Palju õnne Jenni – 6 kuud!

Whoop, meie preili on pooleaastane, veel teist sama palju ja tähistame juba esimest aastat. Aga need senised 6 kuud on olnud küll vist minu elu ühed parimad 🙂

Jenni on lihtsalt üks super lahe tüdruk, sellest väiksest beebist on saamas üsna krutskeid täis aga samas nii sulnilt sulle silma vaatav naerusuine väike inimene. Ta jutustab omas keeles oi kui palju ja tal on eriti hea meel, kui talle vastu jutustatakse. Ta keerab ja pöörab ja kui keegi ei näe, siis natuke liigub ja nihverdab end edasi ka, aga päris roomamiseni siiski pole veel jõudnud. Aga see on ka arusaadav, sest ilmselt on hetkel kogu aur läinud hammaste tulekule – neid on väljas juba kaks, vist üritab öelda, et püreesid pole vaja ja tooge kohe tükitoitu.

Toit ongi siiani olnud vaid rinnapiim (kui väja arvata see üks banaani amps, mille venna talle nihverdas), kosumisega probleeme pole täheldanud ja see, et laps ei võta enam kuuga sama palju juurde kui varem ongi väga normaalne, sest nüüd on nad ka oluliselt liikuvamad võrreldes esimeste elukuudega. Kodune kaalumine-mõõtmine annavad tulemuseks 7.5kg ja 67cm

Täna tegime siis päriselt algust ka lisatoiduga ja esimeseks maitseks sai siiski kõrvitsapüree, mis Jenni poolt hästi vastu võeti, kuigi mulle tundus, et ta oli söögitoolis istumisest rohkem elevil kui neist esimestest ampsudest. Esimese nädala jääme selle kõrvitsa juurde, iga päevaga amps või paar juurde kogusele.

Kuna 2 hammast on väljas, siis on ka ööd mõnevõrra rahulikumad, süüa soovib ta ikka, aga jälle 2-3 korda öö jooksul. Päeval on jäänud 3 und, millest kaks on lühemad uinakud ja üks siis pikem nö lõunauni, mille nad magavad koos JJ-ga kärus rõdul.
Kui päevauned on nüüd kas õues kärus või võrevoodis, siis ööuned on jätkuvalt kaisus, arvestades, et ta viimasel ajal hõivadb enda alla umbes poole meie voodist, siis ei pruugi kaugel olla aeg, kui kolime ka tema JJ-ga ühte tuppa magama, aga seda kas ja kuidas, peame alles vaatama.
Nüüd 6. kuu täitumisel sai ümber ka hälli aeg, mis esimesest päevast oli Jenni lemmik paik päevaunede jaoks, häll läks juba järgmisele väikesele kasutajale, aga kui keegi plaanib oma beebile hälli osta, siis soovitan väga sellist riidest äärtega varianti, lapsel on seal sees ikka ülimõnus ja rahulik puhata ka siis kui ümberringi käib trall.

Ja trall käib meil siin kodus igapäevaselt, parimad mänguasjad tuuakse õele ja siis koos vaadatakse-uuritakse-mängitakse. Kõige nunnum on muidugi see, kui lõunaunne minnes JJ ikka üle käru serva vaatab, et kas õde ka on kõrvale pandud sinna.

Elu on lahe, kui sul on nii ägedad lapsed nagu JJ ja Jenni.

img_4953img_4990

Palju õnne Jenni – 5 kuud!

See viies kuu on kuidagi eriti rahulikult läinud,  ehk muidugi asi selles, et igasugu pühad ja pidustused on möödas ja elu ongi lihtsalt rahulikum.

Nüüd oskab Jenni juba osavalt asju kätte võtta ja neid uurida ning suhu pista, huvitaval kombel on ka tema lemmik JJ pehme ja krõbisev mänguraamat, teine lemmik on jätkuvalt Oball (kui venna seda kuskile kaugustesse pole visanud 😀 ).
Esimesed seljalt kõhule pööramised tegi Jenni juba nädal enne kolmekuuseks saamist, kuid kui vahepeal oli sellega tal paus ja niisama pikutamine sobis ka, siis nüüd on see pööramine muidugi täiesti igapäevane tegevus, parematel päevadel oskab ka end kõhult seljale tagasi keerata. Käputamisest on asi veel kaugel, aga roomamise osas võib vaikselt juba panuseid tegema hakata, sest tahtmist preilil igatahes jagub.

Üleeilne arstilkäik andis kaaluks 7.2kg ja pikkuseks 66cm, seega võib üsna julgelt öelda, et kosumisega meie Jennil mingeid probleeme ei ole. Toiduks on jätkuvalt ainult rinnapiim ja kui arstile mainisime, et lisaga plaanime alustada 6. kuu täitumisel, siis ei olnud tal sellele plaanile mingeid vastuväiteid.
Päevasel ajal tahab Jenni hetkel süüa üsna pikkade vahedega, küll aga tegid, veel olematud, hambad liiga mõnel ööl, kui süüa ja/või lohutust oli vaja 1.5-2h järel ja sellele eelnes ka hädakisa. Õnneks tundub, et hetkel on jälle veidi rahulikum olla.
Magamisest veel nii palju, et kui nüüd järele mõelda, siis tuleb välja, et päeval on tal 2 lühemat uinakut ja 1 pikem uni (see pikem kattub ka tavaliselt JJ päevaunega), ööuni algab kella 9 ajal õhtul ja magab see väike tirts ikka meie kaisus.

Vannis ujutamist on meil jäänud täpselt 1 kord veel, sellest on tegelikult nii kahju, sest need ujutajad siin Magdaleenas on lihtsalt nii armsad ja toredad inimesed, et kurb kohe nende juurest nüüd lahkuda. Küll aga on Jenni seal vannis ikka väga tubli olnud, ei mingit nuttu, sukeldub nagu väike kala ja naudib väga nii mullidega kui ka dušiga masseerimist. Järgmiseks peame otsustama, kas lähme edasi Audentese basseini väikelaste ujumisse või teeme vahe etapina ka Järve üksuses toimuvad beebide grupiujutamised (need on kuni 8-kuustele beebidele). Ilmselt saab otsutavaks logistika, mis tuleb veel läbi mõelda.

Enamiku Jenni riietega  olen teinud nüüd nii, et kui mingi suurus on väikseks jäänud, siis olen asjad kokku pakkinud ja sõbranna tütrele edasi andnud. Ja neid pakke on teele läinud juba kaks, sest viimati saime ära saata ka 62 suuruses asjad ning nüüd on kasutuses juba 68 suurus.
Suurustest rääkides, on kasutusel mähkmed nr 3, seda nii Pampers Premiumil kui ka Huggiesel, aga mulle tundub, et Huggieste puhul tuleks järgmine kord nr 4 osta, sest neid peab juba liialt pingutama, et ilusti hoiaks. Mähkmete markide osas oskan ma vaid öelda, et – elu. Kunagi JJ ajal olin hirmus Pampersi vastane, et oi kuidas haiseb ja jube keemia jms. Aga lõpuks mängib rolli see, et laps on kuiv ja pepu tal terve, kui selleks sobibki Pampers, siis nii on (mähkmetele iseloomuliku lõhna/haisu osas, mis neil pakist võttes küljes on enamasti, soovitan kohe kõik mähkmed pakist välja võtta, riiulile või korvi vms kohta nö tuulduma – saab parem küll).

Ühesõnaga on meil siin kõik superluks ja hakkame siis põnevusega valmistuma juba kuu pärast saabuvaks esimeseks ampsuks.

img_4450

Palju õnne Jenni – 4 kuud!

Teisel jõulupühal saime tähistada Jenni 4. minisünnipäeva. Meenutasin aastataguseid sündmuseid ja tundsin, et mu suurim jõulukink sel aastal oligi see, et Jenni meiega neid jõule tähistamas oli ning iga päev meile oma olemasoluga rõõmu valmistab.

Eelmise aasta jõuludel ütlesime oma peredele, et meiega on uuel aatal liitumas üks beebi, kuna JJ ootusega läks kõik tegelikult kenasti, siis ei osanud ma ka midagi halba näha selles, et nüüd peredele uudist nõnda vara jagasime. Mõned päevad hiljem, täna täpselt aasta tagasi, ITK emos nuttes tundsin, et sai vist uudisega kiirustatud, kõik tundus nii kohutavalt lootusetu, 2,5 tundi kestnud ootamise jooksul jõudsin juba mõttes kaotusega leppida. Aga siiski… õige pea selgus, et see beebi on võitleja ja nüüd on ta meiega. Just täpselt nii vinge ja äge tüdruk nagu sellisest võitlejast oodata võiski.

Küll oli hea nüüd sel aastal neid jõule neljakesi tähistada ja uuele ning paremale 2017. aastale koos vastu minna – väga terviklik tunne on 🙂

Hetkel on Jenni põhtegevus kasvamine – osad 62 suuruses riided võin jälle ära pakkida, sest nende aeg on möödas, olenevalt firmast lähevadki juba 68 asjad ka täiesti kenasti selga.
Kodune kaalumine ja mõõtmine andsid tulemuseks: 6.6kg ja 63cm
Toit on jätkuvalt vaid rinapiim ja päris kindlasti ei alusta me lisatoiduga enne kuuenda elukuu täitumist – ei ole vaja kiirustada, uusi asju maitsta ja proovida saab ta terve elu, nii et aega on.

Mida Jennile praegu teha meeldib? – väga meeldib talle jutustada, eriti kui ikka keegi vastu ka midagi räägib, ujutamas meeldib talle tohutult, aga suure möllu ja pritsimise ning plätserdamise asemel on tema tõeline spa preili – ainult naudib, vahet pole kas masseritakse dušiga, tehakse mullivanni või peab sukelduma – ikka tuju hea ja naeratus näol.
Süüa meeldib ka, eriti öösel, siis on kõik nii hea vaikne ja rahulik, aga no las ta siis sööb, ju on nii vaja – vahel 2 tunni tagant vahel 3, aga vahel hoopis 1,5.

JJ-ga on nad muutumas lahutamatuteks – kui nad on koos, siis on kõik rõõmsad, aga kui üks magab, siis teine justkui otsib teist – jah, ka Jenni oskab juba vennast puudust tunda. JJ on veel hoolitsevamaks muutunud, ei teagi, et kas see tuleb ehk sellest, et Jenni nüüd juba asjalikum on, oskab asju rohkem vaadata ja isegi käes hoida, et nüüd on lihtsam suhelda. Nii vahva on vaadata kuidas JJ toob Jennile puhta mähkme või jagab temaga oma Põrsas Peppat või annab Jennile tema Oballi kätte. See Oball oli muideks super hea idee meil Jennile jõuludeks kinkida – tal on seda väga hea käes hoida ja uurida ja haaramist harjutada ning uskumatul kombel meeldib see pall muidugi JJ-le ka, hea loopida ja ka ohutu kuna see on hästi kerge. Alguses oli väike kadeduse segadus ka JJ-l, et mis mõttes see polegi nagu tema oma, aga kui ta nägi kuidas Jennile sellega tegeleda meeldib, siis nüüd otsib ja annab tõesti ise hea meelega palli õele.

Ja kui ma arvasin, et kõhukott on miski, mis Jennile meeldib, siis kandelina on tal veel lemmikum – ta konkreetselt hakkab naerma kui panen teda linasse. Lina sidumises muutume ka juba kiiremaks ja osavamaks ja ikka otsime põhjust praktiseerimiseks – näiteks jõuluõhtul suures saginas meil kodus oli tal linas nii hea ja samas turvaline ülevaade toimuvast – ja mina ei olnud pärast väsinud ja kangete kätega 🙂

Ootan juba seda uut aastat, mis toob nii palju ägedaid uusi kogemusi meie perele – juba käib meil näiteks Jenni esimese reisi planeerimine ja no puhkus on ju alati miski mida on hea ja natuke põnev oodata 🙂

Loodan, et teil, armsad lugejad, on ka mida oodata algavalt uuelt aastalt – head vana lõppu ja imelist uut!

img_3907

Palju õnne Jenni – 3 kuud

Laupäeval oli see päev, kui saime tähistada meie armsa Jenni 3.kuu sünnipäeva. Mulle tundub, et beebidega liigub alati aeg turboga, aga nüüd kahe lapsega oleks see kiirus veel justkui topelt, järgmine minisünnipäev on juba vahetult pärast jõule, siis aastavahetus ja siis juba JJ suur sünnipäev.

See kolmas kuu on olnud Jennil tegevusterohke, käisime ju esimest korda ujutamas, mis talle jätkuvalt väga meeldib – laseb hea meelega teha kõiki harjutusi, naudib ühtviisi nii vanni mulli-massaaži kui ka dušiga tehtavat massaaži ja viimati ka sukeldus esimest korda – ning seda kõike naeratus näol.
Ka võimlemas käime jätkuvalt, kui nüüd kolm kuud on täitunud võiksime põhimõtteliselt ka järgmisse vanuserühma suunduda, aga arvan, et esialgu jätkame veel 1-3 kuud grupis. Võib-olla just tänu tublile võimlemisele otsustas Jenni esimest korda end seljalt kõhuli keerata juba 2 kuu ja 3 nädala vanuselt, mis on ikka päris kiire. Aga no tragi on see tüdruk ju alates sünnist juba 🙂

Kõige rohkem meeldib Jennile olla maas tegelustekil koos JJ-ga ja no JJ on seal talle seltsiks suurima heameelega. Veel meeldib talle väga “jutustada”, vaatab otsa ja võib pikad jutud maha rääkida, ilmselt tuleb jutupaunik nagu emme 😀
Magamisega on üldiselt väga hästi, otseselt magama panema Jennit ei pea, jääb ise väga hästi, seda nii päeval kui õhtul ööunne minnes. Samas on olnud ka mõned ärevamad õhtud (eriti enne esimesi keeramisi), kui uni tuli toas kärus – siis oli suureks abiks ja rahustajaks Nuki Patsi tehtud vankrikaunistus, mida oli hea uinudes vaadata.
Öösel soovib ta ikka süüa ka ja seda praegu olenevalt ööst 2-3 korda. Jätkuvalt magab ta meil kaisus, aga kuna ta nii hooga kasvab, siis võib olla proovime varsti vaadata, et kuidas talle oma voodis meeldiks (mis meie voodi kõrval ikka). Ilmselt läheb tal selles mõnusas roosas hällis ka viimane kuu-poolteist, siis on see aeg läbi ja häll hakkab uut omanikku otsima.

Vahepeal oleme jõudnud käia ka ortopeedi ja taastusraviarsti juures, kuhu perearst meid kontrolliks saatis – mõlemad arstid kiitsid Jenni rõõmsat ja rahulolevat olekut ning füüsiliselt on ta samuti igati tip-top korras. Muideks, ortopeedi juures käis Teet Jenniga kahekesi, sest tol hommikul otsustas JJ ekstra kaua magada ja tundus nii julm teda poolunes õue külma kätte vedada, nii jäingi mina temaga koju. Teet ja Jenni said selle käigu suurepäraselt ise tehtud (me muidugi elame u 5 minuti kaugusel ka muidugi).
Perearstil käigud on meil nüüd sünnipäeva suhtes veidi nihkes, seega tuleb neid kaalumisi ja mõõtmisi ise teha, tänased tulemused: 6,2kg ja 62cm (vahva numbrite kombinatsioon 😀 )

Selle kolmanda kuu juures ütleks ma, et et kahe lapega siin toimetades on päris oluline selline go with the flow olemine. Kuigi meil on omad reeglid, kindlad käigud jms, siis ei tasu mingite (pisi)asjade pärast üle stressata, kõigile tervislikum on koos kulgeda ja vaadata, et kuidas asjad kujunevad. Jenni areneb pidevalt, sellega seoses tema soovid ja tegemised on pidevas muutumises ja et see kõik meid hulluks ei ajaks, siis ei olegi mõtet mingeid super kindlaid graafikuid taga ajada, sest umbes ülehomme võib kõik jälle teisiti olla. JJ graafik on muidugi rohkem välja kujunenud ja seda me ikka hoiame, aga noh kramplikult pole me näiteks kellas kunagi kinni olnud ja ilmselt ei hakka olema ka.
Huvitav ongi, et kui JJ beebiajal ma teadsin täpselt, mitu korda ta magab, mitu korda sööb ja millal see kõik toimub, siis Jenni puhul ma lihtsalt vaatan, et ahhaa, unine, järelikult magama, ahhaa – tundub näljane, pakume süüa, ahhaa – kõik muud asjad korras – järelikult tahab tähelepanu ja jutustamist.
Vahepeal huvipärast katsetasin ka üht äppi, millesse sai märkida kõik söögiajad, mähkmevahetused, uned jms, aga kuna me tõesti oleme selles vooluga kaasa meeleolus, siis ma pidevalt unustasin neid asju sinna märkida ja õigepea kustutasingi selle äpi sootuks.

Nii me siis siin jõuluootuses kulgeme, üsna mõnusasti.jenni123

img_3505

Jenni esimene ujutamine

Kui see tänane käik lühidalt kokku võtta, siis selgus, et meil on siin kodus delfiinipoeg Jenni, sest see tüdruk lihtsalt nautis vees olemist.

Nagu ma varem juba kirjutasin, siis sain Jennile ujutamise ajad detsembrisse, aga kuna keegi oli oma aja ära öelnud, siis avanes võimalus esimene käik juba täna teha. Jõudsime kodus oma hommikused toimetused ära teha, kes kohvi juua, kes piima või putru süüa ja sättisime end minekule. Tänane aeg oli hommikuks ja seepärast tuli minu ema ujutamise ajaks JJ-ga tegelema, läksimegi siis kõik koos õue.

JJ ajal oli meil täiesti imeline inimene tema ujutajaks, kuid kuna tema on vist jätkuvalt ka beebipuhkusel praegu, siis Jennit ootas üks teine naisterahvas, kes osutus samuti võrratult toredaks ja leidis meie preiliga üsna koheselt väga hea klapi (kuigi jah, ega Jenniga seda pole ka raske saavutada 😀 ).

Eest ootas mõnus suur ja soe vann, kus see ujutaja siis esialgu ise Jenniga tegeles ja näitas mulle, et kuidas saab last vees erinevates asendites hoida ja mida seejuures silmas pidada. Kuna Jenni oli super rahulik ja tõesti nautis seda kõike, siis saime proovida ka seda üsna populaarset kaelarõngast, mis tundus, et temale täitsa sobis, kuigi tõesti ei ole keeruline last ujutada ka ilma selleta (Jensiga ei kasutanud me seda kordagi). Lisaks nö tavalisele ujutamisele pandi Jenni jaoks tööle ka vanni mullitamise režiim ja lõpuks sai ta ka dušiga veealust massaaži.
Jenni vist olekski hea meelega sinna vette jäänud, kuid kui ettenähtud pooltund läbi sai, siis oli aeg end jälle sisse pakkida ja koju suunduda.
Seal on võimalus ka last toita, aga Jenni oli enne kodust lahkumist tegelikult söönud, siis seda soovi tal ei olnud ja ta jäi hoopis mul juba süles magama enne ku jõudsin ta isegi kärru panna.

Ootame juba detsembrit, et siis jälle vette minna. Kel veel huvi pisikeste beebide ujutamise vastu, siis sarnaselt Magdaleena tervise keskusele saab seda teha ka Pelgulinna perekeskuses (registreerimine järgmiseks kuuks algab iga kuu 20. kuupäeval ja siis peab seal bronnsüsteemis lihtsalt kiire olema), samuti on võimalus minna ka ITK Järve üksusesse, kus on nii individuaalne ujutamine kui ka grupis ujutamine. Seda üle ääre ujutamist saab teha ka Kesklinna Lastepolikliiniku taastusravi osas.
Kes aga tahab juba veidi suurema beebiga koos vette minna, siis sellist võimalust pakuvad mitmed koha, üks popimaid ja mugavamaid on ilmselt Reval Sport, meie proovisime JJ-ga Audentese ujulat ja ka see oli tore.

jenniujumas

Tundub, et sportlase aura on sel tüdrukul täitsa olemas, eile käisime võimlemas täna ujumas ja tema ainult naudib. 

Palju õnne Jenni – 2 kuud!

Juba on Jennil täitunud kaks kuud, kuigi tundub nagu ta oleks alati meiega olnud, kuidagi nii ära oleme harjunud selle väikse armsa inimesega siin.

Kasvab see tüdruk kenasti, väikseks jäänud riideid panen muudkui kõrvale ja samas tunnen rõõmu, et saab suuremas suuruses uusi riideid kasutusse võtta, hakkasidki need eelmised juba ära tüütama 😀
Pikkust ja kaalu ütleb kodune mõõtmine 59cm ja 5,1kg –  arstile minek alles järgmine-ülejärgmine nädal (sealne kaalumine on ilmselt veidi täpsem).

Magamise üle me kurta ei saa, öösel soovib Jenni tavaliselt 2 korda süüa, seda kõige kauem 10 minutit ja enam ei ole tarvis ka öösel mähet vahetada – peab hommikuni vastu. Söögilaud on tal jätkuvalt vaid rinnapiimast koosnev ja loodame, et esimesed 6 kuud see nii ka jääb (hetkel pole põhjust kuidagi teisiti arvata).
Vahel tundub, et pakun talle süüa isegi liiga tihti, sest siis ta justkui võtab ja ei võta ning õige pea selgub, et tema tahtis hoopis tegelustekil uudistada või minuga jutustada. Kuidagi nii kiiresti laieneb see huvide ring tal 😀

See ongi üks superäge oskus, mis sel kuul on lisandunud, ta vaatab otsa ja no reaalselt jutustab ja naeratab nagu üks mailma armsaim beebi seda teha võiks. Ka kõhuli on ta täitsa meelsasti (mäletan, et JJ seda nii väga just ei armastanud). Võimlemas käime temaga nädalas korra (ülejäänud päevadel võimleme kodus muidugi) ja seal on ta tõeliselt tubli, alati peab selle pooltunni ilusti vastu ja nutu või protesti asemel ta pigem hoopis naeratab neid harjutusi tehes. Novembris ongi plaan edasi võimlemas käia ja detsembrist alates hakkame ka temaga käima individuaalses ujutamises – oleks seda tahtnud juba novembrist alustada, aga lihtsalt ei ole vabu aegu varem saada.

Õe ja venna suhted on täitsa head, nüüd, kus Jenni oskab juba asju rohkem vaadata ja neist huvituda, saab JJ talle mänguasju näidata ja nii siis õekesega suhelda. Ja no muidugi toob ja paneb ta suurima hea meelega Jennile lutti suhu, ise seal juures tohutu uhkuse ja rahuloluga olles. Kui esimesel kuul võttis Jenni luttidest vastu vaid Philipsi Soothiet, siis nüüd tundub, et sobib ka Philips Avent mini lutt.

Ka pikemaid autosõite oleme nüüd kahe lapsega mõned korrad ette võtnud, tundub, et nende piiriks on hetkel ca 200km, üle selle sõites vajavad mõlemad (söögi)pausi ja/või tegelemist. Samas tuleb neid kiita, sest istuvad nad kahekesi tagaistmel ja meie Teeduga ees, ning üldiselt sellega mingit probleemi pole, me ei taha ka üldse harjutada, et keegi lastega taga peaks istuma. Ühtlasi peab kiitma ka  meie autot, sest kui ma Jenni toitmiseks kahe lapse turvatooli/hälli vahel istusin, siis polnud häda midagi ja vajadusel saaks seal vabalt ka sõidu ajal istuda.

Esimese elukuu postituse juures mainisin, et no nüüd kui Teet tagasi tööle läks ma ehk enam ei hõiska, et elu väga lill oleks, aga ei ole ka see üksi kahe lapsega kodus olemine midagi hullu, nagu ka  eelmises postituses pikemalt kirjutatud sai. Saame ilusti hakkama ja aeg muudkui lendab – kaugel need esimesed neljakesi saabuvad jõuludki on 🙂

jenni_2kuud

 

 

Milline on meie elu kahe lapsega?

Lühike vastus pealkirjas esitatud küsimusele oleks, et  – ootamatult lihtne on see elu kahe lapsega. Hetkel on kõik kohanemised ja üksteisega harjumised läinud tõesti valutult, oleme nüüd peatselt siin neljakesi tegutsenud juba 2 kuud ja räägin veidi lähemalt, et kuidas ja mis meil siin toimub.

Kodust välja
Kui pärast JJ sündi tahtsin ma pikalt olla kodune ja ega südatalv just ei kutsunud soojast toast välja, siis sel korral on kõik teisiti, sest sel korral mulle meeldib kodust välja minna. Omad käimised on nii kahe lapsega koos kui ka eraldi ja just see eraldi käimine tingib ka selle, et kui enne Jenni sündi oli JJ olnud kellegi teise hoida peale meie, vaid 4-5 korda (1a8k jooksul) ja seda ka tund-paar korraga, siis nüüd on mul rohkem abi vaja. Õnneks meil on vedanud ja minu ema saab selles osas tuge pakkuda ning vajadusel siis JJ-d hoida või Jenniga kärutada.
Mis käigud meil siis on?
No näiteks tuleb käia mänguplatsil, et JJ saaks oma energiat kuskil maha joosta ja turnida. Kui suvisel ajal käis pigem Teet temaga peale tööd õues, siis nüüd läheb juba varakult pimedaks ja igaljuhul ei tahaks, et päris iga päev see õue minek nii hiliseks jääks.
Lisaks on mõlemal lapsel oma nö huvitegevused, mis siis tegelikult tähendab seda, et kord nädalas on JJ-l muusikaring ja võimlemine. Võimlemas käivad nad Teeduga Korrus3 tunnis, mis toimub nädalavahetustel ja siis olen mina Jenniga kodus. Samas muusika on meil nädala sees ja sel ajal tuleb siis minu ema meil Jenniga jalutama.
Aga omad tegemised on siis ka Jennil, kord nädalas käin temaga võimlemas ja no detsembrisse sain talle lõpuks ka ujutamise ajad (see aegade saamine ja passimine on üsna ulme). Võimlemise ajal saab siis JJ olla minu emaga ja ujutamise ajad sain õnneks nii piisavalt õhtusse, et need saame Teeduga omavahel ära katta.
Mõned käigud on ka mõlema lapsega koos, näiteks KUMU väikelaste hommikud, kuid eks ka seal on siiani hea olnud käia nii, et mõlemale lapsele on nö oma täiskasvanu kaasas.
Ükski käik meil tegemata ei jää, aga kui ühe lapsega sain ma tõesti ise ja oma jõududega hakkama, siis nüüd kahega ei pelga ma ka abijõudu paluda. Teine variant oleks lastega rohkem kodus istuda, aga see poleks minu esimene valik.

img_2527

Teel õue

img_2632

Jenni võimlemiseks välja puhkamas

Kodus
Kuigi käike on meil lastega omajagu, siis on ka neid päevi, kus oleme kodused.
Hommikuti saadame Teedu tööle ja algab minul lastega toimetamine. Esmalt saavad söönuks lapsed ja kuna pärast sööki Jenni läheb esimesele iluunele ja JJ toimetab oma mänguasjadega, siis saan mina oma hommikukohvi ja pudru/võiku/omleti vms. Olenevalt päevast teeme siis tubaseid tegevusi, lähme õue või tuleb keegi külla. Nii on JJ-l kellegagi mängida ja mul kellegagi lobiseda (peale JJ). Siinkohal pean tänulik olema ka erinevatele beebigruppidele, kust on meie ellu tulnud päris mitu toredat ja armast sõpra, kel on JJ-ga sama vanad lapsed. Eriti vinge on see, et nii mõnigi neist on samuti nö teisel ringil ja kas oma beebi juba kätte saanud või ünsa varsti saamas – seega juttu jätkub kauemaks ja lastel tegevust samuti.
Lisaks mõnusale seltskonnale on külaliste kutsumise juures väikseks boonuseks, et see motiveerib veidi rohkem elamist korras hoidma ja ei lase terve päeva pidžaamas laiselda 😀 Lõunauned teevad lapsed kas koos või eraldi rõdul kärus magades, kuna JJ-le see värskes õhus magamine jätkuvalt väga meeldib, siis ei ole plaanigi teda päeval tuppa magama harjutada. Sellel ajal kui mõlemad lapsed magavad on mul nö oma aeg, mis vahel kulub koristamisele, vahel niisama pikutamisele (puhkama peab)vms. Kui JJ ärkab, siis teeme lõuna ja sealt edasi ei kulugi enam väga palju aega, et ka Teet koju jõuaks. Õhtud lähevad kuidas kunagi, aga alati kiirelt, nii ongi juba märkamatult aeg seal maal, et lapsed lähevad ööunne, tavaliselt siis ca kella 22 ajal (oleme proovinud JJ-d ka varem magama panna, aga tundub, et see varasem aeg temale ei sobi).

img_2666

JJ püüab ka õe lohutamisel abiks olla (oma beebi all paremas nurgas on ta sel hetkel veits hooletusse jätnud 😀 )

Liikumine ja liiklemine
Plaan juhilube tegema minna on mul olnud aastaid, aga sinna tegemiseni pole siiani jõudnud. Ega ei ole liiga palju puudust ka tundnud. Samas nüüd kahe lapsega siin seda logistikat korraldades (ja eriti just külmemal ajal) saan ma aru, et kui ma ise autot juhiks, siis oleks meil mõneti kergem. Praegu on ikka vaja loota ja uurida, et kas Teet saab meid keset päeva viia arsti juurde vms kohtadesse või peame ise ühistranspordiga minema.
Ühistranspordi osas on meie kindel lemmik tramm, õnneks enamus meie käike jäävad ka sellistesse kohtadesse, kuhu trammiga minna saab. Selles osas on lastega linnas elamine super – kõik on siiski üsna käe-jala juures ja liiga palju aega sellele liiklemisele ei kulu.
Kui enne Jenni sündi ma veel veidi kahtlesin, et kas see kahe lapse käru sai ikka õige otsusena ostetud, siis praegu ei kujutaks ma meie elu ja tegemisi ilma meie ustava Bugaboo Donkey’ta ette. Suurim pluss selle käru juures on see, et vastavalt vajadusele saan seda ka ühe lapsega kasutada ja ei ole vajadust veel teise käru järele. Ühtlasi mahub see igaltpoolt läbi ja on ühtviisi lihtne lükata nii pargis kui poes.

img_2645

Poeskäik kahe lapsega – lihtne! 😀

Ja kui küsida, et kas ma olen jätkuvalt rahul, et me otsustasime JJ-d sel aastal veel lasteaeda mitte panna, siis mu vastus on JAH. Kahele lapsele korraga tähelepanu jagamine võib olla mõnikord paras väljakutse, aga kui rahulikult mõelda, et kõik, ka beebi võib mõne hetke oodata ja “kriise” lahendada nende prioriteetsuse järjekorras, ei ole see midagi ületamatut. Kannatust on vaja ja seda tasub ka lastele juba varakult õpetama hakata.

Minu mõtted ja soovitused kahe lapsega tegutsemisel:
– ära isoleeri ennast koju, kui vähegi võimalik minge välja, suhelge ja tegutsege. Minu meelest on vaheldust vaja nii lastel kui ka vanematel.
– kaardista oma tugivõrgustik/abijõud, kas ja kes saab sind vajadusel aidata ning planeeri pere tegevused vastavalt sellele. Alati ei pea üksi hakkama saama.
– ole paindlik, planeerimine on hea, aga alati peab valmis olema, et keegi jääb haigeks, ilm on hull või miskit tuleb vahele. Sellest pole hullu midagi, küll tuleb järgmine kord.
– pea kalendrit, eriti hea, kui see on ühtmoodi kättesaadav mõlemale vanemale ja ka abijõududele (lapsehoidja, vanaema vms), märgi sinna kõik laste üritused, arstivisiidid ja muu oluline, see teeb info jagamise ja sellel järje hoidmise oluliselt lihtsamaks.
– võta rahulikult ja vaata oma laste ja pere järgi, et milline rütm ja tegutsemise tihedus on teile parim. See, mis on ühele perele sobiv, ei pruugi seda olla teisele.

img_2731

No ei ole ju midagi kurta, kui kodus on sellised nunnud