Eile möödus aasta sellest, hetkel juba peaaegu uskumatuna tunduvast päevast, mil meie kallis Jenni oma enda kodus turbokiirusel ilmavalgust nägi. Lühidalt öeldes, see aasta on olnud absoluutselt vinge.
Aastane Jenni kaalub 8.6kg ja on 74cm pikk, oma sünnipäeva eelõhtul tegi ta esimesed päris iseseisvad sammud, mida kordas ka sünnipäeval, kuid eelistatud ja kiirem liikumisviis on hetkel pigem ikka käputamine. Talle meeldib kohutavalt turnida ja ronida nagu ühele ahviaasta preilile kohane ja ta teeb seda väga osavalt, muideks.
Magada meeldib talle ka väga, eriti öösel, kui suur vend hommikul äratama ei tule, siis võib Jenni vabalt kell 10-ni põõnata, magama minnakse tavaliselt siin 21-22 vahel õhtul, öiseid söömisi enam ei ole. Päevaseid unesid on pigem kaks kui üks ja neist esimene 2-3h, teine ca 1h.
Söögiks on hommikul ja õhtul puder, lõunaks püreed, aga sama hästi läheb ka tükilisem toit juba. Kui miskit kätte saab endale, siis see ka söödud saab.
Eelmise kuu postituses kirjutasin, et rinnapiimast võõrutuse plaane meil polnud ja tõesti, ei olnud, aga kuidagi täiesti loomulikult ja möödaminnes läks nii, et umbes nädal enne aastaseks saamist sai meil see teekond läbi. Öised söömised lihtsalt jäid ära, päeval piisas muust söögist ja veest. Ainsaks imetamiskorraks oli veel enne ööunne minnes, aga see lihtsalt ühel õhtul jäi ära ja rohkem polnud vaja. Ühtpidi on tore, et kõik läks nii lihtsalt ja kenasti, teispidi isegi veidi kurb, sest kui aus olla, siis ma vist isegi ei mäleta seda viimast korda.
Mulle endale tundub, et Jennil läks see võõrutamine nii kergelt, kuna ta saab kandmisega palju lähedust ja selle võrra oli imetamine tema jaoks väiksema tähtsusega nüüd, kus söök oli juba peamiselt muu. Ja õnneks saan ka mina seda “meie” aega ikka tema kandmisega ja ei ole ka kuigi kurb.
Lemmikud mänguasjad on autod, aga eriti üks suurem Lego buss, millega ta võib mööda tubasid ringi rallida (tihti vennaga võidu), Muumide maja, kus ta hea meelega nende figuuridega ringi askeldab ja siis ikka Ikea mänguköök, kus vennaga koos, aga ka üksi süüa tehakse (või joogitopsist sinna kraanikaussi vett kallatakse, et saaks nõusid pesta 😀 ).
Ühest heast liivakastist ta ka pigem ära ei ütle ja meelsasti kaevab ja möllab seal sees.
Aa ja veel üks lemmik tegevus on meie kodune kandelinade-kottide kollektsioon kokku kuhjata ja siis sinna kuhja otsa pikutama end visata 😀
Sünnipäeva peo korraldasime kodus, kutsusime külla mõned sõbrad ja pakkusime hilist hommikusööki, kust ei puudunud munapuder, muffinid ja pannkookid, ning loomulikult ka tort. Tordi tegi minu armas sõbranna Annika ja see oli 4kg puhast perfektsust ükssarviku kujul.
Lapsed said kõvasti möllata ja mängida ning ma ei tundnud puudust, et mängutoas sünnipäeva ei pidanud, kodus oli palju mõnusam.
See aasta läks sama kiirelt kui silmapilk, aga on andnud meile nii nii palju häid emotsioone ja ilusaid mälestusi, et ootan põnevusega kõike seda, mis alles ees.
Tort peaaegu sama suur kui sünipäevalaps
Life at lucky 13 