Mu laste sünnilood lähevad järjest lühemaks ja kuigi mul oli nüüd kindel plaan ikka haiglasse jõuda, siis selle 1 tund ja 5 minutit kestnud sünnituse jooksul selleks paraku aega ei olnud.

Jah, meie kolmas laps sündis samuti kodus, vannitoas, abiks issi ja kiirabibrigaad.

Kuigi olin lootnud, et ma öösel ei sünnita, ärkasin kell 2.15 mingite valutuigete peale alakõhus, kahtlustasin seedimisega miskit probleemi, läksin vetsu ja juurdlesin toimuva üle – et mis see siis nüüd ikkagi on. Jõudsin isegi korra tagasi voodiveerele kuid siis oli tunne, et ei-ei, vist läheb asjaks.

Äratasin Teedu, kutsusin laste juurde oma ema ja venna ning olin riides ja põhimõtteliselt valmis haiglassegi minema.

Kuid kui ema ja vend saabusid, tundsin, et juba päris valus on ja vannituba paistis kõige turvalisema kohana. Kell oli kohe kolm saamas kui Teet küsis, et kas lähme? Ütlesin jah ning kohe järgi EI!!! Tundsin esimest pressi.

Teet juba suhteliselt vilunult kutsus kiirabi, püüdis mind kuidagi toetada ning järgmisel momendil viskas maha rätikuid kuhu ma käpuli asendi sisse võtsin (see asend oli end Jennit sünnitades positiivselt tõestanud).

Kui press tuli, siis pressisin, järgmisel hetkel astus sisse kiirabi, avatuse katsumisest enam midagi välja ei tulnud, sest pea juba paistis. Järgmise pressiga oligi pea väljas, kuid üks õlg oli kuidagi nurga all kehvasti ja takistas väljumist, siiski järgmise pressi ja kiirabitöötaja abiga saime beebi välja. Siin kohal tänud ja tervitused meeldivale ja asjatundlikule kiirabibrigaadile!

Ausalt, see sünnitus oli raju, kell oli 3.20 ja meie kolmas laps Jon, äsja sündinud.

JJ oli kõrvaltoas ja magas taas kõik maha, Jenni on siiski õrnema unega ja vajas mu ema ning viskas ka saabunud väikevennale Mamma turvalisest sülest pilgu peale – tundus, et sobis 😀

Jonile said selga riided ja ümber tekk, et vältida alajahtumist ning mind tassiti kanderaamil autosse, et võtta suund ITK-sse.

Haiglas väljutasin platsenta, Jon kaaluti mõõdeti ja sai rinnale – numbrid saadi järgmised: 3880g ja 50cm, kaalu poolest siis mu lastest suurim.

Haiglas sain paar pistet, aga ei midagi hullu õnneks – kartsin sellest kiirusest ja intensiivsusest oluliselt hullemat tulemust.

Pool ööd ja päeva ootasime Joniga võimalust kas koju minekuks või peretoaks ja vedas, sest peretoa just saimegi, nii saab Teet vähemalt meiega koos olla. Loodan muidugi, et saame esimesel võimalusel siiski koju, sest enesetunne on hea ja igatsus JJ ja Jenni järele silmi märjaks võtvalt suur.

Selline seikluslik algus siis me pere viienda liikme lisandumisel. Kosume, kasvame ning harjume uue eluga veidi, et siis varsti oma tegemisi jälle jagada.