Niisama juttu ja perepilte

Mitu põnevat postitust ootab oma järge, aga täna lihtsalt niisama tegemistest mõned read ning boonusena pildiseeria sügisest.

Jon on lõpuks omale miski päevase rütmi saanud, läheb enam.vähem ühel ajal rõdule magama, teeb seal mitme tunnise uinaku ja hilejm ühe lühema ja siis enamasti toas. Nii on tegevusi ja toimetusi natuke lihtsam planeerida küll, samas ei lase ma meid sel tekkinud rütmil ka päris lukku panna – kui ikka võimlemine on sel nö une ajal, siis tuleb minna ja und nihutada. Ma kõigi lastega pigem seda meelt olnud ja nii toimetanud, et me ei oleks kellast liiga sõltuvad, eriti kui jutt käib tunnikesest siia-sinna.
Riidest mähkmed on ka jätkuvalt teema. Nii kummaline, et nii kui selle ülemineku ühekordsetelt riidekate peale tegime, siis on lausa kuidagi ebamugav mõelda, et peaks Jonile ühekordse mähkme alla panema – õnneks pole sellist juhust ette tulnud ka, aga huvitav on ennast kõrvalt vaadata, et kuidas veel üsna hiljuti valitsenud skeptilisus on nõnda unustatud.

Riidest mähkude kasutamise level up test tuleb reedel, kui lähme nädalavahetuseks Tartusse ja maale – saame siis näha, kas tuleme oma varudega välja, kuidas see kaasas olevate mustade mähkmete hoiustamine on ja kuidas üldse kõik kulgeb. Muidugi nädalavehtuseks 5-liikmega perele ööbimise leidmine on ka paras väljakutse, eriti kui oma tegutsemisega hilja peale jääda. Oli mõttes, et läheks ja prooviks ka lõpuks VSpa ära, aga kui olla ikka nii hiline plaanija nagu meie ja tahta nädalavahetuseks majutust, siis nii need asjad ei käi 😀 Seega tuleb see käik mõnel muul ajal ette võtta ja lähme oma tuttavasse ja mitu korda proovitud Dorpatisse. Ok, Dorpat on selline mega tagasihoidlik ja ega peale ööbimise seal midagi muud teha polegi, AGA samas on peretuba neil küll päris mugavalt lahendatud – nimelt tähendab see kahe standard toa kasutamis, mis omavahel siis vaheuksega ühendatud, nii on mõnus õhtul suured lapsed magama panna ja siis ise teises toas näiteks krimireedet vaadata 😀 (ETV krimireede on meie pere hitt – oleme lubanud lastel ka Hercule Poirot algust tavaliselt veidi vaadata enne kui magama lähevad – õnneks seal mingeid võikaid stseene alguses ei ole, tegelt vist lõpus ka mitte, aga nii kaua nad ei ole kunagi üleval lihtsalt).
Aaaa muideks – Tartu – kel huvi nende BabaBoo riidest mähkmete vastu, siis nägin ennist FB reklaami, et Opadii pood on reedel oma mähkmevalikuga Tartus Nublu mängumaal ja seda koos Memme poega, nii et minge uudistama! Ehk jõuame isegi sinna kui aeg klapib.

Aga enne veel kui jõuame järgmisse nädalavahetusse, siis eelmisel nädalavahetusel lasime teha mõned perepildid – fotograafiks oli Maris Raud, keda julgen küll kiita. Ilm oli nagu ta oli ja kaugele kodust minna ei tahtnud, pigem oli eesmärk enne saabuvat vihma pildid ära teha. Ja nii me siin kodu ümber tuiasime ja mu meelest tulemuseks on nii mõnusad ja ägedad pildid. Mulle meeldib nende piltide “igapäevasus” et ei ole hullult sätitud, selliseid pilte võiks ju mälestuseks rohkemgi olla. Kuigi-kuigi ma tahaks ikka sätitud jõulukaardi pilte ka, nii et üsna pea seame ilmselt sammud taas Marise juurde ja proovime ka stuudio variandi ära. Oleme ju iga aasta teinud perekondliku jõulupildi, seega ei saa see aasta erand olla.

Nüüd homseks asju pakkima, enne Tartu poole suuna võtmist hüppame ka Mardilaadalt läbi, kes mõnusat käsitööd ja villast kraami otsib, siis soovitan ka sinna põigata!

xUlD7HXQObJoMp2AM4hwrUWA3kyghmfwWAdDovdQJDtFQ6pwIg_LEAjgoA7s4oWQgh_LbiWg

 

Elust viiekesi

Nüüdseks juba pea poolteist nädalat oleme siis viie liikmega perekond. Asjad on kulgenud üsna ootuspäraselt ja harjumine uue pereliikmega on pigem lihtsalt läinud. Vaid see kuumalaine on kõigi kannatuse viimse piirini proovile pand, õnneks seda postitust kirjutades saadab klaviatuuri klõbinat ka väike vihmasabin – veidigi jahutust ja värskendust.

Kui eelmisel esmaspäeva pärast üht ööd peretoas lõpuks siiski ITK-st koju saime (rajult kiire kodusünnituse pärast meid ei tahetud varem lasta), olid emotsioonid veidi ärevad, et kuidas JJ ja Jenni väikse venna vastu võtavad ning kas on mingit solvumist vms, mis meist eemal oldud ööga seostuks. Mure oli aga asjata, suur vend ja õde ootasid titat väga, mina neid heldimusest ja hormoonide möllust pisarais vaatamas (siiani tuleb klomp kurku sellele mõeldes).
Mingeid erilisi muutusi venna saabumine JJ ja Jenni jaoks ei toonud ka, püüdsime ja püüame ikka sellist tavapärast rütmi säilitada, aga asi, mis muutus näiteks täiesti iseenesest esimesest kodus oldud ööst oli laste uni. Kui varem ikka 1-2 korda keegi vajas öösel midagi või soovis Jenni meie kaissu tulla, siis see jäi nüüd ise ära. Võib olla on neilgi nüüd rahu majas ja mingi varasem ootusärevus vaibunud, igatahes magatakse siin paremini kui varem, ning mingit jagelemist kaissu mahtumise pärast ei ole. Hommikuti küll vahel tullakse väikest venda vaatama ja pikutatakse veel seal kõrval, aga vahel on kiire kohe ärgates juba mängima joosta hoopis.

Unest rääkides, siis esimene  nö päris terve öö haiglas oli võrdlemisi väsitav. Päev otsa olin suurema puhkamise ja magamise asemel ju olnud valvel ja oodanud, et kas saame koju või eraldi tuppa, lisaks vooris ühe naise pool suguvõsa seal intensiivi ühispalatis ringi, kus suure ruumipuuduse tõttu olime, et ega seal see puhkamine oligi suht so-so. Nii siis, kui saabus öö peretoas, siis olime Teeduga mõlemad jumala väsind, sest selle osa päevast, mis tema kodus ootas ning mille jooksul lootis koos lastega lõunauinakus puhata, otsustasid lapsed üldse mitte magada 😀 😀 Küll aga oli terve päeva jõudu kogunud me väike Jon, kes nüüd öösel otsustas, et aeg on tankima hakata, mis siis tähendas, et pool unes pool ärkvel ma muudkui imetasin teda. Ühel hetkel avastasin ka, et see pikali imetamine on ikka jama, ma sain küll tukkuda, aga samal ajal Jon ei imenud nii intensiivselt ja tal oli rohkem raskusi rinna kättesaamisega ja õige võttega. Seega poolest ööst lülitasin meid ümber istuvasse režiimi, mis oli hulka asjalikum, Jon sõi kiiremini ja paremini ning kuigi ma sel ajal magada ei saanud, kestsid need imetamise sessioonid meil lühemalt, mis oli ikka veidi abiks.
Kodus on Jon aga tubli magaja, seda nii öösel kui päeval, nagu JJ ja Jennigi beebidena olid.

Imetamisest plaanin ka eraldi kirjutada, aga nii palju võin öelda, et nüüd kolmas kord alustades, oli mul lõpuks piisavalt kogemust ja enda ettevalmistust, et meil hakkas see asi kohe sujuma. Kasutasin Garmastan kreemi, et nibud ei läheks katki ja ei oleks nii tundlikud, jälgisin hoolikalt imemisvõtet Jonil ning ka enda asendit – ning ei ole sellist esimeste nädalate agooniat nagu teistega.

Esmaspäev läks siis kodus sisse seadmise tähe all, teisipäeval võtsime end kambaga kokku ning sõitsime trammiga Jonile nime panema, nii oli sel päeval Joni esimene trammisõit aga ka esimene kärusõit ja uni – Bugaboo Cameleon 3 on ikka imelineee, täiesti “minu” käru ja õnneks tundub, et Jonile ka meeldib, sest uned on seal head.
Kolmapäeval ootas meid ees käik lastearsti juurde, kus kontrolliti kuulmist ja vaadati Joni üldist seisundit. Kuigi kõik muu oli tip top ja sünnikaalust veel ka vaid 20g puudu, siis paraku kuulis arst ka südames mingeid kahinaid, mis pärast käisime veel reedel uuesti kuulamisel ning kuna ka siis kahinad polnud taandunud, saime nüüd esmaspäeval ka kardioloogi juures käia. Õnneks olid kahinad kadunud ja süda igati korras, aga hea, et sai kõik üle kontrollitud ja ei jäänud mingeid kahtlusi õhku.
Piimajõgede voolamise tõestuseks oli ta eilseks kaalunumbri juba 4160g peale kasvatanud

Kui üldse miski meie idülli siin häirinud on, siis see kuumus, nädalavahetusel olid lapsed juba suht ära flippimise äärel, meie Teeduga samuti. Üks lollus ajas teist taga, kõigil oli paha ja vastik ning väikevennaga arvestamine üsna viimasel kohal. Õnneks Jon on täielik rahu ise ja väga ei lase neist kahest märatsevast pesukarupojast ennast häirida 😀 (eks ta varsti on ju ise ka seal kambas kolmas).

Elu on tegelikult mõnus, selle kuumaga mitte rase olla on ka päris mõnus, jõudsalt kasvav Jon on nii muhe, suured vend ja õde on ägedad ja suurema osa ajast nii abivalmid ja asjalikud ning Teet igate pidi lihtsalt super ja mu lemmik inimene üldse 😀
Küll aga toob täna alanud augustikuu meile veel igasugu muutusi, sest varsti algab lasteaed, mida siin kaks tüüpi pikkisilmi ootavad (ei, ma ei mõtle ennast ja Teetu 😀 ), mis  tähendab jah seda, et ka Jenni seab sammud aeda – eks ootame ja vaatame, et kas ja kuidas talle meeldib, kui ei suju, siis saab ta vabalt koju jääda. Ühtlasi tuleb valmistuma hakata selle väikse preili kaheaasta sünnipäevaks ning kui leiame aega ja viitsimist, siis tahaks veel enne lasteaia algust ja Teedu puhkuse lõppu teha lastega miski väikse meelelahutusliku käigu – hetkel veel on lahtine, et kas see hõlmaks ka piiriületust või piirdume kodumaaga 😀

Siuksed lood praegu, juba varsti kirjutan eraldi enda taastumisest ning imetamisest, sest tänasega algas ka rahvusvaheline rinnaga toitmise nädal.

IMG_9579

Koju saabumise puhul tegime ka esimese linasse sidumise, tundus, et Jonile meeldib

IMG_9618

Nime panemas, JJ oli ka, aga pildile ei soosutnud ta jääma

IMG_9687

kodune mänguplats uuritakse põhjalikult läbi…

IMG_9679

…issi ja väikevend vaatavad eemalt suuremat õde ja venda, ühtlasi Joni esimene käik kodusele mänguplatsile

IMG_9904

Esimene tandem

IMG_9706

väike suur hoolitseja

IMG_9738

esimesed pusled kolmekesi

IMG_0030

pärast vanni endaga rahul Jon

 

 

SaveSave