Oh aasta uus

Uus aasta, uus mina – hahaa, ei, uueaasta lubadusi ei andnud ja ma tegelikult arvan, et ma olen täitsa okeika omadega, et pole uut versiooni vaja välja manama hakatagi.

See talvine aeg kogu oma villases ilus on päris mõnus

Aasta algus on meil selline parajalt omamoodi, arvestades kõikvõimalike nakatumiste tõusuga, tegime otsuse, et lapsed on hetkel lasteaiast kodus. Nad tegelikult väga-väga tahaks minna ja aias on neil kõigil kolmel max tore ja põnev, aga paraku on meil hetkel liiga palju kaalul ja me peame viima nakatumise võimaluse nii minimaalseks kui võimalik. Nimelt ootab meid Jonasega ees paari nädala pärast käik lastehaiglasse, kus peame temaga mõned uuringud läbi tegema – ma ei taha seda täpsemalt siin lahti rääkida ja ega tegelikult hetkel ei teagi ju veel midagi, aga eks vist on alati parem kui uuritakse natuke rohkem kui et vähem. Paraku eeldab see, et me mõlemad oleme terved ja seepärast hoiame siis praegu rohkem omaette.

Natuke selline rusuv on see olukord, sest vahepeal tuleb peale selline murepilv, et “mis siis kui..”, aga ma katsun siiski mõelda, et kõik on hästi ja korras ja saame rahuliku südamega selle alanud aastaga edasi minna. Suurtel lastel õnneks trennid ka aias pausil, et vähemalt neist ei jää nad ilma selle kodus olemisega ja nad on selle kõige suhtes hästi mõistvad. Boonus nelja lapsega elu juures on kindlasti see, et neil ei hakka ka kodus igav ja mängukaaslaseid on alati võtta.

Aasta alguse rõõmus sündmus on meil muidugi ka olnud, pidasime JJ 6. sünnipäeva, täitsa koduses ringis, aga muidugi tordi ja kingitustega – tuju oli hea ja liigseid riske ei võtnud, tuleb neid pidusid ju veel palju-palju. Temast on kasvanud nii tore ja mõistlik inimene, tundub ulme mõelda, et tema saabumisest on juba 6 aastat möödas, oli ta ju alles mu väikene beebi, see kõige esimene.

Rõõmus kuuene

Suures plaanis ma ei julge selle aasta osas mingeid plaane teha, sest lihtsalt.. never know, mis kuskilt jälle välja ujub. On täpselt see tunne, mis ühes meemis kirjas oli, et “okei, me läheme sisse vaikselt, ei märatse, ei nimeta seda aastat enda omaks ja Keegi. Ei. Puutu. Midagi” 😂 Sellepärast ma ei lajata ka bravuurikate plaanidega, vaatame, kuidas kulgeb.

Muidugi tahaks reisida, meie armastatud Hispaania on pea igapäevaselt mõtetes, aga ma tahaks ka, et see reis oleks normaalne ja ohutu ja liigse stressita. Nende nõudmiste juures on selle aasta sees minek ilmselt liiga optimistlik.

Kui millestki täiesti iseenda jaoks mõeldust rääkida, siis mõtisklen mõne mõistliku trenniprogrammiga alustamisest – mitte sellise uue aasta hooga vaid lihtsalt, tahaks – tahaks oma keha eest natukene paremat hoolt kanda ja kui tegin Instagramis eelmise aasta kokkuvõtet, siis igapäevane rasedajooga seeria meenutus tõi selle tunde, et võiks midagi sellist nüüd ka teha. Midagi, mida saab teha kodust ja mis mahuks 30-45min sisse, et see ka laste kõige kehvema lõunauinaku päeval mahuks sinna une ajale. Nii et kel ideid-soovitusi, andke märku!

Lähme siis selle uue aastaga vaikselt edasi ja loodame, et kõik läheb ikka paremini ❤️

Tervitasime uut aastat – isegi Jonas ei tahtnud seda maha magada

Kuidas meie jõulud möödusid

Nõndaks, said need 2020 jõulud ka tehtud, teisiti kui varem, aga ma ei ütleks, et halb oli. Olime küll ainult oma väikses (suure) pereringis, aga nagu ma juba naljatlesin, siis nelja lapse juures on hea see, et seltskonnast pole kunagi puudus.

Tegime siis sel korral nii, et 24.12 pidasime mõnusat jõululaupäeva – hommiku alustuseks ahjupannkook maasikamoosi ja maapähklivõiga, mille retsepti juhtusime Teeduga ühest Netflixi kokasaatest nägema ja mida olime juba mõnda aega proovida mõelnud. Pühade hommikuks sobis see idee suurepäraselt ja Teet siis võttis teostuse enda peale – kukkus päris hästi välja ka, vaid moosi prooviks järgmine kord paksemat kasutada, tuleks ilmselt gramm veel parem.

Tuhksuhkur tegi koogi eriti jõuluseks
Pisut tasub enne lahti lõikamist jahtuda lasta ka

Laste kingitused olid kõik valmis ja ootel, aga oma otsustamatusega olime Teeduga enda kingid siiani ostmata jätnud. Igasuguseid mõtteid oli ja siis samas jälle mõtlesime, et aga pole ju tegelikult midagi vaja. Aga päris ilma kingitusteta oleks asi ehk lastele kahtlane tundunud ja nii läks siis Teet veel otsima seda “midagi”, mis meie kingiks passiks – saates mulle siis poest pilte nii õmblusmasinast (ärge küsige miks, sest ma päriselt oskan ainult nööpi ette õmmelda), varstolmuimejast (mida oleks isegi vaja, aga mida ma ei tahtnud esimest suvalist ettejuhtuvat osta) aga ka gorilla kujust 🤣🤣🤣 Ja kuna meil mõistlikke mõtteid ei tulnud, siis ostis ühe kogupere lauamängu, mis meid ühise kingina kuuse alla ootama läks.

Teet kingitust valimas 😂

Päeval kuulasime jõululaule, kraamisime natuke elamist ja tegime jõulusööke. Ma pole eriline seaprae inimene ja kuna suurt pidu ei teinud, siis sel korral saime õhtusöögi tehtud ilma selleta. Kõhud sellest tühjemad ei olnud ja hästi maitsesid nii verivorstid kui ka pardifilee. Magusaks oli varutud sefiirtort, mis kangesti kaunistuste poolest Elsa ja Anna seiklustega sobis, aga juurde küpsetasime lastega ka jõulutähe saiakesi. Ma ei hakanud endale neid sihte nii kõrgele seadma, et ise ka tainas teha, seega kasutasime poest ostetud pärmi-lehttainast ja kirsimoosi ning tulemus oli maitsev ja lastel tegemisest rõõmu palju (need on hästi jõukohased küpsetised lastele ise tegemiseks, väikse abiga), eriti kui piparkooke on juba küll tehtud.

Jonas ei tahtnud ka toimetustest ilma jääda
Lihtne ja hea
Jõuluõhtusöök

Oma ülejäänud perega suhtlesime ühises chatis, kes oli teises linna otsas, kes teises Eesti otsas, loodame, et järgmisel aastal siis jälle mõnusalt kõik koos, aga polnud häda ka sel korral ❤️

Peale söömist vaatasime ilmselgelt Frozeni teist osa ja mängisime natuke lauamänge ning oligi aeg end magama sättida. Lastel läks magama minek suurest jõuluvana ootuse ärevusest hoolimata üsna kergelt, sest sai ju seletatud, et mida kiiremini magama, seda kiiremini tuleb hommik ja… kingitused!

Hommikut oodates

Kui lapsed olid magama jäänud oli meil Teeduga aeg igast peidikust välja tuua kõik kingitused ning need kuuse alla hommikut ootama sättida. Lastele ütlesin ka, et kui hommikul ärkavad, siis hõigaku voodist meid, et me ütleks, kas on juba õige aeg ärgata ja kas võib elutuppa minna – et kogemata ei läheks liiga vara ja jõuluvana polegi käinud (või, et me kogemata kõik kell 5 ei peaks ärkama eks 😂). Endamisi mõtlesin, et olen nõus hommikut alustama alates 6.30, lapsed ärkasid 6.45, nii et läks suht hästi sellega.

Natuke unised, natuke elevil

Järgnes suur kingimöll, mis kestis põhimõtteliselt terve päeva. Selles osas oli see hommikune kingituste jagamine küll suurepärane, et nad said oma uute asjadega tegeleda terve pika päeva, tavapärase napi õhtu asemel. Mulle tundus ka, et kõik olid oma kingitustega rahul, aga ühist tegevust ja rõõmu pakkus kõige enam ilmselt Connetix magnetite pallirada, see oli miski, mille juurde terve päeva kokku tuldi, et jälle ehitada ja palle veeretada – ma päriselt imestasin, et KUI palju rõõmu ja elevust see pallide korduv veeretamine neile pakub, poleks isegi uskunud, et nii palju.

7+ Lego läheb kokku juba kiirelt
Connetixi avastamine
Üks “suurem laps” ka ehitamas 😂

Ülejäänud jõuluaeg läks rahulikult ja koduselt, nüüd siis kulgeme aastavahetusel ootel – lapsed väga ootavad, et saaks ilutulestikku näha, kui nad ikka jaksavad nii kaua ärkvel olla muidugi 😀

Teistmoodi jõulud

Lastel läheb selle aasta viimane lasteaia nädal, oleks võinud nad ju juba koju jätta, aga kuna tundub, et neil seal on kõik päris hästi organiseeritud olnud, siis las nö lõpetavad oma sealsed jõulutoimetused jms ära, siis on süda rahul ja saab rõõmsalt jõulupuhkusele minna.

Mu selle aasta kaunistus 😍

Jõulud tulevad ka meil sel aastal teisiti. Otsustasime, et ei hakka suurt laiendatud perega jõulupidu tegema nagu muidu kombeks on saanud, mis siis, et kohale tuleks ainult need, kes end tervelt tunnevad ega haigust kahtlusta – see väike võimalus jääb ikka ja ühe ühise peo pärast me seda riski võtma ei hakka.

See peo ära jäämine tekitas aga ka küsimuse, et kui pole suurt seltskonda, kes laste tähelepanu saaks kõrvale juhtida kui kingitused elutuppa “ilmuvad”, siis kuidas seda teha nii, et mu taibukad ja terased põnnid seda maagiat nüüd läbi ei hammustaks.

Jenni selle aasta ehe

Hetkel tundub parim plaan selline, et jõuluõhtul teeme mõnusaid jõulutoite, mängime lauamänge ja vaatame mõnd jõulufilmi (natuke kahtlustan, et see saab olema “Eia Jõulud Tondikakul” 62525x korda, aga mis seal ikka eks, parem kui Frozen 983838x 😂). Seejärel poeme kõik varakult magama ja 25.12 hommikul saavad lapsed ärgates minna kuuse alla saabunud kingitusi avama. Ühesõnaga selline USA tüüpi jõulude tähistamine tuleks nii. Lastele juba veidi vihjasin ka, et kuna sel aastal pidu pole, siis on kogu see värk natuke teisiti. Tundus, et nad võtsid seda lihtsalt teadmiseks ja et kui on nii siis on nii, lapsed on tegelikult ju nii kohanemisvõimelised, hea asi, mida endalegi meelde tuletada.

Mis seal salata, et jõulud mulle väga meeldivad, aga sel aastal tahaks sellest jõulutundest nagu maksimumi võtta. Kogu see aasta on olnud üks raju sõit ja vähemalt jõulud, kas või oma pisikeses (mis tegelikult ei olegi ju nii pisike) pereringis saavad olema just nii helged ja head kui ise tahame.

Jõulude ootuses sai ka meie köök-söögituba-elutuba värskenduse uue söögilaua ja toolide näol. Lõpuks on meil nüüd selline laud, kuhu taha kogu pere mahub vaevata ja ruumikalt ühiselt istuma ja jääb ruumi ülegi – sest küll tulevad jälle need peod, kus külalised ka kohal eks.

Uue laua juurde sobitub ideaalselt ka uutes toonides Nomi tool, mis lastel megalemmik, aga tegelikult ootab Jonase istuma hakkamist nüüd
Nii hea on uue laua ümber toimetada, keegi kedagi ei sega 😂😍

Hubasust lisab tuppa kindlasti juurde praegu meie jõulukuusk, mis juba teist aastat on päris, koos okkapudi aga loomulikult ka täiesti imelise kuuselõhnaga.

Peaks selle jõulutunde tarbeks ka ehk esimest korda elus stollenit proovima teha, sest kaua neid piparkooke siin ikka süüa jaksab 😀 Kellel häid retsepte jagada, mida ise proovinud, jagage julgelt ❤️

Jõuludeni on jäänud 9 päeva!

Piparkoogi maja tükid on pärit Ikeast, meile jäi kokku “liimimise” ja kaunistamise vaev vaid

Meie argipäevast

Ma jagasin paar päeva tagasi oma Instagrami kontol natuke rohkem vaadet meie ühele täiesti tavalisele päevale, sain selle kohta ka üksjagu tagasisidet, et oli hea ja isegi motiveeriv näha, et kuigi teha on vaja igasugu toimetusi, siis ei pea nende all ka ägama ja võib see argipäev ka üsna meeldiv kulgemine olla.

Esiteks kui elad korteris siis on ilmselt toimetusi vähem kui siis kui elaksid majas. Ei ole aeda, mida vaja nokitseda, ei ole muru, mida niita ega lund mida rookida.
Samas annab elu nelja lapsega siiski oma jagu tegemist – argipäeviti algab päev seitsme ajal, suured lapsed lähevad lasteaeda ja Teet tööle. Lapsed on õnneks üsna head ärkajad ning väikese utsitamisega saavad suht kiirelt ka riidesse ja valmis. Tore hommikune traditsioon on meil nüüd ka magnet tahvli täitmine – kus sätime paika kuu ja päeva, aastaja aga ka ilma vaatleme ning kuu seisugi jälgime. See “kalender” on ka hea hetk, et üle rääkida, et mis trenn või käik kedagi lasteaias ootab sel päeval.
Mina ja Jonas jääme koju, kui teised läinud algab meil siin selline hommikune kraamimine, voodid vaja teha, toad tuulutada, põrandad puhastada, pesud pessu panna ja pärast sahtlitesse voltida jne jne.

magnet kalender, mida hommikuti täidame, kuufaas küll täna vale, aga läbi pilvede polnud ju näha 😀
lasteaialised

Minu ja Jonase päev kodus on üsna rahulik – kuigi koristada on vaja igapäevaselt, siis meeldib mulle see kõik hommikul kohe ära teha, nii ei rusu see mõte mind päev otsa ja endal ka mõnusam olla kui kõik enam-vähem kena ja korras. Pro tip nendeks päevadeks kui üldse ei viiiiiitsi koristada on keegi omale külla kutsuda, see väike lisamotivatsioon aitab alati 😀

Jonas seljas ja asume toimetama

Jonas on sellises faasis, kus ta kaua maas omaette olla ei taha, mis tähendab, et mul tuleb ta oma tegemistesse kaasata – köögis toimetades on hea ta Nomi tooliga enda juurde võtta, muude asjadega aitab ta endale külge sidumine või kotiga kandmine, mis talle juba sünnist väga meelt mööda on olnud.
Muidugi selle nädala suuuuur edasi minek on olnud see, et Jonas jääb ka rõdule magama. Vahepeal keeldus ta sellest täiesti.

siiani uskumatu mõelda, et ta rõdul nõus magama 😀

See on mu meelest ka selline koht, et kuidas keegi beebiga toimetamisse suhtub – ma võiks olla ka päev otsa tema kõrval maas tekil ja näidata talle mänguasju ja temaga seal ainiti plutitada, aga siis hakkaks mind ehk rõhuma kõik need muud asjad, mis ka tegemist ootavad. Olgugi, et Teet teeb meil kodustest toimetustest ka suure osa, siis selline argipäeva olme on loogiliselt siiski paljuski minu peal. Siin kohal ma eelistangi beebit just tema ärkvel oleku ajal palju kaasata – see on lapsele ka suures plaanis mu meelest kasulikum kui ta näeb seda “elu”, kuidas midagi teha ja mis kus käib. Teine asi, need hetked kui Jonas magab, need on minule, ma ei planeeri sinna koristamist või söögi tegemist, sest see on aeg, mil ma võin mitte midagi teha või lugeda või kirjutada või mida iganes meeldivat teha, mis mulle rõõmu pakub.
Selliselt tegutsedes mu meelest jõuab rohkem ja samas on nii ka reaalset aega hinge tõmmata ja korraks oma mõtetega üksi olla.

Lõunasööki vaatan tavaliselt jooksvalt, kas teen miskit kerget, või plaanime selle hoopis koos naabrinaisega või olen hoopis päeval Perelas ja söön seal.

Õhtusöök peab meil lastel peale lasteaia päeva kindlasti olema ja hea kui see on ootel juba kohe koju saabudes või hoopis ise koju tuues. Oli näha, et kui sööki kohe polnud, siis oli tuju paha ja õhtu üldiselt enam ei sujunud.

Vapiano esmaspäev

Küll aga armastan ma väga toitu koju kaasa osta ja seda just argiõhtutel. Sel nädalal proovime me koostöös Vapianoga nende menüüd ning käimas on kampaania, et iga päev on erinev toidukategooria 20% soodsam, et julgustada maitsma ka neid asju, mida tavaliselt ehk ei osta. Kui mõtlema hakkasin, siis ma ise olen täpselt see inimene, kellel on mingi kindlad lemmik söögikohad ja nendes kindlad lemmik söögid, mida alati tellin, isegi kui ma vahel näiteks mõtlen, et okei, sel korral ostan Vapianost midagi muud peale tomatise kreveti pasta, siis ostu sooritades on ikka see kuidagi valituks saanud 😀
Esmaspäeval oli risoto päev ja võtsin siis end kokku, et okei, ma ei vali seda pastat vaid proovin hoopis mõnd risotot, minu õnneks on seal ka sellised valikud, mis ei sisalda laktoosi (mida ma ei talu) ning ma ei pidanud pettuma, sest krevettidega tomatine risotto oli isegi veel parem kui see tavapärane pasta. Lapsi ma muidugi veenda ei suutnud ja nemad jäid pasta bolognesele tol õhtul truuks.

Täna on mul kodus lisaks Jonasele ka Jon ja Jenni ning, et mul isutas juba mitmendat päeva kõrvitsasupi järele aga täiesti ebahalloweenilikult meil ei ole ühtegi kõrvitsat kodus, siis meenus, et Vapianos on praegu ju ka nn kõrvitsa-eri ja sel aastal on nende kõrvitsasupp minule eriti sobivalt vegan koorega. Mõeldud-tehtud lõunaks meil siis supp ja kõrvale lastele ka pitsa (mu meelest kõrvitsa supi juures lausa peab olema mingi saialaadne asi).
Supp on suuuuurepärane ja soovitame soojalt – nii otseses kui ka kaudses mõttes 😀

ei ei, see ei ole lõunane vein pitsaga, vaid supi topsid üksteise otsas tornis seal koti sees
mmm kõrvitsasupp!

Õhtuti peale sööki on lastel veel mängu aeg, mis möödub üsna lärmakalt ja kui päeval saan ma siin vahel üsna palju ka vaikust nautida, siis õhtul ei ole seda kuni magama minekuni vist kunagi. Aga samas on see kõik ju tore, kodus on elu ja melu – vahel küll tekib küsimus, et kust selle pere tuline temperament pärineb, aga võib olla eestlased ei olegi nii tuimad kui me stereotüüpselt ise seda arvame.

Magama minek algab Jonasest, keda vannitame ning siis mina teda magama panema suundun, suuremad lapsed on Teedu rida ja vahel lähevad nad nii mõistlikult magama, et lausa lust ning vahel on kuulda kõrval toast kõik võimalikku veiderdamist, et ainult jumala eest mitte magama minna. Varem või hiljem siiski uni tuleb, et hommikul siis uut päeva jälle värskena ja uue hooga alustada.

Ja kuigi see argipäev kulgeb vähemal või rohkemal määral üsna sarnaselt, siis saab seda ju ise natuke värvikamaks muuta, olgu selleks siis mõni tavapäratu õhtusöögi valik või planeerimata puhkepäev lasteaiast või mida iganes – teisalt oleme oma elu üsna nii kujundanud, et ma pean tunnistama, et olen meie selle rutiiniga ka päris rahul ja see ise on mu meelest eluliselt suur võit.

Oh see meie Jonas – 5 kuud

Olgugi, et olen kõigi lastega püüdnud seda igakuist ülevaadet kirjutada, siis Jonasega on see ära jäänud. Neljas laps on õpetanud mulle, et teeme ainult seda, mida päriselt tahame ja ma ei sunni end nui neljaks mingeid radu käima ainult selle pärast, et sai varem nii tehtud.

kahekuune Jonas
kolmekuune Jonas

Ühtlasi on elu Jonasega lihtsalt parim. Ma nii naudin seda meie beebikest, see võib olla kõlab veidralt ühe äsja viiekuuseks saanud lapse kohta, aga ta on nii sümpaatne inimene, et lausa lust on koos temaga igapäevaselt kulgeda.

neljakuune Jonas

Muidugi on sellise ülistuse juures neid, kes nüüd kohe mõtlevad, et küllap see beebi on mingi ideaalne muster magajast rõõmupall ja sellepärast ma siin naudin seda elu.
Noh, ma arvangi, et ta on ideaalne, olgugi, et üldjoontes on tema päevased uned umbes täpselt 30 minutit pikad ja mingit mitmetunnist lõunaund käruga rõdul see inimene lihtsalt ei tee. Kui teine elukuu möödus üldse nii, et Jonas oli nõus magama ainult kas linas või kotis ja me seda talle siis loomulikult ka võimaldasime, siis tänaseks on ta vähemalt heal hetkel nõus ikka kärus ka oma need uinaku sutsakad tegema. Minu jaoks üsna uus olukord, arvestades, et teised lapsed on selleks ajaks ikka siiski kärus magajateks muutunud. Aga noh, ma olen siiski adapteerumisvõimeline ja ka selle eluga oleme harjunud.

klassikaline uinak

Ma ei tea kas just tihe kandmine on siin mingit rolli mänginud, aga Jonas on meil väga sotsiaalne beebi, ta tahab suhelda, talle meeldib üle kõige kui temaga räägitakse ja tema juures ollakse, ise püüdlikult vastu lalisedes. Naeratust on tema näol näha tihedamini kui miskit muud ja see sama naerusuine olek on tema juures lausa nakkav. On väga raske olla pahas tujus kui oled koos Jonasega.

Imetamine on meil suures plaanis sujunud väga hästi, samas terve kuu võitlesin millegagi, mis oli just kui soor, aga tagantjärgi arstide hinnangul võib olla siiski mitte. See oli endale raske aeg, kurnav ja tagasi vaadates tundub, mulle, nagu see kuu oleks mult emotsionaalselt ära võetud. Aga tulime sellest välja (ja julgustan oma muredega abi otsima pöörduma). Kindlasti on kasu olnud sellest, et olen nüüd imetamisnõustaja ja oskan paljusid asju teistmoodi märgata. Et sellist “tuleb lihtsalt ära kannatada” osa ei pea tegelikult üldse imetamise juurde kuulumagi, kui tead, mida ja milla teha.

Jonase toidulaud ongi siiani olnud vaid rinnapiim, selle poisi kosumist vaadates pole kahtlust ka, et see on enam kui piisav olnud ja et meil see koostöö on selles vallas sujunud. Täna viiekuuselt kaalub ta ligi 8kg ja on ca 67cm pikk (sündides siis 3,2kg ja 48cm).

Kui päeval on selle unega nii nagu on, siis öösel magame mõlemad päris hästi, samas tähendab see loomulikult, et ta sööb mitmeid kordi öö jooksul. Aga, et ma temaga lõpuks õppisin nautima ja end hästi tundma ka pikali imetades, siis kulgevad need öised eined meie mõlema jaoks läbi une, seda kõike lihtsustab muidugi see, et Jonas on jätkuvalt kaisus magaja ja jätkuvalt ei ole tal oma voodit.

Sel korral otsustasime, et kuskile beebivõimlemisse või ujutamisse ei hakka minema, vaid meie armas ujutaja/massöör käib Jonase juures meil kodus temaga tegelemas, see on hetkel mugavam meile ja arvestades teatud viiruse ärevust, siis ka rahulikum. Mõnes mõttes see individuaalne tegelemine on mõnusam ka, saab kõik oma küsimused ja teemad alati läbi käia.

Mina ja mu töövari

Kui varem on need beebide võimlemised olnud meile olulised ka sotsialiseerumise mõttes, siis nüüd on Jonas minuga ju alati kaasas kui Perelas käin lapsekandmisnõustamisi tegemas nii et näeb ta nii teisi beebisid, kui ka teisi täiskasvanuid. Perelas olles chillib ta meil seal maas matil või on minul küljes (või Perela teisel perenaisel Kadril, kes on juhuslikult lapsekandmisnõustaja) või siis testib mõnd sealset käru magamiseks. Siiani on meil see väikese töövarju süsteem hästi toiminud, aga eks vaatame kuidas edasi läheb, kui Jonas liikuvamaks muutub.

Perela häng

Ehk siis viis kuud Jonasega on olnud super toredad, suured lapsed armastavad teda väga ja lasteaeda minnes tehakse alati tsau-tsau ning lasteaiast tulles lennatakse väikse venna juurde kallistama ja jutustama. Mina ise olen Jonasega koos saanud ka jälle omajagu rahulikumaks ja kuigi teha on nelja lapsega just kui rohkem, siis ka jõudu, tahtmist ja viitsimist asju teha on rohkem. Samas on minus ka julgust öelda, et täna ma puhkan või et täna tahame lihtsalt olla ja mitte kuhugi minna, olen õppinud olema natuke vähem teiste inimeste jaoks “saadaval” ja natuke rohkem oma peres “kohal”.

Ühesõnaga, iga päev on hea meel, et Jonas on meiega, elu nelja lapsega sobib meile, mis siis, et vahel ei kuule siin omi mõtteid või asju tahaks maast sahaga kokku lükata, tegelikult on kõik ju täiesti suurepärane.

viiekuune Jonas


Suvi 2020

Okei, sai korraks silmi pilgutada kui selle veidra aasta suvi oligi möödas. Siia jõudsin harva, ei saa öelda, et oleks mega kiire, aga kuidagi ei olnud hetke või tahtmist, oli vist sellist kerget puhkepausi vaja. Vaatame, kuidas minema hakkab, aga et see suvi 2020 ei oleks päris aladokumenteeritud, siis natuke panen kirja ka.

Perela häng

Esimene suvi nelja lapsega, natuke hullumeelne ja palju äge. Sellel suvel on kõik oluliselt suuremaks saanud, Jon ilmselt kõige enam, sest tema sai oma beebi rollist hoopis suure venna rolli. Ühtlasi pidasime tema 2. sünnipäeva ja valmistusime tema esimeseks lasteaeda minekuks.
Kahese Joni suur lemmik on Lotte, vist hetkel selle pere kõige suurem fänn ja kuna see suvi oli nagu ta oli, siis laste rõõmuks käisime Lottemaal ka kaks korda. Jon oli mõlemal korral muidugi eriti rahul ja kuigi mõne jaoks võib tunduda isegi igal aastal Lottemaal käimine liig – sest mis seal ikka teha – siis meie jaoks oli isegi kahel korral ühe suve jooksul käies asju, mida alles avastasime ja tegelikult jäi sinna ikka veel asju, mida me pole läbi käind ja teind.

Lottemaa seiklused
Siis kui väikesed jalad olid juba väsinud aga tuju ikka hea
Näiteks turnima polnud me eelmistel aastatel jõudnud
Kolm sõpra
Fännipilt Jennile ka

Sünnipäevade tähe all see suvi läks, sest ka Jenni sünnipäev on suvel ja kuigi mõtlesime just pidude hulga optimeerimise mõttes Jenni ja Joni peo koos teha, siis lõpuks tähendas see ikka seda, et pidasime natuke Joni pidu, siis koos pidu, siis Jenni pidu ja siis veel lisaks Joni, Jenni ja Teedu pidu, vahepeal oli tunne, et igal nädalavahetusel oli sünnipäev 😀

Meie kahene
Meie neljane

Jenni ja Joni ühispidu oli nende ühise lemmikteemaga, mileks on… Frozen. Jah, Joni ka 😀 Kõik Elsa ja Anna temaatika on siin hirmus hinnas ja nii said ka tordid just selles teemas tehtud, lisaks kaunistused jms. Tundus, et sünnipäevalapsed jäid rahule ja ootan huviga, et mis teema JJ omale talveks jõuab valida, sest teda jätab kogu Frozen suht külmaks.

2 x Frozen – tordid olid muidugi imemaitsvad

JJ suves oli ka uusi tuuli, nimelt käis ta lausa kaks korda judo laagris. Judo on siin uus lemmik ala ja kui tekkis võimalus laagrisse minna, siis ei saanud seda kasutamata jätta, erit arvestades, et varakevadest saati ei olnud ju trenni saanud. Laager mõjus igatahes hästi ja uue hooaja trenne lasteaias juba oodati pikkisilmi – sellest aastast siis ka Jennil judo nii et järgmisel suvel ehk juba koos laagrisse.

judo laagri elu

Jonas on suvega kasvanud nii, mis mühiseb, temast kirjutan sel nädalal ka eraldi postituse, sest ta saab juba neljakuuseks, aga nii palju võib öelda , et ta on lihtsalt üks imeline hing. Kõiki meie tegemisi ja toimetusi tehes on tema ju ka kaasas ja juures ja ta lihtsalt sobitub sellesse meie kampa kuidagi nii mõnusalt. Vahet pole, kui üks osa temaga asjade tegemisest võib tähendada seda, et tuleb teha mitumitu peatust autoga kaugemale sõites või teda turvahälliga tee ääres enne autosse panekut magama kiigutades või et ma ei tea midagi magamisgraafikutest, sest ta magab päeval keskeltläbi max 30-40min korraga – ta on ikkagi nii lahe tüüp.

ühel pühapäevasel perematkal
Saaks veel armsam olla v?

Sai sel suvel maal käidud, loomaaias lõpuks ujuv jääkaru ära nähtud (ma ei tea, kui mitu korda ma seal käinud olen ja kunagi näinud polnud), palju palju jäätist söödud ja päevi mänguväljakul veedetud. Keskmisest rohkem omaette oldud sai ka kindlasti ja mul on tunne, et seda tuleb siin lähitulevikus veel teha.

See aasta on jabur, aga aitäh suvi, et korraks siiski käisid ja olid, lasid meil oma akusid uueks sügis-talveks laadida.

Lemmiksöök on jäätis

Esimene kuu nelja lapsega ja palju õnne Jonasele

Möödas on meie esimene kuu nelja lapsega, nagu ikka on see uue beebi perre lisandumine läinud pigem kergemalt kui oodata või loota julgesin. Jonas oleks meiega nagu alati olnud olgugi, et esimene kohtumine alles nii hiljuti toimus.

img_0633

Ühekuune Jonas. Aitah väikseke, et just meie juurde tulid

Igapäeva elu on vaikselt paika loksunud, mina lastega kodus, kes enne sügishooaega nüüd lasteaeda ei lähe ning Teet siis nädala sees tööl. On oma tõusud ja mõõnad, aga need on alati, vahet pole, kas üks laps või neli, kas kaks vanemat kodus või üks. Mulle tundub, et Jonase perre lisandumine ei ole meil tegelikult suuri muutusi tekitanud, pigem on ta ise vaikselt siia segasummasuvilasse sulandunud – sellega, et siin kodus pea kunagi vaikust pole oli ta ilmselt harjunud juba kõhus olles.

img_0715

Lemmik pesa Mountain Buggy Terrainis

Suure osa esimesest kuust on Jonas söönud ja maganud, nagu üks eeskujulik vastsündinud beebi ikka. Alguses oli mu jaoks ikka väga harjumatu, et ta nii nii pisikene oli – kõik mu uhkelt plaanitud ägedad kandekotid pidid ootele jääma ning isegi turvahälli pidime välja vahetama. Oleksin ehk muidu selle hälliga lihtsalt tema kasvamist oodanud, kuna igapäevaselt me ju autoga ei sõida, aga kuna ees ootas esimene pikem autosõit Tartusse ja Põlvasse, siis ei olnud eriti valikut, tuli osta selline mudel, mis mõeldud juba päris tillukestele ning kus tema asend parem oleks. Proovisime ja vaatasime ning ostsime Nuna Pipa Nexti, millega hetkel küll rahul olen.
Väiksusest tingitult oli hea otsus, et vastsündinu suuruses riidest mähkmeid korraliku portsu olin kogunud, sest isegi neist oli alguses mitu mudelit suured. Nüüd hakkab vaikselt esimestest välja kasvama, mis sinna 5kg piirini on mõeldud. Riidest mähkmed on super otsus omaette ka, sest kui ikka tunni jooksul 4 korda järjest vaja mähet vahetada siis on tore kui raha prügikasti ei pea viskama ning mähkmed hoopis pessu lähevad. Mu meelest vastsündinuga riidest mähkmeid kasutades annab see sääst nagu eriti tunda, kui päevaga suudab väike sell 24 mähet kasutada, siis on päris cool, kui pesumasin küll huugab üsna armutult jutti (nelja lapsega paratamatus) aga prügikast ei ole sekundiga haisvaid mähkmeid täis ning ei pea neid poe vahet joostes juurde tooma. Lemmikumad mähkmed on siiani olnud Bare and Boho katted ja Pop In mähkmed, mida julgelt soovitame.

beriti pere-2 (41)

Perepildid tegi Jelena Rudi

Kogu selle väiksuse juures ootasin kolmapäevast perearstil kaalumist eriti, sest mulle ikka tundus, et see väike põnn on tuntavalt raskemaks läinud. Üllatus oli aga suur, kui selgus, et kaalu on juurde lausa 1.5kg selle kuuga tulnud – ilmselt tundis ta, et peab kiiresti teistele järgi kasvama hakkama. Aga tegelikult on nii, et iga järgmise lapsega on vist see rohkem teema, et kui laps natuke juba häält teeb, siis peale mähkme kontrollimist läheb praktliselt kohe beebi rinnale ja no nii on tal ju hea kosuda küll, seega Jonase esimese elukuu mõõdud on 4600g ja 55cm (madalaim kaal 3080g ja 48cm).

Imetamine on sel korral õige pisut teistmoodi kui varem olles ise imetamisnõustaja. Teadsin nüüd, et igasugune valu on välditav ning hästi teadlikult jälgisin Jonase imemisvõtet ning sekkusin ja korrigeerisin kui tundus, et pole päris õigesti, selle asemel et kannatada ja läbi valu kuidagi toita ja loota, et see ise mööda läheb. See ekstra tähelepanu on teinud kogu toitmise temaga hästi mõnusaks ning nüüd kuuselt ei ole enam enamasti vaja ka võtet muuta.
Imetamisel on Jonasega veel üks teistmoodi asi – ma nimelt pole kunagi armastanud pikali toita, isegi mitte öösel. Olen alati istudes imetanud ja siis lapsed omale kaissu magama jätnud, aga kuna Jonas on kohe eriti eriti kaisukas väike nunnu, siis tema on kohe algusest hirmsasti otsinud kaisus magades minult max lähedust ja nii ongi juhtunud, et sööb tema öösel ka kaisus pikali ja mul on sealjuures mugav ning hea olla. Vot kus võivad asjad muutuda, ka alles neljanda lapsega.

Suuremad lapsed on pisikese venna hästi vastu võtnud, tahavad hoolitseda ja aidata, mänguasju näidata jms. Ega me kindlad polnud, et kuidas Jon asjasse suhtub, et tema pesamuna staatus kaob, kuid selgus, et ta on üks suuremaid beebi fänne, keda me kohanud oleme. Eriti asjalik on ta mähkmevahetusi ning vannitamist assisteerides.

beriti pere-2 (53)

Mul endal on taastumine läinud päris kenasti, enesetunne hea ja kuigi tahaks juba veidi vähem kaaluda ja veidi rohkem vormis olla, siis noh.. need saiakesed ja burksid, mis mu menüüs on, sellele just kaasa ei aita nii et tuleb oma ootustega realist olla. Küll jõuab fit ka olla, praegu on kavas mõnusalt seda aega nautida.

beriti pere-2 (26)

Uskumatu, et kõik nad on minu 

Selle esimese kuu täitumise juures on selline tunne, et riskides veid imalalt kõlada on süda nii nii armastust täis. Armastust ja imetlust mu laste suhtes, kes on nii tublid ja ägedad (ja absoluutselt hullud ka samal ajal) ja armastust Teedu suhtes, et me koos sellise bande omale oleme saanud – seda kõike ei oleks, kui ei oleks head tiimitööd (mis siis, et ma vahel karjatan, et igasuguse venivillemluse on need lapsed isalt pärinud 😀 ).
See elu nelja lapsega on ikka hästi mõnus kuigi vahel väga metsik, vahel absurdselt naljakas, vahel väsitav siis päeva lõpuks on ikka see tunne, et wow selline elu – tänks universum, u did good.

beriti pere-2 (57)

Meie

Ja siia ilma saabus Jonas

Jah, meie neljas laps on sündinud ja see siin on lugu tema saabumisest.

Pean alustama ühest pooleldi saladuses olnud plaanist, nimelt kolmanda trimestri ajal kui ajad Eestis olid eriti ärevad hakkas mu peas end sisse seadma teatav ebakindlus, et kuidas meil see sünnitus korraldatud saab olema. Mind ei hirmutanud mõte üksi sünnitama minekust, oh ei, aga murelikuks tegi mind see, et kuidas ma jõuan haiglasse või et kas sel viiruse perioodil olen ma väga huvitatud näiteks kiirabibrigaadiga kokkupuutest või teistest haiglaga kaasnevatest ebavajalikest kontaktidest. Ma olin murelik ja ärev ning kuigi olin varem olnud endas kindel, et haiglasünnitus on mu esmane valik, hakkas tunduma, et võib olla, sel korral oleks mõistlikum võtta käiku teine plaan – planeeritud kodusünnitus. Rõhutan siinkohal, et just planeeritud ehk siis koos vastavat luba omava ämmaemandaga, mis omakorda seadis ette kohe esimese katsumuse, see ämmaemand leida.
Tallinnas on neid kaks ja ühe puhul teadsin juba, et temal on graafik täis, kuid pöördusin Siiri poole, kes minu suureks rõõmuks vastas, et saab mu ämmaemandaks tulla. Kogu sellest kodusünnituse planeerimist puudutavast kirjutan ma eraldi postituse, täna siin aga edasi juttu sellest, kuidas see sünnitus läks.

Tänaseks oli rasedust tiksunud juba 41+3 nädalat, mu pikim rasedus. Uuel nädalal oli mind ootamas esilekutsumine ja sellega seoses lootsin ma ikka väga-väga, et beebi hakkaks ise tulema. Sai tehtud joogat, puusaringe, treppidest kõnnitud, saunas käidud, vürtsi ja mulli aga veel eile õhtul magama minnes ei olnud kõige väiksematki märki sellest, et midagi võiks pihta hakata.

Kuniks 3.30 ärkasin kõhtu tabanud ebamugava valusööstu peale. Proovisin magamisasendit vahetada, aga abi sellest ei olnud ning suundusin vetsu, kus istudes jõudsin kiruda eelmise päeva vürtsikat lõunasööki, sest sünnituse algust ma sellest kõigest veel loota ei julgenud. Aga need valusööstud ei kadunud ja äratasin Teedu,  et oma vaikselt tekkivaid kahtlusi temaga jagada. Ma ei olnud veel valude vahesid mõõtnud ja ootasin ning vaatasin lihtsalt, et kas need tekivad ikka uuesti ja uuesti, kuniks 3.50 tegin esimese kõne oma ämmaemandale, et vist on selline tunne, et läheb asjaks. Sain juhised valude pikkust ja vahet mõõta ning siis saame edasi vaadata, mis saama hakkab.

Mõõtmise hetkest alates olid valud umbes minut kuni poolteist ning vahed 3-6 minutit, olin neid siin mõned üle elanud kui Siirile raporteerisin ning ta ütles, et annaksin märku kui arvan, et ta võiks tulema hakata. Ootasin veel umbes 10 minutit kui tegin talle kõne, et nüüd on aeg ning teadsin, et hiljemalt poole tunni pärast on ta kohal.

Seniks jätkasin valutamist, valu ajal pidin kõndima, sest seista või muud moodi ma olla ei suutnud, valude vahel rääkisin Teeduga juttu, tegin vaarikalehe teed ja sättisin vannituppa asju valmis. Valud ikka minut-poolteist ja vahed 4-5 minutit.
Suured lapsed (nii suured kui nad on eks) magasid samal ajal õndsat und.

Siiri saabumise hetkel olin just ühe valuga lõpetanud, saime tervitatud, viisin ta hetke sisuga kurssi ning kuna mul otseselt mingit abi sel hetkel vaja ei läinud, sättis tema oma varustuse end valmis ning ootas koos minuga. Kohe sain ka peaaegu kaheminutilise korraliku valu üle hingata ning juba mõned tuhud tagasi oli tunda alaseljas survet ehk siis emakas enam mitte ainult ei avanenud vaid laps liikus ka alla poole.

Kui veel mõni hetk tagasi sain Siiriga suht lebolt jutustada, siis nüüd oli mõne minutiga seis muutunud ja kogu keskendumine läks hingamisele, samal ajal nirises veidi ka lootevett. Liikuda ma enam ei tahtnud, olin vannitoas käed põlvedele toetatult ning seistes hingasin nii kuidas oskasin. Ja siis hakkas see alaselja surve tunne muutuma millekski muuks, tekkis esimene peaaegu nagu pressi moodi asi, kuid kui ämmaemand pakkus, et käpuli läheksin, tundsin, et veel ei suuda, pean natuke seisma.

Aga järgmiseks tundeks olin maas matil, natuke oli raske aru saada, et kas see, mis mind valdab on press või veel nö lihtne valu, olin seal kuskil vahepeal ning suutmata midagi muud teha lihtsalt hingasin. Korraks läks vist endast haledaks see olemine ka, et madalate häälte asemele tahtsin piuksuma hakata kuid siinkohal tuletas Siiri meelde, et hoiaksin hääle madala ning mõnel hetkel hingaks kiiremini ja teisel rahulikumalt.
Selle kõige juures oli üks hetk, kus ma tundsin, et issand kui nõmedalt hull see valu on ja samas ma ei tunne, et midagi toimuks, et kus see laps on ja mida ma siin teen üldse, kui tulemust ei ole. Aga seda mõtet ma kaua ei jõudnud mõelda, saabus tugev press ja pööraselt hingates tundsin, et nüüd küll pea liigub lapsel väljapääsu suunas ja siis tuli paus.. ma ei tea mitu sekundit see kestis või mis see ajaline mõõde on aga korraks oli kõik kadunud, et siis täiega uuesti peale tulla, mõtlesin ainult, et nüüd juba tõesti tahaks, et beebi tuleks, et ta on nii nii lähedal aga mu meelest tekkis ka peale seda veel korraks mingi sekund pausi ja järgmise hingamisega tundsin seda meeletut kergendust, mis kaasneb kui laps tervenisti välja tuleb. Issand kui hea tunne. Kell oli 5.30

Olin see hetk nii õnnelik, me saime hakkama. Beebi päriselt sündiski (isegi üsna lõpus oli mul mingi täiesti napakas kahtlus, et aga äkki ta ei tule ja läheb see kõik üle 😀 ). Keerasin end pikali ja Teet tõi mulle toeks patju, beebi võtsin oma rinnale kaissu ja olin hämmeldunud, et ta tundus nii pisike. Ämmaemand vaatas mind üle ja konstanteeris, et ei ole rebendeid ega midagi, kõik on tiptop korras – kasuks tuli ilmselt piisavalt pikk avanemis aeg (sisuliselt 2h) ja see, et tõesti kogu aeg hingasin kõik valud ja pressid.

Veidi aja pärast sündis platsenta, mille osas oli ka kõik korras ning kolisime vannitoast magamistuppa, kus beebi pikemalt rinnal olla sai ja esimese hommikueine tegi. Suured lapsed olid ka juba ärganud, JJ väitis, et kuulsid beebi häält ja selle peale ärkasid (ma ei tea kuidas nad minu hääle peale ei ärganud muidugi). Uus vennake vaadati üle, tehti esimesed paid ja nenditi, et ta on päris armas.
Mina sain tassi teed juua ja enesetunne oli täiesti suurepärane. Lapsed läksid suht temaatiliselt Lotte osa vaatama, kus ta omale õe saab.

Jäänud oli protseduuridest veel beebi üle vaadata, kaaluda-mõõta ja K-vitamiini süst. Kuna ta tõesti tundus mulle pisike, siis kaal huvitas mind väga ning pisike ta tõepoolest ongi. Hoolimata 41+3 nädalast on minibeebi 3220g ja 48cm, mu pikim rasedus aga väikesim beebi. Mingeid üle või ala “küpsemise” tunnuseid ei olnud ei beebil ega platsental, seega ju siis pidi ta nii pisike olemagi.
Õnneks olin ma ostnud ka 50 suuruses riideid, mis hetkel tal kasvuvaruga selga said ning    peale ülevaatuse ja riietamise jäi ta siin kaisus end suurest tööst välja puhkama. Jutustasime veel veidi Siiriga, et mis ja kuidas edasi peame tegema, mis meid uuel nädalal ees ootab ja millal kohtume ning saatsime ta ära, suur suur tänutunne südames.

Ja siin me siis nüüd oleme, pühapäev 17. mail, perekond nelja lapsega. Päris mõnus, natuke hullumeelne ja nii õnnelikud.

img_8953

Huvitav fakt – kõik meie pere poisid on sündinud pühapäeval 🙂