Me oleme pidevalt elanud nii, et naabritest pole olnud eriti aimugi, eelmine kodu asus veel ekstra suures majas ka ning seal mingit oma majarahva tunnet väga ei tekkinud ja ega seda ka ei otsinud. Nüüd on teised lood.

Maja on nüüd väiksem, rahvast vähem ja tänu ühisele hoovile ning FB grupile ka naabrid vähem “anonüümsed”. Ja ega selles polekski midagi mainimisväärset kui poleks -neid- naabreid, naabreid, kellega tutvusime veidi rohkem kui aasta tagasi, kellel on Jenniga sarnases vanuses laps ja kes on lihtsalt eriti toredad inimesed.

Mu meelest on lihtsalt väga äge, kui sa saad reede õhtul külla minna ja selleks pole vaja muud kui üle koridori kõndida või kui mänguväljakul on oma sõbrad või kui lõunasöögi valmistamise hädaolukorras saab minna üle ukse muna laenama 😀  Või kui saad minna või ise kutsuda naabrinaise hommikukohvile, lastel on mängukaaslane või kui on mingi mure, mis abikätt vajab ja need käed kohe võtta on.

See on selline täiesti vinge boonus hea kodu juures, mida ette valida väga ei anna, aga mille üle täna tunnen vist küll vähemalt sama suurt rõõmu kui meie kodu suurest rõdust või aknaga vannitoast. Siin kohal tuleb mainida muidugi seda, et ka ülejäänud naabrid on meil valdavalt väga kenad inimesed, lihtsalt pole nii tihedat läbikäimist.

Ühesõnaga -naabrid- ärge iialgi ära kolige, love u!