Ootuse aja jäädvustamine – jah või ei?

JJ ootamise ajal tegime ühe fotosessiooni, mis toimus päris raseduse alguses ja mille eesmärk oli saada pilt/pildid, millega beebiuudist sõpradele teatada. Seega polnud mul seal eriti kõhtugi näha ja nö klassikalisest beebiootuse jäädvustamisest ei olnud juttugi ja ega ma tagasi vaadates selles puudust ka ei tundnud.

Ka sel korral ei olnud mul plaani eraldi fotograafi juurde oma kõhtu näitama minna, pigem tahaks leida hästi toreda inimese, kes meist pärast beebi sündi perepildid teeks. Aga ühel päeval FB-s surfates nägin, et keegi oli laikinud Inca Ojamäe üleskutset, kus otsiti beebiootuse pildistamiseks modelli, mõtlesin, et äkki see siis on ikka mingi märk ja peaks proovima. Pakkusin end välja ja saimegi ajad klappima.

Pildistama läksime ühel juulikuu alguse vihmase päeva päikselisel ja vaiksel õhtul mere äärde. Ega ma ei osanud sellest kõigest midagi oodata, ma ei osanud tegelikult oodata ka seda, et mis moodi ma seal kaamera ees koos kõhuga käitun, et kas läheb väga ebaloomulikuks see asi või ei.
Samas, üks põhjuseid, miks see sessioon ette võtta oligi soov või mõte, et ehk aitab see mul endal selle raseduse ja beebiga rohkem sidet leida, meie selline omavaheline “eel ema ja tütre hetk”. Ma olen ju kirjutanud, et sel korral läheb kõik nii kiirelt ja pole väga selliseid hetki, kus istuksin kõhtu silitades ja heldinult beebi liigutusi vaadates, JJ ootuse ajal oli sel kõigel justkui suurem roll – kõik oli uus ja huvitav.
Ma arvan, et osaliselt see õnnestus ka – hoolimata kaamerast ja kividel turnimisest, olid need hetked täis rahu ja (ootuse)rõõmu ja mõtteid, et üsna pea ongi ta kohal – meie väike tütreke.

Mis puutub fotograafi, siis mu meelest oli meil Incaga nii tore kogu see aeg, et ma hea meelega teeks temaga veel pilte, näiteks siis kui pere juba laienenud. Kohtusime sel päeval esimest korda, aga samas oli tunne, nagu teaks üksteist juba ammu.
Meigi eest ütlen aitäh Margotile, kes kahe väikse lapse kõrvalt jõuab naisi kauniks teha.

Seega minu poolt vähemalt sel korral ootuse aja jäädvustamise osas JAH!

Siin siis mõned pildid (sel hetkel oli oodatud 32+1 nädalat):

DSCF9186-2-2

DSCF9237DSCF9232DSCF9232-2DSCF9244-2DSCF9212

 

DSCF9270DSCF9293-2DSCF9291-2

DSCF9290-2

See sessioon oli meil mõeldud ainult minuga teha, aga lõpus tuli JJ ka ikka natuke klouni tegema 🙂 

DSCF9289-2

JJ soeng on täiesti priceless 😀 Nüüd on tal siiski ka esimest korda juuksuris käidud!

DSCF9283-2DSCF9201-2

 

31+4, ÄE visiit ja mitte liiga õnnelik

Vahepeal olen kõvasti siin valmistumisega tegelenud, haiglakotti pakkinud, viimaseid asju ostnud jne. Kiiret veel pole, praegu jooksmas siis 32. nädal ja taas oli aeg teha käik ämmaemanda juurde.

Üldiselt enesetunne on jätkuvalt hea, väsimus väga ei piina, kõht muidugi muudkui kasvab.
Kõht ongi kõvasti kasvanud ja no tegelikult tähendab see muidugi seda, et beebi seal sees on kosunud, ühtlasi on tunda, et ega ta selle ruumiga seal liiga rahul ei ole ja vahel on juba praegu tunne, et ta üritaks end siit läbi kõhu välja pressida. Kui väga hooga või pikemalt kõndida, siis tõmbab kõhu kõvaks ka ja on päris ebamugav – eile jalutamas liikusin suht väikeste sammudega ja teokiirusel (aga noh, enne seda sai JJ-l pargis maratoni järel joostud 😀 )
Mingeid turseid pole õnneks tulnud, ennetavalt üritan ikka piisavalt vett ka juua (sest enamasti tähendavad rasedal tursed seda, et on vedeliku puudus) ja diivanil istudes hoian ka jalgu pigem kõrgemal.
Kõrvetised on siiski endast märku andnud, eriti pärast halba otsust pakk kummikomme ära süüa – siis sai niisama kõrvetistest lausa väike okseralli, hoian meeles, et kummikommidega nüüd pigem piiran end. Nende kummikommidega läks üldse kehvalt, sest ma üldse ei mõelnud, et järgmine hommik lähen tavapäraseid analüüse andma. Tulemuseks oligi jälle liiga kõrge glükoosi näit ja selle tulemuseks omakorda siis taaskord GTT-le minek. Oh jah, ei saa öelda, et ma liiga rõõmus just oleks, aga kuna eelmine kord see GTT polnud midagi väga hullu, siis eks elan selle nüüd ka üle – lõpuks siiski parem rohkem kontrollida, kui et vähem.

Kaalu on nüüd kuuga 2kg juurde tulnud, seega kogu rasedusega kokku siis 7kg, end ise peeglist vaadates ütleks, et sellest enamus on läinud kõhtu ja rindadesse 😀

Beebi oli ka visiidi ajal tavapäraselt aktiivne, pea oli all ja südamelöögid igati normis ja regulaarsed. Huvitav on see, et JJ-d oodates ei olnud mul ultrahelisid tehes kunagi ebamugav või valus vms, aga selle preiliga on iga UH paras piinamine, kõht läheb valusaks, tema põgeneb selle anduri eest ja pärast pean veidi istuma ja rahunema sellest kõigest 😀

Jõudsime tänasel kohtumisel ÄE-ga suht paljust rääkida, sest ta läheb nüüd puhkama ja on täiesti reaalne võimalus, et me temaga enam ei kohtu ka enne sünnitust, eriti kui meie beebi otsustab, et ta väga viimase minutini ei kavatse kõhus püsida. Panime kirja kolm kohumist kuni tähtajani, aga mõlemad mõtlesime, et see kolmas kohtumine on siuke suht kahtlane 😀 Ta arvas, et suure tõenäosusega peaks mul ka teine sünnitus pigem kiire olema ja kui kõik hästi, siis on võimalus ka juba 6 tunni möödudes koju saada (kuigi igaks juhuks uurisin ka selle suurema peretoa kohta, kuhu ka JJ meiega ööbima saaksime võtta, ITK-s siis üks selline peretuba täiesti olemas).
Koju kaasa sain ka sünnitusplaani paberi ja anestesioloogia nõusoleku lehe, mille siis enne haiglasse minekut ära täidan.

Ühtpidi on see praegune ootus läinud nii kenasti, et suurema osa ajast ei tule meeldegi, et rase olen. JJ-ga toimetamisele ja muudele tegemistele läheb aeg ära ja ei jää väga seda hetke, kus saaks liigselt näiteks muretseda või mingied hädasid endale külge mõelda. Samas ootusärevus on ikka, tahaks  ju teada, et millal ta täpselt tuleb ja kuidas sel korral see sünnitus ikka läheb jne jne.

Aga ega polegi muud teha kui oodata, olen plaaninud, et juuli jooksul võtan ette ja pesen-triigin beebi asjad ära ning sorteerin tema sahtlid nõnda, et asjad oleks kasutusvalmis. Võrevoodile tuleb külg tagasi ette panna, põhi kõrgemale tõsta, Baby Joggeri kahene käru tuleks ära hooldada-puhastada ja lastetoas on veel nipet-näpet viimistleda.

Ootame siis põnevusega edasi!

kõht_31+4

31+4

 

Milliseid riideid rasedana kanda?

Mu meelest on raseda riietega tegelikult sama teema, mis ka tavaliste riietega, asi peab olema õige suurusega ja seljas hästi istuma, siis saab kandja end ilusalt tunda. Rasedana on juures veel ka mugavusfaktor ehk, et lisaks ilus olemisele, peab ka mugav olla olema – kuskilt miski ei sooni, ei suru, ei kisu ei pitsita.

Kui JJ-d ootasin, siis tundus kuidagi eriti imelik minna mingeid spets raseda riideid ostma, tundus see ka nii ebapraktiline – sest neid riideid läheb ju vaja suht lühikese aja jooksul. Mingi hetk mulle aga tavalised teksad enam normaalselt (kõhule surumata) jalga ei läinud ja tuli siiski see tee ette võtta.
Kuna ma tahtsin tol hetkel kindlasti neid riideid ka proovida ja polnud üldse kindel, et mis suuruses mul asju vaja läheb, siis tundus kõige lihtsama valikuna H&M, seal pole küll mingi mega suur valik, aga sellised basic asjad on täitsa olemas – ka teksad. Valisin sealt paar mudelit välja. Esialgu ostsin ühed teksade ja retuuside vahepealsed püksid – no nagu teksad aga väga venivad + see spets kõhuosa. Samas need polnud päris minu värv ja ei meeldinud nii väga ja hiljem ostsin ühed veel, mis olid rohkem “päris” teksad, aga siiski ka selle spets kõhuosaga – need olid siis ühtlasi ka mu kõige lemmikumad ja mugavamad asjad üldse kogu ootuse aja, pärast sünnitust oli isegi veidi kahju, et enam neid kanda ei saa 😀
Spets pluuse ja kleite tol korral ei ostnudki ja sain hakkama.

Sel korral mõtlesin kohe, et tahan end võimalikult hästi tunda, võimalik, et ma näiteks rohkem rase oma elus polegi ja möödugu see aeg, siis nii mõnusalt kui ka ilusalt. Ma ei teagi, võib olla ma lihtsalt nüüd teist korda rasedana (ja aastase imetamise kogemusega) oskan ka mugavaid riideid rohkem hinnata ja ei taha leppida lihtsalt “mingi” asja selga viskamisega.

Teksad olid mul nüüd varasemast olemas, aga kuna kõht sel korral kasvab üsna aeglaselt, siis kannan ikka neid esimesi, mis nüüd tunduvad ka täitsa ok. H&M-ist ostin ka kohe 2 pluus, millel kõhu osa on selline spets lõikega, et kasvaval kõhul hea oleks, kuigi ma käin ka tavaliste pluusidega, siis vahel meeldib mulle just neid kanda, kuna need rõhutavad ilusat kõhtu 🙂
Lisaks ostsin sealt sel korral rasedate retuusid ja need on küll väga head, sai neid nii reisil kui ka nüüd kodus pea igapäevaselt kantud ja super asjad! Kõhuosa on jälle kõrgem ja ei sooni ebamugavalt nagu tavaliste retuuside vöökoht varem või hiljem siiski tegema hakkab.
Ja kui keegi otsib lühikesi pükse, siis H&Mis on ka neid päris mitu mudelit valikus – nii teksaseid kui ka nö viisakama moega pükse, ise ostsin ühed mõnusad sinised, sest ma lihtsalt ei taha pidevalt kleitide ja seelkutega käia ja näiteks JJ-ga mänguplatsil käies on püksid praktilisemad. Pidin seal proovikabiinis end kõvasti tagasi hoidma, et mitte endale kohe mitut paari lühkareid osta, sest need kõik  nägid jalas nii head välja, aga samas vaid järgnevaks kolmeks kuuks ehk pole mõistlik neid endale kokku kuhjata.

Kui varasemalt rasedate ja imetamise mõledud riiete valikut ma Lindexi poodides ei täheldanud, siis nüüd on ka seal päris mitu stanget nende asjadega väljas. Väga midagi erilist silma ei hakanud, kui siis paar pluusi, mis olid külgedelt trukkidega ja ka teksaseid oli mitu erinevat mudelit pakkuda. Samas lühikesed püksid oli mu meelest H&Mis ilusamad.

Tahtsin mingeid muid pükse ka peale teksade ja retuuside, sest suvel võiks sellised “vabamad” püksid ju täitsa abiks olla, eriti kui päris kleidi või lühikeste pükste ilma pole parasjagu. Otsisin ja vaatasin ja jõudsin Asos.com lehele. Seal on päris suur valik rasedate riideid, nii odavamas kui ka kallimas hinnaklassis, leidub kõike, pesust üleriieteni. Ma leidsin sealt endale sobivad püksid, millega käisin ka reisil ja olid tõesti mugavad, ühtlasi on need ka sellised, et ei näe tegelikult üldse spets raseda pükstena välja ja saab tegelikult ka pärast edasi kanda (neil on lihtsalt väga veniv vööosa ilma selle pikenduseta, seega saab neid edukalt kanda ka veidi rohkem läbipaistva pluusiga). Lisaks on seal ka väga ilusaid kleite, seega kel midagi ilusamat-pidulikumat siin suveks vaja, siis soovitan vaadata.

Ma pole spets rasedate kleite endale ostnud, kuigi mõned ilusad on silma jäänud küll, näiteks ka Mothercare’i e-poes. Samas, mul on olemas tavalised kleidid, mis on just sellised liibuvad ja kõhtu esiletoovad ning vahelduseks on olemas ka pigem sellised vabalt langevad sirge lõikega kleidid, mida kandes näiteks varasemalt väga aru ei saanudki, et rase olen 😀 Minu jaoks on ok neid oma tavalisi kleite lihtsalt edasi kanda, aga kui kõht peaks nüüd suvel veel väga hoolega paisuma ja ei taha enam neisse kleitidesse ära mahtuda, siis ma ei välista, et ostan ka mõne sellise, mis rasedatele mõeldud on.
Jahedamal ajal kuuluvad kleitide juurde muidugi ka retuusid ja/või sukapüksid, retuusidest juba kirjutasin, aga tahan väga soovitada ka rasedate sukapükse, mis terve kõhu ära katavad ja on sellise lõikega, et ei sooni kuidagi kõhtu. Tavalised sukapüksid muutusid päris kiirelt ebamugavaks ja surusid kõhule. Mina ostsin endale sukapüksid ka H&Mist, kus need mõistliku hinnaga ja olemas nii õhemaid kui ka paksemaid.

Pesust ka veidi – ma arvasin, et rinnahoidja tuleb  uus osta siis, kui aeg on imetama hakata, reaalsus on muidugi see, et rinnad hakkavad paisuma ikka terve raseduse jooksul juba ja on päris tõenäoline, et varasem pesu hakkab kitsaks jääma. Ega ma sellest vahest enne päris tõsiselt aru ei saanud, kui H&Mis proovisin  ühtesid imetamisrinnahoidjaid juba siis kui alles JJ-d ootasin – ja no appi, kui hea oli hetkega olla! Niisiis ostsingi tol korral kohe 2 paari ära – musta ja valge ja sain neid kanda nii raseduse kui ka terve imetamise aja. Ka sel korral on sama plaan. Olemas on ka ka nö vahetükid, millega saad oma varasema rinnahoidja ümbermõõtu pikendada, aga kuna mu meelest kasvab ka korvi suurus, siis ei pruugi sellest siiski abi olla.
Ma imetamise riietest teen varsti eraldi postituse, aga olgu siia ka põgusalt öeldud, et minu absoluutseteks lemmikuteks olid ka H&Mi imetamiseks mõeldud topid, metsikult mugavad (eriti siis, kui alguses pärast sünnitust olid rinnad maru hellad ja veel topelt suured), neid oli hea igale poole alla panna ja ka suvel niisama kanda – kiidan ja soovitan!
Olemas on ka spets rasedate aluspüksid, ühe komplekti ostsin neidki, aga tegelikult ei olnud väga vajalikud, eks oleneb ka, et millist pesu eelnevalt oled eelistanud kanda ja kas see hakkab kõhtu kuidagi häirima või ei.
Rasedatele ja imetavatele emadele leiab pesu päris mitmest kohast, lisaks H&M-ile ka Lindexist (vähemalt nende e-poes on olemas), samuti Asos.com ja kuigi ma ise pole nende tooteid tellinud, siis vähemalt veebist vaadates tundub päris lai valik pesu olema ka näiteks lehel relaxmom.ee (seal ka päris suuri numbreid täitsa olemas).
Tasub uurida ja oma mugavusse investeerida!

Lõpetuseks mõned leiud mainitud e-poodidest ja mõned minu praegused lemmikud, milles end hästi ja ilusana tunnen.

 

asos-kledid

Kõik 3 kleiti ASOS-est: 1/2/3

ootav_ema1

Kes pole kleidi inimene, siis päris hästi võiks tunda end ka neis riietes. Pluus (mille selja osa on veel eiriti ilus) Lindex MOM, sall Lindex, kingad, kott ja püksid H&M

hm1

Sellest valikust pole miski spets rasedatele, samas võin öelda, et nii kleit kui tennised on super mugavad (ka tagi on mul sarnane, aga mitte H&Mist). Kleit (kahjuks roheline on läbimüüdud, aga olemas ka teisi värve), sall, tagi, tennised.

FullSizeRender22

Eelneval pildil nähtu mul seljas 🙂

IMG_0489

Kõige lemmikumad lühikesed püksid H&M-ist

27+2 ja ÄE visiit

Täna sai jälle tehtud käik ämmaemanda juurde, sel korral veidi pelgasin seda visiiti, kuna pidin JJ ka kaasa võtma, aga selgus, et täiesti asjatu kartus. Maailma mõistlikum laps istus mul süles vaikselt, vaatas kuidas vererõhku mõõdeti ja kuulas väikse õe südamelööke ja sebimist. Suur rõõm oli ka näha, et ITK-s on nüüd seal ÄE-de ukse taga ootamiseks olnud ebamugavad toolid mõnusate diivanite vastu vahetatud, mu keha tänab 😀

Üldiselt midagi erilist teada ei saanud, samas suureks kergenduseks oli, et eelmisel nädalal tehtud GTT on korras ja ilmselt seda rohkem tegema ei pea. Ka vererõhk oli normis, beebi südamelöögid kenasti olemas ja EPK 26cm. Mul endal on nüüd võrreldes eelmise käiguga kaalu juurde tulnud ca 4kg (see on siis vimase 5 ja poole nädala tõus). Eks magusa osas peab end veidi kontrollima, aga tegelikult on see tõus igati ok, sest hetkel on siis raseduse jooksul juurde tulnud kokku 5kg (JJ-d oodates võtsin kokku juurde lõpuks 13kg).

Enesetunne on jätkuvalt hea. Hoolimata nüüd juba jõudsalt paisuvast kõhust, ei tunne ma, et see mind (veel) igapäeva toimetuste juures segaks. JJ-d oodates hakkas kasvav kõht üsna pea mugavat magamist häirima – ei osanud kuidagi olla ja ennast sättida, sel korral pole nagu probleemi.
Kui üldse miskit välja tuua, siis paar korda on kõrvetised nüüd olnud, aga õnneks Rennie tabletid selles osas abiks.
Beebi on ka ikka väga aktiivne, ju siis jätkub praegu kõhus veel piisavalt ruumi, et seal hullata ja möllata.

Täitsa metsik tundub mõelda, et tegelikult on 10 nädala pärast beebi põhimõtteliselt valmis saabuma, vaid 10!!! nädalat. Õnneks on mul vajalike asjade osas ettevalmistused üsna lõpusirgel, nii et selles mõttes on kõik chill – kirjutan meie varudest ja valikutest ka juba üsna pea.

kõht_27+2

 

22+1 ja ÄE visiit

Märkamatult on üle poole ootuse ajast juba möödas, hetkel on käimas see aeg, kus peaaegu võiks unustada, et rase olen. Olemine on hea, reisi ajal läks üle ka sagedane iiveldus ja hetkel pole mingied uusi vaevusi lisandunud ka.

Küll aga ei lase see väike preili end kuidagi seal kõhus unustada, tegemist on ühe väga aktiivse beebiga mu meelest, sest no ringi sipleb ta päris jõuliselt. Kui käisime loote anatoomia ultrahelis, siis muidugi selleks ajaks oli ta end maksimaalselt kokku pakkinud ja kätt hoidis ka näo ees. Arstil oli tükk tegemist, et teda natukenegi seal liigutama panna ja paremas asendis kõik vajalik üle vaadata. Vajalikud mõõtmised ja kontrollid saidki tehtud, lisaks oli preili nõus küll oma sugu näitama, kuid nägu saimegi vaid vilksamisi sealt käe tagant näha ja mingit väga head pilti kaasa ei tulnud. Samas, see mind väga ei kurvasta ka, sest ma ütlen ausalt, et ega ma ei istu ja ei sirvi näiteks JJ ootamise ajal tehtud UH pilte, kui laps käes, mis siis neist UH piltidest enam eks 😀

Kaalu on ka nüüd juurde tulnud, viimase 1,5 kuuga siis 3kg, aga kuna ma esialgu iiveldusega kaalu hoopis kaotasin, siis hetkel näitab kaal, et võrreldes arvele võtmise ajal olnud kaalunumbriga, on juurde tulnud +1kg, seega hetkel 58kg.
Täna mõõdetud EPK oli 18cm, beebi südamelöögid 140-150 lööki minutis ja minul vererõhk normis.
Kuna enne reisi mul iiveldus üle kuidagi ei läinud, siis lähiajal on plaanis ka see GTT lõpuks ära teha, kaua see glükoosijook tervitab mind iga kord kui külmiku ukse avan 😛

Mainida tahaks ka seda, et see meie reis mõjus mulle kuidagi eriti hästi. Seal sooja käes sai palju rohkem liigutud ja õues päikse käes oldud, head sööki söödud ja kõik see oli kuidagi nii kosutav, loodan seda aktiivsust nüüd kodus ka jätkata (kaasa aitaks muidugi, kui ilm siin ka vähekenegi soojemaks läheks). Enesetunne oli nii hea, et kui üks päev Teedu ja JJ-ga poodi hakkasime jalutama, siis pakkusin Teedule, et äkki ma laenutan sealt meie majutusest ratta ja tulen sellega – Teet vaatas mind suht suu lahti ja küsis, et kas ma rase ei ole v? 😀 😀 Ja samalt käigult tagasi tulles läksime mööda batuutidest, kus rahvas hüppas ja ma ütlesin Teedule, et oh, võiks ju ka minna – sel korral sain ise ka suht kiirelt aru, et olin “midagi” ära unustanud.
Lendamine ei olnud ka kuigi ebamugav, jõin vett, jalas olid CEPi kompressioon põlvikud ja liikuda püüdsin ka (nagu arvasingi, siis vee joomine ise tingib juba selle, et pead näiteks wc vahet liikuma). Nii palju kui võimalik oli, hoidsin ka jalgu istmel, mis enesetundele hästi mõjus (meil oli see võimalik, kuna saime enda juurde vaba istme, kus ka JJ sai lennu ajal tegutseda).
Ma ütlen ausalt, et need alguse mured jätsid oma jälje päris pikaks ajaks ja see hirm, et kui ma lähen kodust välja ja rohkem liigutan/pingutan, võib kuidagi kehvasti mõjuda, oli päris pikalt. Õnneks tundub, et nüüd on see hirm taandunud ja saab jälle elu rohkem elada 😀

Edasi on plaan hakata ka tasapisi ITK perekooli külastama, suur osa loenguid on meil läbi käidud ja ma neid korrata ei plaani, küll aga regasin end juba paari jooga-vestlusringi, lisaks tahaks käia vähemalt mingis sünnituse teemalises loengus ja kuigi meil JJ imetamisega probleeme polnud, siis oma kindlustunde tõstmiseks tahan sel korral minna ka imetamise loengusse.
Vaatasin, et ITK-s on nüüd ka sünnitusjärgne vestlusring (tegelikult oli vist ikka varem ka see juba), aga see on neil mõeldud juba sünnitanud naistele, kes võivad sinna minna koos beebidega. Ma ütlen päris ausalt, et minu meelest oleks sellist loengut täitsa eraldi vaja, mis seda sünnitusjärgset perioodi kataks ja oleks siiski mõeldud veel enne sünnitust ära käimiseks, sest just selles osas tundsin end pärast JJ sündi kõige vähem ette valmistunult. Ja ühtlasi, kui oled juba kodus mingite asjadega veidi kimpus, siis viimane koht, kuhu sa minna tahad koos vastsündinuga on mingi vestlusring – tahaks ikka ette valmistuda, mitte tagantjärgi.
Aga eks näis, kas leian veel midagi huvi pakkuvat. Rasedate vesivõimlemine tunduks ka tore ja oleks meil kohe kodu kõrval, aga no sinna vist võimatu aega saada ehk on kasuks siis lihtsalt koos JJ-ga basseinis käimine ka siiski. Saame näha.

ps. kui keegi teab toredaid kohti, kus on asjalik rasedate jooga/võimlemine (soovitatavalt Tallinnas ja kesklinna kandis) siis andke märku!

Ilusat ootust ka teistele ootajatele!

kõht_22+1

It’s a…

…girl!
Nii on, käisime täna loote anatoomia ultrahelis ja saime teada, et meie perega liitub väike tüdruk. Ühtlasi saime ka kinnitust, et kõik on kõige paremas korras ja selle UH järgi on tähtajaks 30.08, nii et kes teab, äkki tuleb augusti beebi asemel veel hoopis septembri beebi.
Ja loomulikult läksime me esimese asjana poodidesse ja ostsime mõned preilile sobilikud riided. Pean tõdema, et nüüd, kus siis päriselt on vaja tüdrukule asju osta, polegi see valik nii kerge, kui varem poiste asjade kõrvalt tundus. Eriti raske on leida asju, mis poleks roosad 😀 Aga no eks siis nüüd tutvun edaspidi ka tüdrukute sektsiooniga poodides lähemalt 🙂

Baby LJ

17+0 ja ÄE visiit

Juba on 17 nädalat täitunud, teise rasedusega see aeg läheb kuidagi eriti märkamatult, kuna palju tähelepanu läheb pigem JJ-le, selle asemel, et iga õhtu lugeda raamatust või netist, et mis ikka täpselt seal kõhus nüüd praegu toimub 😀

Aga toimumas on seal nii mõndagi – ma ei teagi, kas asi on selles, et ma tänu iiveldusele alguses kaalus alla võtsin või, et teise rasedusega hakkabki varem liigutusi tundma, aga no viimased nädal aega on väikest siplemist tunda küll, eriti õhtuti, alles eile tõdesin Teedule, et siit tuleb vist väga aktiivne laps 😀
Kaal on ka langemise peatanud, eks “süüdi” selles naasnud söögiisu, eriline lemmik on india toit. Toiduga oli sel nädalal väike nali ka, Teet tegi pestoga pastat ja ma nii ootasin, et seda sööma hakata ja no ei saanud, sest minu arvates maitses see pesto mõrudalt, samas Teet ja JJ sõid ja mõrudusest polnud midagi kuulda. Sellist täiesti teise maitse tundmist toidu juures pole mul veel varem olnud, ka mitte JJ-d oodates. Loodan, et teised mulle meeldivad toidud jäävad ikka oma maitsega 😛
Samas, ma lootsin, et iiveldusega on nüüd ühel pool, aga ikka esineb päevi, kus on paha olla ja ei pääse poti kallistamisest.
Aga kui see iiveldamine välja arvata, siis on päris hea olla ja väga millegi üle kurta küll ei saa. Energiat on, tuju on hea – no “elu ilusaim aeg” (miinus oksendamine).

Riiete osas on veidi tobe olukord, tavalised riided, eriti näiteks teksad, ei läinud mulle juba ca 6+ nädalal normaalselt jalga (hakkasid kõhtu suruma), samas rasedateksad on pigem suured. Nii peabki siis suurema osa ajast retuuside ja kleitidega läbi ajama. Sellest kust rasedad endale riideid saavad osta ja kus mis valik on, kirjutan ka juba õige pea.

Ämmaemanda vastuvõtul sain ka nüüd jälle käia, muus osas on kõik väga hästi, ainult see veresuhkur oli eelmistes proovides kõrge ja nüüd peangi vaatama, et kas suudan enne reisi veel selle GTT ära teha. ÄE ütles, et kuna mul on see iiveldus päris hull, siis ei ole mõtet sinna praegu seda testi tegema minna ja peaksin veidi ootama, kui juba parem on ja see magus lurr ka tõenäoliselt sees püsib.
Vererõhk oli normis ja beebi südamelöögid olid samuti selgelt ja korralikult kuulda 🙂
Rääkisime ka meie eelseisvast reisist, ÄE soovitused olid samad, mida isegi teadsin – palju vett juua, liikuda ja kui on olemas, siis kasutada tugipõlvikuid. Vett peaks siis normaalselt tarbima juba lennule eelneval päeval (ja no rasedana on üldse vee joomine ikka pigem soovitatav). Rasedana reisimisest kirjutasin siin.
Panime kirja ka LA ultraheli aja, saame selle teha kohe päev pärast reisilt naasmist, sest ideaalis oleks võinud juba ka nädal varem selle teha, aga no meid ei ole siis ju. Ehk, kui kõik läheb seal UH-s kenasti, siis juba ca kuu pärast saame teada ka, kas tulemas on poiss või tüdruk. Praeguse seisuga ei ole meil plaanis eraldi tasulisse UH-sse minna, aga kui beebi otsustab näiteks LA UH-s soo osas peitust mängida, siis ilmselt lähme proovime korra veel, sest ma ei ole seda tüüpi, et suudaks sellega sünnituseni oodata 😀

Panen siia ka lingid viimastele postitustele, mis beebi nr2 tulekuks valmistumisega seotud:
Ootamatu lahendus – kahe lapse käru valitud
SUUR NIMEKIRI – asjad beebile

FullSizeRender-10

Kõupilt 17+0

13+ ja sellele eelnev

Alustan siis jälle raseduse teemadel postitamisega. JJ ajal sai neid siia blogisse üsna vähe. Ja ma ei plaani neid ka sel korral liiga tihedalt teha, ma arvan, et ei ole mõtet iga nädal sama juttu kirjutada.

Alustada võiks üldse hoopis suht algusest, et miks ma eelmine kord ka kirjutasin, et sel korral see algus veidi keerulisem on olnud. Nimelt oli mul ca 6. nädala paiku päris hirmutav veritsus ja olin juba üsna kindel, et ega siit häid uudiseid tulla ei saa, kuid siiski siiski.. tegemist oli hematoomiga, mis tänaseks on kadunud. Ühtlasi tahaks muidugi tänada ITK Naistekliiniku EMO, kes mind minu murega aitasid ja rahustasid, lugedes viimase aja juhtumisi, tunnen, et mul ikka väga vedas. Nii sellest korrast kui ka JJ ootamise ajast julgen mina isiklikult kõigile rasedatele soovitada, et kui teil ikka on mingi erakorraline mure nagu veritsus, tugevad kõhuvalud, ei tunne liigutusi, aga juba peaks jne, minge sinna, parem lasta end üle kontrollida, kui kodus põdeda ja asjal ehk hoopis hullemaks minna.

Selle kõigega seoses olingi ma esimesed kuu ja rohkemgi veel üsna diivani kaunistuse moodi, ega ma kuskile minna ei tahtnud (ei julgenud) ja midagi teha ka mitte. Üsna pea saabus ka minu truu rasedusaegne sõber – iiveldus 😀 Ja no sellest ei ole ma pääsenud tänaseni, ikka enamvähem igal hommikul saan wc-potiga oma “kallistused” ära teha, nagu Teet, ikka armastab öelda – rasedus, elu ilusaim aeg 😀

Muus osas ei saa väga kurta, energiat on ehk veidi rohkem kui JJ-d samal ajal oodates oli, aga no sel korral ei pea ka 8st 5ni tööl käima, lisaks saab JJ-ga koos päeval uinaku teha, kui vajadust on. Ja kuna mul on lihtsalt nii hea ja hooliv mees, siis ega ma kodus ka eriti lillegi liigutama ei pea.

Isudest nii palju, et mõnda aega ei läinud eriti midagi alla. Siis oli periood, kus sõin vist ainult saia, nüüd on isu vaikselt tagasi hakanud tulema. Ja nagu eelminegi kord on mul tihti rosolje isu 😀 Smuutidest ka väga ära ei ütle.

Nädal tagasi käisime ka KV ultrahelis ja kõik oli tip-top, küll aga ei tulnud ma väga hästi toime enne vereproovide andmist oma toidu piiramisega ja ilmselt seepärast oli veresuhkur normist kõrgem ja seega pean raseduse teises pooles minema kahjuks ka GTT-d (glükoositaluvus test) tegema, loodame siiski, et kõik läheb hästi.

Kaal on mul tõusmise asemel siiani langenud (tänks iiveldus) ja hetkel siis 54kg.
Siia lõppu siis tänane kõhupilt ka – 13+0

13ndl