Mul on olnud pärast Joni sündi raske leida motivatsiooni mingisugusekski treeninguks või suuremaks regulaarseks liigutamiseks, pole lihtsalt otsest vajadust olnud – kaal on sama, mis enne Joni ja igati norm, riided lähevad selga ning ausalt öeldes praegu kaalust alla võtmine oleks juba pigem halb kui hea. Samas liikumine teeb head ka siis kui seda ei tehta kaalu langetamise eesmärgil, aga mina olen selline, et vajan veidi lisamotivatsiooni või eesmärki.

Appi tuli Pere ja Kodu ajakiri, sest neilt tuli ettepanek osaleda sügisel toimuval kärumaratonil, mis tähendab 10km läbimist kas kärutades või hoopis last kandes – kuidas kellelgi mugav ja meeldiv on. Tundus, et see ehk ongi just see, mida ma vajan, et oleks natuke rohkem püsivust treeningu juures ja kuigi 10km ei ole mingi eriliselt pikk distants, siis selle väärikalt läbimise ja mitte läbi lohisemise nimel võiks siiski veidi end ette liigutada. Nii saabki meie valmistumisest lugeda iga kuu Pere ja Kodu blogist ning kindlasti ka minu Instagramist.

Seoses sellega pakub Pere ja Kodu ka minu lugejatele soodsamat tellimise võimalust, nii et kellele pole ajakiri koju käimas, aga samas tahaks vahel mõnusalt kohvitassi kõrvale “oma aja” veetmiseks lugemist, siis kasutage võimalust SIIN.

Ja kuigi esimene nö stardi postitus tuleb PK blogisse aprilli lõpus, siis põgus ülevaade teile siingi just varustuse osas, näiteks käruga metsarajale minnes ei oleks väga mõeldav olnud, et oma Bugaboo Cameleon3 sinna vean, eks suurted esirattad lisades hakkama saaks, aga mitte mugavalt. Seepärast tuli vaadata midagi sportlikumat ja minu valikuks osutus Mountain Buggy Terrain, millel on suur ja ruumikas iste, vedrustus, hea suurusega kaarvari, pealt suletav pakikorv, turvakaar ning üks olulisemaid omadusi – tõeliselt suured rattad, mis mängleva kergusega eri pinnaselt üle veerevad, sama oluliseks pean sportlikumaid liigutusi käruga tehes ka käsipidurit, mis samuti olemas. Vajadustele vastava käruga sportimine on kindlasti mugavam ja ka turvalisem, seega selles osas oleme igati valmis (sellest kärust räägin kindlasti pikemalt mõnes eraldi postituses tulevikus).

Aga, et jalanõud on mul nüüd kõik valdavalt barefoot põhimõttel, siis tuli ka selles osas midagi sobilikku leida, eriti just metsa minekuks, et hooga märjale juurikale astudes sama hea hooga maoli maha ei lendaks.  Veetsin päevi oma otsust tehes ja muudkui lisasin ostukorvi ja jälle kustutasin erinevaid variante, lõpuks oli viimane tõuge jalanõude värv ning nii said tellitud Vivobarefoot Primus Trail SG punased tossud, teise variandina on sama firma siledama tallaga Primus Lite  mudel mul kasutuses.  Esimene hooaeg barefoot spordijalatsitega on niisiis alanud, vaatame mis saama hakkab ning kas mugavus jääb kestma.

Trenni plaan on esialgu lihtne ja ei pane endale mingeid jaburaid eesmärke, sest selleks pole vajadust. Ideaalis 3 korda nädalas vähemalt tund aega järjest aktiivset liikumist kas käruga või last kandes – teha seda nii, et liikumine oleks rõõm ja mitte tüütu kohustus ning kui võimalik, siis haarata kaasa terve pere, sest kui mõelda hoopis kaugema eesmärgi peale kui seda on kärumaraton, siis võiks siit kinnistuda lastele just harjumus liikuda ning arusaamine, et see on normaalne elustiil ja mitte ühekordse ettevõtmisena tehtud pingutus – et nemad hiljem ei vajaks nii väga seda lisamotivatsiooni nagu mina praegu 😉

Vot sellised lood, kuidas tundub, kes tuleb ka osalema, kes vajab ka veidi motivatsiooni?