Palju õnne Jon – 3 kuud!

Pidu-pidu, sest esmaspäeval sai see väike musu juba 3-kuuseks, peaks nagu ikka siuke väike beebike olema, aga kaugel sellest, Jon on üks eriti asjalik kolmekuune.

Ükskõik, mis arsti juures või kus me ei käiks on kõigil sama arvamus ja üllatus, kui nad Joni näevad – et ohhoo, nii asjalik, nii selge silmavaatega, nii huvitunud olekuga ja nii kuidagi “kohal”. Ma pean sellega muidugi nõustuma, sest olen seda isegi vaadanud, ta ei ole laps, kes tahaks üksi lakke vahtida, ta tahab seltskonda ja tegutsemist enda ümber, siis on ta rahul ja rõõmus. Jätkuvalt armastab ta suurte silmadega sulle otsa vaadata ja jutustada ja suurema osa ajast on ta lihtsalt tohutult chill tüüp.

Kosub ta mõnusalt, riided on 62/68, kodune kaal annab tulemuseks 6.7kg ja mõõdulindi venitab 61cm peale.
Kogu see kasvamine on jätkuvalt powered by rinnapiim, mida saab nii palju kui soovi on ja seda soovi ikka on.

Toidukordi ma ei ole lugenud ja need on palju sellised kuidas-kunagi, seega ei hakka ka meenutades midagi kokku lööma. Magab minu meelest hästi, päeval on üks pikk uni, mis vahel 3 või isegi tsipa rohkem tundi ning teine lühem uni, vahel jõuab veel õhtul ka tukkuda, aga mitte alati. Magama saame siin 22-23 vahel ning öö jooksul 2-3 korda ärkab, et süüa. Ühe korra vahetan siis öö jooksul tal ka mähet, sest tänu sellele tankimisele sinna mähkmesse seda pissi ikka koguneb.

Suurim muutus sel kuul on kindlasti riidest mähkmetele üle minek, parim otsus ever, laps rahul, meie ka. Täheldanud olen ka rahulikumat magamist – eriti päeval, küllap siis nende ühekordsetega see mähkme geeliks paisumine ikkagi kuidagi häiris teda.
Jon on paras vingerdis, mis mähkmevahetusse puutub ja see oli ka üks mu hirmudest kui riidekaid kaalusime, aga aitab vilumus ja oma mingi nipi leidmine – meil kasutuses olevatel Baba Boo mähkmetel on nt kummalgi pool nn kintsu trukk, millega saad mähkme ümber jalgade kinni – need panengi esimesena ja kiirelt kinni ja siis edasi on aega sättida ka selle sibliva beebiga.

Ujutamises Jonile meeldib väga, nagu kõik meie lapsed on ka tema seal selline max lebos ja lihtsalt naudib, vahel tuleb teda seal veidi kaasa ergutada, et ta natuke sulistaks ja liigutaks ka ja vahel ei lase ta end sellest üldse häirida ja mõnuleb edasi. Võimlemas oleme nüüd viimast kuud päris piside rühmas ja siis edasi juba suuremate hulgas, kus tulevad igasugu lahedad võtted juurde.

Kolm kuud on siin mööda läind kui silmapilk, sügis ilmutab juba talve märke ja väikse igatsusega vaatan neid päris vastsündinu pilte, mis said tehtud +25C juures, sooja igatsus pani ka kevadele mõtlema ja sellega seoses bookisime oma kevadise reisi ka ära, aega sinna veel metsikult, aga mõnus on midagi oodata. Kui vahepeal just millegi eriti hea pakkumise peale ei juhtu, siis see kevadine reis saab ka Joni esimene reis olema, aga äkki tuleb siin keset talve mõni mega lahe viimase hetke pakkumine, iial ei tea ju, seega ma arvan, et järgmise kuu jooksul võtame plaani ka passipildi tegemise ning passi taotlemise, siis oleme siin vajadusel kohe reisivalmis.

Järgmise sünnipäevani!

IMG_4610

 

Riidest mähkmed ehk elu pärast eelarvamusi

Läks vaja kolmandat last, et ma jõuaks üks kord ometigi riidest mähkmete proovimiseni. Ausalt, siiani, kui keegi mainis korduvkasutatavaid mähkmeid  ma võtsin seda kui lõõpimist teemal “kas sul on liiga palju vaba aega” ehk et mu ettekujutuses tähendas see mingisugust hommikust õhtuni küürimist ja läbi ligunenud beebit. Long story short – mu ettekujutus oli tõest absurdselt kaugel 😀

IMG_4487

Riidest mähkmed – lebo! 

Mõned mõtted, et miks üldse võiks riidest mähkmeid kasutada?
– kui igapäevaselt viskad ühekordsed mähkmed suurde prügikasti, siis võib märkamata jääda see kogus, mis näiteks ööpäevaga tekib – kogu eraldi ööpäeva või paari mähkmed ja vaata seda hulka ja mõtle, et kui palju selliseid päevi veel ees ootab ja milliseks see mähkmeprügi kogus muutub ja seda vaid ainuüksi sinu lapse kohta – see on õudust tekitav, seda ma ütlen.
– iga kord kui kasutad riidest mähet oled ühe ühekordse mähkme säästnud, üks mähe vähem kuskil prügihunnikus istumas, kui sa iga päev ka vaid ühe korra kasutaksid riidest mähet, oled nädalaga juba 7 ühekordset kokku hoidnud
– riidest mähkmeid kasutades puutub beebi vähemate kemikaalidega kokku, sest ega ühekordsed mähkmed ei ima ja ei hoia seda vedelikku maagiaga sees, ikka vastavate ainetega, mis siis vedelikuga kokku saades reageerivad – on see tegelt ikka päris okei?

Ausalt, ma olen valgusaastate kaugusel ökoemme olemisest (ja ma ei arva, et seda nimetust peaks üldse negatiivselt kasutama muidugi), aga natuke enda ninaotsast kaugemale mõtlemine võiks olla normaalsus, mitte mingi äärmus. Riidest mähkmete kasutamine ei ole kellelegi üle jõu käiv, tuleb lihtsalt pihta hakata ja oma eelarvamustest üle olla.

Me võtsime oma peres selle teema viimati jutuks kui Joni kahekuu postitust tegin ja siis tõdesime, et võiksime ju tegelikult proovida küll. Viimase tõuke selleks andis Opadii poe omanik, kes mulle kirjutas ja pakkus välja, et tutvustaks mulle kogu seda maailma veidi – tundus jabur nüüd loobuda ja püüdes hoida avatud meelt hakkasin siis asja rohkem uurima. Üks hea koht selleks on riidest mähkmete FB grupp, kus palju kasulikku infot, erinevaid kasutajakogemusi ja ka alati võimalus oma küsimustele vastuseid saada. Samas, nagu seal ka tihti soovitatakse, on eriti hea variant alustamiseks, just see kui saad kellegi omale teejuhiks, kes aitab alguses valikute ja võimalike küsimuste-muredega, nii nagu meil ka oli.

Olles lõpuks nii info kui mähkmetega varustatud võis see teekond alata. Esimeseks valikuks Baba+Boo taskumähkmed ja sama firma muu tarvilik kraam.

Olgu öeldud, et neid erinevaid riidest mähkmete mudeleid JA firmasid on päris palju ja ma arvan, et minu asjade testimise huvi juures jõuan neist ka mitmeid siin kajastada, aga mainitud taskumähkmeid peavad paljud kasutajad just eriti heaks ja lihtsaks variandiks, mida esimesena proovida, hetkel olen ka ise seda meelt ja julgen soovitada küll.

Taskumähe – mis see on? 
Selline mähe koosneb veekindlast kattest, mille sisemine pool, mis on vastu last on näiteks pehmest mikrofliisist ja pealmine PUL kangast, mis ei lase vedelikku välja, sinna kahe kihi vahele “taskusse” käib siis imav sisu. Süsteem on selline, et lapse piss läheb mikrofliis kihist läbi otse sisusse ja sinna see ka jääb, fliis ise jääb lapse vastu põhimõtteliselt kuiv (jep, hämming, aga nii on).

Imavad sisud
Neid imavaid sisusid on erinevaid, Baba+Boo mähkmetega tuleb iga mähkme kohta 2 bambusest sisu kohe kaasa. Väiksema beebiga on paras korraga ühte sisu kasutada, kuna need sisud ise kuivavad pesust päris kaua, siis ongi hea nii, et üks sisu kasutuses, teine pesus-kuivatuses.
Sisusid on lisaks ka suurema imavusega, mis on head öiseks kasutamiseks või kui tead, et tuleb pikem käik kodust välja vms – sellisteks variantideks on tumedad bambusega ning kanepiga sisud. Meie katsetuste käigus on need tumedad bambusega sisud just lemmikuks saanud ja neid sai üsna kohe ka juurde ostetud, samas on Jon ka nende täiesti tavaliste bambussisudega mitu tundi kärus maganud ja midagi pole kuskilt lekkinud ning uni on olnud rahulik. Baba+Boo valikus on ka mikrofiiber sisud, mis küll imavad hästi ja boonusena kuivavad hästi, aga mis mu meelest tahavad tihedamalt vahetamist pigem, samas, kui on vaja kiiresti kuivatada (näiteks reisides), siis igati hea variant.

IMG_4432

Vasakult: kanepiga sisu, tume bambus, hele bambus ja mikrofiiber

Mis veel vaja?
Väikse beebiga, kes alles ainult rinnapiima toidul, otseselt neid vaja-vaja ei ole, aga hiljem, kui kaka muutub tahkemaks, on abiks kas mähkmepaber või näiteks mikrofliisist lapid – Baba+Boo mähkmepaber on biolagunev ja selle paned siis kõige pealmiseks kihiks mähkmesse – kui laps kakab, jääb see sinna paberile ja saad selle siis sealt wc potti raputada ning paberi minema visata. Kellele aga see ühekordne paberi kasutamine ei istu, siis samal põhimõttel saab kasutada mikrofliisist lappe – üleliigne wc potti ja lapid pessu koos mähkmetega, boonusena on nende fliislappide pind pissimise korral ikka kuiv ja lapsel ses mõttes mugavam.
Ühekordne vs korduvkasutatav otsus tuleks teha ka pepulappide osas, et kas kasutada ikka tavalisi niiskeid lappe või siis näiteks korduvkasutatavaid bambuslappe, mida saab vajadusel märjaks teha või niiskena veekindlasse kotti kaasa pista – selles osas oleme meie hetkel kahe variandi vahepeal, kodus pigem need bambuslapid ja kodust väljas niisked salfkad.

IMG_4433

Roosa mikrofliis lapp ja kõrval mähkmepaber

Hoiustamine-pesu-kuivatus
Mustade mähkmete kogumiseks on mitu varianti – on neid, kellele sobib kasutada kaanega ämbrit, mille sees pesukott, kuhu siis lähevad kõik mustad mähkmed pesu ootama ja siis kõige täiega masinasse. Teine variant, mida meie kasutame on “wet bag” ehk siis veekindel ja lõhnakindel lukuga kott, mille sisse kasutatud mähkmed koguda ning piisava koguse täitudes sealt kotist kõik masinasse sopsutada. Kuna ma ühest ämbrist majapidamisruumis seismas ei olnud vaimustatud, siis valisimegi need kotid, L suuruses ja 2 tükki, et üks siis mähkmetega pesus ja teine kasutuses ja nii vaheldumisi. Lisaks on meil üks M suuruses väiksem kott ka, mida hea kodust välja minnes kaasa võtta. Kui mähkme aeg kunagi läbi ja need kotid korras, siis nendega hea näiteks märgasid rannariideid koju tuua vms.
On ka neid, kes koguvad mustad mähkmed masinasse, aga kuna meil ka muud pesu siin suurel perel oma jagu vaja pesta, siis see variant ei sobi ja mulle lihtsalt ei ole kunagi meeldinud see musta pesu masinasse kogumine.

IMG_4425

L suuruses wet bag mustade mähkmete kogumiseks

IMG_4440

M suuruses wet bag, millega hea puhas mähe kodust kaasa võtta ja päriast vahetust musta mähet hoiustada

Pesemine ise tahab alguses natuke uurimist ja õppimist ja kõige parem ja mõistlikum on lugeda juhiseid konkreetse mähkme sildilt. Meie Baba Boo mähkmed taluvad 60-kraadist pesu, aga kui ainult pissised mähkmed, siis võib täiesti ok olla ka 40-kraadine pesu. Pöördeid kuni 800. Meie pesurutiin algab esmalt lühikese loputusprogrammiga (sest mähmeid enne ei loputa ja kotti kogume nö kuivalt), seejärel siis kas 40 või 60 kraadiga pesu ja lõpuks olen veel korra loputuse teinud (või kui ei saa, siis selle ka ära jätnud).
Pesuvahendiga tasub olla ettevaatlik, sest kui seda liigselt kasutada, siis ladestub see mähkmetesse ja nende imavus väheneb, seega vahendit pigem vähem kui rohkem, öeldakse ka, et pane alati poole vähem kui muud pesu pestes kasutaksid.
NB! NB! NB! Kui ostad uued riidest mähkmed, siis vähemalt ühe korra tuleks need enne kasutust läbi pesta, veel parem kui paar-kolm korda – alles siis on neil see imavus toimiv. Kui pärast mõnda aega kasutust muidu täiesti hästi imanud mähkmed hakkavad lekkima, siis tasub teha mitu-mitu vahendita pesu, sest probleem võid olla liigses pesuvahendis, mis mähkmetesse jäänud.

IMG_4423

Kuivama panen mina nii sisud kui katted pesurestile ja siis kas tuppa või vannituppa (soojal ajal ka õue), otse kuskile kuuma radika peale ei soovitata panna, see võib mähkmeid ja nende omadusi kahjustada. On ka neid julgeid, kes sisusid kuivatis kuivatavad, aga ma hetkel ei ole seda riski hakanud võtma 😀 Pole tegelikult vajadust ka, sest mähkmeid ja sisusid hetkel piiri peal piisavalt, et mingit kuivatuspaanikat pole tekkinud.

Me alustasime 10 mähkuga stardipaketist, selle kogusega saab hakkama kui iga päev pesta, kes tahaks pesta üle päeva või isegi üle kahe päeva, võiks sihtida koguseliselt 20-30 mähet. Samas ei soovita ma kohe korraga sellist kogust osta vaid alustadagi 5-10 mähkmega, et nö poindile pihta saada ja katsetada, et kuidas sobivad. Muidugi ainult 5 mähkme valimine Baba+Boo valikust võib keeruliseks osutuda, sest need on kõik nii nunnud ja ägedad – jep mähkmete kohta nii ütlengi 😀 Ja eriti cool on see, et mustreid tuleb mitu korda aastas ka juurde, seega, kui tekib tahtmine millegi uue järele, siis see võimalus on olemas.

IMG_4110

meie stardikomplekt 10 mähet, rull mähkmepaberit, L ja M suuruses wet bagid, kaks tumedat bambus sisu, kaks mikrofiiber sisu ja üks kanepist sisu ning bambusest lapid. Lisaks ostsin suht kohe veel ühe mähkme, mikrofliis lapid, kaks tumedat bambusest sisu ja ühe L suuruses wet bagi.

Kuna Jon on siin 6-7kg vahepeal, siis temaga hakkasime kohe kasutama one size mähkmeid, millega peaks saama kuni mähkme ea lõpuni hakkama, sest need kuni 16kg lapsega kasutatavad. Kes aga soovib kohe sünnist alates riidest mähkmeid proovida, siis on olemas ka spets vastsündinu suuruses pisikesed mähkmed, mis on alguses tillukese beebiga ikka mugavamad ja nii ka lekkekindlamad.
Baba+Boo one-size mähkmetel on peal trukid, nendega saab siis mähkme suurust muuta ja valida, et kui tihedalt ümber soovid mähkme kinnitada – ikka päris tihedalt 😉

Jon on nüüd täiesti riidest mähkmete peal ja see ON LIHTNE (seda kinnitab ka Teet, kes tal riidest mähkusid nagu pro vahetab). Ma ei saaks olla rohkem rahul, et lõpuks proovida otsustasime ja tahaks kohe kõigile soovitada, et DO IT! Lisaks looduse ja raha säästule olen Joni puhul täheldanud ka rahulikumat magamist nii et ainult positiivsed muljed siin.

Meil kasutuses olevaid Baba+Boo firma mähkmeid saab kiirelt tellida Opadii.ee poest, aga eriti cool on see, et neid saab reaalselt katsuda-vaadata ka nö päris poes, mis asub Telliskivi 57, Tallinnas – tegemist Memme.ee ja Liliputi Eesti ühise esinduspoega ja mul on ainult super hea meel, et meie lemmikutega on nüüd koos ka Opadii oma valikuga.

Kuidas tundub, kas proovib veel keegi või mis teid tagasi hoiab? Ehk tasub sel nädalavahetusel see teema kodus läbi rääkida ja uuel nädalal uute mähkmetega algust teha 😉 

IMG_4513

 

Kahene Jenni ja kaks kuud lasteaias

Mul on siiani tegemata Jenni kaheaastaseks saamise postitus, ühendan selle siis tema lasteaiaga alustamise teemaga, sest nii lasteaed kui kaheseks saamine tulid üsna ühel ajal.

Kui suve alguses lasteaia koha vastu võtsime, siis olime küll üsna veendunud, et küllap ta selleks valmis on, kuid samas olime ka kindlad, et kui proovimisel ilmneb, et see aias käimine on talle täiesti vastuvõetamatu, teeb õnnetuks või näitab ta muul moel märke, et ta ei ole veel piisavalt küps, siis jätame ta koju.
Niisiis ei olnud alustades mingisugust suurt pinget, et omg, ta peab sinna kindlasti jääma ning võtsime hästi rahulikult. Vedas väga ka õpetajaga, kelle kohta kuulsime nii endiste kasvandike kui lastevanemate käest, et tegu on tõelise kullatükiga, kes omal alal lausa suurepärane on. Selgus, et nii ongi ja ka Jennile ta kiirelt sümpaatseks sai. Kuna sel korral alustas terve rühm nö uutena, st kõik vajasid harjutamist, siis tehti seda järgemööda ning esimestel kordadel Jenni oli koos Teeduga hommikud aias (mina olin siis veel üsna värske beebi Joniga kodus) ning siis saabus koju magama – JJ kogemusest me olime plaaninud seda küll vältida, sest tema jaoks oli veidi segane see, et miks alguses ei pidanud seal magama ja hiljem pidi. Hoidsin siis hinge kinni, et mis Jenniga saama hakkab.

Aga ei saanud midagi – järgnesid paar korda, kus Teet enam temaga koos aias polnud kuid veel une ajaks koju tõi ning edasi tuli päev, kus ta jäi ka lasteaeda magama ja seda ilma igasuguste probleemideta. Olime küll kodus valvel, et kas kutsustakse järgi, aga ei midagi niisugust.
Sealt edasi saigi Jennist täieõiguslik lasteaialaps, kes läheb rõõmuga ja tuleb ka üsna rõõmsalt (kui tulema saab, sest tema ja JJ aiast koju saamine võib teine kord võtta vähemalt tunni, kui nad juba õues seal ja mängulusti jagub).
Sööb ja magab ja mängib Jenni aias hästi, tal on seal üks väike sõbranna ka, kellega koos nad moodustavad sellise dünaamilise duo, et kui kuskil miskit toimub, siis need kaks on suht kindlasti platsis 😀

Esimese haiguseni läks ca kaks kuud, kui lõpuks köha ikka koju sundis jääma, samas see pea kaks kuud sõimelapse kohta on vist isegi suht hea saavutus. Ja selle kohta, et lasteaed talle ikka väga meeldib annab tunnistust ka see, et nüüd haigena kodus olles on igapäevane küsimus, et millal jälle lastekasse saab.

Kindlasti mängis selles heas alguses rolli see, et JJ juba lasteaias ees käis, koht oli tuttav ja eriti entusiastlik lasteaiafännist vend kruttis põnevust üles juba poolest suvest: “Jenni, kas tead, me hakkame koos lasteaias varsti käima” ja siis Jenni rõõmuhõise “Jaaaa!!!”. See koos käimine ei tekitanud neile ka tunnet, et just kui saadetaks neid kodust Joni juurest eest ära, pigem võtavad nad seda kui oma privileegi “suurte lastena” ja juba käib jutt, et ega Jon ju tuleb ka nende aeda kui ta kasvab.

Kaheaastane Jenni on meil selline humoorikas tüüp, teeb nalja, aga oskab suurepäraselt ka draamat teha – vale joogiklaas, vale kauss pudrule, vale tass, kust kodujuustu süüa (mis on tema lemmiksöök) jne. Vendasid armastab, kiusab nii suuremat kui väiksemat, aga rohkem muidugi mängib ja nunnutab (viimast siis just väiksema venna suunas). JJ-ga nad genereerivad nii mänge kui lolluseid ja on suht lahutamatud.
Samas on Jenni hästi abivalmis, tahab pidevalt aidata ja teha ja toimetada nagu aru olen saanud, siis seda nii kodus kui lasteaias.

Lemmikumad tegelased Jennil on Minni ja Lotte, viimast võiks ta ka hommikust õhtuni vaadata (sama seis ka Kasperi ja Emma lugudega :D).

Oskuste osas on ta ka täitsa tubli, sööb ise, potil käib ka suurema osa ajast ise, kui ta tahab, siis saab ka riidesse ja riidest ära ise – aga alati ei taha ka.
Liikumisel meeldib vist enim issi seljas olla kotiga, aga saab suurepäraselt hakkama nii tõukeratta, jooksmise kui ka jalutamisega – seda küll maailma kõige aeglasemas tempos, sest jalutades on kindlasti vaja vaadata igat kivi ja rohulible, autodest-majadest-inimestest rääkimata.

Vahva väike kahene preili on see Jenni meil, loodan, et nüüd uuesti lastekasse saades peab jälle tervis ikka pikemalt vastu, sest seal ka igasugu vahvad tegevused ja sõbrad kõik ootavad. Küll aga plaanin teha meil mõlemale lapsele ühe vaba päeva ka keset nädalat, kuid ajastan need pigem eraldi päevadele, et siis oleks neil võimalust rohkem omaette olla, minuga suhelda ja lihtsalt puhata ja teha, mis hing ihkab – hetkel tundub, et see võiks neile nii sobida.

Mõned pildid ka meie kahesest:

iCandy Raspberry – üks lahe kergkäru

Pikalt pole ükski käru meie perre teed leidnud, ei ole lihtsalt miski oma funktsionaalsuse ja välimusega kõnetanud nii palju, et tahaks proovida. iCandy Raspberry on selle “vaikuse” nüüd murdnud ja proovisime selle mudeli ära ning jagan selles osas oma muljeid.

IMG_3559

Kui sul on peres kolm last erinevates vanustes ja kõik kuskil seal piiril, et võiks vajadusel korra kärus jalga puhata, siis suhteliselt esimene asi, mida käru puhul vaatad on selle kandevõime. Mul on lapsed küll üsna sulgkaalus, aga hea kindel on tunne küll, kui tead, et käru jaksab sõidutada kuni 25kg, nagu seda teeb Raspberry. Ka pikkuse poolest on 98/104 suurust kandev JJ veel täiesti mõnusalt seal istmes, jah jalad on üle ääre, aga olulisem pigem see, et vari ei ole peas kinni, piltidel on kärus 80/86 suuruses kaheaastane Jenni ja temal on käru veel ideaalne.
Vedrustus kergkärul on selline so-so asi, see tähendab, et no selgelt see käru ei õõtsu kuidagi, AGA mida raskema lapsega seda lükata, seda rohkem on kõigil ratastel olevat vedrustust siiski tunda ja see teeb sõidu mugavamaks küll, eriti kui teeolud pole päris siledad. Muidugi ei ole Raspberry miski maastiku tank, ikka mõnus linnakäru, aga pargis ja murulapil sõites ei pea ennast käruvaliku pärast siunama ka, saab täitsa tublisti hakkama. Rattad on kummised, aga ma ei ütleks, et käru hääletult tänaval liugleb, miski krabin on ikka saatjaks, samas linnamüras on sellest ka üle keskmise suva.

 

Tulles tagasi selle kolme eri vanuses lapsega kasutamise vajaduse juurde, siis on paarikuuse beebiga oluline täislamav iste, mis Raspberryl täiesti olemas, iste käib mõlemas suunas, kaldenurga muutmiseks on “link” ja istme tagaküljel on olemas lukuga tasku, kuhu hea nt telefon või tuubipüree või mähe pista ning ERITI äge lisaomadus on võimaldatud kaasas olevate adapteritega – nimelt saab nendega Raspberry istme kõrgemale kinnitada. Miks see hea või oluline on? – no näiteks tuleb pisibeebile tihedamini kärutamise ajal lutti suhu panna, mütsi peast võtta, tekikest kohendada vms ja seda on mugavam teha kui pead vähem kummardama. Teiseks on mul küll rahvarohkemas kohas veidi parem tunne kui laps ei ole nii maapinna ligi ja ei pea aind inimeste jalgu passima. Nii et beebiga on see võimalus super, AGA vähemalt iste seljaga sõidu suunas ma suurema lapsega neid adaptereid ei kasutaks, tegelt üldse ei kasutaks, sest näiteks Jenni on selline, kes tahab ise kärru ja kärust välja ja kui ta sealt kõrgustest alla hakkab ukerdama, siis ta koos käruga kolinal maas ka – NB! neid adaptereid kasutades on istme kandevõime väiksem ehk 15kg, mis juba ka ise viitab sellele, et see võimalus pigem pisematega mõeldud.
Mis aga beebiga kasutamisse puutub, siis lisaks lamavas asendis istmele on võimalik raamile peale panna ka turvahäll ning olemas on ka Raspberryle sobiv vankrikorv nii et võimalusi jagub.

IMG_2426

Siis kui väljas oli veel soe

Raspberry raam on tugev, aga silmale ehk esialgu veidi veidra joonega, küll aga teeb see disain selle väikese käru uskumatult stabiilseks ja mõnusalt juhitavaks, kordagi ei teki hirmu, et äkki kuidagi ümber käiks. Lükkesanga kõrgust saab loomulikult muuta – tegemist siis teleskoop sangaga, pidur on jalgpidur, aga toimib nii kergelt, et saab ka flip-flopse kandes kasutada. Raamist rääkides ei saa mainimata jätta pakikorvi, mis on HIIGLASLIK, käsi südamel, see on vist tõesti mahukaima ka mõnusaima pakikorviga käru, mis meil olnud on. Ligipääs asjade juurde on mugav ja samal ajal ei ole ohtu, et miskit kuskilt sealt välja pudeneks.

Kuigi käru kandevõime on märkimisväärne, siis Raspberry ise on tõeline KERGkäru olles koos istmega vaid 9kg. Kokkupandult on temast muidugi pisemaid olemas, aga ma ütleks, et jääb sinna täitsa keskmise suurusega kärude juurde, et mahub autosse peale käru ka asju ning poleks tülikas ka reisile võtta.

Päikesereisile minnes on oluline kindlasti hea suurusega kaarvari – Raspberry oma on selline OK, kas võiks olla pikem? – jah, aga kas on piisav? – ka jah. Meeldib, et ääres on selline “nokk”, mille saab vajadusel ka sisse keerata, varjul on ka pikendatav osa, mis avaneb lukuga, ning õhutusava, mida saab kasutada nii istuvas kui lamavas asendis ja mis on kindlasti hea asi kui kuskile soojemasse kohta minna kärutama.
Istme riie on hõlpsasti puhastatav, aga ma pigem eelistaks mõnd istmepehmendust kasutada. Rihmad on 5-punkti omad, saab kinnitada ka ainult puusade ümbert. Avamiseks on vaja vaid korra nupule vajutada.

Ostes on käruga kaasas kohe vihmakile ja istme kõrguse muutmise adapterid, Lisavarustusena saab osta turvahälli adapterid, transpordikoti, soojakoti, topsihoidja. Värvivalikut on 5 erinevat – must, hall, khaki, roosa ja beež ning kroomi ja tumehalli värvi raamiga

Eestis müüb iCandy kärusid Babyshop.ee ja eriti tore on see, et oktoobris on kõik need kärud – Raspberry kaasaarvatud, 10% soodsamad.

IMG_3560

Selle käruga shoppama minek on lausa lust – kõik ostud paigutad hõlpsasti alla korvi

Lapsekandmine: Liliputi 4in1 jope ja Lili Tai

Teen ühise postituse kahe väga mõnusa Liliputi toote kohta – nende soe lapsekandmiseks mõeldud jope ning Lili Tai, mis on siis sisuliselt ruutlinatüüpi kandmisvahend – need kaks koos “sinepi” ja “ocean breeze” toonides on mu meelest kohe eriti ilus ja ka mugav kooslus.

IMG_3643

Lili Tai otsad annab edukalt nii sisuda, et liigselt pikad sabad kuskil rippuma ei jääks

Ma mäletan kui Jenni oli paarikuune beebi ja ilmad läksid külmaks ning pidime temaga ujutamises käima ja et kui ebamugav sinna käruga oli minna ja kuidas siis kandekoti ja tavalise jope ja kombeka ja sallidega mässasin, et saaks siiski veidi mugavamalt toimetada. Oleks ma kohe siis investeerinud korralikku kandmisjopesse, oleks elu lihtsalt nii-nii palju lihtsam ja mis seal salata, ka soojem olnud ning talv poleks tol hetkel meie kandmiskirge jahutanud,
Neid kandmisjopesid on tänaseks päris palju erinevaid, üks kvaliteetsemaid ja ilmastiku kindlamaid on ilmselt just Liliputi oma.
Seest on sel mikrofliisist soe vooder ja pealmine osa tehtud softshellist, nii on  tegu eriti sooja ning ka tuule ja vihmakindla jopega, lõige on täpselt nii palju pikk, et peaaegu tahaks isegi mantel selle kohta öelda, samas tegumood ja välimus lubavad kanda nii sportlikuma kui ka veidi viisakama lookiga. Kohe kaasas on kaks vahesiilu – lapsekandmiseks kõhul ja seljal ning raseduse ajal kandmiseks, lisaks saab jopet edukalt kanda lihtsalt niisama. Mainin ka ära, et lapsekandmise puhul on laps siis ikka mõnes ergonoomilises kandevahendis ja jope on puhtalt sooja andmise mõttes seljas ehk jope ise ei ole kandevahend.
Liliputi jope juures meeldib mulle väga see, kuidas kapuutsi trukki sulgedes on kandja kael mõnusalt soojas, paljudel jopedel jääb see kaela osa  last kõhul kandes hirmus paljaks ja vajab kindlastli lisaks salli – praegu sügisel aga selle jopega salli mul polegi vaja läinud.
Kes last seljas kandes kardab, et jope kapuuts last häirima hakkab, saab selle hoopis küljest ära võtta, muidugi peab siis olema õigel hetkel meeles see endaga ka ühes võtta kui taas kasutamise vajadus peaks tekkima.
Seljal on lapsekandmise ava kinnitatud luku (pikki) ja trukkidega (laiusesse ülemine äär), kui laps on seljas lisasiiluga, siis annab nende trukkidega seda lapse ava ka piisavalt reguleerida, et külm tuul kandjale selga ei puhuks.
Kui üldiselt selle jope puhul väga palju seadistada pole võimalik, mis tähendab, et tasub endale kohe hästi istuv ja paras suurus võtta, siis alumises ääres siiski on kumm, mille saab kenasti kokku tõmmata, et see osa rohkem keha ligi hoiaks ja alt poolt tuul või külm sisse ei poeks.

Kui meil plaanitud käik pole pikk, siis ma tihti ei viitsi selleks ajaks üldse mingit käe-õlakotti vaid telefoni-rahakoti-võtmete jaoks  kaasa võtta, Liliputi jopel on taskuid piisavalt (kaks mõlemal küljel) ning osad neist ka lukuga, et kindlustada asjade olemasolu ka jalutuskäigult koju jõudes. Need taskud, kus käsi tahaks hoida, on samuti mikrofliisist voodriga, seega ka kinnasteta käed on soojas.

Lapsekandmise vaheosa saab kolmest kohast kummidega parajaks timmida, aga tasub teada, et kapuutsi sellel osal ei ole, kes sellest puudust tunneb (ja talvel võib seda jutuda küll), siis on olemas võimalus osta kaelus-kapuuts lapsele samas toonis nagu jope, aga why not võib ka hoopis erinevad värvid kokku panna. Lisaks on jopedega samas toonis ka laste kapukad saadaval, mis ka seest fliis ja pealt softshell ning kindlustamaks nende jalas püsimise on papud kummiga ümber jala kinnitatavad.
Värvidest rääkides – Liliputi jopet on hetkel saadaval 10 eri tooni, on erksamaid ja ka tagasihoidlikumaid, seega võiks igaüks omale meeldiva leida, mulle näiteks väga meeldivad just need ilma mustriteta variandid, samas kel kasutuses ka Liliputi kott, siis on omamoodi lahe ka jope sellega sobituma panna või kui lihtsalt mõni neist mustritest juhtub väga meeldima.
Hind on muidugi krõbe, aga kuna kasutusaeg ja võimalused päris laiad, siis tegelikult tegemist väärt investeeringuga (ja kui üldse enam ei taha kasutada, siis ka järelturul on huvilisi küll).

IMG_3402

jopega samas toonis papud

Aga räägime Liliputi Lili Taist ka, mis on meil viimasel ajal päris tihti kasutuses, erit nt õhtusel ajal Joni magama “jalutamisel” (jalutan lihtsalt toas veidi ringi, sest nii uinub ta kõige kiiremini – eriti kui JJ ja Jenni kõrval omalt poolt magamise vastu proteste esitavad). Lili Tai on tehtud Liliputi kootud lina kangast (mahepuuvill) ja saadaval kolmes toonis, sinine, pronksikarva ja hall, meil kasutuses on see sinine ocean breeze ja see värv on lihtsalt super kena ning sobib suht paljude asjadega, aga pole samas ilmetu. Kangas on pehme, sile – võiks öelda et isegi veidi nagu siidine, meeldiv ka palja naha vastas ja hea meelega seod sinna sisse õrna beebit.

Lili Tai paneeli suurust saab muuta – laiust takjakinnitusega ning kõrgust paeltest – see suuruse muutmise võimalus teeb Lili-Taist ideaalse kandevahendi juba päris pisikese beebiga (meie kogemusest alates ca 3.5-4kg) ja kestab ca kaheaastase kandmiseni (kuni 15kg). Seadistamine on lihtne ja seda saab teha täpselt lapse suuruse järgi, kuna puuduvad nö fikseeritud ette antud variandid.
Nii pihavöö kui ka õlapaelad on seotavad ja piisavalt pikad, et sobiks igas suuruses kandjale. Õlapaelade juures meeldib mulle see, et need saab õlgadele laiali tõmmata, nii on raskus paremini jaotatud ning mugavam ja kergem kanda.
Lili-Taiga saab last kanda kõhul ja seljas (tugeva kehahoiakuga last, kes kössi ei vaju).

Sellised seotavad kandevahendid on hea valik näiteks siis, kui kandjad tihti vahetuvad, kuna nii vööd kui õlapaelad seob iga kandja lihtsalt alati enda järgi ja pole vaja lisa tegevusena tegeleda ümberseadistamisega.

IMG_3569

Kes pisut pelgab pika lina sidumist, aga tahab midagi veidi rohkem täpselt lapse ja kandja järgi sätitavat vahendit kui seda on pannaldega kotid, siis selliseid ruutlinatüüpi vahendeid tasuks proovida, kui vaja kasutada juba väikse beebiga, siis kindlasti Lili-Tai võiks olla üks tugev variant.

Lapsekandmine: Manduca XT kandekott

Manduca kotid on olnud Eestis populaarsed juba pikemat aega, kuid seni mu eelistuste hulka need ei kuulunud – nüüd kus välja on tulnud uus Manduca XT on sellest saanud aga üks mu lemmik mudeleid, mida kasutada – kirjutan siin pikemalt lahti, mis selle koti juures erilist on ja miks meile meeldib.

IMG_3340

Alustuseks siis mainin ära põhilised erinevused esimese Manduca mudeliga – suurim muutus on väikse beebiga kasutamises, sest kui varasemalt oli kaasas sisseehitatud beebisisu, siis nüüd on koti paneeli suurus lihtsasti muudetav ning kasvab koos lapsega nii laiusesse kui ka pikkusesse. See omadus teeb selle XT mudeli kohe kindlasti oluliselt mugavamalt kasutatavaks kui varasem sisuga sättimine. Teine oluline muutus on maksimaalses suuruses, sest XT mudelil läheb koti paneel praktiliselt toddler suurus kottide mõõtu, mis tähendab, et ühe kotiga saab põhimõtteliselt sünnist kuni väikelapseeani välja kanda – lapse pikkuse poolest siis ca 56-100cm.

Koti laiuse seadistamine toimub paneeli mõlemalt küljelt seda kokku nihutades või laiali tõmmates, eraldi midagi fikseerima ei pea ning seetõttu on võimalik ka juba lapse kotis olles vajadusel paneeli laiust muuta, et toetus oleks lapse jalgadele põlvest põlveni – see funktsioon koos pehme seljaosaga võimaldab lapsel kotis ola “M” asendis ehk pepu madalamal kui põlved, mis on beebide jaoks kõige loomulikum ja mugavam asend.
Esialgu olin pisut skeptiline, et kui suurust kuidagi ei fikseeri, siis kas see ikka püsib õigel kohal, kuid kasutades selgus, et püsib küll, sest see kangas on selline pisut haakuv ning seega ei libise paigast.
Kõrguse muutmiseks tuleb kasutada paneeli peal asuvat lukku ning see annab kasutamiseks 3 kõrgust – lukk täiesti koos (vastsündinuga), lukk koos vahetükiga (mis on kaasas) ning lukk täiesti lahti (väikelapse suurus). Muud kunsti selle paneeli lapsele sobilikuks tegemisel ei olegi, seega hästi lihtne ja loogiline.
Kapuuts on koti küljes ja seda ära võtta ei saa, küll aga saab selle kokku voltida ning paneeli serva sisse “taskusse” panna – nii moodustab see (eriti väikse beebiga kasutades) lapse kaela taha kerge toestuse. Ma enamasti eelistan varianti, kus kapuutsi saab eemaldada, sest väikse beebiga pole seda vaja ja niisama tilbendades see pigem häirib, kuid XT kapuuts jääb tõesti nii kenasti peitu,  et see mitte kuidagi ei sega ja lisatoena seal kaela taga hoopis üsna asjalikult toimib (voltima peaks selle võimalikult “lapikult”, et see kaela taga liiga suurelt ei jääks). Teise variandina saab selle paneelist välja poole rullida ja kinnitada küljes olevate nööpide ning kummidega – see on hea variant kui tead, et suurem laps võib magama jääda ja kapuuts kindlasti kasutusse läheb, nii ei pea seda sealt seest hakkama välja tõmbama, mis last segada võib.

Manduca XT rihmasid saab kanda nii paralleelselt kui ka risti, väga kergelt saab ülemise seljarihma kõrgust muuta ning õlarihmade küljes on need selliselt, et see muutmise võimalus ei tohiks kellelgi märkamata jääda (mida tihti mõne teise kotiga, ka esimese Manducaga, on juhtunud). Õlarihmasid risti kandes saab selle seljarihma üldse ka ära võtta, et see sinna lahtiselt segama ei jääks, lisaks on visuaalselt ka ilusam nii.
Õlarihmasid saab pingutada nii suunaga ette kui ka taha – kui õigesti sättida tähendab see ka seda, et rihmade pingutamine on mugav nii kõhul kui seljal kandes.
Pihavöö on üsna õhuke, pole küll päris vormitult pehme, aga siiski ilmselt sobilik ka õrnema pihaga kandjatele. Kinnituseks on turvapannal ja ka turvakumm, mida kindlasti kasutama peaks.

 

Selle mudeli lihtsus ja mugavus on kindlasti põhjuseks, miks mulle seda kasutada meeldib. Saan Joni sinna alati ilusti sisse ning ei pea selleks kuidagi eriliselt pingutama või palju sättima. Laps on mõnusalt tihedalt vastu kandjat ja igatepidi toetatud ning kandjal ei ole hirmu nö käed vabaks saada.
Meie pere laste vanust ja kasvu arvestades on see kott üks vähestest, millega saame vajadusel veel kõiki kolme last kanda – peaaegu neljane JJ (98/104) kuigi tema puhul on nüüd suht viimane piir käes ka, kahene Jenni (86) ja kahekuune Jon (56/62) ehk et kui kaasa võetavate kandevahendite arv on piiratud, siis Manduca XT aitab hädast välja kõigiga ning ei eelda mingite pikenduste või lisade igaks juhuks kaasas kandmist.

IMG_1400

piltidel on 2-nädalane Jon (umbes 4kg) minimaalses seadistuses, kaheaastane Jenni umbes keskmisse suurusesse sätitult kott ja peaaegu neljane JJ, kellel on kott maksimaalsesse suurusesse pandud

Kui ma peaks tooma välja mõne miinuse selle koti juures, siis on selleks ilmselt igav välimus 😀 Mis muidugi võib mõne teise jaoks hoopis pluss olla, kes eelistabki tagasihoidlikumat kandevahendit, sest hetkel on Manduca XT saadaval vaid kahe halli variandina – helesinise triibuga ja kollase triibuga.

Tehniline info
– kasutatav 3.5kg – 20kg, pikkuse poolest ca 56-100cm
– paneeli laiuse vahemik 16-50cm (tootja mõõdud)
– saab kanda nii ees (nägu kandja poole), puusal kui ka seljas (last, kes iseseisvalt istub)
– materjal on 100% mahepuuvill ja katsudes mõnusalt pehme
– kott on masinpestav

Meie Manduca XT on ostetud Eestis Scandikidsist, kus selle hind 159€

IMG_3054

Siin pildil Jon juba kahekuune (56/62 suurus)

 

 

Palju õnne Jon – 2 kuud!

Eile sai Jon kahekuuseks, nii väike, samas juba nii suur.

Suurim muutus võrreldes eelmise kuuga ongi ilmselt selles, et ta nüüd tahab rohkem suhelda ja vähem väike magav pamp olla. Ma üldse ei mäleta, et JJ või Jenni oleks nii varakult nii palju “jutustada” üritanud, aga Jon seda teeb – vaatab sulle oma suurte silmadega otsa ja just nagu püüaks midagi järgi öelda. See suhtlemise huvi muidugi tähendab ka seda, et tulebki temaga koos rohkem maas pikutada või teda kanda või lihtsalt süles hoida – üksi olemisest ei ole ta huvitatud. Õnneks seltsi pakuvad nii suurem vend kui õde ja see annab meile vanematele ka veid hõlpu asjatoimetusi teha.

Muutustest veel – pärast meie Tartust koju sõidu seiklust ning matka Nõvale sai selgeks, et lutt on siiski teemas ja nüüd eriti uinumise tarbeks Jon lutti kasutab. Lutiks nii nagu teistelgi meie pere lastel olid, on Philips Avent, neid oli mul paar tükki valmis ostetud ja neid sai ka pakutud. Tõele au andes ei oleks ma hakanud mingeid luti kuhjasid siia koju ostma ka, kui need konkreetsed sobinud ei oleks, siis oleks lihtsalt sellele lutitamisele käega löönud ja püüdnud ilma hakkama saada.
Täpselt sama seikluse raames sai selgeks, et Jonile olid isegi suurus 4 püksmähkmed suht normaalselt jalas, seega otsustasime, et proovime siis suurus 3 püksmähkmeid, mis kaalu poolest peaks veel paremini sobima ja vaatame, kas saame selles osas enda elu pisut mugavamaks. Õnnestuski – enam ei pea seda sahmerdist teipmähkmetesse toppima ja tänu sellele on ka vähem igasuguseid lekkimisi nii öösel kui päeval. Ma vahepeal mõtlen, et äkki peaks ka korduvkasutatavaid mähkmeid proovima, aga ausalt, ma vist ikkagi olen selleks liiga laisk veel, kuigi mine tea, äkki tuleb ikka tuhin peale (seda kirjutades ja Teedu arvamust küsides ütles ta, et aga why not, võib ju proovida).

Menüüs muutusi ei ole, ikka ainult rinnapiim nii palju ja tihti kui Jon soovib. Kodune kaalumine ja mõõtmine andsid tulemuseks 5.9kg ja 58cm

Kui on soov, et ta magaks rohkem kui tunnikese, siis kindla peale minek on ta linasse või kotti panna, nii käisime näiteks Kumus Michel Sittowi näituse viimasel päeval, kus koos järjekorras seismise ja näituse vaatamisega magas ta mul kotis peaaegu 3.5 tundi ning lisaks sellele veel mineku ja tuleku autosõidu – oli vist mingi eriti hea unega päev.
Paar korda on sellist maraton und ette tulnud ka kärus, aga seal pole enamasti uni nii sügav.
Muidugi me võiks teda õhtul niisama kussutada või käruga lõpmatuseni sõidutada, et ta lõpuks magama jääks, kuid mulle tundub meie kõigi heaolu silmas pidades mõistlikum kasutada neid võtteid ja vahendeid, mis lihtsalt töötavad – säästame aega ja närve ja oleme kõik õnnelikumad. Mulle meenuvad mingid ärevad hetked JJ ja Jenni beebieast, kus ma kandmisest midagi ei teadnud ning kus sai vahel ikka kergelt ahastatud, et “miks ta ometigi magama ei jää”. Sellist abitut tunnet sel korral ei ole ja see teeb meele rõõmsaks küll.

Uue kuuga lisanduvad nüüd meie tegemistesse ujutamised, esimene kord pidi olema juba eelmine nädal, aga kuna Jon kippus natuke liiga palju aevastama, siis tundus targem koju jääda ja tuleval nädalal uuele katsele minna. Loodan, et ta naudib seda vees olemist sama palju kui koduski vannis käimist.

Nii see beebi elu käib, järgmine update siis juba kolmekuusest Jonist.

IMG_3375