Kids Kitchen – laste kokakool ja mängutuba ehk meie pühapäev

Juba mõnda aega tagasi avati Kids Kitchen ja selle asutaja Christina kutsus meid külla. Muidugi olid vahepeal kõik haiged ja plaanid lükkusid edasi, kuid eelmine pühapäev olime lõpuks sellises vormis, et seadsime sammud küpsiseid küpsetama.

Kids Kitchen kokakool on enamasti mõeldud alates 4. eluaastast, mõnel keerulisema retseptiga päeval ka alates 6. eluaastast, küll aga pean ütlema meie kogemuse põhjal, et selline tragi kolmene nagu Jenni sai ka täitsa kenasti hakkama.

img_1918

Sel korral olid kavas siis küpsised, mis ise rulliti ja vormiti ning kaunistati. Esmalt pesid kõik väiksed osalejad käed ja said omale ette põlled ja kes soovis ka kokamütsi, et oleks ikka “päris” tunne. Võeti sisse kohad ümber ettevalmistatud laua ning õpetaja hakkas näitama kuidas taigen valmib. Ootel oli ka juba valminud ports, millega lapsed said kohe tegutsema hakata.

img_1950img_2038

Lapsed said oma taigna portsu täpselt nii rullida ja patsutada, kuida soovi oli, JJ-l läks kohanemisega veidi aega, aga õige varsti tunti end seal mõnusalt, kuid samas mitte liiga ülemeelikult, kuulati õpetaja juhendamist ning püüdlikult tehti saadud näpunäidete järgi  oma küpsiseid.
Sai ise vormi valida, mis meenutas natuke jõule ja piparkooke, aga sai ka võid peale pintseldada ning kaunistuseks head paremat magusat peale puistada.

img_2043img_2065img_2051img_2070img_2099

Tegevust oli piisavalt aga samas mitte nii palju, et lapsed enne lõppu väsima oleks kippunud, küll aga oli küpsiste ahjus olemise ajaks veel miskit vahvat ees ootamas. Nimelt on Kids Kitcheni ruum selliselt tehtud, et üks pool on köök koos laudade ja kõige vajalikuga, aga teine osa sellest suurest kohast on tore mängutuba, kust ei puudu pallimeri, liumägi, mängupood ja igasugu muud põnevat tegevust.
Nii saidki küpsised ahju ja lapsed selleks ajaks mängima.

img_1916img_2110

Mõnusa ja õpetliku kokkamise ning mängimise lõpuks said lapsed oma küpsiseid ka süüa ning kuna tehtud sai suurem hulk, siis sai veel iga laps portsu koju kaasa (mida meie peres sõbralikult ja õhinaga vennale ja issile pakuti).

img_2118img_2128

JJ ja Jenni kiitsid käiku ja on ühel meelel, et nad võiks veel sinna süüa tegema minna. Sel korral olin ma nendega kaasas (eriti kuna Jenni ju pisem), aga mulle tundus, et kui koht neile juba tuttavam, saaksid nad seal ilusti ka ilma minuta hakkama ja oskaks piisavalt õpetaja juhendamist kuulata ja vaadata. Christina klappis lastega ka nii hästi, et ma ei kahtle, et ta seal nendega midagi ägedat valmis teeks.

Sel korral olid küpsised, kuid juba tuleval nädalavahetusel tehakse õuna-kaneeli täidisega empanadasid, sellest järgmisel korral valmistatakse käsitöö komme ning minule (kuigi üritus on ikkagi lastele 😀 ) tundub eriti ahvatlev 17. novembril mini donutsite küpsetamine ja kaunistamine.
See on täpselt selline koht, et saabki käia ikka ja jälle, tehakse uusi sööke, õpitakse uusi asju ja kohtutakse ka uute köögikaaslastega. Pärast on muidugi tore õpitut ka kodus pereringis järgi teha.

Aga lisaks kokakoolile saab Kids Kitchenis teha ka oma üritusi, nii saab näiteks koos sünnipäevalistega omale muffineid kaunistada vahelduseks mängimisele. Ka lapsevanematele on piisavalt kohti, kus laste möllamise ajal mugavalt istuda ja tass kohvi juua. Ah jaa, tundub suht jabur asi, mida mainida, aga seal on mitu vetsu ka, et kui lastepeol ikka korraga suht kõigil häda peale tuleb, siis see järjekord liigub kiiremini kui muidu – ausalt, kes on oma lastega järtsus seisnud mõistab ilmselt mu jaburat rõõmu 😀

Igatahes, koht on vahva ja kokakool ise ka mu meelest hea idee, midagi teistmoodi, lõbusat ja samal ajal veel ka kasulikku.
Kuna meile see kokakool väga meeldis, siis loosime ühele perele sealse osalemise ka välja (millisele kokkamisele minna, saab võitja ise valida).
Mäng läheb käima Facebookis meie blogi lehel.

Lapsekandmine ja sügis-talvine riietumine

Suvel on ilmselt lapsekandmise tippaeg, siis käiakse rohkem ringi ja kandmine on abiks kõiksugu matkadel, laatadel, aga muidugi ka igapäeva toimetustel. Tihti, kui esimesed külmad saabuma hakkavad raugeb ka kandjate ind, kuid on ka neid, kel kandmivajadus säilib ja ka temperatuuri langedes on vaja mõnusalt ja soojalt oma lapsed kanda. Kuidas seda siis kõige mugavamalt teha?

Oluline on siiski meeles pidada, et kogu selle soojas püsimise tuhinas end ega last üle ei riietaks ning pigem kehtib reegel, et kui kahtled, siis pane vähem riideid kui et rohkem. Liikudes ja kaks keha koos hoides hakkab tegelikult väga soe ja sellega tasub arvestada riietust valides. Ühtlasi on see riietamine ikkagi katsetamine ja kuna ilmad on samal päeval ka Eesti eri paikades väga erinevad ning inimeste külmataluvus individuaalne tuleb selle katsetamisega omale sobivaim lahendus leida – mis ühele ideaalne, ei pruugi seda olla teisele.

Alustada tuleb aga lapse suurusest/vanusest, lapsed, kes on pisikesed, ise veel vahepeal õues omal jalal tatsama ei lähe, võiks hoida kandja jope all soojas või vähemalt jope hõlmade all. Suuremad lapsed, kes vahepeal kõnnivad või mänguplatsile mängima lähevad võib vabalt panna kandja jope peale, sest neil on seljas juba omal ka õue sobilikud riided. Arvestama muidugi peab, et libedate jopede-kombede peal ei pruugi lina või kott alati just ideaalselt püsida ja võib vajada tihedamalt kohendamist.

Väiksed beebid on seega siis parem panna spets jope alla, soojemal ajal ka tavalise jope hõlmade alla. Nii ei ole vaja neile selga panna pakse puhvis kombesid, kus sees ei pruugi lapse asend kotis/linas enam üldsegi heaks jääda ning kandjal on lihtsam jälgida lapse olukorda kui laps on tema ligi. Ka poodi või suuremale lapsele lasteaeda on lihtsam ja mugavam minna spets jopega, sest siis saab siseruumides jope pealt võtta ning nii kandja kui laps ei kuumene üle. Spetsiaalse lapsekandmisjope asemel võib lasta oma olemas olevale jopele lisasiilu õmmelda, et laps ka alla mahuks või kanda mõnd suuremat numbrit, kui kandjale nii sobib ja mugav on.

img_1351

Liliputi jope 

Lapsekandmise jopesid on üsna palju, on õhemaid ja paksemaid, vahel annab üldse sügisel läbi ajada vaid pusaga ja siis kohe üle minna talvejopele kuid vahel saab hoopis kevad-sügis jopega kanda poolde talve. Jopet valides soovitan mõelda, et mis olukordades seda kasutada on vaja, kui pead olema tunde koos lapsega õues, siis on mõistlik investeerida tõeliselt sooja jopesse/mantlisse, kui pigem on käigud ekspromt ja harvem, siis võib abiks olla mõni õhem variant samuti.

img_1382

Lapsele, keda vaja korraks ka maha toetada võiks sokile lisaks ka kapukad/papud panna, meil kasutuses Liliputi saapad

Jope all annab lapse riietusega ka palju seda soojust timmida nii, et oleks alati mõnus olla. Parimad riided on meriino, siidi, bambusega, mis on soojad, aga kui laps peaks ka higistama, siis ei lähe need naha vastas külmaks. Sügisel ja soojema jopega ka talvel võib piisatagi vaid ühest riietekihist ka lapsel, lisaks siis sokid ja müts. Kuna lapse keha on vastu kandjat ja tema ümber on ka kandevahend just nagu lisakihina, siis ei tasu seal riietega liialdada, samas nii pea kui jalad võiks natuke rohkem läbi mõelda, sest nendeni see kandja kehasoojus ei jõua. NB! Lapse pea ei tohi jääda jope sisse peitu, laps peab jätkuvalt olema musi kõrgusel ja nägu ning hingamisteed katmata.
Tuukrimütsid on enamasti parim valik, sest siis on nii kukal kui kael soojas ja pole salliga vaja eraldi jamada. Kellele tundub, et laps vajab rohkem tuule eest kaitset kui müts seda pakub, siis on erinevad tootjad ka välja mõelnud kapuutsi lahendusi ja erinevaid kaeluseid, mis nii ema kui lapse kaelad katavad. Jalgadele villased sokid, sellised, mis on nii pehmed ja meeldivad, et saab otse vastu nahka panna, sest nii on villa sisaldusest kõige rohkem kasu soojuse hoidmisel.
Ühe väga sooja riidekihi asemel eelista kihilist riietust, mida vajadusel saab ka nö käigu pealt vähemaks võtta või lisada.

img_1328

Universaalne riiete kombo: olenevalt temperatuurist saab kasutada kas vaid üht kihti või kahte (sinine kombe Polarn O. Pyret esimene kiht, pisut paksem kollane villane kombe teine kiht (Celavi, Kalhoj Tallinn) – pikemate soonikutega kombed/püksid on head, sest siis pole ohtu, et kandevahendis olles püksisääred üles liiguks ja jalad paljaks jääks. Villane tuukrimüts ja kindad (Joha), villased sokid  (Villapai) ja villased papud (Liliputi) – nende riietega on ühtviisi hea nii last kanda, autos sõidutada kui kärutada. 

Kui juhtub olema nii, et enamasti tekib kandmise vajadus õues käruga liigeldes, kui beebi enam kärus olla ei taha või autost tuppa/poodi jne kohtadesse minnes, siis soovitaksin vaadata pigem veidi õhem jope ning lapsele esimesele kihile lisaks teine pisut soojem kiht peale panna, et kannataks hetke ka soojast kärust/autost välja võtta, kandevahendisse panna ja siis jope kinni tõmmata. Lapsele, keda võib olla on vaja ka korraks kuskile seisma toetada on hea lisaks sokkidele ka mingid veidi asjalikumad soojad kapukad/papud panna.

img_1188

Teise kihi villase kombega soojakotis olles saab hõlpsasti last külmetamata ta kärust omale kotti või linasse võtta

Olles erinevaid jopesid siin nüüd mitu hooaega kasutanud, on mulle jäänud omad lemmikud. Ilmselt kõige ilmastikukindlam ja soojem on olnud Liliputi jope, sellele järgneb tihedas konkurentsis pikema lõikega AngelWings talvemantel (mõlemast olen eelmine hooaeg ka siin ja siin eraldi kirjutanud). Omaette lemmikuks sai aga AngelWings villaga hõlmikmantel, sest sel pole kõhul kandes vaja eraldi vahesiilu kasutada, ja nii on seda maru mugav kasutada just neil ekspromt kandmistel, mida ma ehk kodust lahkudes ette pole näinud. Vahepeal mõtlesin, et kas saaksin ehk ka neist mõnest loobuda, kuid jõudsin arusaamale, et ei – kõik on omadustelt ja stiililt piisavalt erinevad, et kasutangi kõiki kolme.

img_1378

AngelWings villaga mantel – alumiste kihtidega reguleerides saab selle mantliga tegelikult sügisest kevadeni kanda

Kõigil kolmel variandil on ka seljas kandmise võimalus, nagu ka paljudel teistel jopedel, kuid selles osas soovitan olla pigem ettevaatlik ning libedaga võiks seljas kandmisest loobuda (libedus ei tule alati jääga, libedad võivad olla ka puudelt langenud lehed, mis maas vihmast märjad).

Seega ei pea jaheda saabudes lapsekandmist ainult toaseinte vahele jätma ning tegelikult saab sügis-talvel mõnusasti soojas olles õues ka edasi kanda, tuleb lihtsalt leida omale sobivaim variant.

September

September tõi kaasa uue rütmi, millega vaikselt oleme vist harjuma hakanud. Isegi haigused on kuidagi eemale hoidnud, aga seda veidral kombel ainult lasteaialastest.

Ma olin tegelikult täiesti valmis, et hakkab see üks nädal aias, 1-2 nädalat kodus trall pihta, aga kuna ilmad on olnud vist pigem head ja suvepuhkusest täis laetud akud veel kestavad, siis on nii JJ kui Jenni üsna terved püsinud.
Kodus olid nad samas pea 1.5-nädalat küll, sest aias oli kerge täihoiatus ja ma tundsin end tugevamalt, kui nad mõnda aega kodus olid. Paraku on nii, et lastekollektiivides võib see täi mure tabada ükskõik keda, aitabki ainult kontroll, võimalikult vara jaole saamine ning siis õigete meetmetega tegutsemine. Kõige lollim asi on valehäbi ja vaikimine, kui keegi oma lapsel selle mure avastab, sest kui kõik ei kontrolli ja ei tee tõrjet, on sellest jamast pea võimatu pääseda. Me sel korral pääsesime, aga kogu pere sai siiski spets šampoonitatud, kammitud, asjad kuumaga pestud, saunalaval hoitud, klopitud ja puhastatud. Teet vist veidi arvas, et reageerin üle, aga ma parem olen kindel kui et pärast oma enda hooletust kahetsen.

Igatahes, nüüd ollakse lastekas tagasi, ega neid kaua poleks enam suutnud eemale hoida ka, sest soov minna oli nii nii suur. Arusaadav muidugi, igasugused ägedad asjad ju ootavad seal tegemist, mõlemal on sel aastal aias ka mitu trenni – üldfüüsiline liikumine ning JJ-l judo ja Jennil tantsutrenn, millest mõlemad on vaimustuses. JJ eelmine aasta käis ka jalgpallis, kuid sel aastal avaldas soovi sinna mitte minna ning proovis asemele judot, mis on hetkel tema südame võitnud. Ma kaalusin Jennit jalgpalli panna, sest ta on selline tüüp, kellele see võiks sobida, kuid tema tahtis tantsima ja sai oma soovi, millega ka hetkel rahul on. Jennil on kogu see trenni värk alles esimest aastat, aga tundub, et meeldib. Kuna varsti on käes pikk pime aeg ning õues liikumist siiski märgatavalt vähem, tundus mulle, et las nad siis käivad rohkemates trennides ja saavad oma liikumisvajaduse seal suures osas rahuldatud. Mine tea ehk püsivad siis edasi ka tervemad.

Jon, vaene väike, tema ei pääsenud haigusest ja suutis oma tagumiste hammaste kasvatamise ajal endale juurde pookida ka kõrvapõletiku, õnneks saime nüüd küll rohud peale ja tuju ja olek lähevad vaid paremaks, aga vahepeal oli tal see olemine tõesti nutune. Asjade najal harjutab siin hoogsalt kõndimist, aga iseseisvaid samme pole veel tulnud, pole ka kiiret, JJ alles 1a4k tegi esimesed sammud nii et tal on veel võimalus vennast kiirem olla siiski.

Mul on uuel nädalal taas imetamisnõustaja õppepäev ootamas, mitmed lapsekandmise konsultatsioonid (kel huvi tulla nõu saama, kirjutage mulle) ja tahaks hirmsasti jõuda teha ülevaated meie praegusest kärupargist, millega nii rahul oleme. Aaa ja varsti saabub ka selline tähtpäev, et täitub aasta riidest mähkmete kasutamisest, ka sellest plaanin pikemalt kirjutada kindlasti.

Nüüd läksid lapsed päevaunne, aeg kohviks ja siis pärast õue sügise kraami korjama, sest lasteaeda tuleb teha meisterdus 😀 The joys of parenting.

20190922_135908

Selline võib tihti välja näha lasteaiast koju minek. 

Hakkasin õppima… imetamisnõustajaks

Saan ka üle pika aja öelda, et “kõik on uus septembrikuus” ja seda siis kooli mineku mõttes. Okei, päris kooli ma ei läinud, kuid end täiendama küll ja seda imetamisnõustamise alal ehk siis alustasin Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu korraldatud imetamisnõustajate baaskoolitusega.

Esimene koolituse sessioon sai eelmisel laupäeval tehtud, olin isegi veidi üllatunud, et kella 10-18ni sel teemal kuulates, arutledes ei hakanud igav vaid oli tegelikult ka huvitav.  Ei saa ju öelda, et mul kogemust poleks valdkonnas – mu kolmest lapsest kolm on kasvanud rinnapiimal ning Jon saab seda siiani, kuid on palju asju, mida ehk teedki, aga ei tea näiteks miks või milleks.

Tegelikult see mu oma imetamiskogemus andis mulle selle tõuke sinna koolitusele minna, ei ole imetamine olnud mu jaoks alati imeline või lihtne, pole isegi alati meeldiv olnud. JJ sünni järel oli kogu see võimalus üldse üsna hapral jääl, iga hetk lõppemas, sest mul ei olnud hea, tore ning ma ei tundnud imetamisest mitte kõige vähematki rõõmu.
Täna tagasi vaadates saan ma aru, et eduka ja õnnestunud imetamissuhte eeldus on tugi ja teadmised, millega emaks saav naine end ümbritseb (või siis ei ümbritse).
Imetamist puudutanud loeng oli perekoolis liialt põgus ning kogu elu keerles enne beebit sünnituse ümber, kuidas, kuna jne.

Mul ei olnud JJ ajal imetamisega alustades silmaga nähtavaid probleeme, aga emotsionaalselt olin ma kehvas kohas, sest see kõik imetamisega seonduv kuidagi ahistas mind nii väga – alates valusatest emaka kokutõmmetest, kehva asendini ning tõenäoliselt siiski mingil määral vale imemisvõtteni.
Õnneks leidsin mina tol korral selle jõu, et jätkata, tänu kindlasti ka Teedule, kes mu esimese hala peale poodi pudeli järgi ei jooksnud ja julgustas siiski jätkama. Mul vedas.

Aga kõigil ei vea, kõik ei leia üksi seda jõudu ja vahel ei ole kõrval ka sellist tuge. Vahel on ka mure hoopis keerukam. Halvemal juhul on naist juba enne sünnitust hirmutatud juttudega “kuidas meie suguvõsa naistel pole piima”  või “kuidas meie pere naised saavad ainult 3 kuud imetada”. Ja siis sünnib beebi, kõik on nii nii uus, sa EI TEA MIDAGI ja pead hakkama selle väikese inimese eest vastutama, esimese ülesandena tal kõht täis hoida ja äkki kõik ei sujugi, äkki sind hakkavad kõik need räägitud perelegendid kummitama, sa kahtled endas, enda võimetes, oled stressis, mõni mööduja oma mõtlematuses ühmab midagi lapse näljas hoidmisest… ja nii ta läheb. See ei ole hea algus, sellest tulevad välja vaid tugevad, aga me kõik ei ole alati tugevad.

Ma läksin imetamisnõustajaks õppima, et ehk olla ühel päeval see tugi kellelegi, kes seda vajab. Et sel hetkel kui kõik need ebakindluse noodid hinges helisevad, saaks ma aidata rahu tuua, kinnitada, et sa suudad ja saad hakkama, aidata leida mure põhjus ja lahendus. Eks ma olen oma sõbrannadele seda niigi öelnud, just oma kogemuse pealt, aga tundsingi, et tahan selle teema omale süvitsi selgeks teha. Et tobedad müüdid ei saaks hoogu juurde, et ma saaks seni ehk oma sisetundel põhinenud mõtteid põhjendada faktidega. Et ma saaks olla see tugi, kellele toetuda, kui seda on vaja. Et mõne teise pere algused ei oleks nii rasked.
Mulle tundub, et palju rohkem emasid oleks saanud edukalt imetada, kui neil oleks olnud vaid rohkem infot ja kui neile poleks rõõmuga jagatud kehva nõu.
Imetamine ei tee kedagi paremaks või halvemaks, aga ei saa salata ka seda, et imetamisel on suur eeldus olla nii ema kui lapse seisukohast parim viis toitmiseks, sest sel on nii palju positiivseid külgi ja omadusi lisaks sellele, et laps saab kõhu täis. Ma tahaksingi omalt poolt teha kõik, et need eeldused saaks realiseeritud ja kõigil, kes seda soovivad, saaks olla edukas imetamissuhe.

Mul on veel pikk tee ees, aga mul on nii hea meel, et selle ette võtsin. Olin mitu korda sellele nõustaja koolitusele mõelnud, aga polnud nagu kunagi õige hetk, nüüd siis oli. Olen super põnevil järgnevate sessioonide ja kodutööde osas ning üldse on kuidagi mõnusalt positiivse emotsiooniga see varasügis alanud… sellise kerge elevusega ees ootava osas.

Mina õpin nüüd, aga teile, kes te vajate tuge täna-homme kohe ja praegu, vaadake SIET kodulehele, seal on olemas imetamisnõustajate kontaktid, kelle saab omale koju ka kutsuda, ärge kartke abi küsida, kasutage võimalust ja vahet ei ole, kas olete oma imetamisteekonna alguses, keskel, lõpus, kui vajad nõu või kedagi adekvaatset sel teemal suhtlema, siis sealt võiks selle inimese leida.

 

img_9267

Mina ja mu väikene Jon, foto: Anneli Leinemann Photography/Liliputi Eesti

 

 

Lapsekandmine: Limas Flex – eriti mitmekülgne kandevahend

Esialgu ei reeda Limas Flexi tagasihoidlik ja malbe välmus kõiki neid võimalusi, mis temas peidus on, et olla sobilik juba päris pisikestele beebidele ja ka suurematele lastele. Aga tasub lähemalt uurida, sest tegu on ühe tõeliselt mõnusa kotiga.

img_0580

Nagu mainitud, siis kasutusaeg on lai, sobilik tõesti juba alates 3.5kg piirist ja ka pikkuse poolest juba veidi enne 56cm, aga kuna tegu on lapsega koos kasvava mudeliga, siis meie kogemuse põhjal on hea kanda kuni 98 suuruses last. Limas ise küll on kirjutanud lausa 104 pikkuseni, kuid proovisime oma JJ-ga ja kui suure hädaga jah, saaks ta seal kantud, siis ma pigem jääksin siiski selle 98 juurde.

img_0557

98 suuruses Jenni

img_8203

74/80 suuruses Jon

Selleks, et üks kott saaks olla juba nii pisikestele sobilik, peab seal ikka mingi eriline lahendus olema ja Limas Flexi puhul on selleks siis rihmade kahel viisil kinnitamine – kuni pooleaastaste laste puhul kinnituvad rihmad pihavöölt tulevana, et võimaldada beebi seljale maksimaalne kumerus ja pehmus ning hiljem, suurema lapsega kinnituvad rihmad paneeli küljele – nii nagu klassikalistel kottidel ikka, et suurema lapse kaal oleks kandjale mugavamalt jaotatud. Väga meeldib mulle see, et kui külgmisi rihmasid veel ei kasuta, saab need peita külgedel olevatesse taskukestesse, nii ei jää midagi ette ja on visuaalselt ka väga ilus.
Loomulikult saab teha koti paneeli kitsamaks, selleks on pihavööl takjakinnitus, kust saab paneeli kokku lükata ja mis tänu õhukesele olemusele ei jää ka pisikese beebi jaoks kuidagi ebamugavalt paks. Paneli kõrguse muutmiseks on üleval servas rihmad, millest kokku tõmmata või järgi lasta, ning samuti on ülemises servas stopperiga nöörid, et ka seda serva kitsamaks teha (just väikse beebiga, kelle kaela nii saad paremini toetada).
Paneeli ülemise serva külge kinnitub trukkidega ka kapuuts suurema lapse pea toetamiseks uinaku ajal, kuid soovi korral saab selle kergesti eemaldada – mina eelistan tavaliselt kottidel kapuutsid ära võtta.

img_9048

Max suur asetus

img_0574

Limas Flex väikseks tehtud

img_0575

paneeli laiuse muutmine krõpsuga

Õlarihmad on pehmed, mitte liiga laiad ega ka liiga kitsad, pigem levinud variantidega võrreldes kuskil seal keskel olevad, pikkuse poolest sobivad ka väiksemat kasvu kandjale, aga annab rihmade pealt pikemas reguleerida, et oleks mugav ka suuremat kasvu kandjal. Rihmad liiguvad kergelt ja ei vaja suurt sissetöötamist, samas ei anna muidugi kandes kuskilt järgi.
Olles seda kandevahendite konsultatsioonide ajal selga proovinud väga erinevas kasvus lapsevanematele olen olnud päris üllatunud selles laias sobivuse vahemikus, peale vaadates, ei oleks seda ilmselt oodanud.
Pihavöö on keskmine, pigem üsna pehmelt mõjuv (tänu kaares lõikele), aga ei ole kindlasti ekstreemselt peenikesele pihale sobilik (minimaalselt tundub see piir olema 64cm).

Pihavöö aga avab selle koti juures veel täiesti ainulaadse ja uue tahu, nimelt saab selle pihavöö täiesti eemaldada, et kotist teha Onbuhimo, mis on pihavööta kandevahend ise istuva lapse seljas kandmiseks. Onbuhimo pluss on see, et lapse saab kõrgemale kui niisama kotiga ja keda vöö rõhub, siis ei tohiks see enam probleem olla (näiteks rasedana), samas tuleb arvestada, et kandmine onbuhimoga on teistmoodi kui kotiga ja näiteks võivad ka õlad pigem kiiremini koormusest väsida.  Küll aga on onbu ideaalne kiireteks seljas käikudeks, sest kui asi käpas on see paigaldus imekiire ja lihtne. Samas, kuna onbuhimo on kandevahendina väga-väga individuaalse sobivusega, siis võib olla ka nii, et kotina on Limas Flex sulle täiesti ideaalne, aga onbuhimona mitte nii väga, sellest ei tasu siis liiga löödud olla.

img_8368

Onbuhimoga seljas

img_9054

Pihavöö eemaldatud

Nii on Limas Flex tõesti väga “paindlik” kandevahend – pakkudes mõnusat olemist vastsündinule aga ka rohkem ilma uudistavale väikelapsele.

Pere ainsaks kandevahendiks sobib Flex ilmselt ka, sest saab eri kandjatele mugavaks seadistada, küll aga võib seadistamine suurema kasvu vahe korral rohkem aega võtta ning kui kandjad vahetuvad tihti, siis võib hoopis mõni seotav variant olla sobilikum – nagu Limas või Limas Plus, mis mõlemad pandlaga pihavööga kuid seotavate õlarihmadega. Limase pandlaga ruutlinade puhul on tore ka see, et kandja saab ise jooksvalt valida, kas tahab kasutada õlarihmadel pehmendusi või eelistab rohkem linalaadset kogemust ja õhemaid õlarihmasid/lina – sest mõlemal mudelil saab pehmenduse lisada ja ära võtta.
Seotavad õlarihmad ei vaja kandja vahetudes eelseadsitamist ja on nii kiiremini kasutatavad.

img_0576

Limas pandlaga ruutlina

img_0578

Sellised toredad kandevahendid Limaselt, kel tekkis huvi mõni neist omale soetada, saab seda teha babyshop.ee ja kasutage ka sooduskoodi “lifeatlucky13

Kärumaraton ja Mountain Buggy Terrain arvustus

Eelmisel nädalavahetusel käisime kaua oodatud Kärumaratonil, ilmaga vedas ja üritus õnnestus vähemalt meie perel küll igati.

img_0353

Suurim üllataja oli mu jaoks JJ, kes kogu selle ligi 10km distantsi omadel jalgadel läbis ja seda pigem tempot tehes kui et järel lonkides. Olime ju valmistunud, et vajadusel kannataks meil käru ka temal jalga puhata või saaks kotiga selga võtta, aga ei, polnud vaja – iga tõus tekitas temas elevust ja samm oli kerge kuni lõpuni.

Tõuse oli rajal ikka oma jagu, mäletan, et nende eest meid hoiatati, kui kevadel selle Kärumaratoni plaaniga välja tulin, õnneks midagi hullu ka polnud ja üldse, kuidas sa saaks lõõtsutada, kui 4.5-aastane kõrval põhimõtteliselt keksib üles 😀
Okei, käru koos lapsega on muidugi lisaraskus (kuigi meie Terrain on päris mõistliku 12.9kg kaaluga) ja praktliselt seinast üles ikka annab lükata, aga hakkama saime sellegipoolest.

img_0518

Siis kui Jennil oli kriis (sest kaasa sai vale joogipudel) ja ta teekonda Teedu seljas jätkas (kotiks Soul Slings toddler). Pilt:Elamusmaratonid veebilehelt

img_0356

Käru oli meil ideaalne – Mountain Buggy Terrain, millega sai suvi läbi soojendust tehtud ja nüüd siis tema võimeid täielikult realiseeritud. Polnud vahet, kas pinnaseks olid puujuurikad, liiv, kivid või puuklibu, kõigest läks läbi ja üle. Mida ma kõige enam armastasin just neid mainitud tõuse silmas pidades oli tegelikult käsipidur, sest tõusule järgnes tavaliselt langus ja hea oli hoog piduriga mõistlikuks võtta ning samal ajal ei pidanud seda tegema ise täiest jõust käru tagasi hoides. See on mugavam, ohutum, ning näiteks omas tempos kulgedes/joostes aitab see pidur just seda oma rütmi ja tempot hoida, nii ei teki lõike, kus end liialt väsitad ja siis pärast kannatad 😀
Seega jah, sportkäru juures on käsipidur minu jaoks täiesti asendamatu.

img_0359

Morsipaus teeninduspunktis

img_0360

Jonil oli ka mähkmevahetuspaus

img_0368

Tegime väikse lõigu ka nii, et Jon oli mul seljas…

img_0375

… ja Jenni oli kärus. Ma jäin oma Vivobarefoot tossudega ka väga rahule, ei pidanud kevadel suht pimesi tehtud valikus kuidagi pettuma.

Päike küttis sel päeval üsna intensiivselt, isegi siis kui vahepeal sai metsa all varjus olla, õnneks on Terraini vari nii piisavalt suur, et Jon sai kärus päris mõnusalt ja jahedalt olla. Lemmik asend oli tal turvakaarest kinni hoides teed juhatada. Lootsime küll, et ehk teeb ta ka väikse uinaku, kuid ilmselt oli see matk tema jaoks piisavalt põnev, et uni kuidagi tulla ei tahtnud (õnneks autosse saades läksid silmad kohe kinni).

Terraini pakikorvi mahtusid paar kandekotti, üks kandelina, Joni tuubisnäkid ja mähkmed suurepäraselt ära ning ruumi jäi ülegi, kahest joogipudeli hoidjast ka täitsa piisas, et kogu pere vedelike varusid täita. Muidugi kohe alguses oli pudelitega meil suur draama, sest Jennile sai vale kaasa võetud ja see mõjus temale paraku nii demotiveerivalt, et pärast suuremat hala oli ta nõus jätkama vaid issi seljas #kolmenedraamakuninganna

Ma arvan, et Terraini puhul on minu jaoks vaid üks miinus ja see on ainult nss olev iste, samas, ohutu sportkäru puhul on see üsna paratamatu omadus ning kõik muu on samal ajal tõesti suurepärane ning lapsel saab silma peal hoida magnetiga sulguvast piiluaknast. Kui vaja saab seda kasutada ka tavalise igapäeva käruna, sest kaasas on kohe komplektis ka esirattaga samas mõõdus väiksemad tagumised rattad (12 tolli), nendega on mugavam poes ja ühistranspordis liigelda, jooksma või maastikule minnes saab kiirelt suuremad rattad (16 tolli) alla panna ja lust võib alata. Igapäeva käru mõistes on võimalus iste panna täslamavasse, et laps seal mugavalt magada saaks, ka jalatoe osa saab veidi tõsta, et nt aastane Jon saaks seal täies pikkuses pikutada. Ja kes plaanib talvel lumehangedes kärutada… peaks Terrainiga ka seal hakkama saama.

img_0522

16 tolli õhkkumm tagumiste ratastega

img_0525

istmel on 5-punkti turvarihmad ning turvaar ja joogipudeli hoidjad on kohe komplektis kaasas

Nagu ma varem vist juba maininud olen, siis on Mountain Buggy Terrain olnud just täpselt nii hea käru, et muidu ikka üdini jalgratturist Teet sellega jooksmas hakkas käima – mu meelest super!
Ma pole kindel, kas jõuame veel järgmisel nädalal Saaremaale Ultima Thule 10km jooksule/matkale, aga kogu sellest kärutamisest on mingi pisike pisik sees ja täna Tallinna Maratoni ülekannet vaadates tekkis ikkagi mõte järgmisel aastal ehk sinna osalema minna – eriti kuna hoolimata juhendis seisnud kärude keelust siiski kärusid rajal näha oli, tuleb ehk ka ikka edaspidi täpsemalt üle uurida ja küsida, et vahvad asjad tegemata ei jääks.

Igatahes – liikumine on äge ja teha seda koos perega on veel ägedam!

img_0378

Mu tublid sportlased!

Lottemaa-Riia minipuhkus

Meenus, et meil ju kirjutamata, kuidas Lottemaal ja sealt edasi Riias käisime, parem hilja kui üldse mitte, nii et siit see tuleb.
20. augusti puhkasime kodus ja sellest järgmisel päeval alustasime oma väikse reisiga.

img_9641

Lottemaale läksime täiesti esimest korda, alles sel aastal on lastel tulnud Lotte vaimustus ja nad üldse rohkem kursis kogu selle maailmaga, tundus ka, et nüüd neil paras hetk, et teha ja näha seal kõike.
Kuna oli kolmapäev, siis rahvast oli pigem hästi vähe, mis tähendas, et ei olnud kuskil tunglemist, samas ei teinud tegelased seal kuskilt järeleandmisi oma olemuses ja etteastetes, ikka full power, mis jättis mulle küll super hea mulje. Mul on vahel selline tunne, et lastele mõeldud kohtades taieldakse kuidagi üle või alla, ollakse liiga “lihtsad” ja võltsid ning eks see väike hirm oli ka Lottemaale minnes. Nüüd võin kinnitada, et asjatult, Lottemaa on nii ehe, et ma ise ka ei usu 😀 Kõik see kiitus, mis selle kohta kuuldud oligi teenitud ja võime kaasa kiita. Mu meelest ekstra äge on nende muusikaline programm, ma oleks võind neid lugusid sinna kuulama jäädagi.
Lastele meeldis ja ma usun, et järgmisel aastal oleme jälle minemas.

img_9657img_9675img_9685img_9692img_9702img_9711img_9728

Lottemaalt oli plaan edasi sõita otse Riiga, lapsed jäid magama põhimõtteliselt enne kui parklast välja saime.
Mõned pissipeatused ja uinakud hiljem olimegi kohal, tegime kiire toidupoe shoppingu ja suundusime oma AirBnb korterisse, mis oli kaheks ööks oluliselt mõistlikum ja mugavam, eriti kuna meid olid kokku päris palju (meie armsad naabrid olid ka koos meiega). Hotellide puhul pole just alati selliseid variante, kuhu üldse kolme lapsega pere mõistlikult mahuks ja kaheks päevaks kuskil ühes toas olla tundus ka liig, isegi magamiseks.

img_9811

Meie Riia “kodu”

img_9740

Meie korter oli täiesti kesklinnas, lühikese jalutuskäigu kaugusel vanalinnast ja suurest pargist, ruumi oli mõnusalt ja kõik said end tunda koduselt, ei välista, et taas Riiga sattudes just sinna end uuesti majutaks.
Kuigi meil oli mitmeid mõtteid ja plaane järgmiseks päevaks, siis reaalsuses olid lapsed veel vist eelmise päeva Lottemaast pisut väsinud, ning peale vanalinnas jalutamise ja pargis mängimise palju muud ei jõudnudki – peale tuli pikk pikk lõunauinak, ja mina suundusin naabrnaisega Ikeasse sel ajal. Saime mõned vajalikud asjad ning ma jõudsin pilgu peale visata mõnedele narivooditele, sest meil väike plaan laste magamistoas kerge uuenduskuur just voodite osas teha.

img_9820

img_9816

Kui vaja aega parajaks teha ja mäng mängimist

Viimasel Riia päeval suundusime loomaaeda, et põhiliselt kaelkirjakuid vaatama minna, aga muidugi käisime kõik teised loomad ka läbi ning JJ-le avaldas kõige enam muljet vist hoopis troopikamaja ning seal olnud maod ja alligaatorid. Mõneti tundub Riia loomaaed kuidagi kitsam, loomad natuke üksteise otsas, väiksematel aladel kui nt Tallinnas. Samas rohkem puude varjus ja hubasem? – Tallinnas alati päike lagipähe. Ja kuigi seal oli tore ja lastele tundus meeldivat, siis veidi on nagu paha ka, kogu see loomaaia mõte, kus nad peavad olema oma väikestes kohtades, et inimestele end näidata, uuuhh… keeruline. Tore vähemalt, et nende elupaikasid siiski paremaks ja veidigi loomulikumaks tehakse, nii Tallinnas kui Riias.

img_9824img_9891img_9829img_9858-1img_9871

Igatahes läks loomaaias piisavalt aega ja lapsed jõudsid end taas kõvasti väsitada, et loomaaiast lahkudes vajusid neil silmad kinni ja uuesti lahti tehti need Tallinna piirile jõudes – see oli täiesti uskumatu. Me olime plaaninud, et super, kui saame otse Pärnuni ära sõita, aga kuna Pärnus kõik nohisesid magada, siis sõitsimegi ühe jutiga ära. Nii on ju lausa lust lastega reisida 😀

Lastega autoreisist veel – vahetuslt enne minekut tegime turvatoolide osas muudatused. Jenni kolis oma sss toolist nss tooli – Concord Transformer Pro, sest sss tool ja meie auto istmekalle kokku tegid kombo, kus lapsel pea rippus magamise ajal praktiliselt põlvede vahel – see ei olnud enam ikka kuidagi normaalne ega ohutu. Kuna JJ jäi seega toolita, vaatasime temale ka uue – okei, me oleks tegelt teise selle Concordi lihtsalt ostnud, aga kuna see ainumas pood, kes seda Tallinnas müüb oli tol päeval suletud ja ma reisi hommikule seda ostu ei julgenud jätta (samas meil naabrid nii tegid ja said omale selle tooli just tol hommikul kätte :D), siis valisime temale hoopis BeSafe iZi Flex FIX tooli (mis kasutatava alates 100cm ja kuni 150cm). Nii selle BeSafe mudeli kui Concordi saab panna korraliku kalde alla, et lapsed saaksid magada ja ei oleks pead ripakil, mis mu meelest ka päris oluline omadus. Jah, oleks Jennit hea meelega veel aasta vähemalt sss sõidutanud, aga arvestades olusid, siis olen tegelikult rahul. Jonile varsti sss tooli valides on plaan ilmselt ka BeSafe poole vaadata ja kindlasti proovida autos, et kas istmekalde muutmine meie autos ikka toimib.

img_9631

Aaa ja sellistele 3-4 aastastele ning vanematele julgen soovitada SmartGames magnetmänge, mis pakuvad nuputamist pikaks ajaks ning tänu magnetitele on autos kasutada eriti mugav ja mõistlik (ning kui lapsed tüdinevad, siis on endalgi huvitav neid lahendada 😀 ).

Ühesõnaga, meil oli tore ja mul on hea meel, et enne suve lõppu selle käigu veel ette võtsime ning ühtlasi andis see kinnitust, et võime järgmisse suvesse ka mõne pikema taolise autoreisi plaanida, äkki läheks siis vähemalt Leeduni välja või võtaks hoopis suuna Rootsi, sest Pipimaa plaani pean juba viimased paar aastat ja sinna minekuks kulub nii palju aega, et ongi mõistlik ehk miski nädalane reis ette võtta.

Ja talvel.. kas oleks aeg küps Lapimaaks ning Jõuluvanale külla minekuks?