Palju õnne Jenni – 3 kuud

Posted in Jenni by beritp

Laupäeval oli see päev, kui saime tähistada meie armsa Jenni 3.kuu sünnipäeva. Mulle tundub, et beebidega liigub alati aeg turboga, aga nüüd kahe lapsega oleks see kiirus veel justkui topelt, järgmine minisünnipäev on juba vahetult pärast jõule, siis aastavahetus ja siis juba JJ suur sünnipäev.

See kolmas kuu on olnud Jennil tegevusterohke, käisime ju esimest korda ujutamas, mis talle jätkuvalt väga meeldib – laseb hea meelega teha kõiki harjutusi, naudib ühtviisi nii vanni mulli-massaaži kui ka dušiga tehtavat massaaži ja viimati ka sukeldus esimest korda – ning seda kõike naeratus näol.
Ka võimlemas käime jätkuvalt, kui nüüd kolm kuud on täitunud võiksime põhimõtteliselt ka järgmisse vanuserühma suunduda, aga arvan, et esialgu jätkame veel 1-3 kuud grupis. Võib-olla just tänu tublile võimlemisele otsustas Jenni esimest korda end seljalt kõhuli keerata juba 2 kuu ja 3 nädala vanuselt, mis on ikka päris kiire. Aga no tragi on see tüdruk ju alates sünnist juba 🙂

Kõige rohkem meeldib Jennile olla maas tegelustekil koos JJ-ga ja no JJ on seal talle seltsiks suurima heameelega. Veel meeldib talle väga “jutustada”, vaatab otsa ja võib pikad jutud maha rääkida, ilmselt tuleb jutupaunik nagu emme 😀
Magamisega on üldiselt väga hästi, otseselt magama panema Jennit ei pea, jääb ise väga hästi, seda nii päeval kui õhtul ööunne minnes. Samas on olnud ka mõned ärevamad õhtud (eriti enne esimesi keeramisi), kui uni tuli toas kärus – siis oli suureks abiks ja rahustajaks Nuki Patsi tehtud vankrikaunistus, mida oli hea uinudes vaadata.
Öösel soovib ta ikka süüa ka ja seda praegu olenevalt ööst 2-3 korda. Jätkuvalt magab ta meil kaisus, aga kuna ta nii hooga kasvab, siis võib olla proovime varsti vaadata, et kuidas talle oma voodis meeldiks (mis meie voodi kõrval ikka). Ilmselt läheb tal selles mõnusas roosas hällis ka viimane kuu-poolteist, siis on see aeg läbi ja häll hakkab uut omanikku otsima.

Vahepeal oleme jõudnud käia ka ortopeedi ja taastusraviarsti juures, kuhu perearst meid kontrolliks saatis – mõlemad arstid kiitsid Jenni rõõmsat ja rahulolevat olekut ning füüsiliselt on ta samuti igati tip-top korras. Muideks, ortopeedi juures käis Teet Jenniga kahekesi, sest tol hommikul otsustas JJ ekstra kaua magada ja tundus nii julm teda poolunes õue külma kätte vedada, nii jäingi mina temaga koju. Teet ja Jenni said selle käigu suurepäraselt ise tehtud (me muidugi elame u 5 minuti kaugusel ka muidugi).
Perearstil käigud on meil nüüd sünnipäeva suhtes veidi nihkes, seega tuleb neid kaalumisi ja mõõtmisi ise teha, tänased tulemused: 6,2kg ja 62cm (vahva numbrite kombinatsioon 😀 )

Selle kolmanda kuu juures ütleks ma, et et kahe lapega siin toimetades on päris oluline selline go with the flow olemine. Kuigi meil on omad reeglid, kindlad käigud jms, siis ei tasu mingite (pisi)asjade pärast üle stressata, kõigile tervislikum on koos kulgeda ja vaadata, et kuidas asjad kujunevad. Jenni areneb pidevalt, sellega seoses tema soovid ja tegemised on pidevas muutumises ja et see kõik meid hulluks ei ajaks, siis ei olegi mõtet mingeid super kindlaid graafikuid taga ajada, sest umbes ülehomme võib kõik jälle teisiti olla. JJ graafik on muidugi rohkem välja kujunenud ja seda me ikka hoiame, aga noh kramplikult pole me näiteks kellas kunagi kinni olnud ja ilmselt ei hakka olema ka.
Huvitav ongi, et kui JJ beebiajal ma teadsin täpselt, mitu korda ta magab, mitu korda sööb ja millal see kõik toimub, siis Jenni puhul ma lihtsalt vaatan, et ahhaa, unine, järelikult magama, ahhaa – tundub näljane, pakume süüa, ahhaa – kõik muud asjad korras – järelikult tahab tähelepanu ja jutustamist.
Vahepeal huvipärast katsetasin ka üht äppi, millesse sai märkida kõik söögiajad, mähkmevahetused, uned jms, aga kuna me tõesti oleme selles vooluga kaasa meeleolus, siis ma pidevalt unustasin neid asju sinna märkida ja õigepea kustutasingi selle äpi sootuks.

Nii me siis siin jõuluootuses kulgeme, üsna mõnusasti. jenni123

4Nov2016

Jenni esimene ujutamine

Posted in Jenni, lapse tervis, tegevused lapsega by beritp

Kui see tänane käik lühidalt kokku võtta, siis selgus, et meil on siin kodus delfiinipoeg Jenni, sest see tüdruk lihtsalt nautis vees olemist.

Nagu ma varem juba kirjutasin, siis sain Jennile ujutamise ajad detsembrisse, aga kuna keegi oli oma aja ära öelnud, siis avanes võimalus esimene käik juba täna teha. Jõudsime kodus oma hommikused toimetused ära teha, kes kohvi juua, kes piima või putru süüa ja sättisime end minekule. Tänane aeg oli hommikuks ja seepärast tuli minu ema ujutamise ajaks JJ-ga tegelema, läksimegi siis kõik koos õue.

JJ ajal oli meil täiesti imeline inimene tema ujutajaks, kuid kuna tema on vist jätkuvalt ka beebipuhkusel praegu, siis Jennit ootas üks teine naisterahvas, kes osutus samuti võrratult toredaks ja leidis meie preiliga üsna koheselt väga hea klapi (kuigi jah, ega Jenniga seda pole ka raske saavutada 😀 ).

Eest ootas mõnus suur ja soe vann, kus see ujutaja siis esialgu ise Jenniga tegeles ja näitas mulle, et kuidas saab last vees erinevates asendites hoida ja mida seejuures silmas pidada. Kuna Jenni oli super rahulik ja tõesti nautis seda kõike, siis saime proovida ka seda üsna populaarset kaelarõngast, mis tundus, et temale täitsa sobis, kuigi tõesti ei ole keeruline last ujutada ka ilma selleta (Jensiga ei kasutanud me seda kordagi). Lisaks nö tavalisele ujutamisele pandi Jenni jaoks tööle ka vanni mullitamise režiim ja lõpuks sai ta ka dušiga veealust massaaži.
Jenni vist olekski hea meelega sinna vette jäänud, kuid kui ettenähtud pooltund läbi sai, siis oli aeg end jälle sisse pakkida ja koju suunduda.
Seal on võimalus ka last toita, aga Jenni oli enne kodust lahkumist tegelikult söönud, siis seda soovi tal ei olnud ja ta jäi hoopis mul juba süles magama enne ku jõudsin ta isegi kärru panna.

Ootame juba detsembrit, et siis jälle vette minna. Kel veel huvi pisikeste beebide ujutamise vastu, siis sarnaselt Magdaleena tervise keskusele saab seda teha ka Pelgulinna perekeskuses (registreerimine järgmiseks kuuks algab iga kuu 20. kuupäeval ja siis peab seal bronnsüsteemis lihtsalt kiire olema), samuti on võimalus minna ka ITK Järve üksusesse, kus on nii individuaalne ujutamine kui ka grupis ujutamine. Seda üle ääre ujutamist saab teha ka Kesklinna Lastepolikliiniku taastusravi osas.
Kes aga tahab juba veidi suurema beebiga koos vette minna, siis sellist võimalust pakuvad mitmed koha, üks popimaid ja mugavamaid on ilmselt Reval Sport, meie proovisime JJ-ga Audentese ujulat ja ka see oli tore.

Tundub, et sportlase aura on sel tüdrukul täitsa olemas, eile käisime võimlemas täna ujumas ja tema ainult naudib.

30Oct2016

Palju õnne Jenni – 2 kuud!

Posted in Jenni by beritp

Juba on Jennil täitunud kaks kuud, kuigi tundub nagu ta oleks alati meiega olnud, kuidagi nii ära oleme harjunud selle väikse armsa inimesega siin.

Kasvab see tüdruk kenasti, väikseks jäänud riideid panen muudkui kõrvale ja samas tunnen rõõmu, et saab suuremas suuruses uusi riideid kasutusse võtta, hakkasidki need eelmised juba ära tüütama 😀
Pikkust ja kaalu ütleb kodune mõõtmine 59cm ja 5,1kg – arstile minek alles järgmine-ülejärgmine nädal (sealne kaalumine on ilmselt veidi täpsem).

Magamise üle me kurta ei saa, öösel soovib Jenni tavaliselt 2 korda süüa, seda kõige kauem 10 minutit ja enam ei ole tarvis ka öösel mähet vahetada – peab hommikuni vastu. Söögilaud on tal jätkuvalt vaid rinnapiimast koosnev ja loodame, et esimesed 6 kuud see nii ka jääb (hetkel pole põhjust kuidagi teisiti arvata).
Vahel tundub, et pakun talle süüa isegi liiga tihti, sest siis ta justkui võtab ja ei võta ning õige pea selgub, et tema tahtis hoopis tegelustekil uudistada või minuga jutustada. Kuidagi nii kiiresti laieneb see huvide ring tal 😀

See ongi üks superäge oskus, mis sel kuul on lisandunud, ta vaatab otsa ja no reaalselt jutustab ja naeratab nagu üks mailma armsaim beebi seda teha võiks. Ka kõhuli on ta täitsa meelsasti (mäletan, et JJ seda nii väga just ei armastanud). Võimlemas käime temaga nädalas korra (ülejäänud päevadel võimleme kodus muidugi) ja seal on ta tõeliselt tubli, alati peab selle pooltunni ilusti vastu ja nutu või protesti asemel ta pigem hoopis naeratab neid harjutusi tehes. Novembris ongi plaan edasi võimlemas käia ja detsembrist alates hakkame ka temaga käima individuaalses ujutamises – oleks seda tahtnud juba novembrist alustada, aga lihtsalt ei ole vabu aegu varem saada.

Õe ja venna suhted on täitsa head, nüüd, kus Jenni oskab juba asju rohkem vaadata ja neist huvituda, saab JJ talle mänguasju näidata ja nii siis õekesega suhelda. Ja no muidugi toob ja paneb ta suurima hea meelega Jennile lutti suhu, ise seal juures tohutu uhkuse ja rahuloluga olles. Kui esimesel kuul võttis Jenni luttidest vastu vaid Philipsi Soothiet, siis nüüd tundub, et sobib ka Philips Avent mini lutt.

Ka pikemaid autosõite oleme nüüd kahe lapsega mõned korrad ette võtnud, tundub, et nende piiriks on hetkel ca 200km, üle selle sõites vajavad mõlemad (söögi)pausi ja/või tegelemist. Samas tuleb neid kiita, sest istuvad nad kahekesi tagaistmel ja meie Teeduga ees, ning üldiselt sellega mingit probleemi pole, me ei taha ka üldse harjutada, et keegi lastega taga peaks istuma. Ühtlasi peab kiitma ka meie autot, sest kui ma Jenni toitmiseks kahe lapse turvatooli/hälli vahel istusin, siis polnud häda midagi ja vajadusel saaks seal vabalt ka sõidu ajal istuda.

Esimese elukuu postituse juures mainisin, et no nüüd kui Teet tagasi tööle läks ma ehk enam ei hõiska, et elu väga lill oleks, aga ei ole ka see üksi kahe lapsega kodus olemine midagi hullu, nagu ka eelmises postituses pikemalt kirjutatud sai. Saame ilusti hakkama ja aeg muudkui lendab – kaugel need esimesed neljakesi saabuvad jõuludki on 🙂

jenni_2kuud

19Oct2016

Milline on meie elu kahe lapsega?

Posted in Elu lapsega, Jenni, Jens by beritp

Lühike vastus pealkirjas esitatud küsimusele oleks, et – ootamatult lihtne on see elu kahe lapsega. Hetkel on kõik kohanemised ja üksteisega harjumised läinud tõesti valutult, oleme nüüd peatselt siin neljakesi tegutsenud juba 2 kuud ja räägin veidi lähemalt, et kuidas ja mis meil siin toimub.

Kodust välja
Kui pärast JJ sündi tahtsin ma pikalt olla kodune ja ega südatalv just ei kutsunud soojast toast välja, siis sel korral on kõik teisiti, sest sel korral mulle meeldib kodust välja minna. Omad käimised on nii kahe lapsega koos kui ka eraldi ja just see eraldi käimine tingib ka selle, et kui enne Jenni sündi oli JJ olnud kellegi teise hoida peale meie, vaid 4-5 korda (1a8k jooksul) ja seda ka tund-paar korraga, siis nüüd on mul rohkem abi vaja. Õnneks meil on vedanud ja minu ema saab selles osas tuge pakkuda ning vajadusel siis JJ-d hoida või Jenniga kärutada.
Mis käigud meil siis on?
No näiteks tuleb käia mänguplatsil, et JJ saaks oma energiat kuskil maha joosta ja turnida. Kui suvisel ajal käis pigem Teet temaga peale tööd õues, siis nüüd läheb juba varakult pimedaks ja igaljuhul ei tahaks, et päris iga päev see õue minek nii hiliseks jääks.
Lisaks on mõlemal lapsel oma nö huvitegevused, mis siis tegelikult tähendab seda, et kord nädalas on JJ-l muusikaring ja võimlemine. Võimlemas käivad nad Teeduga Korrus3 tunnis, mis toimub nädalavahetustel ja siis olen mina Jenniga kodus. Samas muusika on meil nädala sees ja sel ajal tuleb siis minu ema meil Jenniga jalutama.
Aga omad tegemised on siis ka Jennil, kord nädalas käin temaga võimlemas ja no detsembrisse sain talle lõpuks ka ujutamise ajad (see aegade saamine ja passimine on üsna ulme). Võimlemise ajal saab siis JJ olla minu emaga ja ujutamise ajad sain õnneks nii piisavalt õhtusse, et need saame Teeduga omavahel ära katta.
Mõned käigud on ka mõlema lapsega koos, näiteks KUMU väikelaste hommikud, kuid eks ka seal on siiani hea olnud käia nii, et mõlemale lapsele on nö oma täiskasvanu kaasas.
Ükski käik meil tegemata ei jää, aga kui ühe lapsega sain ma tõesti ise ja oma jõududega hakkama, siis nüüd kahega ei pelga ma ka abijõudu paluda. Teine variant oleks lastega rohkem kodus istuda, aga see poleks minu esimene valik.

Teel õue

Jenni võimlemiseks välja puhkamas

Kodus
Kuigi käike on meil lastega omajagu, siis on ka neid päevi, kus oleme kodused.
Hommikuti saadame Teedu tööle ja algab minul lastega toimetamine. Esmalt saavad söönuks lapsed ja kuna pärast sööki Jenni läheb esimesele iluunele ja JJ toimetab oma mänguasjadega, siis saan mina oma hommikukohvi ja pudru/võiku/omleti vms. Olenevalt päevast teeme siis tubaseid tegevusi, lähme õue või tuleb keegi külla. Nii on JJ-l kellegagi mängida ja mul kellegagi lobiseda (peale JJ). Siinkohal pean tänulik olema ka erinevatele beebigruppidele, kust on meie ellu tulnud päris mitu toredat ja armast sõpra, kel on JJ-ga sama vanad lapsed. Eriti vinge on see, et nii mõnigi neist on samuti nö teisel ringil ja kas oma beebi juba kätte saanud või ünsa varsti saamas – seega juttu jätkub kauemaks ja lastel tegevust samuti.
Lisaks mõnusale seltskonnale on külaliste kutsumise juures väikseks boonuseks, et see motiveerib veidi rohkem elamist korras hoidma ja ei lase terve päeva pidžaamas laiselda 😀 Lõunauned teevad lapsed kas koos või eraldi rõdul kärus magades, kuna JJ-le see värskes õhus magamine jätkuvalt väga meeldib, siis ei ole plaanigi teda päeval tuppa magama harjutada. Sellel ajal kui mõlemad lapsed magavad on mul nö oma aeg, mis vahel kulub koristamisele, vahel niisama pikutamisele (puhkama peab)vms. Kui JJ ärkab, siis teeme lõuna ja sealt edasi ei kulugi enam väga palju aega, et ka Teet koju jõuaks. Õhtud lähevad kuidas kunagi, aga alati kiirelt, nii ongi juba märkamatult aeg seal maal, et lapsed lähevad ööunne, tavaliselt siis ca kella 22 ajal (oleme proovinud JJ-d ka varem magama panna, aga tundub, et see varasem aeg temale ei sobi).

JJ püüab ka õe lohutamisel abiks olla (oma beebi all paremas nurgas on ta sel hetkel veits hooletusse jätnud 😀 )

Liikumine ja liiklemine
Plaan juhilube tegema minna on mul olnud aastaid, aga sinna tegemiseni pole siiani jõudnud. Ega ei ole liiga palju puudust ka tundnud. Samas nüüd kahe lapsega siin seda logistikat korraldades (ja eriti just külmemal ajal) saan ma aru, et kui ma ise autot juhiks, siis oleks meil mõneti kergem. Praegu on ikka vaja loota ja uurida, et kas Teet saab meid keset päeva viia arsti juurde vms kohtadesse või peame ise ühistranspordiga minema.
Ühistranspordi osas on meie kindel lemmik tramm, õnneks enamus meie käike jäävad ka sellistesse kohtadesse, kuhu trammiga minna saab. Selles osas on lastega linnas elamine super – kõik on siiski üsna käe-jala juures ja liiga palju aega sellele liiklemisele ei kulu.
Kui enne Jenni sündi ma veel veidi kahtlesin, et kas see kahe lapse käru sai ikka õige otsusena ostetud, siis praegu ei kujutaks ma meie elu ja tegemisi ilma meie ustava Bugaboo Donkey’ta ette. Suurim pluss selle käru juures on see, et vastavalt vajadusele saan seda ka ühe lapsega kasutada ja ei ole vajadust veel teise käru järele. Ühtlasi mahub see igaltpoolt läbi ja on ühtviisi lihtne lükata nii pargis kui poes.

Poeskäik kahe lapsega – lihtne! 😀

Ja kui küsida, et kas ma olen jätkuvalt rahul, et me otsustasime JJ-d sel aastal veel lasteaeda mitte panna, siis mu vastus on JAH. Kahele lapsele korraga tähelepanu jagamine võib olla mõnikord paras väljakutse, aga kui rahulikult mõelda, et kõik, ka beebi võib mõne hetke oodata ja “kriise” lahendada nende prioriteetsuse järjekorras, ei ole see midagi ületamatut. Kannatust on vaja ja seda tasub ka lastele juba varakult õpetama hakata.

Minu mõtted ja soovitused kahe lapsega tegutsemisel:
– ära isoleeri ennast koju, kui vähegi võimalik minge välja, suhelge ja tegutsege. Minu meelest on vaheldust vaja nii lastel kui ka vanematel.
– kaardista oma tugivõrgustik/abijõud, kas ja kes saab sind vajadusel aidata ning planeeri pere tegevused vastavalt sellele. Alati ei pea üksi hakkama saama.
– ole paindlik, planeerimine on hea, aga alati peab valmis olema, et keegi jääb haigeks, ilm on hull või miskit tuleb vahele. Sellest pole hullu midagi, küll tuleb järgmine kord.
– pea kalendrit, eriti hea, kui see on ühtmoodi kättesaadav mõlemale vanemale ja ka abijõududele (lapsehoidja, vanaema vms), märgi sinna kõik laste üritused, arstivisiidid ja muu oluline, see teeb info jagamise ja sellel järje hoidmise oluliselt lihtsamaks.
– võta rahulikult ja vaata oma laste ja pere järgi, et milline rütm ja tegutsemise tihedus on teile parim. See, mis on ühele perele sobiv, ei pruugi seda olla teisele.

No ei ole ju midagi kurta, kui kodus on sellised nunnud

26Sep2016

Palju õnne Jenni – 1 kuu

Posted in Elu lapsega, Jenni, Jens by beritp

Ongi tõesti nii, et juba on esimene kuu möödas, see läks nagu silmapilk, hetk tagasi olin vannitoas sünnitamas ja nüüd on Jenni juba terve kuu meiega olnud.

Jenni ja tema esimene kaisukas

Kõik on läinud paremini kui loota julgesin, harjumine uue elukorraldusega on olnud siiani üsna valutu. Muidugi on sellele väga palju kaasa aidanud, et Teet oli esimese kuu meiega koos kodus, nüüd on ta tagasi tööl ja võib olla teise elukuu postituse juures ma enam nii ei hõiska, aga no eks näeme.
Samas tänane esimene päev kolmekesi kodus läks küll üle ootuste ideaalselt. Lapsed magasid 8-ni (tavapärase 7 asemel), hommik oli mõlemal lapsel rahulik ja heatujuline – jõudsime kenasti süüa, riietuda ja mängida. Kuna kõik oli nii chill, siis otsustasin mõlemaga ka mänguplatsile minna, Jenni jäi magama, JJ veidi tuias platsil ja avaldas siis soovi lahkuda. Tegime veel käruga väikse tiiru, sest ilm oli nii-nii ilus ja suundusime tuppa, kus mõlemad lapsed läksid rõdule lõunauinakut tegema – Jenni magas kokku 3h ja JJ samuti. Ma jõudsin vahepeal pesu pesta, nõud masinast kappi panna, tassi teedki juua ning lõunaks ettevalmistused teha. Ja nii ei olnudki enam pikalt vaja oodata, et Teet koju jõuaks.
Ma ei hakka üldse varjama, et selline päev tekitab superema tunde… ja see on ütlemata mõnus 😀

Aga nüüd siis päevakangelasest. Jenni on üsna ideaalbeebi, sööb hästi ja isukalt ning ikka rinnapiima. Imetamine läheb meil nüüd kenasti ja need tavapärased alguse raskused (valu-valu-valu) on õnneks möödas.
50 suuruses asjad hakkavad väikseks jääma (mõned kitsamad juba on) ja kasutuses on 56 suurus, kus olenevalt firmast on veel ka kasvuruumi (Lindexil on näiteks pigem avaramad asjad). Kaalu osas andis kodune kaalumine 4,5kg ja mõõdulindi venitasime tema kõrval ca 54cm peale. Arsti juurde lähme jälle järgmisel nädalal.

Ei saa öelda, et meil oleks juba päris 100% kindel päevakava, nii väikestega see mu meelest polegi lihtsalt võimalik, aga teatud rütm on olemas küll ja selle järgi saab veidi asju sättida ka. Suure osa päevast magab Jenni lihtsalt maha, kui läheb hästi, siis ühe une teebki ta ka rõdul kärus, eriti heal päeval on nad seal lõunaund tegemas JJ kahekesi oma Bugaboo Donkey kärus. Muud päevauned teeb Jenni elutoas hällis elu ja melu keskel. Enne ööund proovime igal õhtul vanni teha (kui just külalisi pole või ise külas pole), vann meeldib talle väga-väga, mis annab lootust, et ka teisest elukuust plaanitud ujutamine talle meeldima hakkab.
Öösel magab ta rahulikult, sööb 2-3 korda, äratus on 7-8 ajal, aga see on tingitud pigem JJ ärkamisest, Jenni magab pärast hommikusööki veel edasi üldiselt.
Lutte proovisin mitut erinevat, ei sobinud MAM ega ka tavaline Philips Aventi pisikestele mõeldud lutt. Viimasena proovisin hoopis Philipsi Soothiet ja alates eilsest on see sobinud ja tänane 3h kestnud õueskäik + rõduuni olid just selle soothie seltsis.

Õe ja venna suhted lähevad päev-päevalt armsamaks. JJ tunneb õe vastu rohkem huvi, tahab talle mänguasju näidata, tunneb muret, kui õde nutab ja läheb teda lohutama. Jätkuvalt muidugi tahab ta ka ise nunnutamist ja tegelemist ja seda püüame ka teha. Nii on tal oma huvitegevused, kus ta on ühega meist omaette, lisaks niisama mängimine, kui Jenni magab. Huvitav on näha ka, et JJ nüüd oma beebinukku õega seostab, nii hoiab ta nukku süles nagu beebit ja toob seda mulle sülle, kui Jennit imetan 😀 JJ on kindlasti iseseisvamaks muutunud, aga see ei tähenda muidugi, et teda kuidagi unustada tohiks. Eriti hoolikalt peab tema väsimist jälgima, sest üleväsimusega tuleb ka tusatuju ja siis pole kellelgi tore.

Nüüd algav teine elukuu tuleb juba veidi tegevuste rohkem, kuna alustame ka Jenniga võimlemas käimisega ja lisaks on siis JJ huvitegevused, mis mul kuidagi nüüd lahendada tuleb, kuna Teet on tagasi tööl. Ilmselt kirjutan ka sellest kahe lapse tegevuste plaanimisest ja korraldamisest eraldi postituse juba varsti.

See esimene kuu on olnud ikka üks harjumine ja harjutamine, aga ausalt, mul on nii hea meel, et otsustasime, et perre võiks tulla ka teine laps, tõesti on tore ja see igapäevane rõõm oma lastest on lihtsalt ebamaine. Naljakas on mõelda, et pärast JJ sündi ma ei tahtnud veel pool aastat isegi mõelda sellist mõtet, et võiks ka teine laps olla ja nüüd mõtlesin pärast Jenni sündi sel hetkel kui kiirabiga kodu uksest väljusime, et “oh, nii võiks ju veel sünnitada” 😀 (kuigi plaanis seda siiski rohkem pole).
Aga olen kindel, et meie nii positiivse alguse alustalaks ongi just see tohutult positiivne sünnituse kogemus, mis Jenniga oli ja olen selle eest väga tänulik.

Mõned pildid meie esimesest ühisest kuust:

Esimene päev kodus

mu varandus

img_2019-1 img_2054-1

oh, kuidas ma arvasin, et ma oma last roosamannasse ei riieta

Baby Björni tool on meie laste lemmik

Mõnel päeval on juba turvahälli soojakott käiku läinud

Õnneks kõik päevad ei pea roosad olema

Ainus lutt, mis veidigi sobib

Vend mänguplatsil ja õde tudus

Supermom ja tema lapsed 😀

13Sep2016

18 päeva neljakesi

Posted in Elu lapsega, Jenni, Jens, tegevused lapsega by beritp

Selle nädala lõpus saab Jenni juba 3-nädalaseks, sünnitus tundub nüüd vaid mingi kauge ja häguse unenäona ning elu kahe lapsega on muutunud nii tavapäraseks, et ega enam teisiti seda kõike ette ei kujutaks.

Mis siis vahepeal teinud oleme?

Beebi
Täna oli esimene käik perearsti juurde. Kuna Jenni alles nii pisike, siis suurt muud ei tehtudki, kui sai ta nimistusse kirja ja ka kaalu peale jõudsime ta panna – tulemuseks 3900g (sünnikaal oli 3455g, kõige madalam kaal oli vist 3250g ja 4-päevasena ehk siis täpselt 2 nädalat tagasi oli kaal 3468g), seega kahe nädalaga ca 400g juurde tulnud – võib rahule jääda.
Söömine talle üldiselt meeldib, magamine ka, nüüd siiski hakkab vaikselt ärkvel oleku aeg pikenema, kus ta siis tahab ka seltskonda ja ringi uudistada.
Nädalavahetusel sai tehtud ka esimene pikem autosõit, käisime Pärnus Jenni väiksel sõbranna külas. Minek õnnestus eriti hästi, saime ilma peatusi tegemata kohale, mõlemad lapsed magasid terve tee. Tagasi tulek jäi toreda seltskonna ja mõnusa olemise tõttu üsna hilja peale, esialgu jälle mõlemad lapsed magasid, kuid enne Märjamaad oli Jennil mõõt täis – vaja oli mähkmevahetust ja süüa ning sellega oli tal nii kiire, et isegi tanklani me enam ei jõudnud. Tundus, et see külaskäik ja võõras keskkond tekitasid suurema läheduse vajaduse ja seepärast oli ka seda peatust vaja.
Ööd on õnneks praegu päris rahulikud, Jenni tahab öösel 2-3 korda süüa, aga need on sellised kiired tankimised, mis kestavad 5-10 minutit ja magame kõik magusalt edasi. Voodi osas oleme siiani laisad olnud ja beebi on jätkuvalt kaisus (kuigi võrevoodi on kohe meie voodi kõrval ja seal peal oleval alusel käib ka öine mähkmevahetus).

Pere
JJ on iga päevaga järjest tublim ja vahvam vend – tahab ikka õele pai tegemas käia, istub tal kõrval ja hoiab käest või siis lihtsalt käib teda vaatamas. Ka siis kui Jenni on paar korda kõvemat häält teinud, tahab JJ abiks olla ja toob õele suuremeelselt mõne oma puhta mähkme või mänguasja. Nii ootan seda aega, kui Jennist ka rohkem mänguseltsilist JJ-le juba on, usun, et see saab tore olema.
Hetkel on meil elu üldse väga lebo ja lihtne, Teet on veel 1,5 nädalat kodus ja otsus, et ajastada tema puhkus + isapuhkus kõik beebi saabumise ajale, oli igati õige ning sellest on väga suur abi olnud, et meil see algus siin mõnusalt sujunud on. Kel vähegi võimalik, siis soovitan sarnaselt talitada, et isa saaks kauem kodus olla koos perega kui vaid 2 nädalat.
Aga, et me siin päevast päeva päris niisama ei istuks ja üksteisega tõtt ei vahiks, siis sügishooaja algusega algasid ka JJ huvitegevused. Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis hakkasid nad Teeduga nüüd laupäeviti Korrus3 beebide ja väikelaste trennis käima ja samuti algas uuesti muusikaring, kus juba eelmine aasta käisime – kuigi Teedu sõnul ei ole ta seal kuigi agaralt asju kaasa tegev (vaatame ehk järgmine nädal lähen mina temaga sinna tundi kaasa ja saadan Teedu Jenniga seniks jalutama, et kas emmega koos on kaasategemine parem või ei).
Homse osas pole me veel suutnud otsustada, et kas lähme KUMU-sse, kus alustab uus üritustesari väikelastele kunsti tutvustamiseks (suvel käisime selle ürituse nö eeltutvustusel ja oli päris tore). Ja neljapäeval võiks poisid ujuma saata, me Jenniga alustame ujutamisega siis, kui tal 2 kuud täitunud aga võimlema plaanime minna juba oktoobri alguses.

Mina
Taastumine läheb jätkuvalt kenasti ja kergemini kui pärast JJ sündi. Hea meelega lähen kodust välja ja ei hirmuta isegi see, et siis kaasas on nüüd 2 last 😀 Selles kahe lapsega liikumise osas on muidugi asendamatu abi Bugaboo Donkey kärust, sest nii on poes käimised või mänguplatsile jalutamised ideaalselt korraldatud.
Kaal muidugi nii hooga ei lange nagu pärast JJ sündi, hetkel olen 60kg peale saanud, mis tähendab, et raseduse eelse kaaluni on veel 3kg minna – aga noh, kiiret pole ja rannahooaeg sai ka just läbi ju. Olulisem on korralikult süüa ja sööki läheb praegu isuga, sest imetamisega kaasneb ka hirmus nälg. Imetamine üldiselt ongi juba paremaks läinud, ei ole enam nii valus, piima voolab ojadena ja ma päris iga kord enne imetama asumist ei mõtle, et kus on lähim väljapääas, et põgeneda 😀
Emotsionaalselt on ka hea olla, nüüd saan aru, et pärast JJ-d olin palju kurvemas seisus, kuigi ei olnud ka raske sünnitus ja beebi käitus nagu ideaallaps, aga no ju siis tegid tol korral hormoonid jõhkramalt tööd. Praegu on mõnusalt normaalne olla ja selle üle ainult hea meel.

Lõpetuseks mõned pildid ka:

Jenni

Käisime mänguplatsil ja Jennil läks kõht tühjaks – imetamise võlud!

Selline varandus on mul

Nii me shoppame – mõlemad lapsed magavad 😀

Uni on magus

Saan nüüd avastada neid rõõme, mis kaasnevad tütardega – ma arvan, et peapaelade kollektsioon saab peatselt lisa

Pärnust saabudes oli vaja unine JJ autost tuppa toimetada – selleks sobis ka õe vankrikorv

Kohe näha, et JJ on kasvanud käruhulluga ühes peres

18 päeva pärast sünnitust

2Sep2016

Esimene nädal

Posted in Jenni by beritp

Tundub kuidagi uskumatu, et nädal tagasi kutsusin Teedu koju, et vist äkki hakkab midagi toimuma ja et kui tormiliselt need sündmused arenensid ja Jenni meie juurde saabus. Ühtepidi on nii palju justkui juhtunud ja teistpidi oleks aeg nagu paigal seisnud.. see kõik oli alles hetk tagasi.

Beebi
Jenni on algusest peale kiire, nii oma saabumise osas kui ka edasi tegutsedes. Kui JJ näiteks esimese öö pigem magas, siis Jenni eelistas kohe end rinna otsa parkida ja nii kohe paariks esimeseks päevaks. Üle pika aja taas imetada oli esialgu päris harjumatu. Samas oli sellest tihedast imetamisest jälle nii palju kasu, et kui 4. elupäeval läksime lastearsti juurde kontrolli, siis oli preili juba oma sünnikaalu ületanud (täpselt nii nagu ka JJ sama vanalt) kaaludes 3468g, haiglast lahkudes kaalus ta 3290g.
Esimene öö kodus oli üsna rahutu, proovisime nii, et Jenni magab oma voodis meie kõrval, aga tundus, et see talle ei sobinud, nii veetiski ta selle öö kaisus ja põhiliselt siis rinna otsas. Õnneks järgnevatel öödel on vaikselt tekkinud mingi rütm ja öist söömist on ca 3 korda, korraga sööb ta umbes 10 minutit ja siis magame edasi (sinna juurde kuulub muidugi ka mähkmete vahetamine ja selles toimkonnas on Teet, ka öösel). Magab ta siiski meil kaisus praegu, sest tundub, et see variant toimib meie jaoks hetkel kõige paremini.
Päeval on Jenni oma hälliga elutoas, magab seal üsna segamatult ka siis, kui kõrval mängib telekas, JJ ajab legotorni ümber või köögis tehakse süüa.
Vanni oleme ka nüüd talle igal õhtul teinud ja seda ta naudib väga.
Esimesse elunädalasse mahtus ka ametlik nime panek ja pärast seda sai kodus siis eesti.ee vahendusel täidetud kõikvõimalikud Jenniga seotud avaldused, nii ongi ta juba ka lasteaia koha järjekorras täiesti esindatud 😀

Pere
Eks väike hirm ikka oli, et kuidas JJ väiksesse õesse suhtub ja mis ta arvab, on ju ta ise siiski päris pisike veel ja harjunud olema tähelepanu keskpunktis. Kuid asjad on läinud isegi oodatust paremini, esimesel päeval tuli küll ette seda, et JJ väga häälekalt ja nutuga tähelepanu soovis (eriti kui õde oli issi süles), aga nüüdseks on see pigem möödunud. JJ-d ikka huvitab, et mis õde teeb ja kui Jenni on Teedul süles, siis istub JJ sinna kõrvale ja teeb pai või hoiab õel käest (võib vaid arvata, et kas mul süda sel hetkel on lõhkemise äärel või jaa).
Jenni öösel palju häält ei tee ja JJ uni kuidagi häiritud ka ei ole, pigem isegi on ta nüüd kui beebi kodus, veel rahulikumalt magama hakanud.
See on muidugi tõsi, et üleöö on JJ kuidagi sellise suure poisi moega, nii asjalik. Kui Jenni on nutnud, siis ta tahab aidata (üks kord tõi näiteks puhta mähku talle 😀 ) või kui eile kõik koos esimest korda jalutama läksime ja Jenni käru seismise vastu protestis, siis JJ pani kõrvalt istmelt talle käe peale justkui rahustamiseks… oeh, sellised hetked..
Paljuski on vaja hoopis meil Teeduga end kontrollida, et me liialt ei manitseks JJ-d kui ta Jenni ligidal on. Ikka kipub esimene reaktsoon kõvemale häälele olema “Tšššš, TASA”, samas ei ole see kikivarvukil hiilimine üldse vajalik ja me ise lihtsalt tajume praegu seda kilkamist valjemini kui see tegelikult on. Pealegi, eks Jenni peab lihtsalt harjuma oma suure venna ja tema tegemistega.
Ehk, et harjumine loomulikult kestab veel ja seda ilmselt tükk aega, aga algus on pigem palju tõotav ja üldse mitte nii raske kui arvata oleks võinud.

Mina
Ok, sünnitus oli esimesest korrast ikka väga erinev, üks asi, et oluliselt kiirem, aga ausalt oli palju kergem ka (mis siis, et tegemist oli väga ootamatu kodusünnitusega). Praktiliselt kohe kui beebi oli väljas, oli mul tunne, et võiks püsti tulla ja minna ja tegutseda, eks olid emotsioonid ja adrenaliin laes muidugi ka, aga see tunne oli lihtsalt mitu korda parem kui pärast esimest sünitust, kus ma ei tahtnud isegi end pärast eriti liigutatagi, kõndimisest rääkimata.
Suur rõõm oli muidugi ka see, et sel korral pääsesin suuremast õmbelmisest ja rebenditest/lõigetest, see on väga-väga-väga palju andnud juurde kergemale taastumisele. Ei teagi, et kas abiks oli käpuli asend, väga keskendunud hingamine või lihtsalt see, et tegemist oli teise sünnitusega ja esimesest polnud palju möödas, aga oluliselt tervemaks ma jäin.
Lihtsalt kõik on sel korral kergem ja tänu sellele on ka emotsionaalselt oluliselt normaalsem olla, ei ole selliseid nutuhooge nagu eelmine kord ja ei ole ka sellist tunnet, et tahaks ainult hämaras magamistoas lamada – vastupidi, endalegi üllatuseks läksime eile õhtul mänguväljakule ja jalutama ja tunne oli super, oleks võinud pikemaltki ette võtta, aga samas ei ole vaja kohe üle ka pingutada, aega on.
Vaid imetamine on kulgenud üsna sarnaselt eelmisele korrale – alguses ikka põrguvaluga, nüüd vaikselt hakkab paremaks minema, aga muidugi on rõõmustav, et piimaga muret pole ja Jenni nii hästi kosub, ka lastearst ütles, et nii kiire sünnikaalu ületamine on pigem harvem ette tulev nähtus kui et reegel.
Muidugi kõige selle positiivse nautimise juures pean ma ikka Teetu tänama, kes absoluutselt igas asjas abiks on, ma ei hakka üldse varajama, et mehega olen jackpoti võitnud 😀 Nii tegeleb ta vajadusel ka mõlema lapsega, et ma saaks keset päeva uinaku teha või vaaritab meile köögis head süüa või lihtsalt on olemas, mis ongi kõige olulisem.

Nii me siin praegu kulgeme ja uue eluga harjume. Eks kindlasti tuleb ka nö tagasilööke ja kõik päevad ei ole ilmselt ainult lust ja lillepidu, aga ei hakka selles osas ette ka muretsema ja parem võtame rahulikult ja naudime seda kõike head, mis meil on.

Bugaboo Donkey käru on muidugi absoluutselt super, olen meie valikuga väga rahul

Esimene ühine lõunauni rõdul

27Aug2016

Ja siia ilma saabus Jenni

Posted in ITK, Jenni, Sünnitus by beritp

26.08.2016 kell 14.00 sündis meie armas Jenni, oma kodus, õnnelikul 13. korrusel. Panen kirja, kuidas see kõik juhtus.

Reede algas nagu iga teinegi päev meil, Teet küsis, et kas peab tööle minema ja kuna mul mingit erilist tunnet polnud, siis tööle ta läks.
Meie JJ-ga tegime oma tavapäraseid toimetusi, aga aeg-ajalt sõbrannadega rääkides ütlesin, et tõesti, ma arvan, et beebi tulebki kas nüüd täna või laupäeval, sest neljapäeva õhtul oli arvatavasti eralduma hakanud limakork (arvatavasti, sest ega ma ju ka ei tea, milline see värk olema peab).
11.30 läks JJ rõdule oma lõunaund tegema ja ma mõtlesin, et kasutan seda aega, et duši all käia (meeles oli, et enne JJ sündi ma pea pesuni ei jõudnud ja jube ebamugav oli 😀 ). Duši alt tulles tundsin esimest reaalsemat valu, võimalus oli, et see on lihtsalt hetkeline ebamugavus, aga igaks juhuks kirjutasin Teedule, et parem oleks, kui ta koju tuleks, sest olemine pole kuigi hea. Tundsin, et ma ei taha selles seisus JJ-ga ainult kahekesi kodus olla.
Teet jõudis koju ca 12.40, selle aja peale olin ma jõudnud tööle panna eelmisel õhul tõmmatud “contractions” äpi, valud olid enamasti ühe minuti pikkused, aga vahed samas täiesti ebaregulaarsed – kord oli 15 minutit ja siis hoopis 3 minutit. Jõudsin nii 8 valuhoogu ära taluda, kui saabus 9. – eelmise kaheksa ajal olin ma lihtsalt sügavamalt hinganud ja kõik oli talutav, aga see üheksas valu oli metsik, enam hingamisest ei piisanud ja tulid “uuud” ja “aaaaad” ka mängu. Ja järgmisel hetkel tõusin püsti ja ütlesin Teedule, et veed tulevad. Ettenägelikult oli mul diivanile kaitseks pandud üks ühekordne aluslina ja vannilina, nii et diivan pääses. Veed olid õnneks selged ja selles osas muretsema ei pidanud, samas oli tunne, et ega oleks aeg sünnitusmaja poole asuda.
Ma võtsin koha sisse wc-s ja samal ajal palusin, et Teet suht kähku kutsuks mul ema JJ-d hoidma (kes õnneks jätkuvalt magas) ja me siis saame haiglasse liikuda. Kell oli 13.20 ja kui veel 20 minutit tagasi oli mul suht hea olla, siis nüüd tulid ürgsed “uud” ja “aad” üsna metsikult mu seest välja, valude vahesid ei suutnud ma enam jälgida, kogu see värk oligi üks suur valu. Boonus oli see, et sain wc-s olla, sest sooled muudkui tühjenesid (sellega tasub sünnitama minnes arvestada ja see on täiesti normaalne). Mäletan, et valutasin seal ja mõtlesin, et jumal halasta, kui hulluks need valud siis veel minna võivad, kui eeldatavalt peaks ikka ju paar tundi veel see kõik kestma – õige vastus oli, et ega hullemaks enam minna ei saanudki, ma lihtsalt ei teadnud seda.
13.40 jõudis mul ema meie juurde, küsis veel üsna rõõmsalt, et kuidas on, mille peale ma vist ainult röökisin seal potil ja üritasin kuidagigi midagi endale selga-jalga saada, et kiirelt haiglasse minna. Jõudsin nii kaugele, et olin meil korteri ukse peal, kui jooksin kiirelt tagasi vannituppa ja potil olles tundsin – PRESS!
Sel hetkel oli selge, et minust pole enam kuhugi minejat ja kutsuda tuleb kiirabi, Teet helistaski 112 ja ma jõudsin emale öelda, et pangu sinna vannitoa põrandale rätikud maha. Järgmisel hetkel olingi ise seal maas käpukil ja pressisin. Kell hakkas kohe-kohe 14 saama. Kiirabi helistas Teedule, et kas saame ise alla tuldud, Teet oli kahtlev ja ma vist karjatasin, et pressid on, kuhugi ei lähe!! Kiirabibrigaad hakkas üles tulema ja Teet läks neile ust avama. Viimane pilt, mida ta uksest väljudes nägi oli beebi juuksetutt paistmas.
Samal ajal tundsin ma, et nüüd beebi tuleb. Ema mu kõrval oli kergelt paanikas ja soovitas, et äkki ma ootaks veidi, et arstid kohe jõuavad. Ma tundsin samas, et olen täiesti rahulik tegelikult ja ei olnud tunnet, et asi oleks kontrolli alt väljas ning käratasin selle soovituse peale suht konkreetselt, et tule aita last püüda, sest nüüd tuli press ja koos sellega sündis ka pea, sain veel ühe käe talle alla ja siis püüdis mu ema ta rätiku peale. Sel hetkel astus sisse ka kiirabibrigaad ja nende abiga tuli ka kohe beebi keha välja – kell oli 14.00 ja meie Jenni oli just omas kodus sündinud.
Mulle tundus, et vist absoluutselt kõik kohal olnud olid kergelt eufoorias – sellist asja ikka ei juhtu iga päev. Mu enesetunne oli mega juba hetk pärast beebi sündi, kõik oli nii uskumatu ja ma teadsin, et nüüd on ju nö hullem möödas.
Vahepeal ärkas ka JJ, kes oli veidi häiritud, et mis see rahvamass siin korraldab ja kuhu emme nüüd viiakse. Õnneks ta oli päris kiirelt siiski rahunenud.
Aeg oli nüüd haigla poole teele asuda, korra veel tundus, et äkki tuleb ka platsenta kohe välja, aga see tunne läks üle ja jäi plaan, et platsenta väljutan siis haiglas.
Koomiline on mõelda, et mul olid valmis pandud mingid riided, millega mõtlesin sünnitama minna, aga reaalsuses läksin ma t-särgi ja palja tagumikuga, nabanöör jalgevahel rippumas ja suur saunalinna ümber tõmmatud. Vilkurite ja sireenide saatel asusime ITK poole teele, ikka veel suutmata hoomata, mis just oli juhtunud.
Kiirabibrigaadile tahaks siinkohal öelda tuhat tänu – te olite nii vaimustavalt normaalsed, rõõmsad ja abivalmid, et mul lihtsalt ei ole sõnu.
ITK-sse jõudes tundsin juba, et platsenta tahab tulla ja jõudsimegi kiirelt sünnitustuppa nr 1, kus see kohe ka välja tuli. Ämmaemand vaatas mind üle ja tegi ka kaks ilupistet, mis võtsid ehk aega ka 2 minutit (meeldetultetuseks, et pärast JJ-d õmmeldi mind ca 45 minutit).
Edasi mind puhastati, beebi Jenni sain omale kaissu ja siis jõudis ka Teet meie juurde. Jenni sai rahulikult rinda imeda ja pärast seda tehtud kaalumine ja mõõtmine andsid siis näitudeks 3455g ja 48cm
Esialgu arvas ämmaemand, et on võimalus, et saame ka kohe koju, aga kuna see sünd oli olnud siiski piisavalt ekstreemne, pidime ööseks haiglasse jääma. Perepalatid olid muidugi kõik kinni, kuid ühispalati asemel õnnestus vähemalt ema ja lapse oma saada. Hea seegi, oli palju rahulikum ja privaatsem küll.
Teet sai vastu õhtut siis JJ juurde koju minna ja meie Jenniga jäime kosuma ja üksteist uudistama ning kogu selle päeva üle järele mõtlema.

Mõned mõtted:
– ma lootsin kiiret sünnitust ja arvasin, et ehk see sinna 5 tunni kanti tuleb, seda, et esimesest valust läheb lapse sünnini 2h ei oleks ma eales uskunud.
– Jenni sündis ilma igasuguse kõrvalise sekkumiseta, ei teinud keegi KTG-d, ei kontrollinud avatust, ei teinud lahkliha lõiget või ei andnud valuvaigistit. Olime vaid mina ja beebi.
– kuigi olukord oli selline, et ma oleks võinud olla täiesti paanikas, siis tegelikult olin vist isegi rahulikum kui JJ sünni ajal. Kuskilt mu seest tulid need teadmised ja tunded, et mida ma just sel hetkel tegema pean ja nii ka tegin (näiteks käpuli minek).
– ühel hetkel ma tõesti mõtlesin, et ok, ma loodan, et beebi sünnib nüüd siin ja praegu, sest ma lihtsalt ei suuuuuuda enam kuhugi minna või autosse istuda.
– vedas, et ma ei olnud üksi, et ema ja Teet said mulle abiks olla. Teet oli muidugi kogu selle aja täielik rahu (kuigi sisemiselt muidugi oli ta ka üks jagu murelik olnud, nii ta pärast rääkis).
– plaani, mis sa plaanid, lõpuks läheb ikka nii nagu minema peab. Samas, ma olen väga õnnelik, et mul oli ees ka varasem kogemus, perekooli loengud, loetud raamatud jms – sest ma siiski teadsin, et mis toimub ja miks ja oskasin ennast ka aidata.

See oli uskumatu kogemus ja ilmselt ka selline, mis naljalt ei kordu, mul on suur rõõm ja õnn, et meil kõik nii-nii hästi läks. Täna, veidi vähem kui 24h pärast sünnitust saime juba tagasi koju ja harjume oma uue elukorraldusega – esimesed tunnid siin kõik koos olles annavad lootust, et kõik läheb ilusti.

Tervitused, siit õnnelikult 13. korruselt 🙂