Kogemus reisikäruga – Easywalker Miley 2

Posted in Kärudest, koostöö, Reisimine, Uncategorized by beritp

Reis nelja lapsega Hispaaniasse on selleks korraks läbi ja jagan natuke kogemust meiega kaasas olnud reisikäru kohta, milleks sel korral sai valitud eriti värskelt saabunud Easywalker Miley2.

See roheline Miley toon võlus mind suht kohe, kui seda nägin

Kohe algatuseks tuleb mainida, et ma ei pea end just “minikärude” inimeseks ja ka reisidele olen eelistanud kaasa võtta kärusid, mis tunduvad selleks mugavad ja vähem mõelnud sellele, et need oleks väiksed ja kerged. Aga sel korral olid võimalikud käru kasutajad ka kõik suuremad kui meil varasemalt ja siis tundus, et mõned omadused – nagu nt selg sõidu suunas istme võimalus, ei olegi nagu enam niiii olulised. Ja kuna pagasi suurust tahtsime ka minimeerida tundus mingi pisema käru valik igati mõistlik.

Kaalutud sai erinevaid, aga Miley2 kasuks rääkisid nii soodne hind, super lahe roheline värv kui ka kerge kaal (7kg) ning samas ruumikas iste. Lisaks tulevad käruga kaasa trnaspordikott (määrdumise eest kaitseks) ja vihmakile.

Käru saabudes oli muidugi korraks natuke error endal, sest terve pika talve ja sellele eelnenud suvegi oleme ju sõitnud oma Easywalker Harvey3 Premium mudeliga ja see käru oma võimekusega nii käe sees. Aga tuli endale meenutada, et tegemist ongi täiesti erinevast kategooriast kärudega ja nad ei peagi nö sarnased tunduma.

Nii jõudsimegi enne reisi ka mõned kodused toimetused just Miley2-ga teha ja vaikselt hakkas seegi käru nö omaks saama. Minu jaoks oli esialgu harjumatu, et laps ainult nägu sõidu suunas ja ma teda ei näe, samas Jonasel oli sellest täitsa suva ja istus kärus suurima hea meelega.

Reisitarbeks kasutasime ka natuke lisavarustust – juba varasemast olid olemas telefonihoidja lükkesangale ning suvine Easygrow istmepehmendus, lisaks tahtsin ma ka mingisugust organisaatorit sangale, et reisil mugavam oma esmavajalikku kraami kaasas hoida ja, et alati ei peaks omale õlakotti vms külge panema. Easywalkeri enda organisaator jäi mu maitse jaoks natuke liiga madalale, aga Tinkafu organisaator tundus sangal täpselt õige. Ideaalis oleksin valinud musta värvi variandi, aga kuna ostuhetkel seda polnud, tuli hall ja ausalt ei häirinud see ka selle rohelise käru küljes. Organisaatorit kasutasime tõesti igapäevaselt, nii varumähkmete, päikesekreemi, veepudelite aga ka snäkkide ja plaastrite jms asjade hoiustamiseks. Eriti hea oli see suures lõbustuspargis, kus ei pidanud muretsema, et kellegi käsi nt seljakotist või õlakotist midagi väärtuslikku kaasa viib 😅

Organisaatorisse mahub kiirest haaratavalt kaks joogipudelit ning lisaks on kaks lukuga taskut.

Eriti hea, et organisaator ei jää ette õhutusavadele, kui need avatud

Miley2 oli meie reisil väga eeskujulik kaaslane, hätta ei jäänud temaga ka metsikumat parki külastades, linnast ja basseini ääres veeremisest rääkimata. Jonase jaoks sai sellest kärust tema täielik lemmik koht, kus end turvaliselt ja mõnusalt tunda ja mitmel korral avaldas ta ise soovi sinna chillima minna. Ka oma uinakud tegi ta kärus ja isegi kui väljas oli 26C, siis avasime Miley2 tuulutusavad (mida on päris mitu) ja palavus teda seal ei seganud. Jonas eelistab magada nii, et iste on kerge kalde all, aga pisikeste beebide jaoks käib iste ka päris lamavasse asendisse.

Ka ebaühtlasel pargiteel ei jäänud Miley hätta

Boonusena sai käru kasutada ka peagi neljaaastane, kui ikka jaks otsa sai ja jalad puhkust vajasid, siis oli lihtsam Jonas omale kandekotiga selga panna ja Joni kärus lükata. Sõidumugavus raskemat last sõidutades ei kannatanud ja kaalupiirangu pärast ei pidanud ka muretsema, sest kandevõime on Miley2 mudelil 22kg.

Lõbustuspargis keerasin selle organisaatori teistpidi, et pisike lukuga tasku jäi vastu käru, sinna oli hea oma väärtuslikum kraam peitu panna.

Alumine kaubakorv on väikse käru kohta väga hea suurusega, poes käies sai sinna kõvasti toidukraami laduda, samuti mahtusid sinna ära kogu pere jaoks rätikud jms, et kõik vajalik saaks basseini äärde kaasa võetud.

Peale peaaegu kahte nädalat igapäevast kasutust olen meie käru valikuga igati rahul, kui ma midagi muudaks siis tahaks selliseid magnetiga rihmakinnitusi nagu nt Harveyl ja no turvahälliga kasutuse võimalus oleks ka boonus, samas hetkel meie jaoks see võimalus ei olnud oluline ja käru sai just Jonasele valitud, kes juba kaheaastane. Minu hinnangul on Miley2 tõesti hea reisikäru ja hea variant ka kodus kui on vajadus nö auto-poe käru järele, sest avastasin ennastki just Mileyt kaasa haaramas kui kodus olles kuskile kiirem käik oli vaja teha.

Soodsast hinnast rääkides on Easywalker Miley2 mudeli täishind 299€ (kaasas siis vihmakile ja transpordi kott), aga koodiga lifeatlucky13, saab selle käru (ja muu täishinnaga kauba) koostöös Babyshop.ee poega neilt 15% soodsamalt ning eriti magusa pakkumisena tuleb Miley2 ostuga juuni lõpuni kingituseks kaasa ka rool turvakaarele (meie laste lemmik lisa 😆) ja topsihoidja. Ehk kellel on plaanis omale just mõni selline väike käru hankida, siis meie kogemusel võime Miley2 mudelit soovitada küll.

19Dec2021

Jõulutunne

Posted in elu nelja lapsega by beritp

Vahel on nii, et mingit tunnet mäletad ka 25 aastat hiljem, see tunne lihtsalt õigel hetkel jääb sinu sisse ja kui sellele mõtled, siis rändad nagu ajast tagasi.

Jõulud ja jõulutunne. Hakkasin siin umbes nädal tagasi luutsinapäeva eel sellele päeva traditsioonilistele saiadele mõtlema, et võiks selle tegemise jälle ette võtta, et seegi võiks olla osa jõuludest meie peres – eriti kuna need saiad on imeliselt maitsvad. Ja siis mõtlesin üldse jõulutundele, et mida ma tahaks, et lapsed mäletaks ja tunneks. Ja mulle meenusid jõulud ca 25 aastat tagasi.

Lussebullar ehk luutsina saiad ja mu meelest ühed kõige jõulusemad jõuluraamatud

Ma käisin pisikeses koolis, kus oli ehk mingi hästi õrn kristlik joon – nt nädala alguses kogu kooliperega tervitus ja palvus või enne sööma asumist söögipalve (mis oli muide klassidel erinev), isegi pühapäevakooli ring oli kui õigesti mäletan, aga need kõik olid selline taust, et ega sellele palju ei mõelnud. Aga teatud südamlikkus selle juures siiski oli.

Ja siis jõulud – ma arvan, et mu peas on kokku sulanud mälestused paari aasta peale kokku sellest ajast, mis selle “jõulutunde” minu jaoks teevad. Koolis oli selline päkapikumaa moodi olemine, palju meisterdamist, kaunistamist, advendikalender, isegi vanematega koos korraldatud jõululaat. Ma võin silmad kinni panna ja olla oma klassiruumis, kus on nii-nii soe, hubane ja jõulune, nagu mingist skandinaavia laste jõulufilmis. Ja ma olen nii tänulik oma õpetajale, kes tegi neid asju ja korraldas neid tegevusi ja oli selline nagu ta oli, et ühel väikesel lapsel oli sellest kõigest tõepoolest kustumatu mälestus.

Sellised lumised talved on ka seal jõulutunde sees ❤️

Kodus olid meil ka omad traditsioonid – alati kindlad kaunistused, mille välja võtmine ise juba sellele õigele tundele kaasa aitas, olgu need küünlajalad või jõulukardinad, mille mustrit vahel lummatult vaatasin ja seal sagivatest tegelastest lugu jooksma hakkas. Päkapikud käisid, jõuluvana käis. Kinke saime.

Loodame, et tuleb veel veidi lund, et lapsed saaks lustida

Paljudel on jõuluvanale soovi kirjutamise traditsioon, ma olen kindel, et eks me ka kirjutasime, aga vot see ei ole minu jõulumälestuste ja tunde sees ja ma tean hoopis seda seika, miks seda seal ei ole. Sest ühed jõulud on kuidagi eriti meeles, ma sain mitu hästi toredat ja ägedat asja – mida ma ei oleks osanud tahtagi. See üllatus, mis pakist vastu vaatas, see oli nii soe ja hea tunne.

Ja selle kogemuse ja tunde pealt, ma tahaks oma lastele ka seda pakkuda, et jõuluõhtul või hommikul ootab neid üllatus, et seal on midagi, mida nad ei osanud oodata.

Nii lihtne on lasta lastel jõuluvanale kirja kirjutada, nagu annaks tellimuse sisse, poenimekirja näppu, aga minu jaoks see kuidagi igav. Lisaks kui lapsed sinna kirjutavad soove, mida vanemad ei suuda täita ja siis veel hoopis pettunud on, sest nad ju kirjutasid, mida soovivad.

Me ei kirjuta jõuluvanale ega anna tellimust sisse. Rääkisin lastele hoopis oma lapsepõlvest ja sellest maagiast ja heast tundest, kui kingipakis on midagi, mida sa isegi tahta ei osanud aga mis sulle meeldib (eks seal on hea annus seda ka sees, et vanemad oma lastega suhtlevad, neid tunnevad ja oskavad arvata, mis rõõmu võiks teha). Eks rolli mängib ka see, et mänguasju jms saavad nad ka muul ajal ja lihtsalt ühe nimekirja põhjal kraami saamine ei oleks kuigi maagiline.

Need tunded ja mälestused koolist, kodust, isegi mõned jõulumultikad jms on nii puudutanud, et vot midagi sellist tahaks oma lastele ka edasi anda.

Koolis neist veel keegi ei käi, küll aga lasteaias ja selles osas mul on nii hea meel, et see aed on juhtunud natuke seda sorti nagu oli minu pisike kool. On südamega inimesed, tehakse, korraldatakse, kaunistatakse, on jõululaat ja jõulumaa. Vaatan vahel neid pilte ja ma täiesti tunnen seda sama tunnet, mis väiksena seal oma klassiruumis.

Ja nii ma püüangi, et kõige selle hulluse ja argikaose keskel, kõige keskel, mida me ei saa mõjutada, oleme meie ja teeme neid väikseid asju, mis selle sooja ja hea jõulutunde tekitavad, loodetavasti ka sellise, mis kestab aastaid. Mitte päris sama nagu oli minul, aga sama hea, natuke omamoodi meie perele omase tunde.

4Mar2021

Midagi uut ja põnevat – Älly!

Posted in elu nelja lapsega, koostöö by beritp

Nelja lapsega toimetades armastan ma praktilisi aga samas ilusaid asju. Ühtlasi on mul kujunenud ka üsna selge arusaamine nö baby gearist, mida me päriselt vajame ja mis igapäeva elu lihtsustaks, aga ainult ilust siin kindlasti ei piisa ja kvaliteedis ei tahaks samuti järeleandmisi teha. Üheks sellistele kriteeriumitele vastavaks asjaks on saanud Älly seljakott. Miks? – kohe kirjutan lähemalt.

Seljakoti rihmad on täpselt õige laiuse ja pehmusega, et ka lapsekandmise ajal mõnusalt kanda

Juba ligi kuus aastat tagasi kui JJ alles beebi oli, otsustasime, et nö tavalise beebitarvete koti asemel hakkame seljakotti kasutama, seda on mugavam kanda ja lisaks on see ühtviisi sobilik nii isale kui emale. Seljakottidele me tegelikult truuks jäimegi, aga aja jooksul on proovitud mitmeid, on küll olnud ühel ja teisel moel häid omadusi kõigil, aga samas on ka mõningaid puudujääke. Nüüd kui minuga võttis ühendust Älly esindaja ja nende tooteid tutvustas, hakkas mulle tunduma, et ehk on tõesti see peaaegu ideaali lähedane kott lõpuks leitud. Ega seda muud moodi teada ju ei saa kui ise kasutades ja järgi proovides.

Mõeldud – tehtud!

Meie kasutusse tuli Älly suurem seljakott. Kuna meie igapäevase “varustuse” hulka kuuluvad nii riidest mähkmed kui ka lapsekandmisvahendid, siis olin ma juba vaikselt suurema seljakoti otsingutel olnudki – universum “did good” ja ajastus Ällyga tutvumiseks ei oleks saanud parem olla. Kellel aga igapäevaselt on vähem asju kaasas kanda, siis ka väiksem suurus tundub mahutavat kõik vajaliku.

Älly seljakotte on niisiis kahes suuruses ning kahes värvitoonis. Ma olen muidu suur musta armastaja aga kui ma nägin seda kreemikasvalget ja pruuni kooslust, siis olin ma nii müüdud kui müüdud saab olla, kirsiks tordil on koti tooni nimi cappuccino, seega ma ei tea, kas saab midagi veel minulikumat ollagi. Midagi ilusat ja helget sellesse halli argipäeva – ühtlasi oli lubatud, et Älly kotid on kergesti puhastatavad, seega ei tohiks heledam variant ka kuidagi ebapraktilisem olla. Suur pluss Älly kottide juures on ka see, et need ei “karju” kuskilt otsast, et tegemist on “beebitarvete” seljakotiga, nii saab seda mõnusalt kasutada ka peale nn beebiaega ❤️

Saime oma koti kätte ja ma ausalt üllatusin. Ma olin siiski arvanud, et küllap see materjal on selline jäigem, äkki ehk isegi liiga kõva, aga lahti pakkides selgus, et ei – Älly seljakott on nii-nii pehme! Materjaliks siis kergesti puhastatav kunstnahk – sest Älly loojad ei tahtnud kasutada loomade nahka.

Lisaks pehmusele on seljakotil kergesti jooksvad lukud ja nii palju taskuid, mis annavad võimaluse kõik vajalik ära pakkida nii, et õige asja leidmiseks ei pea kogu kotti pahupidi pöörama. Sellele aitab kaasa ka suure sahtli lukk, mis avaneb kogu koti ulatuses – nii meenutab avatult seljakott veidi hoopis kohvrit. Igatahes lahendab selline avamine ära ka mure, et koti põhjast asju kätte ei saa.

Älly seljakotil on üks suur põhitasku, mille sees on palju väiksemaid taskuid ning lisaks nendele siis veel ka päris mitu välist taskut, millest osad ka lukuga. Ja boonusena on suurel kotil kaasas pehme korduvkasutatav ja hõlpsalt puhastatav mähkimisalus – mis tegelikult toimib hästi ka hoopis istumise alusena, kui peaks selline vajadus tekkima.

Koti sees on ka kinnitus, kuhu on hea panna näiteks võtmed, et ei peaks neid koti põhjast otsima

Mähkimisalus on seest sama materjal mis kogu koti vooder ehk siis niiske lapiga puhastatav.

Lisaks mähkimisalusele on kaasas ka rihmad, millega saab seljakoti vankri sanga külge kinnitada – kuid selle tegemisel veendu, kas sinu käru sanga külge üldse võib midagi panna ning mis on kaalupiirang, et sang ei saaks kahjustatud ja poleks ka ohtu, et käru uppi lendab.

Käru külge kinnitamiseks on kaasas eraldi rihmad

Arvestades, et me palju liigume ka üldse ilma käruta ja nii, et Jonas mul kõhukotis või kandelinas, siis olid mu jaoks kaks asja eriti olulised. Esiteks, et kandevahend, olgu see siis kott või lina, mahuks kenasti kotti kaasa. Ja teiseks, et last kandes oleks koti rihmad ikkagi mugavad kanda. Mõlemale nõudmisele meie Älly kott vastab täiesti suurepäraselt. Proovinud olen asju kaasa pakkides nii lina kui kandekoti mahutamist ning kummagagi ei tekkinud probleeme.

Kõik vajalik pakitud ja tegelikult ruumi ülegi. Eriti rõõmsaks teeb, et ka lapsekandmisvahend hästi ära mahub

Lapsekandmise ajal koti kandmise mugavusest annab ehk enim aimu seik nädalavahetusest, kui olin veidi aega ilma mantlita – seljas seljakott ja kõhul Jonas, ühel hetkel otsustasin siiski ka mantli selga panna ja seda tehes pidi Teet mu hetkeks peatama, et küsida, et kas ma tahangi seljakoti mantli alla jätta või? Ehk siis kott oli seljas nii mugavalt, et ma lausa unustasin selle ära 🤭

Aga natuke siis ka funktsionaalusest ehk mida ja kuidas see kott endasse mahutab. Suurde sahtlisse mahub meie põhiline kraam kenasti ära ja jääb ruumi ülegi – kui näiteks pikem käik ja vaja rohkem mähkmeid kaasa pakkida, siis mahub ka. Ühekordsete mähkmete kasutajatel on ruumi rohkemgi (aga ma siiski julgustan riidest mähkmeid kasutama ka kodust väljas käies 😉).

Suure tasku väiksematesse taskutesse mahuvad nii varuriiete komplekt Jonasele kui lisa pluus mulle, korduvkasutatavad lapid ja niiskuskindel hoiukott, õhuke bambustekike, hästi imav musliin, rinnapadjad, varu hügieenikraam, huulepulgad, kätekreem, mõned mänguasjad ja kandekott. Välistesse taskutesse külgedel, mis on mõlemad termovoodriga, saab hästi paigutada joogipudeli ja vähemalt paar püreetuubi. Koti peal on diagonaalsete triipude all ka kaks lahtist taskut, kuhu on mõnus panna neid asju, mida on kiirelt vaja – nt desovahend, mask jms. Väärtuslikum kraam tasub seljakoti puhul ka targalt pakkida – kas koti sisse või siis sellesse taskusse, kus on mähkimisalus ja mis on otse vastu kandja selga – sinna sobib nii rahakott kui ka väiksem sülearvuti või tahvelarvuti. Mõistlik on sinna taskusse asjad sättida nii, et mähkimisalus jääks kandja poole ja asjad koti poole, nii on seljal mugavam.

Pealmised lahtised taskud on sügavad ja ulatuvad koti põhjani välja 😉

Üks väike lisaomadus on Älly kotil veel, nimelt on püsti asetades koti põhja all metallist nupsud, mis aitavad kaasa koti puhtamana hoidmisele – nii et ka see heledam kott ei saa kannatada, samas nii seest kui väljast saab koti puhtaks tõmmata niiske lapiga, mis tähendab, et hooldus on tõesti lihtne ja kiire.

Nii oma välimuse kui omaduste poolest sobib Älly kott meie ellu suurepäraselt. Saame sellega tehtud igapäevased käigud (mida hetke olukorras muidugi just palju pole), aga ma mõtlen ka, et kui ühel heal päeval on jälle mõistlik reisida, siis on see kott väga hea variant käsipagasiks (selleks on tal ka sobivad mõõdud).

Kui keegi tunneb, et just selline kott on tal puudu või hoopis otsid ideed lahedaks katsikukingituseks/emapuhkusele saatmise kingiks, siis neid Älly kotte soovitan küll. Lisaks seljakottidele on Älly valikus veel ka väiksemad käekotid ning tarvikute hoidik, kui äkki hoopis millegi sellise järgi vajadus.

Kuu aega kehtib ka sooduskood lifeatlucky13, millega Älly valikust omale asjad soodsamalt saab ❤️

19Feb2021

Hunnik vahvaid pilte lastest ja mugavatest riietest

Posted in elu nelja lapsega, koostöö by beritp

Enne meie tormilisi seiklusi Jonasega jõudsime teha ühe toreda koduse pildistamise, kus lastel seljas kodumaise lasteriiete tegija OliverMartin Kids riided. Pildid tegi andekas ja armas Katrina Tang.

Kui mõnda aega tagasi minult küsiti, et kas sooviksin nendega koostööd teha, siis mõtlesin, et miks mitte, proovime ära. Kuigi eks see selliste juba natuke suuremate ja samas ka iseteadlikema laste riietamine pole päris emme suva järgi enam ja nii jäi vaid loota, et saabuvad riided lastele tõesti meeldivad ja neid nõustutakse kandma – olgugi, et peal pole mõne kangelase või printsessi pilti (mis mind tegelikult salamisi vahelduseks rõõmustas).

Riided käes, siis oli esimene emotsioon meil kõigil, et “oi kui pehmed!”, väiksemaid poisse ootasid külmaks talveks nii sobilikud meriino voodriga kombekad ja suuremad lapsed said veidi viisakamad riided.

Need “viisakad” riided tekitasid küll minus alguses mõtte, et ohhh, nüüd need korra selga saavad ja kappi istuma jäävad, sest kus sa nende pidupäeva asjadega ikka lähed (ja no enamasti ei ole nad ju sama mugavad kui retuusid või dressid vms). Aga ei! – need riided olid selles osas tõelised üllatajad, olgugi, et oma välimuselt viisakad ja sobiks kanda nii vabariigi aastapäeval kui ka teatrisse minnes, siis oma vormilt ja materjalidelt on nad nii mõnusad, pehmed, et pole üldse küsimustki kas võiks neid tavalisel lasteaia päeval kanda.

Riided, milles annab igasugust tsirkust teha

JJ püksid on mu meelest eriti äge ja universaalne leid, sest kui päris tavalise dressipüksiga ei tahaks peale lasteaia päeva mõnele üritusele vms kohta minna ja peaks hakkama riideid vahetama, siis nende pükstega pole seda muret – dressipüksi mugavus aga viisaka püksi välimus kaks ühes, mis ühtlasi tähendab vähem selliseid kapis niisama oma aega ootavaid riideid ja rohkem kasutust leidvaid asju ja see kõlab mu meelest päris mõistlikult.

Ka pluus on selline, et just nagu oleks paksem triiksärk, aga samas nagu ei oleks ka, piisavalt soe, et ka jahedal päeval ei vaja alussärki, aga samas pehme ja hingav, et ei hakka palav. JJ lemmik variant on käised üles keeratult seda kanda ja mina pidin ainult nõustuma, et nii näeb ta väga äge välja.

Jenni kleit lõi mind ennast küll lausa pahviks ja pani mõtlema, et tahaks omalegi sellist (ja no tänaseks on OM tiim sellegi mõtte teoks teinud ning samasuguse kleidi saab omale ka ema osta), aga arvestades Jenni printsessi faasi, siis ma ei olnud päris lõpuni kindel, et kas ta selle šiki väikse musta kleidi heaks kiidab. Aga siis astus Jenni ligi, märkas taskule kinnitatud “kalliskive-kristalle” ja asi oli otsustatud “emme, vaata, siin on ju Elsa jääkristallid!” – põhimõtteliselt oli uus lemmikkleit saabunud.

Aga lisaks kristallidele on kleidil lahedad taskud (ja no me kõik teame, et just taskud teevad ühe kleidi toredast imeliseks eks) ja mõnus vaba lõige, samas mitte unustades detaile – nii käistel kui kaelusel. Ühel neljaaastasel on selles kleidis nii mugav mängida ja toimetada, et ei pane tähelegi, kuidas tegelikult on asi jälle selline, et mine või otse lasteaiast vanaema juubelile (kui selliseid sündmusi praegu kohane pidada oleks eks).

Aga ega kleidiga ei pea siis ainult viksilt istuma

Mulle nii meeldib nende OliverMartini riiete juures see detailne lähenemine, et ka lasteriided võivad olla ilusad, viisakad just nagu tõeline rätsepatöö aga samal ajal ei võeta lastel mugavuse osas midagi ära.

Aga lisaks neile viksidele ja viisakatele eksemplaridele olid meie juurde tee leidnud ka meriino kombed. Kes mind teab, see teab, et mul on täielik nõrkus laste villariiete vastu ja neid pole siin peres kunagi liiga palju (ja kui villariideid õigesti ja heaperemehelikult hooldada, siis kestavad need vabalt mitu last, mis suure pere puhul on ainult boonus).

Ma ei ole liiga kirjude mustrite fänn, aga OM kombede mustreid lastega vaadates tundusid need päris armsad ja lustakad. Mugavaks kasutuseks on neil kahesuunaline lukk ning nö pikenevad käte ja jalgade soonikud – mis ühtlasi on üli head, kuna hoiavad piisavalt keha ligi ning nii ei tule püksisäär või varrukas üles kui peale panna õuekombe. Kapuuts hoiab tihedalt pead ligi ja see oli mulle alguses veidi võõras kuna oleme harjunud lohvakamate kapuutsidega, aga õige pea sai selgeks ka sellise variandi pluss. Nimelt hoiab kapuuts selliselt nagu müts peas ja kui on krõbe külm, siis pole paksemat mütsi vaja, piisab kui meriinovoodriga kapuuts pähe ja tavaline müts peale, toimib nii kärus magajaga kui lasteaias käiva lapsega.

Jonas ongi selle kombega teinud mõnusaid pikki unesid soojakotis, olenemata ilmast ja sama hästi sobib see ka autosõitudeks või lapsekandmiseks (eriti head on seal juures need pikad soonikud jalgadel, et püksid kotis või linas ka üles ei roniks ja sääred paljad poleks).

Sel päeval oli nii soe, et õue magama minnes polnud kapuutsi pähe vaja, piisas mütsist. Samas kapuuts piisavalt õhuke, et last kaela taga ei häiri.

Jon aga käib oma meriino kombega lasteaias, kasutades seda teise kihina talvekombe all. Nii on kindel, et lumes istudes või hullates on alati soe, ei ole kampsunit, mis poolde selga roniks või ise riietuda proovides kehvasti jääks ja ei pea jamama lisa pükste jalga panekuga (mis sel imeliselt külmal talvel vahel vajalikud oleks). Kodustel päevadel, kui väljas pole ka hirmus külm olnud, oleme meriino kombe peale pand ka ainult särgile ja siis talvekombe üle ja ka otse vastu nahka ei ole Jon torkmise või kanga “hammustamise” üle kurtnud, ju siis on ikka mõnus ja mugav asi ning minu vaatest ka väga praktiline.

Sellised kogemused on meil OliverMartin riietega, mul on igatahes hea meel, et neist nüüd kuulsin, sest leian ka edaspidi nende valikust meile hästi sobivaid asju (eriti ühele peenikesele aga pikale poisile, kellel kooliteegi enam kaugel pole). Ehk siis, kes soovib kodumaiseid, ilusaid aga ka lastele samal ajal mugavaid ja praktilisi riideid, siis soovitan OliverMartin üle vaadata!

Mis on laste lemmik söök? – Teedu tehtud kotletid, mida siin kambas mugitakse

8Jan2021

Oh aasta uus

Posted in elu nelja lapsega by beritp

Uus aasta, uus mina – hahaa, ei, uueaasta lubadusi ei andnud ja ma tegelikult arvan, et ma olen täitsa okeika omadega, et pole uut versiooni vaja välja manama hakatagi.

See talvine aeg kogu oma villases ilus on päris mõnus

Aasta algus on meil selline parajalt omamoodi, arvestades kõikvõimalike nakatumiste tõusuga, tegime otsuse, et lapsed on hetkel lasteaiast kodus. Nad tegelikult väga-väga tahaks minna ja aias on neil kõigil kolmel max tore ja põnev, aga paraku on meil hetkel liiga palju kaalul ja me peame viima nakatumise võimaluse nii minimaalseks kui võimalik. Nimelt ootab meid Jonasega ees paari nädala pärast käik lastehaiglasse, kus peame temaga mõned uuringud läbi tegema – ma ei taha seda täpsemalt siin lahti rääkida ja ega tegelikult hetkel ei teagi ju veel midagi, aga eks vist on alati parem kui uuritakse natuke rohkem kui et vähem. Paraku eeldab see, et me mõlemad oleme terved ja seepärast hoiame siis praegu rohkem omaette.

Natuke selline rusuv on see olukord, sest vahepeal tuleb peale selline murepilv, et “mis siis kui..”, aga ma katsun siiski mõelda, et kõik on hästi ja korras ja saame rahuliku südamega selle alanud aastaga edasi minna. Suurtel lastel õnneks trennid ka aias pausil, et vähemalt neist ei jää nad ilma selle kodus olemisega ja nad on selle kõige suhtes hästi mõistvad. Boonus nelja lapsega elu juures on kindlasti see, et neil ei hakka ka kodus igav ja mängukaaslaseid on alati võtta.

Aasta alguse rõõmus sündmus on meil muidugi ka olnud, pidasime JJ 6. sünnipäeva, täitsa koduses ringis, aga muidugi tordi ja kingitustega – tuju oli hea ja liigseid riske ei võtnud, tuleb neid pidusid ju veel palju-palju. Temast on kasvanud nii tore ja mõistlik inimene, tundub ulme mõelda, et tema saabumisest on juba 6 aastat möödas, oli ta ju alles mu väikene beebi, see kõige esimene.

Suures plaanis ma ei julge selle aasta osas mingeid plaane teha, sest lihtsalt.. never know, mis kuskilt jälle välja ujub. On täpselt see tunne, mis ühes meemis kirjas oli, et “okei, me läheme sisse vaikselt, ei märatse, ei nimeta seda aastat enda omaks ja Keegi. Ei. Puutu. Midagi” 😂 Sellepärast ma ei lajata ka bravuurikate plaanidega, vaatame, kuidas kulgeb.

Muidugi tahaks reisida, meie armastatud Hispaania on pea igapäevaselt mõtetes, aga ma tahaks ka, et see reis oleks normaalne ja ohutu ja liigse stressita. Nende nõudmiste juures on selle aasta sees minek ilmselt liiga optimistlik.

Kui millestki täiesti iseenda jaoks mõeldust rääkida, siis mõtisklen mõne mõistliku trenniprogrammiga alustamisest – mitte sellise uue aasta hooga vaid lihtsalt, tahaks – tahaks oma keha eest natukene paremat hoolt kanda ja kui tegin Instagramis eelmise aasta kokkuvõtet, siis igapäevane rasedajooga seeria meenutus tõi selle tunde, et võiks midagi sellist nüüd ka teha. Midagi, mida saab teha kodust ja mis mahuks 30-45min sisse, et see ka laste kõige kehvema lõunauinaku päeval mahuks sinna une ajale. Nii et kel ideid-soovitusi, andke märku!

Lähme siis selle uue aastaga vaikselt edasi ja loodame, et kõik läheb ikka paremini ❤️

Tervitasime uut aastat – isegi Jonas ei tahtnud seda maha magada

28Dec2020

Kuidas meie jõulud möödusid

Posted in elu nelja lapsega by beritp

Nõndaks, said need 2020 jõulud ka tehtud, teisiti kui varem, aga ma ei ütleks, et halb oli. Olime küll ainult oma väikses (suure) pereringis, aga nagu ma juba naljatlesin, siis nelja lapse juures on hea see, et seltskonnast pole kunagi puudus.

Tegime siis sel korral nii, et 24.12 pidasime mõnusat jõululaupäeva – hommiku alustuseks ahjupannkook maasikamoosi ja maapähklivõiga, mille retsepti juhtusime Teeduga ühest Netflixi kokasaatest nägema ja mida olime juba mõnda aega proovida mõelnud. Pühade hommikuks sobis see idee suurepäraselt ja Teet siis võttis teostuse enda peale – kukkus päris hästi välja ka, vaid moosi prooviks järgmine kord paksemat kasutada, tuleks ilmselt gramm veel parem.

Pisut tasub enne lahti lõikamist jahtuda lasta ka

Laste kingitused olid kõik valmis ja ootel, aga oma otsustamatusega olime Teeduga enda kingid siiani ostmata jätnud. Igasuguseid mõtteid oli ja siis samas jälle mõtlesime, et aga pole ju tegelikult midagi vaja. Aga päris ilma kingitusteta oleks asi ehk lastele kahtlane tundunud ja nii läks siis Teet veel otsima seda “midagi”, mis meie kingiks passiks – saates mulle siis poest pilte nii õmblusmasinast (ärge küsige miks, sest ma päriselt oskan ainult nööpi ette õmmelda), varstolmuimejast (mida oleks isegi vaja, aga mida ma ei tahtnud esimest suvalist ettejuhtuvat osta) aga ka gorilla kujust 🤣🤣🤣 Ja kuna meil mõistlikke mõtteid ei tulnud, siis ostis ühe kogupere lauamängu, mis meid ühise kingina kuuse alla ootama läks.

Päeval kuulasime jõululaule, kraamisime natuke elamist ja tegime jõulusööke. Ma pole eriline seaprae inimene ja kuna suurt pidu ei teinud, siis sel korral saime õhtusöögi tehtud ilma selleta. Kõhud sellest tühjemad ei olnud ja hästi maitsesid nii verivorstid kui ka pardifilee. Magusaks oli varutud sefiirtort, mis kangesti kaunistuste poolest Elsa ja Anna seiklustega sobis, aga juurde küpsetasime lastega ka jõulutähe saiakesi. Ma ei hakanud endale neid sihte nii kõrgele seadma, et ise ka tainas teha, seega kasutasime poest ostetud pärmi-lehttainast ja kirsimoosi ning tulemus oli maitsev ja lastel tegemisest rõõmu palju (need on hästi jõukohased küpsetised lastele ise tegemiseks, väikse abiga), eriti kui piparkooke on juba küll tehtud.

Jonas ei tahtnud ka toimetustest ilma jääda

Oma ülejäänud perega suhtlesime ühises chatis, kes oli teises linna otsas, kes teises Eesti otsas, loodame, et järgmisel aastal siis jälle mõnusalt kõik koos, aga polnud häda ka sel korral ❤️

Peale söömist vaatasime ilmselgelt Frozeni teist osa ja mängisime natuke lauamänge ning oligi aeg end magama sättida. Lastel läks magama minek suurest jõuluvana ootuse ärevusest hoolimata üsna kergelt, sest sai ju seletatud, et mida kiiremini magama, seda kiiremini tuleb hommik ja… kingitused!

Kui lapsed olid magama jäänud oli meil Teeduga aeg igast peidikust välja tuua kõik kingitused ning need kuuse alla hommikut ootama sättida. Lastele ütlesin ka, et kui hommikul ärkavad, siis hõigaku voodist meid, et me ütleks, kas on juba õige aeg ärgata ja kas võib elutuppa minna – et kogemata ei läheks liiga vara ja jõuluvana polegi käinud (või, et me kogemata kõik kell 5 ei peaks ärkama eks 😂). Endamisi mõtlesin, et olen nõus hommikut alustama alates 6.30, lapsed ärkasid 6.45, nii et läks suht hästi sellega.

Järgnes suur kingimöll, mis kestis põhimõtteliselt terve päeva. Selles osas oli see hommikune kingituste jagamine küll suurepärane, et nad said oma uute asjadega tegeleda terve pika päeva, tavapärase napi õhtu asemel. Mulle tundus ka, et kõik olid oma kingitustega rahul, aga ühist tegevust ja rõõmu pakkus kõige enam ilmselt Connetix magnetite pallirada, see oli miski, mille juurde terve päeva kokku tuldi, et jälle ehitada ja palle veeretada – ma päriselt imestasin, et KUI palju rõõmu ja elevust see pallide korduv veeretamine neile pakub, poleks isegi uskunud, et nii palju.

Ülejäänud jõuluaeg läks rahulikult ja koduselt, nüüd siis kulgeme aastavahetusel ootel – lapsed väga ootavad, et saaks ilutulestikku näha, kui nad ikka jaksavad nii kaua ärkvel olla muidugi 😀

15Dec2020

Teistmoodi jõulud

Posted in elu nelja lapsega by beritp

Lastel läheb selle aasta viimane lasteaia nädal, oleks võinud nad ju juba koju jätta, aga kuna tundub, et neil seal on kõik päris hästi organiseeritud olnud, siis las nö lõpetavad oma sealsed jõulutoimetused jms ära, siis on süda rahul ja saab rõõmsalt jõulupuhkusele minna.

Jõulud tulevad ka meil sel aastal teisiti. Otsustasime, et ei hakka suurt laiendatud perega jõulupidu tegema nagu muidu kombeks on saanud, mis siis, et kohale tuleks ainult need, kes end tervelt tunnevad ega haigust kahtlusta – see väike võimalus jääb ikka ja ühe ühise peo pärast me seda riski võtma ei hakka.

See peo ära jäämine tekitas aga ka küsimuse, et kui pole suurt seltskonda, kes laste tähelepanu saaks kõrvale juhtida kui kingitused elutuppa “ilmuvad”, siis kuidas seda teha nii, et mu taibukad ja terased põnnid seda maagiat nüüd läbi ei hammustaks.

Hetkel tundub parim plaan selline, et jõuluõhtul teeme mõnusaid jõulutoite, mängime lauamänge ja vaatame mõnd jõulufilmi (natuke kahtlustan, et see saab olema “Eia Jõulud Tondikakul” 62525x korda, aga mis seal ikka eks, parem kui Frozen 983838x 😂). Seejärel poeme kõik varakult magama ja 25.12 hommikul saavad lapsed ärgates minna kuuse alla saabunud kingitusi avama. Ühesõnaga selline USA tüüpi jõulude tähistamine tuleks nii. Lastele juba veidi vihjasin ka, et kuna sel aastal pidu pole, siis on kogu see värk natuke teisiti. Tundus, et nad võtsid seda lihtsalt teadmiseks ja et kui on nii siis on nii, lapsed on tegelikult ju nii kohanemisvõimelised, hea asi, mida endalegi meelde tuletada.

Mis seal salata, et jõulud mulle väga meeldivad, aga sel aastal tahaks sellest jõulutundest nagu maksimumi võtta. Kogu see aasta on olnud üks raju sõit ja vähemalt jõulud, kas või oma pisikeses (mis tegelikult ei olegi ju nii pisike) pereringis saavad olema just nii helged ja head kui ise tahame.

Jõulude ootuses sai ka meie köök-söögituba-elutuba värskenduse uue söögilaua ja toolide näol. Lõpuks on meil nüüd selline laud, kuhu taha kogu pere mahub vaevata ja ruumikalt ühiselt istuma ja jääb ruumi ülegi – sest küll tulevad jälle need peod, kus külalised ka kohal eks.

Uue laua juurde sobitub ideaalselt ka uutes toonides Nomi tool, mis lastel megalemmik, aga tegelikult ootab Jonase istuma hakkamist nüüd

Nii hea on uue laua ümber toimetada, keegi kedagi ei sega 😂😍

Hubasust lisab tuppa kindlasti juurde praegu meie jõulukuusk, mis juba teist aastat on päris, koos okkapudi aga loomulikult ka täiesti imelise kuuselõhnaga.

Peaks selle jõulutunde tarbeks ka ehk esimest korda elus stollenit proovima teha, sest kaua neid piparkooke siin ikka süüa jaksab 😀 Kellel häid retsepte jagada, mida ise proovinud, jagage julgelt ❤️

Jõuludeni on jäänud 9 päeva!

Piparkoogi maja tükid on pärit Ikeast, meile jäi kokku “liimimise” ja kaunistamise vaev vaid

28Oct2020

Meie argipäevast

Posted in elu nelja lapsega, koostöö by beritp

Ma jagasin paar päeva tagasi oma Instagrami kontol natuke rohkem vaadet meie ühele täiesti tavalisele päevale, sain selle kohta ka üksjagu tagasisidet, et oli hea ja isegi motiveeriv näha, et kuigi teha on vaja igasugu toimetusi, siis ei pea nende all ka ägama ja võib see argipäev ka üsna meeldiv kulgemine olla.

Esiteks kui elad korteris siis on ilmselt toimetusi vähem kui siis kui elaksid majas. Ei ole aeda, mida vaja nokitseda, ei ole muru, mida niita ega lund mida rookida.
Samas annab elu nelja lapsega siiski oma jagu tegemist – argipäeviti algab päev seitsme ajal, suured lapsed lähevad lasteaeda ja Teet tööle. Lapsed on õnneks üsna head ärkajad ning väikese utsitamisega saavad suht kiirelt ka riidesse ja valmis. Tore hommikune traditsioon on meil nüüd ka magnet tahvli täitmine – kus sätime paika kuu ja päeva, aastaja aga ka ilma vaatleme ning kuu seisugi jälgime. See “kalender” on ka hea hetk, et üle rääkida, et mis trenn või käik kedagi lasteaias ootab sel päeval.
Mina ja Jonas jääme koju, kui teised läinud algab meil siin selline hommikune kraamimine, voodid vaja teha, toad tuulutada, põrandad puhastada, pesud pessu panna ja pärast sahtlitesse voltida jne jne.

magnet kalender, mida hommikuti täidame, kuufaas küll täna vale, aga läbi pilvede polnud ju näha 😀

Minu ja Jonase päev kodus on üsna rahulik – kuigi koristada on vaja igapäevaselt, siis meeldib mulle see kõik hommikul kohe ära teha, nii ei rusu see mõte mind päev otsa ja endal ka mõnusam olla kui kõik enam-vähem kena ja korras. Pro tip nendeks päevadeks kui üldse ei viiiiiitsi koristada on keegi omale külla kutsuda, see väike lisamotivatsioon aitab alati 😀

Jonas on sellises faasis, kus ta kaua maas omaette olla ei taha, mis tähendab, et mul tuleb ta oma tegemistesse kaasata – köögis toimetades on hea ta Nomi tooliga enda juurde võtta, muude asjadega aitab ta endale külge sidumine või kotiga kandmine, mis talle juba sünnist väga meelt mööda on olnud.
Muidugi selle nädala suuuuur edasi minek on olnud see, et Jonas jääb ka rõdule magama. Vahepeal keeldus ta sellest täiesti.

siiani uskumatu mõelda, et ta rõdul nõus magama 😀

See on mu meelest ka selline koht, et kuidas keegi beebiga toimetamisse suhtub – ma võiks olla ka päev otsa tema kõrval maas tekil ja näidata talle mänguasju ja temaga seal ainiti plutitada, aga siis hakkaks mind ehk rõhuma kõik need muud asjad, mis ka tegemist ootavad. Olgugi, et Teet teeb meil kodustest toimetustest ka suure osa, siis selline argipäeva olme on loogiliselt siiski paljuski minu peal. Siin kohal ma eelistangi beebit just tema ärkvel oleku ajal palju kaasata – see on lapsele ka suures plaanis mu meelest kasulikum kui ta näeb seda “elu”, kuidas midagi teha ja mis kus käib. Teine asi, need hetked kui Jonas magab, need on minule, ma ei planeeri sinna koristamist või söögi tegemist, sest see on aeg, mil ma võin mitte midagi teha või lugeda või kirjutada või mida iganes meeldivat teha, mis mulle rõõmu pakub.
Selliselt tegutsedes mu meelest jõuab rohkem ja samas on nii ka reaalset aega hinge tõmmata ja korraks oma mõtetega üksi olla.

Lõunasööki vaatan tavaliselt jooksvalt, kas teen miskit kerget, või plaanime selle hoopis koos naabrinaisega või olen hoopis päeval Perelas ja söön seal.

Õhtusöök peab meil lastel peale lasteaia päeva kindlasti olema ja hea kui see on ootel juba kohe koju saabudes või hoopis ise koju tuues. Oli näha, et kui sööki kohe polnud, siis oli tuju paha ja õhtu üldiselt enam ei sujunud.

Küll aga armastan ma väga toitu koju kaasa osta ja seda just argiõhtutel. Sel nädalal proovime me koostöös Vapianoga nende menüüd ning käimas on kampaania, et iga päev on erinev toidukategooria 20% soodsam, et julgustada maitsma ka neid asju, mida tavaliselt ehk ei osta. Kui mõtlema hakkasin, siis ma ise olen täpselt see inimene, kellel on mingi kindlad lemmik söögikohad ja nendes kindlad lemmik söögid, mida alati tellin, isegi kui ma vahel näiteks mõtlen, et okei, sel korral ostan Vapianost midagi muud peale tomatise kreveti pasta, siis ostu sooritades on ikka see kuidagi valituks saanud 😀
Esmaspäeval oli risoto päev ja võtsin siis end kokku, et okei, ma ei vali seda pastat vaid proovin hoopis mõnd risotot, minu õnneks on seal ka sellised valikud, mis ei sisalda laktoosi (mida ma ei talu) ning ma ei pidanud pettuma, sest krevettidega tomatine risotto oli isegi veel parem kui see tavapärane pasta. Lapsi ma muidugi veenda ei suutnud ja nemad jäid pasta bolognesele tol õhtul truuks.

Täna on mul kodus lisaks Jonasele ka Jon ja Jenni ning, et mul isutas juba mitmendat päeva kõrvitsasupi järele aga täiesti ebahalloweenilikult meil ei ole ühtegi kõrvitsat kodus, siis meenus, et Vapianos on praegu ju ka nn kõrvitsa-eri ja sel aastal on nende kõrvitsasupp minule eriti sobivalt vegan koorega. Mõeldud-tehtud lõunaks meil siis supp ja kõrvale lastele ka pitsa (mu meelest kõrvitsa supi juures lausa peab olema mingi saialaadne asi).
Supp on suuuuurepärane ja soovitame soojalt – nii otseses kui ka kaudses mõttes 😀

ei ei, see ei ole lõunane vein pitsaga, vaid supi topsid üksteise otsas tornis seal koti sees

Õhtuti peale sööki on lastel veel mängu aeg, mis möödub üsna lärmakalt ja kui päeval saan ma siin vahel üsna palju ka vaikust nautida, siis õhtul ei ole seda kuni magama minekuni vist kunagi. Aga samas on see kõik ju tore, kodus on elu ja melu – vahel küll tekib küsimus, et kust selle pere tuline temperament pärineb, aga võib olla eestlased ei olegi nii tuimad kui me stereotüüpselt ise seda arvame.

Magama minek algab Jonasest, keda vannitame ning siis mina teda magama panema suundun, suuremad lapsed on Teedu rida ja vahel lähevad nad nii mõistlikult magama, et lausa lust ning vahel on kuulda kõrval toast kõik võimalikku veiderdamist, et ainult jumala eest mitte magama minna. Varem või hiljem siiski uni tuleb, et hommikul siis uut päeva jälle värskena ja uue hooga alustada.

Ja kuigi see argipäev kulgeb vähemal või rohkemal määral üsna sarnaselt, siis saab seda ju ise natuke värvikamaks muuta, olgu selleks siis mõni tavapäratu õhtusöögi valik või planeerimata puhkepäev lasteaiast või mida iganes – teisalt oleme oma elu üsna nii kujundanud, et ma pean tunnistama, et olen meie selle rutiiniga ka päris rahul ja see ise on mu meelest eluliselt suur võit.

18Oct2020

Oh see meie Jonas – 5 kuud

Posted in elu nelja lapsega, Jonas by beritp

Olgugi, et olen kõigi lastega püüdnud seda igakuist ülevaadet kirjutada, siis Jonasega on see ära jäänud. Neljas laps on õpetanud mulle, et teeme ainult seda, mida päriselt tahame ja ma ei sunni end nui neljaks mingeid radu käima ainult selle pärast, et sai varem nii tehtud.

Ühtlasi on elu Jonasega lihtsalt parim. Ma nii naudin seda meie beebikest, see võib olla kõlab veidralt ühe äsja viiekuuseks saanud lapse kohta, aga ta on nii sümpaatne inimene, et lausa lust on koos temaga igapäevaselt kulgeda.

Muidugi on sellise ülistuse juures neid, kes nüüd kohe mõtlevad, et küllap see beebi on mingi ideaalne muster magajast rõõmupall ja sellepärast ma siin naudin seda elu.
Noh, ma arvangi, et ta on ideaalne, olgugi, et üldjoontes on tema päevased uned umbes täpselt 30 minutit pikad ja mingit mitmetunnist lõunaund käruga rõdul see inimene lihtsalt ei tee. Kui teine elukuu möödus üldse nii, et Jonas oli nõus magama ainult kas linas või kotis ja me seda talle siis loomulikult ka võimaldasime, siis tänaseks on ta vähemalt heal hetkel nõus ikka kärus ka oma need uinaku sutsakad tegema. Minu jaoks üsna uus olukord, arvestades, et teised lapsed on selleks ajaks ikka siiski kärus magajateks muutunud. Aga noh, ma olen siiski adapteerumisvõimeline ja ka selle eluga oleme harjunud.

Ma ei tea kas just tihe kandmine on siin mingit rolli mänginud, aga Jonas on meil väga sotsiaalne beebi, ta tahab suhelda, talle meeldib üle kõige kui temaga räägitakse ja tema juures ollakse, ise püüdlikult vastu lalisedes. Naeratust on tema näol näha tihedamini kui miskit muud ja see sama naerusuine olek on tema juures lausa nakkav. On väga raske olla pahas tujus kui oled koos Jonasega.

Imetamine on meil suures plaanis sujunud väga hästi, samas terve kuu võitlesin millegagi, mis oli just kui soor, aga tagantjärgi arstide hinnangul võib olla siiski mitte. See oli endale raske aeg, kurnav ja tagasi vaadates tundub, mulle, nagu see kuu oleks mult emotsionaalselt ära võetud. Aga tulime sellest välja (ja julgustan oma muredega abi otsima pöörduma). Kindlasti on kasu olnud sellest, et olen nüüd imetamisnõustaja ja oskan paljusid asju teistmoodi märgata. Et sellist “tuleb lihtsalt ära kannatada” osa ei pea tegelikult üldse imetamise juurde kuulumagi, kui tead, mida ja milla teha.

Jonase toidulaud ongi siiani olnud vaid rinnapiim, selle poisi kosumist vaadates pole kahtlust ka, et see on enam kui piisav olnud ja et meil see koostöö on selles vallas sujunud. Täna viiekuuselt kaalub ta ligi 8kg ja on ca 67cm pikk (sündides siis 3,2kg ja 48cm).

Kui päeval on selle unega nii nagu on, siis öösel magame mõlemad päris hästi, samas tähendab see loomulikult, et ta sööb mitmeid kordi öö jooksul. Aga, et ma temaga lõpuks õppisin nautima ja end hästi tundma ka pikali imetades, siis kulgevad need öised eined meie mõlema jaoks läbi une, seda kõike lihtsustab muidugi see, et Jonas on jätkuvalt kaisus magaja ja jätkuvalt ei ole tal oma voodit.

Sel korral otsustasime, et kuskile beebivõimlemisse või ujutamisse ei hakka minema, vaid meie armas ujutaja/massöör käib Jonase juures meil kodus temaga tegelemas, see on hetkel mugavam meile ja arvestades teatud viiruse ärevust, siis ka rahulikum. Mõnes mõttes see individuaalne tegelemine on mõnusam ka, saab kõik oma küsimused ja teemad alati läbi käia.

Kui varem on need beebide võimlemised olnud meile olulised ka sotsialiseerumise mõttes, siis nüüd on Jonas minuga ju alati kaasas kui Perelas käin lapsekandmisnõustamisi tegemas nii et näeb ta nii teisi beebisid, kui ka teisi täiskasvanuid. Perelas olles chillib ta meil seal maas matil või on minul küljes (või Perela teisel perenaisel Kadril, kes on juhuslikult lapsekandmisnõustaja) või siis testib mõnd sealset käru magamiseks. Siiani on meil see väikese töövarju süsteem hästi toiminud, aga eks vaatame kuidas edasi läheb, kui Jonas liikuvamaks muutub.

Ehk siis viis kuud Jonasega on olnud super toredad, suured lapsed armastavad teda väga ja lasteaeda minnes tehakse alati tsau-tsau ning lasteaiast tulles lennatakse väikse venna juurde kallistama ja jutustama. Mina ise olen Jonasega koos saanud ka jälle omajagu rahulikumaks ja kuigi teha on nelja lapsega just kui rohkem, siis ka jõudu, tahtmist ja viitsimist asju teha on rohkem. Samas on minus ka julgust öelda, et täna ma puhkan või et täna tahame lihtsalt olla ja mitte kuhugi minna, olen õppinud olema natuke vähem teiste inimeste jaoks “saadaval” ja natuke rohkem oma peres “kohal”.

Ühesõnaga, iga päev on hea meel, et Jonas on meiega, elu nelja lapsega sobib meile, mis siis, et vahel ei kuule siin omi mõtteid või asju tahaks maast sahaga kokku lükata, tegelikult on kõik ju täiesti suurepärane.

14Sep2020

Suvi 2020

Posted in elu nelja lapsega by beritp

Okei, sai korraks silmi pilgutada kui selle veidra aasta suvi oligi möödas. Siia jõudsin harva, ei saa öelda, et oleks mega kiire, aga kuidagi ei olnud hetke või tahtmist, oli vist sellist kerget puhkepausi vaja. Vaatame, kuidas minema hakkab, aga et see suvi 2020 ei oleks päris aladokumenteeritud, siis natuke panen kirja ka.

Esimene suvi nelja lapsega, natuke hullumeelne ja palju äge. Sellel suvel on kõik oluliselt suuremaks saanud, Jon ilmselt kõige enam, sest tema sai oma beebi rollist hoopis suure venna rolli. Ühtlasi pidasime tema 2. sünnipäeva ja valmistusime tema esimeseks lasteaeda minekuks.
Kahese Joni suur lemmik on Lotte, vist hetkel selle pere kõige suurem fänn ja kuna see suvi oli nagu ta oli, siis laste rõõmuks käisime Lottemaal ka kaks korda. Jon oli mõlemal korral muidugi eriti rahul ja kuigi mõne jaoks võib tunduda isegi igal aastal Lottemaal käimine liig – sest mis seal ikka teha – siis meie jaoks oli isegi kahel korral ühe suve jooksul käies asju, mida alles avastasime ja tegelikult jäi sinna ikka veel asju, mida me pole läbi käind ja teind.

Siis kui väikesed jalad olid juba väsinud aga tuju ikka hea

Näiteks turnima polnud me eelmistel aastatel jõudnud

Sünnipäevade tähe all see suvi läks, sest ka Jenni sünnipäev on suvel ja kuigi mõtlesime just pidude hulga optimeerimise mõttes Jenni ja Joni peo koos teha, siis lõpuks tähendas see ikka seda, et pidasime natuke Joni pidu, siis koos pidu, siis Jenni pidu ja siis veel lisaks Joni, Jenni ja Teedu pidu, vahepeal oli tunne, et igal nädalavahetusel oli sünnipäev 😀

Jenni ja Joni ühispidu oli nende ühise lemmikteemaga, mileks on… Frozen. Jah, Joni ka 😀 Kõik Elsa ja Anna temaatika on siin hirmus hinnas ja nii said ka tordid just selles teemas tehtud, lisaks kaunistused jms. Tundus, et sünnipäevalapsed jäid rahule ja ootan huviga, et mis teema JJ omale talveks jõuab valida, sest teda jätab kogu Frozen suht külmaks.

2 x Frozen – tordid olid muidugi imemaitsvad

JJ suves oli ka uusi tuuli, nimelt käis ta lausa kaks korda judo laagris. Judo on siin uus lemmik ala ja kui tekkis võimalus laagrisse minna, siis ei saanud seda kasutamata jätta, erit arvestades, et varakevadest saati ei olnud ju trenni saanud. Laager mõjus igatahes hästi ja uue hooaja trenne lasteaias juba oodati pikkisilmi – sellest aastast siis ka Jennil judo nii et järgmisel suvel ehk juba koos laagrisse.

Jonas on suvega kasvanud nii, mis mühiseb, temast kirjutan sel nädalal ka eraldi postituse, sest ta saab juba neljakuuseks, aga nii palju võib öelda , et ta on lihtsalt üks imeline hing. Kõiki meie tegemisi ja toimetusi tehes on tema ju ka kaasas ja juures ja ta lihtsalt sobitub sellesse meie kampa kuidagi nii mõnusalt. Vahet pole, kui üks osa temaga asjade tegemisest võib tähendada seda, et tuleb teha mitumitu peatust autoga kaugemale sõites või teda turvahälliga tee ääres enne autosse panekut magama kiigutades või et ma ei tea midagi magamisgraafikutest, sest ta magab päeval keskeltläbi max 30-40min korraga – ta on ikkagi nii lahe tüüp.

Sai sel suvel maal käidud, loomaaias lõpuks ujuv jääkaru ära nähtud (ma ei tea, kui mitu korda ma seal käinud olen ja kunagi näinud polnud), palju palju jäätist söödud ja päevi mänguväljakul veedetud. Keskmisest rohkem omaette oldud sai ka kindlasti ja mul on tunne, et seda tuleb siin lähitulevikus veel teha.

See aasta on jabur, aga aitäh suvi, et korraks siiski käisid ja olid, lasid meil oma akusid uueks sügis-talveks laadida.

Life at lucky 13

Home of Happiness

Tag Archives: elu nelja lapsega

Kogemus reisikäruga – Easywalker Miley 2

Jõulutunne

Midagi uut ja põnevat – Älly!

Hunnik vahvaid pilte lastest ja mugavatest riietest

Oh aasta uus

Kuidas meie jõulud möödusid

Teistmoodi jõulud

Meie argipäevast

Oh see meie Jonas – 5 kuud

Suvi 2020