See nädal on olnud päris kohutav, haiged lapsed pole muidug midagi uut, aga kiirabi ja emo külastused on meie puhul küll pigem harva esinev nähtus ja enamasti kaasnenud uue pereliikme saabumisega. Mjah, sel nädalal ühtegi liiget juurde ei tulnud, aga meditsiinipersonaliga saime kokkupuuteid paraku küll.

Hädade jada algas JJ-st kes ühel ööl lihtsalt täiesti ei kuskilt hakkas köhima, köha oli nii kinni ja meenutas pigem midagi kõõksumise ja paukumise vahepealset, rinnus valutas ja no näha oli, et olek on üle keskmise kehva. Olgu, kuigi nii järsku algust pole nagu varem ette tulnud, haarasime aga inhalaatori ja tegime auru, kui tavaliselt see on päris tõhusalt leevendust toonud, siis sel korral mitte. Ja ei jäänduki muud üle, kui teha kõne 112-te. Kiirelt saabunud ekipaaž asus vilunult asja kallale ehk siis käima pandi adrenaliini aur, anti rohtu lisaks  ning silmnähtavalt ja ka kuuldavalt läks JJ enesetunne paremaks. Ma vist oleks nii selle asja jätnudki, aga meedikud olid siiski arvamusel, et võiks haiglas üle vaadata ja nii Teet koos JJ-ga siis sinna viidigi. Õnneks seal midagi hullemat ei selgunud ja üsna kiirelt oldi tagasi kodus, kus JJ kell 5 hommikul tahtis mängima hakata, veensime ta õnneks magama ning hommikupoolik möödus rahulikult.
Köhast ta ei pääsenud, aga hetkel liigub siiski kõik paranemise poole.

Vahepeal õnnestus loomulikult köhasse jääda ka Jennil hoolimata oma üsna tublile vastupidavusele haiguste suhtes.

Aga no pole hullu, köha-nohu on kehvad asjad, kui ei midagi ületamatut ja enneolematut, seega, küll varsti ollakse jälle korras. Siiski ootasin nädalavahetust päris innukalt, et Teet ka kodus oleks ja veidi lihtsam oleks siin väikeste hädalistega – erit kuna Jon on otsustanud vist lähema paari kuu jooksul kõik hambad omale korraga suhu kasvatada ja sellega seoses ei tohi ma astuda temast väga palju kaugemale kui meeter või heal päeval kaks.

Reede õhtul magama minnes juba vaikselt unistasin, kuidas laupäeva homikul magan kaua-kaua…
Laupäeva varahommik algas aga kehvade asjade kokkulangevusel ja kedagi süüdistamata sellega, et Jon kukkus meie voodist alla. Olukorda arvestades, tundus temaga kõik korras olevat, kuid muhk otsmikul andis tunnistust sellest, et pea käis ikkagi vopsu vastu maad ja nii seda asja jätta ei saa. Kuna mina autoga ei sõida ja suured lapsed  alles magasid, pakkisin Joni Teedule kaasa ning emosse nad suundusidki. Peatrauma, ükskõik kui väike ei ole siiski naljaasi, eriti beebidega, seega kindlasti parem karta kui kahetseda.
Beebike vaadati üle ja tunnistati terveks, pidime muidugi tema olekut jälgima ning kui oleks toimunud tavapärasest käitumisest kõrvalekaldeid, siis uuesti kontrolli minema – õnneks, seda ei olnud.
Kaua magamise asemel saime hoopis üle aegade varase laupäeva hommiku, mida päeva jooksul siis kes kuidas ja kus tukastades järgi magas.

Suurte laste kodus magamine on ka omaette ooper ja sõltub vist kuu seisust, Jenni näiteks võib südamerahuga ise magama minna ja seda kellelegi midagi ütlematagi, samal ajal JJ võitleb une vastu viimse sekundini.
Joni puhul on päeval õnneks siiani parim lahendus ta käruga rõdule lükata, kus selline keskmine 3h rahulikult ära magatakse – vahepeal hakkas uni kahtlaselt lühikeseks minema, kuid selle põhjukseks oli soojenenud ilm ning liiga soe olemine kärus, paari riietusekihi ümber mängimine tõi pika une tagasi.

Nii me siin siis nüüd paraneme, hirmuga mõtlen seda, et kui nüüd uuesti terved ollakse ja lasteaeda minnakse, siis suure tõenäosusega ollakse mingi hetk jälle haiged, aga meie reis läheneb päris jõudsalt ning päriselt-päriselt ma ei taha seda reisieelset ravimise stressi. Seega, ma ei teagi, mis teha või mis mõistlik oleks, hoida neid pea kuu aega kodus või siiski riskida ja lubada minna (sest noh, kodus olemisega kaasneb ka hala, et sõbrad on lasteaias ja trennid ja mängud jms).
Hetkel kaldun siiski koju jätmise suunas, aga no vaatame.

Jon oma reisikäruga sõprust sobitamas – like a boss!