Uus aasta, uus mina – hahaa, ei, uueaasta lubadusi ei andnud ja ma tegelikult arvan, et ma olen täitsa okeika omadega, et pole uut versiooni vaja välja manama hakatagi.

Aasta algus on meil selline parajalt omamoodi, arvestades kõikvõimalike nakatumiste tõusuga, tegime otsuse, et lapsed on hetkel lasteaiast kodus. Nad tegelikult väga-väga tahaks minna ja aias on neil kõigil kolmel max tore ja põnev, aga paraku on meil hetkel liiga palju kaalul ja me peame viima nakatumise võimaluse nii minimaalseks kui võimalik. Nimelt ootab meid Jonasega ees paari nädala pärast käik lastehaiglasse, kus peame temaga mõned uuringud läbi tegema – ma ei taha seda täpsemalt siin lahti rääkida ja ega tegelikult hetkel ei teagi ju veel midagi, aga eks vist on alati parem kui uuritakse natuke rohkem kui et vähem. Paraku eeldab see, et me mõlemad oleme terved ja seepärast hoiame siis praegu rohkem omaette.

Natuke selline rusuv on see olukord, sest vahepeal tuleb peale selline murepilv, et “mis siis kui..”, aga ma katsun siiski mõelda, et kõik on hästi ja korras ja saame rahuliku südamega selle alanud aastaga edasi minna. Suurtel lastel õnneks trennid ka aias pausil, et vähemalt neist ei jää nad ilma selle kodus olemisega ja nad on selle kõige suhtes hästi mõistvad. Boonus nelja lapsega elu juures on kindlasti see, et neil ei hakka ka kodus igav ja mängukaaslaseid on alati võtta.

Aasta alguse rõõmus sündmus on meil muidugi ka olnud, pidasime JJ 6. sünnipäeva, täitsa koduses ringis, aga muidugi tordi ja kingitustega – tuju oli hea ja liigseid riske ei võtnud, tuleb neid pidusid ju veel palju-palju. Temast on kasvanud nii tore ja mõistlik inimene, tundub ulme mõelda, et tema saabumisest on juba 6 aastat möödas, oli ta ju alles mu väikene beebi, see kõige esimene.

Suures plaanis ma ei julge selle aasta osas mingeid plaane teha, sest lihtsalt.. never know, mis kuskilt jälle välja ujub. On täpselt see tunne, mis ühes meemis kirjas oli, et “okei, me läheme sisse vaikselt, ei märatse, ei nimeta seda aastat enda omaks ja Keegi. Ei. Puutu. Midagi” 😂 Sellepärast ma ei lajata ka bravuurikate plaanidega, vaatame, kuidas kulgeb.

Muidugi tahaks reisida, meie armastatud Hispaania on pea igapäevaselt mõtetes, aga ma tahaks ka, et see reis oleks normaalne ja ohutu ja liigse stressita. Nende nõudmiste juures on selle aasta sees minek ilmselt liiga optimistlik.

Kui millestki täiesti iseenda jaoks mõeldust rääkida, siis mõtisklen mõne mõistliku trenniprogrammiga alustamisest – mitte sellise uue aasta hooga vaid lihtsalt, tahaks – tahaks oma keha eest natukene paremat hoolt kanda ja kui tegin Instagramis eelmise aasta kokkuvõtet, siis igapäevane rasedajooga seeria meenutus tõi selle tunde, et võiks midagi sellist nüüd ka teha. Midagi, mida saab teha kodust ja mis mahuks 30-45min sisse, et see ka laste kõige kehvema lõunauinaku päeval mahuks sinna une ajale. Nii et kel ideid-soovitusi, andke märku!

Lähme siis selle uue aastaga vaikselt edasi ja loodame, et kõik läheb ikka paremini ❤️