähemalt ema ja lapse oma saada. Hea seegi, oli palju rahulikum ja privaatsem küll.
Teet sai vastu õhtut siis JJ juurde koju minna ja meie Jenniga jäime kosuma ja üksteist uudistama ning kogu selle päeva üle järele mõtlema.

Mõned mõtted:
– ma lootsin kiiret sünnitust ja arvasin, et ehk see sinna 5 tunni kanti tuleb, seda, et esimesest valust läheb lapse sünnini 2h ei oleks ma eales uskunud.
– Jenni sündis ilma igasuguse kõrvalise sekkumiseta, ei teinud keegi KTG-d, ei kontrollinud avatust, ei teinud lahkliha lõiget või ei andnud valuvaigistit. Olime vaid mina ja beebi.
– kuigi olukord oli selline, et ma oleks võinud olla täiesti paanikas, siis tegelikult olin vist isegi rahulikum kui JJ sünni ajal. Kuskilt mu seest tulid need teadmised ja tunded, et mida ma just sel hetkel tegema pean ja nii ka tegin (näiteks käpuli minek).
– ühel hetkel ma tõesti mõtlesin, et ok, ma loodan, et beebi sünnib nüüd siin ja praegu, sest ma lihtsalt ei suuuuuuda enam kuhugi minna või autosse istuda.
– vedas, et ma ei olnud üksi, et ema ja Teet said mulle abiks olla. Teet oli muidugi kogu selle aja täielik rahu (kuigi sisemiselt muidugi oli ta ka üks jagu murelik olnud, nii ta pärast rääkis).
– plaani, mis sa plaanid, lõpuks läheb ikka nii nagu minema peab. Samas, ma olen väga õnnelik, et mul oli ees ka varasem kogemus, perekooli loengud, loetud raamatud jms – sest ma siiski teadsin, et mis toimub ja miks ja oskasin ennast ka aidata.

See oli uskumatu kogemus ja ilmselt ka selline, mis naljalt ei kordu, mul on suur rõõm ja õnn, et meil kõik nii-nii hästi läks. Täna, veidi vähem kui 24h pärast sünnitust saime juba tagasi koju ja harjume oma uue elukorraldusega – esimesed tunnid siin kõik koos olles annavad lootust, et kõik läheb ilusti.

Tervitused, siit õnnelikult 13. korruselt 🙂

25Aug2016

39+4 ja ÄE visiit

Posted in Kõht, Tervis ja rasedus by beritp

Arvake, kes ei ole sünnitama hakanud? Ma olen viimased paar nädalat käinud ringi sellise moega, et no kohe-kohe, aga ei midagi. Nõnda ei pääsenud ma ka tänasest ämmaemanda visiidist.

Nägin taas üle pika aja oma ämmaemandat, kes küll suve keskel arvas, et ega meil see visiit toimuma enam ei saa, no võta näpust, sai ja sai kirja panna ka järgmiseks nädalaks järgmise aja, sest nüüd pühapäeval saab 40 nädalat täis ja siis on kohtumised juba igal nädalal. Sain ka teada, et kui laps pole 41. nädalaks kohal, siis lähen edasi arsti juurde, kes otsustab, et kas ja millal oleks vaja esilekutsumine teha. Aga chill… sinna on veel aega õnneks ja ma panen oma panused siiski sellele, et beebi on varem väljas.

Täna siis mõõdeti vererõhku, mis oli normis (kugi mul enesetunne oli pigem selline, et äkki on liiga madal), EPK oli 36cm, beebi on peaseisus ja katsumisel tundus üsna vähe liigutatav, seega ehk siis nüüd fikseerunud.
Kaalu juures 2 nädalaga 1,5kg, olen jõudnud 68,5kg peale – kaalutõus kokku praegu 11,5kg
Enesetunne on 50/50, terve rasedus on olnud üks lust ja lillepidu, aga nüüd on ikka juba päris raske, kõht polegi teab, mis suur, aga lihtsalt on ebamugav. Ootusärevus on ka nii sees juba, et iga väiksema valukese peale tärkab lootus, et kas nüüd?!
Teisipäeval käisime grillipeol ja kuna seal sai end veidi rohkem liigutatud, siis õhtul sain 2 päris korralikku valuhoogu, mis samuti panid mõtlema, et oot, kas algabki (kuigi ise salamisi lootsin, et ehk ikka vastu ööd ei alga, tahaks puhata). Need hood läksid aga üle ja siiani tagasi pole tulnud.
Beebi teeb jätkuvalt oma tagumiku upitamise akrobaatikat – ma küll üritan talle öelda, et välja saab alt poolt, aga ta üsna järjekindalt proovib siiski vasakult küljelt väljuda.

Kodu on meil nii korras, et paha hakkab. Oma aja sisustamiseks ma muudkui koristan, pidevalt on tunne, et kui nüüd äkki peaks minek olema, siis ei taha, et elamine segamini meist jääks. Teedust ja JJ-st on natuke kahju, sest kui need kaks mänguväljakult tulevad, siis ma juba ukselt hõikan, et see liiv, mis tuppa tassiti peab nüüd tee toluimejasse leidma (veel paar kuud tagasi, oli mul üsna suva 😀 ).

Fun fact of the day on see, et JJ sündis just 39+4 nädalal, seega, kui väike õde suurest vennast eeskuju tahaks võtta, siis läheb tal juba üsna kiireks (mõned tunnid veel jäänud). Päris-päris ausalt öeldes, on mul endal tunne, et täna-homme, keha kuidagi nagu annaks märku sellest. Samas… ma ei üllatu absoluutselt enam, kui järgmine nädal kirjutan siin postitust 40+ nädalast 😀

Nimi on ka valmis ja ootab, olime Teeduga kahe nime vahel, üks oli juba kuidagi kinnistunud terve ootuse aja, aga nüüd sai see varem tagaplaanil olnud nimi hoopis meie poolt “universumi” märgid ja ootab oma kandjat. Nime ütlen välja muidugi siis kui beebi kohal 🙂

Hoidkem pöialt, et siis saaksin lähipäevil oma sammud ITK-sse seada ja sel korral siis majja siseneda juba sünnitajate uksest 😀

ps selle postituse valmimise ajal tõmbasin igaks juhuks telefoni valmis ka äpi, millega valude kestvust ja vahesid mõõta… nalja siin enam ei ole 😀

39_koht1

11Aug2016

37+4 ja ÄE visiit

Posted in ITK, Kõht, Tervis ja rasedus by beritp

Käes on see aeg, kui neid visiite ämmaemanda juurde tuleb nüüd ette iga kahe nädala tagant. Ka sel korral kohtusin veel asendajaga, järgmine aeg on juba jälle nö oma ÄE juures kirjas (kes küll julgelt arvas, et ega me ei kohtu ja kelle arvamuses ma hetkel juba kahtlema hakkan).

Enesetunne on hea, mõnel ööl saan eriti hästi magada ja samas mõni öö on külje keeramine nii piinarikkalt valus, et läbi une mõtlen “fine, mis siis, et see külg surema hakkab, olen nii veel järgmise tunni”. Samas neid nö raskeid öid on õnneks olnud vaid mõned üksikud.
Beebi on jätkuvalt väga aktiivne ja hetkel on tema lemmik tegevus enda (ilmselt tagumiku) pressimine vastu ühte mu kõhukülge, et siis näha, kui ebaloomuliku kuju see kõht ikka võtta võib – no mu silme läbi vaadates – ikka väga ebaloomuliku 😀 ma tegelikult ei tea, et kas see selline enese sirutamine ja sättimine seal tähendab, et tal ruumi veel küll ja veel ja niipea välja ei hakka tulema või hoopis vastupidi, et katsub piire ja tunneb, et kitsaks läheb (siin kirjutamise hetkel teeb ta seda taas).
Pea on tänase kontrolli järgi ikka all, ma loodan, et ta oma võimlemisega siis end ümber ei keera kuidagi ehk ikka selleks vast enam ruumi pole.

Kõik näitajad olid meil korras, minul vererõhk normis, EPK 36cm, beebi südametööga kõik hästi (miskipärast sellel ämmaemandal ta on lasknud neid südamelööke väga eeskujulikult kuulata). Kaal näitab hetkel 67kg, mis tähendab, et viimase 2 nädalaga on juurde tulnud +1kg ja kokku siis nüüd 10kg selle rasedusega (ja usun, et tuleb veel see 2-3kg ka ära).

Ma siin küll heietan, et beebi võiks ometigi juba tulla ja no tõesti võiks, kuna hetkel on ta juba nö tähtajaline laps, aga samas muidugi kuulsin äsja sünnitanud sõbrannalt, et ITK on jälle täiesti puupüsti täis ja ega seal suurt kuskil olla ei ole, nii et selles osas oleks jälle hea veidi oodata, äkki läheb rahulikumaks. Või kas läheb? Vaatasin ITK FB sündide tabelit ja no mu meelest on seal suht kõik päevad nagu beebibuum, vahet pole, mis kuu või nädal.

Paaril õhtul on justkui mingeid valusid tunda olnud, aga ei midagi regulaarset ja ilmselt pigem on beebi end sel hetkel jälle mingi “hea” närvi peale sättinud. See ootus on ikka üks naljakas asi – ühtpidi ma tõesti ootan, et hakkaks pihta ja saaks juba sünnitatud ja meie uue beebiga kohtuda, aga teistpidi, mõte, et peab ju jälle sünnitama ja see on valus ja natuke õudne ja pärast on paha jne, paneb väikse hirmujudina üle selja jooksma ikka ka. Ainus, mis lohutab on see, et nüüd ma ju tõesti tean, et kõik see valu, mis tuleb, on mööduv ja üleelatav.

Ämmaemand tänasel kohtumisel igatahes mingeid vihjeid peatsele sünnitusele ei andnud ja mainis, et viimasel ajal paljud lapsed tulevad pigem hiljem kui et varem ning, et see 37+ nädal aeg ei ole üldiselt väga populaarne sünnitamise aeg. Nojah, eks siis tuleb teda uskuda ja salamisi loota, et enam siiski pole palju jäänud.

37+4

28Jul2016

35+4 ja ÄE visiit

Posted in ITK, Kõht, Tervis ja rasedus by beritp

Põnevus-põnevus, täpselt kuu pärast on mul märgitud sünnituse tähtaeg, enesetunne on selline 50/50, mõnel päeval hakkan juba mõtlema, et oot-oot, kas miskit toimub ja mõnel teisel päeval võib vabalt ununeda, et üldse rase olen.

Selles osas on see rasedus üsna omamoodi olnud, mitte, et mul JJ-d oodates megaraske oleks olnud või mingid tohutud vaevused, aga ma mäletan, et see “lõputüdimus” tuli üsna jõuliselt peale ja oli selline ebamugav olla. Ma arvasin, et ega sel korral väga teisiti ei ole, kuna keha ehk rohkem kurnatud veel eelmisest ootusest + imetamisest, aga tunne on ootamatult hea. Just arutasime Teeduga siin ühel õhtul, et selle rasedusega on kergem olla ja ma ei vingu ka nii palju 😀 Kergem on olla mitmes mõttes, sest vaatasin eelmisest rasedakaardist järele, et JJ-d oodates kaalusin ma umbes sama palju kui praegu juba 23+. nädalal, seega on täiesti arusaadav, et liikuda ja toimetada on praegu lihtsam.
Migreen, mis eelmine kord mind lausa haiglasse kupatas, on sel korral end paar korda ilmutanud (just siis kui on olnud eriti palav ja lämbe ilm), aga kuna nüüd tean, kuidas ja millega reageerida, siis olen hullemast alati pääsenud.
Kui üldse millegi üle kurta, siis kõrvetised on siin vahepeal ikka päris jubedad olnud ja Rennie tabletid selles osas abiks. Ma muidugi pole sel korral ka mingi eriti tubli toituja olnud ja sisse läheb kõik, mis isutab, alates mahlapulgast lõpetades rosoljega (arvake, kas mul just tuli selle jutu peale mahlapulga ja rosolje isu 😀 😀 ).
Kohvi joon hommikuti siiani, aga vaikselt tunnen, et see isu hakkab otsa saama, mis on super, sest plaanin pärast beebi sündi sellest mõneks ajaks loobuda (nagu JJ-ga).
Pikemat maad kõndides hakkab ka veidi ebamugav ja enam eriti kuskil pargis või mänguplatsil JJ järel joosta ei taha, õnneks selles osas on Teet tubli ja poisid saavad õhtuse mänguka tiiru kahekesi edukalt tehtud.

Täna tuli teha ka käik ÄE juurde ja sel korral kohtusin siis asendus ämmaemandaga, temaga on mul ka järgmine visiit, mis nüüd lõpus on juba 2 nädala pärast. Õnneks oli see ÄE väga tore ja rõõmus ja igati asjalik.

Kaalu on hetkel 66kg, kuuga juures +2kg ja kogu raseduse peale siis +9kg, JJ-d oodates võtsin kokku juurde 13kg, tundub, et sel korral tuleb see suht sama… erinevus siis ainult selles, et nüüd oli algkaal madalam (halleluujah imetamine ja elu väikse lapsega, mis töötab paremini kui kõik trennid 😀 ).
Vererõhk oli normis, beebi südamelöögid samuti – ja kui tavaliselt peab teda selle anduriga veits taga ajama ja möllama, siis täna sai ÄE südamelöögid kätte kohe, kui selle anduri kõhule asetas.
EPK oli 34cm, katsumine ja kiire UH kinnitasid, et beebi on peaseisus ja päris-päris sügaval vaagnas (kui ÄE pead katsus, siis tekkis küll korra tunne, et issver, beebi peaaegu väljas ju 😀 ). Sellest siis ka kerge ebamugavustunne, kui pikemalt kõndinud olen.
Viimati tehtud GTT osas kinnitas ÄE mu enda välja loetud järeldust, et kõik oli tip-top ja sellega on nüüd ilmselt ühel pool ka.
Muus osas oligi see visiit üsna lühike ja mingeid märke, et beebi varem võiks tulla, ÄE ei täheldanud. Küll aga soovitas ÄE mul oma vedeliku tarbimisel silma peal hoida ja seda natuke tublimalt teha, eriti praeguste palavate ilmadega võiks päevas 1,5-2L vett päevas ära juua.

Eks siis ootame rahulikult edasi, pühapäeval täitub juba 36. nädal ja siis on täiskantud beebini jäänud vaid 1 nädal (ja mu poolest võib ta siis ka südamerahuga tulema hakata).

Sel korral sai kõhupilt tehtud kohe pärast ÄE visiiti 🙂

22Jul2016

Sünnituse planeerimine

Posted in Sünnitus by beritp

Kas saab üldse sünitust ette planeerida? Ega väga ei saa, lõpuks läheb kõik täpselt nii nagu minema peab, seda nägin väga hästi JJ sünni pealt. Siis olin ma mõttes valmistunud vähemalt 20h kestvaks maratoniks, aga läks hoopis oluliselt vähem, asjad, mida planeerinud olin… näiteks duši all valutamine, nendeni ei jõudnudki.

Ja just selle eelmise kogemuse pärast ja teadmise, et läheb kuidas läheb – on sel korral sünnitusele mõtlemine minu jaoks raskem kui esimesel korral. Samas ma tunnen, et peaks siiski selle teema enda jaoks ikka läbi mõtlema ja selleks on hea vahend ämmaemanda käest saadud sünnitusplaani ankeet (tegemist on vabatahtliku paberiga ja kui sul ongi täiesti ükskõik, et mis ja kuidas seal sünnituse ajal toimub, siis ei pea seda ka üldse täitma). Aga nagu öeldud, kasutan mina seda siis nö abivahendina, et see eelseisev katsumus mõttes läbi käia (postituse lõpus on sellest ankeedist ka pildid, kel huvi).

Sünnitusplaan

Kas olete sünnituseks valmistunud?
Arvan, et oleme (koos tugiisikuga), esiteks on see tee hiljuti läbi käidud, perekooliloengud pigem värskelt meeles ja osad raamatud samuti uuesti üle sirvitud. Samuti olen oma eelmise ootuse ajal kirjutatud perekooli jms valmistumise teemalisi postitusi ise uuesti üle lugenud.

Kellega koos sünnitama?
Minu puhul, siis koos lapse isaga, ehk Teeduga, isiklikult ma ei kujutaks seda muud moodi ettegi (kuigi jah, elus võib ette tulla ootamatusi ja võin end muidugi leida sealt ka üksi sünnitamast, aga no see ei oleks minu esimene eelistus). Teet on selles osas ka igati valmis ja arvestanud, et kaasa ta tuleb.

Privaatsus/muusika/alternatiivmeditsiin/erisoovid
Nii või naa on mul seal jalgevahel võõrad inimesed, kes mu lapse ilmale aitavad, mis privaatsusest me siin ikka räägime. Jah, live ülekannet ma sealt just ei teeks, samas see kas seal juures on 1 või 10 inimest, lõpuks minu jaoks ka mingit rolli ei mängi.
Oma muusikat ma kaasa ei plaani võtta, ei tunne, et see mind aitaks ja mis praegu tundub ehk kõva sünnitamise loona võib mind seal asja keskel hoopis närvi ajada. Alternatiivmeditsiini ma pigem ei poolda ja “haldjakõrvaga” valu tuimestama ei plaani hakata (aga, kes end selles valdkonnas koduselt tunneb võib ju kasutada mida iganes ta leiab, et see teda aitab, aga alati siis peaks sellest ÄE-d/arste ka informeerima, kui oled midagi manustanud, vahet pole, kas looduslikku või mitte looduslikku).
Erisoove otseselt ei ole, samas ootaksin, et võimalusel see ÄE, kes mu sünnituse juures on, loeks antud plaani läbi ja teaks arvestada, millised ootused mul võimaluste piirides on.

Minu soovid avanemiseperioodi kohta
Soovin olla võimalikult kaua kodus. See soov oli mul ka JJ ajal ja see töötas minu puhul suurepäraselt. Kodus ei olnud miskit mind segamas ka tundus see kõik kuidagi vähem jube ja hirmutav (et appii… ongi käes). Samas, sel korral pean ma arvestama kahe asjaga – esiteks JJ, kui mul ikka on juba korralikud valud ja uutan ja aatan, siis ei taha ma, et tema sellest väga ehmuks või “trauma” saaks, seega tuleb õigel ajal kodust lahkuda, et ta ei arvaks, et emmega on midagi pahasti. Teiseks siis sünnituse aeg, arvestades, et JJ-ga läks 7h, siis ÄE pigem arvas, et ega teisega kauem ei lähe, pigem on võimalus, et läheb kiiremini, eriti kuna kahe sünnituse vahe tuleb siiski üsna väike, siis ei tasu mul ka kodus kaua niisama vahtida, sest ma pigem ikka ei sooviks kodusünnitust 😀 Selles osas siis püüan toetuda oma vahetule enesetundele ja valude pikkuste ja vahede mõõtmise tulemustele.
Pigem soovin ka sünnituse ajal aktiivselt liikuda, eelmine kord aitas lihtsalt toast tuppa kõndimine mind väga hästi. Igasugust protsessi kiirendavat meditsiinilist sekkumist (nt lootevete varane avamine) sooviksin pigem vältida, kui selleks ei ole tungivat vajadust.

Valutustamismeetodid
See oleneb palju hetkeolukorrast ja siis tekkivatest soovidest. Jah, võib olla soovin kasutada sel korral dušši või tunnen, et Teet võiks teha massaaži, ka hingata püüan nii nagu on soovituslik. Samas ette ma ei planeeri valuvaigistite kasutamist ja juba ette ma selleks soovi ei avalda (JJ sündis täiesti ilma valuvaigistiteta), AGA kui seal tol hetkel kohapeal peaksin ümber mõtlema, siis nii on ja nii läheb (kui näiteks sünnitus venib pikemaks, siis 15-20h ma seal valude käes piinelda ka ei sooviks).

Väljutusperiood
Toa hämaruse ja vaikuse osas on mul ilmselt üsna ükskõik… ma arvan, et seda vaikust suudan ma seal ise edukalt rikkuda 😛
Sünnitusasendi osas olen üsna nõutu, JJ ajal olin kindel, et ei taha voodis lamades sünnitada, ÄE, kes tol korral juures oli, soovitas ja aitas seal ka igasuguseid asendeid proovida, aga lõpuks oli kõige mugavam ja parem ikka pool lamavas asendis voodil olla. Seega, ma pigem sel korral olen ka valmis kuulama ÄE soovitusi ja kui tunnen seal, et tahan siiski kuidagi teisiti olla, eks siis nii ka ütlen. Ühtlasi soovin ka ÄE soovitusi pressimise ajal, samas ma muidugi ei garanteeri, et neid soovitusi kõiki järgida suudan või tahan sel hetkel.
Kindlasti soovin, et laps kohe peale sündi minu kõhule/rinnale asetataks.

Sünnitusjärgne periood
Soovin, et nabanööri lõikaks läbi tugiisik, ehk siis Teet, ka JJ-ga oli tal see võimalus ja au. Mis puutub nabanööri pulseerimise lõppemise ootamist, siis selles osas kuulan arste, näiteks JJ puhul oli vajalik nabanööri kiirem lõikamine.
Lapse puhastamise ja pesemise osas olen ka kahtlev… ma ei mäleta, et kas ja mis soov mul JJ puhul avaldatud oli, samas ÄE ta seal vist puhtamaks tegi ja koos Teeduga ta riidesse pani. Räägin selle Teeduga veel läbi, aga ilmselt pigem lubame kohe puhastada ja pesta ja isa kätte anda – arvestades, et nii oli ka JJ-ga ja kui mind seal õmmelda ja lappida on vaja, siis ei saaks ma nii või naa väga hästi ise last hoida.
Aga seda soovin küll, et saaksin lapse panna rinnale kohe, kui nii mina kui tema selleks valmis oleme.

Võimalik keisrilõige
Selles osas ütlen, et kui vaja siis vaja ja kindlasti soovin, et mind ja Teetu informeeritakse kõigest lõikusega seonduvast. Keisrilõike vajalikkuse üle ei kavatse ma ise diskuteerima hakata ja usaldan arste.

Imetamine
Ei soovi anda oma lapsele kunsttoitu ilma põhjendatud vajaduseta. Kui selline vajadus peaks tõesti ilmnema, siis soovin toita last topsis, süstlast või lusikast. Ehk, et igaljuhul soovin eelistatult last ikka rinnaga toita ja kui sel teemal peaks olema mingeid probleeme, siis soovin saada ka imetamisnõustamist.

Muud teemad
K-vitamiini süst, kui arstid leiavad, et see on vajalik, siis nii ka teeme. Sai selle ka JJ kui ta sündis. Kõik plaani järgsed vaktsiinid saab teine laps samuti.
Plaanin sinna ka kirja panna, et võimalusel ja vabade tubade olemasolul soovime perepalatit ja kui see peaks vaba olema, siis sellist, kuhu saab ööseks ka suurema lapse ehk siis JJ meie juurde võtta – see oleks meie jaoks ideaallahendus. Muidugi võib ka olla, et kõik on kõige paremas korras ja antakse võimalus veel samal päeval koju minna, aga olles seda Teeduga veidi arutanud, siis eelistaksime pigem ühe öö olla haiglas jälgimisel ja abile lähedal.

Huuuuhh, saigi siis see paber läbi käidud ja täidetud ja ausalt öeldes ka mu enda mõtted ja ootused veidi selgemaks mõeldud.
Nagu juba öeldud, siis läheb nii nagu minema peab ja liiga palju ette pabistada pole mõtet. Samas arvestades, et ca 2 nädala pärast oleks beebi sündides juba ajaline laps, siis väike ootusärevus on sisse tekkimas küll. Eks saame siis näha, kui “plaanipäraselt” see sünnitus kulgeb.

DSCF9283-2

Ja kellel huvi, et milline see sünnitusplaani paber ITK-s välja näeb, siis tegin sellest enne täitmist ka pildid, saate vaadata.

17Jul2016

10 asja, mida teha enne beebi saabumist

Posted in Sünnitus by beritp

10asja

PUHKA – maga, pikuta, lebota, vaata sarju, lihtsalt ole. Kui on juba suurem(ad) laps(ed) ka kodus, siis proovi ikka leida need hetked, kus saad lihtsalt niisama olla ja eelseisvaks jõudu koguda (näiteks lõunaunede ajal või nädalavahetuse hommikutel vms).
Tee SUURPUHASTUS – puhkama peab, aga hea viis beebi tulekuks kodu valmis seada on ka seal üks korralik suurpuhastus teha, minul näiteks tuli JJ-d oodates lihtsalt mingi hetk see siuke tunne/hoog peale, et ma kohe pidin koristama ja kraamima. Ja no mis seal salata, tegelikult on ju mõnus oma tutika beebiga korras koju saabuda. Ja ma ei mõtle siin seda, et kas jõudsid enne sünnitust tolmuimejaga põrandaid puhastada vaid pigem selliseid suuremaid ettevõtmisi nagu aknapesu, kappide organiseerimine, ammu plaanis olnud asjade taaskasutusse viimine jne.
Vaata üle ja planeeri oma kodused TOIDUVARUD – see mu meelest eriti oluline, kui kodus on ka suuremaid lapsi. Mõtle välja toidud, mida saad kiirelt ja lihtsalt teha, võib-olla isegi saad midagi ette valmistada ja sügavkülmutada, et siis kui beebiga on käsil esimesed nädalad ja kõik alles harjuvad uue olukorraga, ei peaks toiduvalmistamise pärast liialt palju pead murdma ja aega kulutama. Ise olen mõelnud, et ehk varun ka mõned Hippi karbitoidud, mida varem JJ-le tellinud olen, nö hädavariandiks.
Ja kui esimestel nädalatel pigem tahaks kõik koos kodus olla ja oma aega toidupoes mitte sisustada, siis tasub kasutada mitemte toidupoodide pakutavat teenust, kus saad oma vajaliku kraami koju tellida (eriti hea, kui beebi saabumine sattub sügis-talvisesse aega ja supermarketid on täis tatiseid kliente). Sellist teenust pakuvad Selver, Maxima, Coop, Prisma.
SORTEERI beebi riided- pese beebi riided läbi, triigi ja organiseeri need kappi/sahtlisse suuruste järgi valmis. Ma luban, et need sahtlid ei jää absoluutselt sellisesse kaunisse seisu, kui beebi on ükskord saabunud, aga see on hea viis, et oma varud üle vaadata ja kõik käepäraselt sättida – teeb alguse ikka veidi kergemaks.
AEG KAHEKESI/PEREGA – kui olete veel alles kahekesi, siis tehke midagi toredat, kel võimalust siis näiteks “babymoon” reis kuskile mõnusasse kohta või käik spasse või hoopis mõnus õhtusöök väljas koos kinoga või no mida iganes. Kui peres on juba lapsi, siis võiks ka neile mõelda ja veel enne beebit teha midagi selle väiksemas koosseisus perega – väike trip Muumimaale, Lottemaale, lõbustusparki, telkima. See ei tähenda, et koos beebiga neid asju teha ei annaks, aga pigem on see lihtsalt tore viis ühele nö ajastule punkti panekuks, sest elu ei ole enam kunagi endine (vaid ikka parem 🙂 ).
Vaata oma GARDEROOB üle- ja tee seda sellise pilguga, et kas sul ikka on riideid, mida ka peale sünnitust selga panna ja milles end hästi tunda võiksid. Näiteks oma tavalistesse teksadesse mahtumiseks läks mul pärast JJ-d hea paar kuud küll aega, samas igasugused raseduse riided olid kohe suured 😀 Seega, minu plaan on end selleks ajaks varustada pigem kleitide ja retuusidega – ühtlasi siis tasub vaadata, et need riided ka imetamiseks sobilikud oleks (mugavatest imetamise riietest kirjutasin siin).
Lase end veidi POPUTADA – ehk, et mine juuksurisse, maniküüri/pediküüri vms, raseduse lõpus on vahel päris raske end hästi tunda ja selline kerge hoolitsus võib enesetundega imesid teha. Küll aga ei soovita ma juuksuris endale mingit väga vinget soengut lõigata lasta, mis nõuab igapäevast sättimist, et hea välja näha – sa ei pruugi mõnda aega viitsida või jõuda sellega tegeleda.
PABERIMAJANDUS – uuri välja, et mis “paberimajandus” teid peale lapse sündi ootab, kus ja kuidas käib nime panek, mis avaldused, taotlused tuleb teha, näiteks seoses erinevate hüvitistega, lasteaia järjekorda panek, perearsti nimistusse lisamine jne. Pane kõik need asjad endale kirja ja kui beebi saabunud, siis saate selle järgi tegutseda (siin on nimekiri, millega hea algust teha)
Mine külasta PEREKOOLI – seda siis selles haiglas, kus plaanid sünnitada või kui oled näiteks kahe vahel (a’la kas Pelgu või ITK Tallinnas, siis käi näiteks mõlemas maja tutvustavas loengus). On palju parem ja kindlam minna sünnitama, kui teada, kuhu minna, mis kuskil tehakse ja mis seal sind ees ootab. Isiklikult soovitaks ka teistel teemadel loenguid külastada, aga võib-olla kõige olulisem oleks siis ikka sünnituse teemaline loeng läbi teha – mind aitas väga, et teadsin, mis kehaga toimub, mida haiglas tehakse ja miks, nii ei tekkinud teadmatusest tingitud paanikat (soovitan siis mees ka ikka kaasa võtta sinna loengusse, et ka tema teaks, mis toimub ja mida enam-vähem oodata). Ühtlasi oleks hea end ka imetamise teemaga kurssi viia, sest just see võib pärast sünnitust esimesena peavalu valmistama hakata.
SÜNNITUSPLAAN – no suht kindlasti ei lähe kõik plaanipäraselt, aga see ei tähenda, et sa ei võiks (koos mehega) seda nö plaani läbi mõelda, et kuidas see kõik võiks olla ja minna (eriti oluline, kui teil on mingeid erisoove). Ühtlasi on hea teha koju ka pisike list asjades, mis tuleb veel enne haiglasse minekut vahetult teha – näiteks koerale vesi ja toit (ühtlasi ka teavitada seda inimest, kes teie ära oleku ajal koera eest hoolitseb), suuremale lapsele hoidja kutsumine või hoidja juurde viimine või sellised pisiasjad nagu nõudepesumasina sisse lülitamine vms.

Boonus soovitus – FOTOGRAAF, kui soovid minge tehke ka üks tore sessioon ootuse aja jäädvustamiseks, aga sellest isegi olulisem on leida hea ja tore fotograaf, kes võiks tulla pildistama siis, kui beebi on saabunud – ja tasub arvestada, et headel ja toredatel fotograafidel on graafikud üsna täis ning enam-vähem ligikaudse aja sessiooni toimumiseks võiks tegelikult ikka juba enne lapse sündi kokkuleppida.

13Jul2016

GTT vol. 2

Posted in Tervis ja rasedus by beritp

Käisin eile jälle glükoosi taluvuse testi (GTT) tegemas, kuna nagu varem kirjutasin, siis suutsin enne eelmisi tavapäraseid analüüse kummikommidega liialdada ja ilmselt sellest oli glükoosinäit üle normi.

Sel korral mõtlesin siis proovida uut glükoosijooki, milleks oli Glucosepro – ilgelt magus vaarika maitsega jook, mida tuli 5 minuti jooksul ära juua 250ml. Ma muidugi hoidsin seda terve öö külmikus, sest külmalt juues on need glükoosijoogid veidi talutavamad, aga ega see jook just suure lustiga alla ei läinud. Võrreldes eelmine kord joodud apelsini maitselise lahusega ei olnud neil eriti suurt vahet, mõlemad on ühtviisi lääged ja tuleb veidi pingutada, et see pudel ära juua (osad tõesti joovadki seda 5 minutit, ma ei tea, kuidas nad suudavad, ma kallasin selle ikka minutiga sisse, sest mõte selle joogi pikemast “nautimisest” oleks juba oksele ajanud).

Sel korral oli mul ühe “kaaskannatajaga” kokku lepitud, et lähme seda testi koos tegema, 2 tundi läheb jutustades ikka kiiremini kui seal niisama passides. Ühtlasi oli näiteks mul eile rohkem nö paha olla kui eelmine kord ja jutustamine aitas mõtted mujal hoida, et mitte seda kallist kraami välja oksendama minna.
Ma ise kahtlustan, et selline “hõredam” olek on tingitud ka sellest, et rasedus on juba päris kaugel ja igasugune selline ekstreemsus võtabki rohkem läbi, tänase seisuga on ju nädalaid juba 33+2

Kuna mu enda ämmaemand on nüüd puhkusel ja ma ei lootnud ka, et asendaja mulle enne meie kohtumist helistaks, siis tuli mulle pähe, et näen ju oma analüüside vastuseid ITK iPatsiendi lehelt (selle võimaluse avastasin alles hiljuti, aga seal on olemas kõigi mu ITK analüüside tulemused, mida näiteks Digiloo lehele pole sisestatud). Vaadates siis seal neid tulemusi ja referentsväärtuseid – tundub, et oli ka sel korral GTT siiski korras (eks 100% saab seda siis ÄE visiidil kinnitada).
Aga see, et erinevad arstid patsiendi terviseandmeid igaüks oma kohta sisestavad, on küll tegelikult nõme. Kui meil on olemas ja loodud selline asi nagu “digilugu”, siis võikski kõik seda ühte kohta kasutada – nii ei oleks mingit probleemi, kui näiteks Pärnus suvitades juhtun seal sünnitama – kõik andmed oleks ka seal kohe nähtavad (sest isegi kui hoian oma rasedakaarti pidevalt kaasas, siis ei ole seal tegelikult kogu infot kirjas, mis digiloos samas võiks kenasti kättesaadav olla).

Loodan, et nüüd edasi saab rahulikult võiduka lõpuni minna ja ei pea rohkem selliseid katsumusi läbima. Ühtlasi muidugi siis väike meeldetuletus, et enne analüüside andmist ei tasu eelmine päev magusaga liialdada (seda muidugi ei tasu ka niisama teha) ja oma proovide tulemusi saboteerida 😛

See “meeldiv” vaarikajook

Life at lucky 13

Home of Happiness

Tag Archives: ITK