September tõi kaasa uue rütmi, millega vaikselt oleme vist harjuma hakanud. Isegi haigused on kuidagi eemale hoidnud, aga seda veidral kombel ainult lasteaialastest.

Ma olin tegelikult täiesti valmis, et hakkab see üks nädal aias, 1-2 nädalat kodus trall pihta, aga kuna ilmad on olnud vist pigem head ja suvepuhkusest täis laetud akud veel kestavad, siis on nii JJ kui Jenni üsna terved püsinud.
Kodus olid nad samas pea 1.5-nädalat küll, sest aias oli kerge täihoiatus ja ma tundsin end tugevamalt, kui nad mõnda aega kodus olid. Paraku on nii, et lastekollektiivides võib see täi mure tabada ükskõik keda, aitabki ainult kontroll, võimalikult vara jaole saamine ning siis õigete meetmetega tegutsemine. Kõige lollim asi on valehäbi ja vaikimine, kui keegi oma lapsel selle mure avastab, sest kui kõik ei kontrolli ja ei tee tõrjet, on sellest jamast pea võimatu pääseda. Me sel korral pääsesime, aga kogu pere sai siiski spets šampoonitatud, kammitud, asjad kuumaga pestud, saunalaval hoitud, klopitud ja puhastatud. Teet vist veidi arvas, et reageerin üle, aga ma parem olen kindel kui et pärast oma enda hooletust kahetsen.

Igatahes, nüüd ollakse lastekas tagasi, ega neid kaua poleks enam suutnud eemale hoida ka, sest soov minna oli nii nii suur. Arusaadav muidugi, igasugused ägedad asjad ju ootavad seal tegemist, mõlemal on sel aastal aias ka mitu trenni – üldfüüsiline liikumine ning JJ-l judo ja Jennil tantsutrenn, millest mõlemad on vaimustuses. JJ eelmine aasta käis ka jalgpallis, kuid sel aastal avaldas soovi sinna mitte minna ning proovis asemele judot, mis on hetkel tema südame võitnud. Ma kaalusin Jennit jalgpalli panna, sest ta on selline tüüp, kellele see võiks sobida, kuid tema tahtis tantsima ja sai oma soovi, millega ka hetkel rahul on. Jennil on kogu see trenni värk alles esimest aastat, aga tundub, et meeldib. Kuna varsti on käes pikk pime aeg ning õues liikumist siiski märgatavalt vähem, tundus mulle, et las nad siis käivad rohkemates trennides ja saavad oma liikumisvajaduse seal suures osas rahuldatud. Mine tea ehk püsivad siis edasi ka tervemad.

Jon, vaene väike, tema ei pääsenud haigusest ja suutis oma tagumiste hammaste kasvatamise ajal endale juurde pookida ka kõrvapõletiku, õnneks saime nüüd küll rohud peale ja tuju ja olek lähevad vaid paremaks, aga vahepeal oli tal see olemine tõesti nutune. Asjade najal harjutab siin hoogsalt kõndimist, aga iseseisvaid samme pole veel tulnud, pole ka kiiret, JJ alles 1a4k tegi esimesed sammud nii et tal on veel võimalus vennast kiirem olla siiski.

Mul on uuel nädalal taas imetamisnõustaja õppepäev ootamas, mitmed lapsekandmise konsultatsioonid (kel huvi tulla nõu saama, kirjutage mulle) ja tahaks hirmsasti jõuda teha ülevaated meie praegusest kärupargist, millega nii rahul oleme. Aaa ja varsti saabub ka selline tähtpäev, et täitub aasta riidest mähkmete kasutamisest, ka sellest plaanin pikemalt kirjutada kindlasti.

Nüüd läksid lapsed päevaunne, aeg kohviks ja siis pärast õue sügise kraami korjama, sest lasteaeda tuleb teha meisterdus 😀 The joys of parenting.

Selline võib tihti välja näha lasteaiast koju minek. 

See nädal on olnud päris kohutav, haiged lapsed pole muidug midagi uut, aga kiirabi ja emo külastused on meie puhul küll pigem harva esinev nähtus ja enamasti kaasnenud uue pereliikme saabumisega. Mjah, sel nädalal ühtegi liiget juurde ei tulnud, aga meditsiinipersonaliga saime kokkupuuteid paraku küll.

Hädade jada algas JJ-st kes ühel ööl lihtsalt täiesti ei kuskilt hakkas köhima, köha oli nii kinni ja meenutas pigem midagi kõõksumise ja paukumise vahepealset, rinnus valutas ja no näha oli, et olek on üle keskmise kehva. Olgu, kuigi nii järsku algust pole nagu varem ette tulnud, haarasime aga inhalaatori ja tegime auru, kui tavaliselt see on päris tõhusalt leevendust toonud, siis sel korral mitte. Ja ei jäänduki muud üle, kui teha kõne 112-te. Kiirelt saabunud ekipaaž asus vilunult asja kallale ehk siis käima pandi adrenaliini aur, anti rohtu lisaks  ning silmnähtavalt ja ka kuuldavalt läks JJ enesetunne paremaks. Ma vist oleks nii selle asja jätnudki, aga meedikud olid siiski arvamusel, et võiks haiglas üle vaadata ja nii Teet koos JJ-ga siis sinna viidigi. Õnneks seal midagi hullemat ei selgunud ja üsna kiirelt oldi tagasi kodus, kus JJ kell 5 hommikul tahtis mängima hakata, veensime ta õnneks magama ning hommikupoolik möödus rahulikult.
Köhast ta ei pääsenud, aga hetkel liigub siiski kõik paranemise poole.

Vahepeal õnnestus loomulikult köhasse jääda ka Jennil hoolimata oma üsna tublile vastupidavusele haiguste suhtes.

Aga no pole hullu, köha-nohu on kehvad asjad, kui ei midagi ületamatut ja enneolematut, seega, küll varsti ollakse jälle korras. Siiski ootasin nädalavahetust päris innukalt, et Teet ka kodus oleks ja veidi lihtsam oleks siin väikeste hädalistega – erit kuna Jon on otsustanud vist lähema paari kuu jooksul kõik hambad omale korraga suhu kasvatada ja sellega seoses ei tohi ma astuda temast väga palju kaugemale kui meeter või heal päeval kaks.

Reede õhtul magama minnes juba vaikselt unistasin, kuidas laupäeva homikul magan kaua-kaua…
Laupäeva varahommik algas aga kehvade asjade kokkulangevusel ja kedagi süüdistamata sellega, et Jon kukkus meie voodist alla. Olukorda arvestades, tundus temaga kõik korras olevat, kuid muhk otsmikul andis tunnistust sellest, et pea käis ikkagi vopsu vastu maad ja nii seda asja jätta ei saa. Kuna mina autoga ei sõida ja suured lapsed  alles magasid, pakkisin Joni Teedule kaasa ning emosse nad suundusidki. Peatrauma, ükskõik kui väike ei ole siiski naljaasi, eriti beebidega, seega kindlasti parem karta kui kahetseda.
Beebike vaadati üle ja tunnistati terveks, pidime muidugi tema olekut jälgima ning kui oleks toimunud tavapärasest käitumisest kõrvalekaldeid, siis uuesti kontrolli minema – õnneks, seda ei olnud.
Kaua magamise asemel saime hoopis üle aegade varase laupäeva hommiku, mida päeva jooksul siis kes kuidas ja kus tukastades järgi magas.

Suurte laste kodus magamine on ka omaette ooper ja sõltub vist kuu seisust, Jenni näiteks võib südamerahuga ise magama minna ja seda kellelegi midagi ütlematagi, samal ajal JJ võitleb une vastu viimse sekundini.
Joni puhul on päeval õnneks siiani parim lahendus ta käruga rõdule lükata, kus selline keskmine 3h rahulikult ära magatakse – vahepeal hakkas uni kahtlaselt lühikeseks minema, kuid selle põhjukseks oli soojenenud ilm ning liiga soe olemine kärus, paari riietusekihi ümber mängimine tõi pika une tagasi.

Nii me siin siis nüüd paraneme, hirmuga mõtlen seda, et kui nüüd uuesti terved ollakse ja lasteaeda minnakse, siis suure tõenäosusega ollakse mingi hetk jälle haiged, aga meie reis läheneb päris jõudsalt ning päriselt-päriselt ma ei taha seda reisieelset ravimise stressi. Seega, ma ei teagi, mis teha või mis mõistlik oleks, hoida neid pea kuu aega kodus või siiski riskida ja lubada minna (sest noh, kodus olemisega kaasneb ka hala, et sõbrad on lasteaias ja trennid ja mängud jms).
Hetkel kaldun siiski koju jätmise suunas, aga no vaatame.

Jon oma reisikäruga sõprust sobitamas – like a boss!