September

September tõi kaasa uue rütmi, millega vaikselt oleme vist harjuma hakanud. Isegi haigused on kuidagi eemale hoidnud, aga seda veidral kombel ainult lasteaialastest.

Ma olin tegelikult täiesti valmis, et hakkab see üks nädal aias, 1-2 nädalat kodus trall pihta, aga kuna ilmad on olnud vist pigem head ja suvepuhkusest täis laetud akud veel kestavad, siis on nii JJ kui Jenni üsna terved püsinud.
Kodus olid nad samas pea 1.5-nädalat küll, sest aias oli kerge täihoiatus ja ma tundsin end tugevamalt, kui nad mõnda aega kodus olid. Paraku on nii, et lastekollektiivides võib see täi mure tabada ükskõik keda, aitabki ainult kontroll, võimalikult vara jaole saamine ning siis õigete meetmetega tegutsemine. Kõige lollim asi on valehäbi ja vaikimine, kui keegi oma lapsel selle mure avastab, sest kui kõik ei kontrolli ja ei tee tõrjet, on sellest jamast pea võimatu pääseda. Me sel korral pääsesime, aga kogu pere sai siiski spets šampoonitatud, kammitud, asjad kuumaga pestud, saunalaval hoitud, klopitud ja puhastatud. Teet vist veidi arvas, et reageerin üle, aga ma parem olen kindel kui et pärast oma enda hooletust kahetsen.

Igatahes, nüüd ollakse lastekas tagasi, ega neid kaua poleks enam suutnud eemale hoida ka, sest soov minna oli nii nii suur. Arusaadav muidugi, igasugused ägedad asjad ju ootavad seal tegemist, mõlemal on sel aastal aias ka mitu trenni – üldfüüsiline liikumine ning JJ-l judo ja Jennil tantsutrenn, millest mõlemad on vaimustuses. JJ eelmine aasta käis ka jalgpallis, kuid sel aastal avaldas soovi sinna mitte minna ning proovis asemele judot, mis on hetkel tema südame võitnud. Ma kaalusin Jennit jalgpalli panna, sest ta on selline tüüp, kellele see võiks sobida, kuid tema tahtis tantsima ja sai oma soovi, millega ka hetkel rahul on. Jennil on kogu see trenni värk alles esimest aastat, aga tundub, et meeldib. Kuna varsti on käes pikk pime aeg ning õues liikumist siiski märgatavalt vähem, tundus mulle, et las nad siis käivad rohkemates trennides ja saavad oma liikumisvajaduse seal suures osas rahuldatud. Mine tea ehk püsivad siis edasi ka tervemad.

Jon, vaene väike, tema ei pääsenud haigusest ja suutis oma tagumiste hammaste kasvatamise ajal endale juurde pookida ka kõrvapõletiku, õnneks saime nüüd küll rohud peale ja tuju ja olek lähevad vaid paremaks, aga vahepeal oli tal see olemine tõesti nutune. Asjade najal harjutab siin hoogsalt kõndimist, aga iseseisvaid samme pole veel tulnud, pole ka kiiret, JJ alles 1a4k tegi esimesed sammud nii et tal on veel võimalus vennast kiirem olla siiski.

Mul on uuel nädalal taas imetamisnõustaja õppepäev ootamas, mitmed lapsekandmise konsultatsioonid (kel huvi tulla nõu saama, kirjutage mulle) ja tahaks hirmsasti jõuda teha ülevaated meie praegusest kärupargist, millega nii rahul oleme. Aaa ja varsti saabub ka selline tähtpäev, et täitub aasta riidest mähkmete kasutamisest, ka sellest plaanin pikemalt kirjutada kindlasti.

Nüüd läksid lapsed päevaunne, aeg kohviks ja siis pärast õue sügise kraami korjama, sest lasteaeda tuleb teha meisterdus 😀 The joys of parenting.

20190922_135908

Selline võib tihti välja näha lasteaiast koju minek. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s