10 asja, mida teha enne beebi saabumist

10asja

  1. PUHKA – maga, pikuta, lebota, vaata sarju, lihtsalt ole. Kui on juba suurem(ad) laps(ed) ka kodus, siis proovi ikka leida need hetked, kus saad lihtsalt niisama olla ja eelseisvaks jõudu koguda (näiteks lõunaunede ajal või nädalavahetuse hommikutel vms).
  2. Tee SUURPUHASTUS – puhkama peab, aga hea viis beebi tulekuks kodu valmis seada on ka seal üks korralik suurpuhastus teha, minul näiteks tuli JJ-d oodates lihtsalt mingi hetk see siuke tunne/hoog peale, et ma kohe pidin koristama ja kraamima. Ja no mis seal salata, tegelikult on ju mõnus oma tutika beebiga korras koju saabuda. Ja ma ei mõtle siin seda, et kas jõudsid enne sünnitust tolmuimejaga põrandaid puhastada vaid pigem selliseid suuremaid ettevõtmisi nagu aknapesu, kappide organiseerimine, ammu plaanis olnud asjade taaskasutusse viimine jne.
  3. Vaata üle ja planeeri oma kodused TOIDUVARUD – see mu meelest eriti oluline, kui kodus on ka suuremaid lapsi. Mõtle välja toidud, mida saad kiirelt ja lihtsalt teha, võib-olla isegi saad midagi ette valmistada ja sügavkülmutada, et siis kui beebiga on käsil esimesed nädalad ja kõik alles harjuvad uue olukorraga, ei peaks toiduvalmistamise pärast liialt palju pead murdma ja aega kulutama. Ise olen mõelnud, et ehk varun ka mõned Hippi karbitoidud, mida varem JJ-le tellinud olen, nö hädavariandiks.
    Ja kui esimestel nädalatel pigem tahaks kõik koos kodus olla ja oma aega toidupoes mitte sisustada, siis tasub kasutada mitemte toidupoodide pakutavat teenust, kus saad oma vajaliku kraami koju tellida (eriti hea, kui beebi saabumine sattub sügis-talvisesse aega ja supermarketid on täis tatiseid kliente). Sellist teenust pakuvad Selver, Maxima, Coop, Prisma.
  4. SORTEERI beebi riided- pese beebi riided läbi, triigi ja organiseeri need kappi/sahtlisse suuruste järgi valmis. Ma luban, et need sahtlid ei jää absoluutselt sellisesse kaunisse seisu, kui beebi on ükskord saabunud, aga see on hea viis, et oma varud üle vaadata ja kõik käepäraselt sättida – teeb alguse ikka veidi kergemaks.
  5. AEG KAHEKESI/PEREGA – kui olete veel alles kahekesi, siis tehke midagi toredat, kel võimalust siis näiteks “babymoon” reis kuskile mõnusasse kohta või käik spasse või hoopis mõnus õhtusöök väljas koos kinoga või no mida iganes. Kui peres on juba lapsi, siis võiks ka neile mõelda ja veel enne beebit teha midagi selle väiksemas koosseisus perega – väike trip Muumimaale, Lottemaale, lõbustusparki, telkima. See ei tähenda, et koos beebiga neid asju teha ei annaks, aga pigem on see lihtsalt tore viis ühele nö ajastule punkti panekuks, sest elu ei ole enam kunagi endine (vaid ikka parem 🙂 ).
  6. Vaata oma GARDEROOB üle- ja tee seda sellise pilguga, et kas sul ikka on riideid, mida ka peale sünnitust selga panna ja milles end hästi tunda võiksid. Näiteks oma tavalistesse teksadesse mahtumiseks läks mul pärast JJ-d hea paar kuud küll aega, samas igasugused raseduse riided olid kohe suured 😀 Seega, minu plaan on end selleks ajaks varustada pigem kleitide ja retuusidega – ühtlasi siis tasub vaadata, et need riided ka imetamiseks sobilikud oleks (mugavatest imetamise riietest kirjutasin siin).
  7. Lase end veidi POPUTADA – ehk, et mine juuksurisse, maniküüri/pediküüri vms, raseduse lõpus on vahel päris raske end hästi tunda ja selline kerge hoolitsus võib enesetundega imesid teha. Küll aga ei soovita ma juuksuris endale mingit väga vinget soengut lõigata lasta, mis nõuab igapäevast sättimist, et hea välja näha – sa ei pruugi mõnda aega viitsida või jõuda sellega tegeleda.
  8. PABERIMAJANDUS – uuri välja, et mis “paberimajandus” teid peale lapse sündi ootab, kus ja kuidas käib nime panek, mis avaldused, taotlused tuleb teha, näiteks seoses erinevate hüvitistega, lasteaia järjekorda panek, perearsti nimistusse lisamine jne. Pane kõik need asjad endale kirja ja kui beebi saabunud, siis saate selle järgi tegutseda (siin on nimekiri, millega hea algust teha)
  9. Mine külasta PEREKOOLI – seda siis selles haiglas, kus plaanid sünnitada või kui oled näiteks kahe vahel (a’la kas Pelgu või ITK Tallinnas, siis käi näiteks mõlemas maja tutvustavas loengus). On palju parem ja kindlam minna sünnitama, kui teada, kuhu minna, mis kuskil tehakse ja mis seal sind ees ootab. Isiklikult soovitaks ka teistel teemadel loenguid külastada, aga võib-olla kõige olulisem oleks siis ikka sünnituse teemaline loeng läbi teha – mind aitas väga, et teadsin, mis kehaga toimub, mida haiglas tehakse ja miks, nii ei tekkinud teadmatusest tingitud paanikat (soovitan siis mees ka ikka kaasa võtta sinna loengusse, et ka tema teaks, mis toimub ja mida enam-vähem oodata). Ühtlasi oleks hea end ka imetamise teemaga kurssi viia, sest just see võib pärast sünnitust esimesena peavalu valmistama hakata.
  10. SÜNNITUSPLAAN – no suht kindlasti ei lähe kõik plaanipäraselt, aga see ei tähenda, et sa ei võiks (koos mehega) seda nö plaani läbi mõelda, et kuidas see kõik võiks olla ja minna (eriti oluline, kui teil on mingeid erisoove). Ühtlasi on hea teha koju ka pisike list asjades, mis tuleb veel enne haiglasse minekut vahetult teha – näiteks koerale vesi ja toit (ühtlasi ka teavitada seda inimest, kes teie ära oleku ajal koera eest hoolitseb), suuremale lapsele hoidja kutsumine või hoidja juurde viimine või sellised pisiasjad nagu nõudepesumasina sisse lülitamine vms.

Boonus soovitus – FOTOGRAAF, kui soovid minge tehke ka üks tore sessioon ootuse aja jäädvustamiseks, aga sellest isegi olulisem on leida hea ja tore fotograaf, kes võiks tulla pildistama siis, kui beebi on saabunud – ja tasub arvestada, et headel ja toredatel fotograafidel on graafikud üsna täis ning enam-vähem ligikaudse aja sessiooni toimumiseks võiks tegelikult ikka juba enne lapse sündi kokkuleppida.

Mis ma sünnitusele kaasa võtan ehk haiglakoti sisu

JJ-d oodates kuulasin, mis juba sünnitanud sõbrannad soovitasid ja, mis oli kirjas ITK enda soovituslikus nimekirjas ning lisaks siis mõtlesin veel ise, et mis võiks olemise mugavaks teha. Ja olgugi, et JJ sündis vaid mõni päev enne oodatud tähtaega, siis tabas see minek ikka ootamatult – nii ei olnud kotis mingit söögipoolist ja kuna me enne haiglasse minekut enam ka kuskilt läbi minna ei jõudnud (ma ei suutnud), siis pidi Teet mulle miskit näksimist veel vastu ööd tooma, sest pärast sünnitust õhtusööki ma süüa ei jõudnud ja veidi hiljem alles läks kõht tühjaks (mis polnud tore, sest ööseks pidime ta isegi ruumi puudusel koju saatma ja iga ära oldud hetk oli veidi nukker). Seega, võiks selle koti pakkimist alustada pigem varem, kui et hiljem.

Ühtlasi soovitan ma ka paar nädalat enne tähtaega sellistele kodust kaugematele pikematele käikudele haiglakott kaasa võtta (iial ei tea, millal beebi siiski tulla otsustab ja kas siis koju enam jõuab). Ja sel põhjusel, et valmis kott võiks varem valmis olla, soovitan ma ka siuksed basic asjad omal duubeldada (ehk, et kotis on olemas hambahari, pasta, šampoon jms, mis  võivad seal olla nädalaid, sest kui pead viimasel hetkel läbi valu seda kotti komplekteerima, siis võivad nii mõnedki asjad maha ununeda, mis näiteks vannitoas ootavad).

Sel korral lähtun meie eelmisest kogemusest, samas tuleb arvestada, et kõik ei pruugi üldse sarnaselt minna. Näiteks JJ-ga oli meil haiglas olemise aeg üsna üürike – nii enne kui ka peale sünnitust, aga võib olla sel korral läheb teisiti ja valmis võiks olla ka pikemaks haiglas olekuks.

Sünnituse ajaks pakkisin ma eelmine kord mitu särki kaasa ja arvasin, et äkki tahan oma riietes olla, et nii on kodusem ja mugavam. Miski pärast mõtlesin isegi vannis valutamisele jms, mis sünnitama jõudes loomulikult enam absoluutselt minu jaos kõne alla ei tulnud – ma ei tahtnud isegi duši näha 😀 Reaalsuses toimus kõik nii piisavalt kiiresti, et oma riietest ma puudust ei tundnud ja sünnitamine selles tüüpilises haigla särgis oli täiesti ok. Seepärast ma sel korral nö sünnitamise riideid nimekirja ei lisa ka.

Alustame siis asjadest, mis on vajalikud minule:
karp Natracare sünnitusjärgseid sidemeid (ITK-s saab küll 1-2 suurt sidet kohe peale sünnitust, aga edasi pigem eeldatakase, et sul on oma kraam kaasas)
2 karpi Natracare öösidemeid (kui läheb hästi, saab juba sünnitusele järgneva päeva peale nendele üle minna)
3 paari aluspükse (millest kahju pole, kui need seda “seiklust” üle ei ela ja minema peaks viskama, võiks olla nr suurem kui tavaliselt kannad)
2 imetamistoppi (et imetamine oleks juba alustades mugav)
paar marlit, mida imetamise ajal kasutada
rinnapadjad (kuigi piim ei pruugi üldse esimestel päevadel väga rinnas olla ja pigem saabub seal 3. päeva kandis, siis minu kogemus oli nö kiire piimavooluga ja rinnapatju läks vaja algusest peale, et riided kuivaks jääks)
Purelan nibusalv (või mõni muu, mida proovida, sest rinnad on valusad, nibud imetamisest hellad ja hea salv/kreem kulub vägagi ära, et ebamugavustunnet vähendada ja katkiseid nibusid vältida)
plätud (mingid hästi tavalised, et kui tahaks neid ka sünnituse ajal mingil hetkel jalga panna ja need “millegagi” kokku saavad, siis oleks neid lihtne vee all loputada
igapäevased hügieenitarbed: hambahari, pasta, kamm, šampoon (väikses pudelis), kehakreem, patsikumm jms
– paar pakki taskurätte
veepudel, mida saab täita veeautomaadist (võib vajalikuks osutuda nii sünnituse ajal kui ka kindlasti hiljem)
– üks pehme vannilina (soovitatavalt mitte valge)
riided, millega pärast sünnitust olla (minul on pool sellest kraamist kaetud imetamistoppidega, lisaks 1 eest lahtine kampsun/jakk, retuusid, tuunika/kleit, suvel nt lühike pidžaama)
riided, millega koju tulla (kui mees vahepeal kodus käima peab, siis võid need ka koju valmis jätta ja kui aeg käes, siis mehel tuua lasta)
telefon + laadija
– midagi näksimist (küpsist, müslibatoon jne, mul oli küll tahtmine miskit süüa pärast sünnitust)
ID KAART JA RASEDAKAART + kõik rasedusaegsed paberid (UH-d jms)

Ja no mingi piisavalt suur kott, kuhu kogu kraam ära mahub ja mis ei ole igapäevaselt kasutuses ehk, et saab juba nädalaid varem vaikselt pakkima hakata.
Ja kuigi ma teda endale kotti ei pakki, siis kindlasti on mul vaja sünnitusele tugiisikut, kelleks minu jaoks on otseloomulikult Teet (ma ei taha isegi ette kujutada, et peaksin selle kõik läbi tegema ilma temata). Õige inimene sel hetkel seal juures on minu meelest ülioluline, et end kindlalt tunda, isegi kui ta seal teha väga midagi ei jõuagi (nagu meil JJ sünni ajal oli). Mainin veel ära, et tugiisik peaks olema siis keegi, kellega koos naine  end täiesti vabalt tunneb, kelle ees ei häbeneta olla jms, siis on sellest toest abi ja kasu ka 🙂

FullSizeRender-53

Suurem osa asju koos, näksid vaja veel osta

IMG_0932

Õige varsti hakkab see kott sellises sisus meil ukse juures ootama või autoga kaasa sõitma

Asjad Teedule (lähevad eraldi kotti):
– t-särk
– lühikesed püksid
– aluspesu
– sokid
– plätud
– hambahari
– fotokaamera

Asjad, mis tulevad kaasa beebile:
– kuna JJ veetis esimesed hetked haigla riietes, siis ei hakka ma ka teisele beebile selleks puhuks riideid kaasa võtma (las olla võrdsed 😛 )
– küll aga on vajalikud riided koju toomiseks. Meie augusti beebile siis: pikkade käistega siidi-villa body, villased või soojema ilmaga puuvillased kinniste otstega püksid, sokid, siidi-villa müts, puuvillane õhuke kootud kombe (kui on jahedam ilm) + heegeldatud tekk
turvahäll (ilmselt hakkab mingist hetkest meil autos olema juba varem (koos isofix alusega)
– 4 mähet + niisked pepulapid (igaks juhuks)

koju-koju

Nagu ka beebid asjade varumisega – hakkama saab ilmselt vähesemaga ja mõni võtab kaasa ka rohkem, see nimekiri on selline, millega mina end hästi ja kindlalt tunnen ehk on siis ka mõnele teisele abiks või annab vähemalt aimu, millele mõelda tasuks kui seda “haiglakotti” pakkima hakata.

ja siia ilma saabus JJ

4.01.2015, kell 17.25 sündis meie armas JJ, panen kirja, kuidas selleni jõudsime 🙂

4. jaanuar, pühapäeva hommik – ärkame 9 ajal, Teet sätib end koeraga õue minema ja tunnen pärast wc-s käiku, et kõhust käib läbi kerge valu. Ma ei pea seda eriti millekski ja kavatsen voodis veel hea mitu tundi põõnata, nagu mul see nüüd raseduse lõpus juba tavaks on saanud. Läheb mööda kümmekond minutit ja sarnane valu tuleb taas, hakkan juba vaikselt kahtlustama, et kas tõesti… samas ei taha nagu lootusi veel väga üles kütta ja kahtlustan korra isegi seedehäiret.

Teet jõuab koeraga õuest tagasi ja ma ei suuda enam voodis olla, olgu mis valud need ka on, pikali olles on igaljuhul halb. Jalutan toas ringi, Teet teeb hommikusööki, mille vastu ma huvi ei tunne, joon vaid natuke morssi ja püüan mõned hommikukrõbinad endale sisse suruda, samal ajal hakkan aru saama, et need valud vist ikka ise üle ei lähe. Tundub, et ka Teet saab asja reaalsusest aru ehk isegi varem kui mina ja hakkab tegutsema vastavalt nimekirjale, mille olin eelmine õhtu valmis kirjutanud – et kellele veel haiglasse vaja mida kaasa panna ja mida on vaja kodus teha enne haiglasse minekut.

Kella 11 ajal annan emale märku, et valutan kodus ja, et pangu ta igaksjuhuks vaim valmis, et võib olla tuleb tal me koera hoidmine õhtuks plaani võtta. Vahepeal olen ühe suurema valuhoo ajal ka joodud morsi hooga välja oksendanud, rohkem ma söögi-joogi poole ei vaata. Chatime emaga Skype´is veel veidi mu valuhoogude vahepeal, selleks ajaks olen ca 3 tundi valutanud, emps peab kuskile toimetama minema ja lepime kokku, et kui tõesti haigla poole asume, siis anname teada temale, kell on saamas 13.

Valude vahepeal jalutan lihtsalt toast tuppa või mõne hetke püüan diivanil istudes puhata, kui tuleb valuhoog, siis olen selleks endale sättinud diivani äärele padja, millele toetudes ja end õõtsutades valu üle hingan – selge on see, et valud lähevad järjest tugevamaks ja ainult hingamisest enam ei piisa, vaikselt tulevad üle huulte ka uuu-d ja aaa-d. Teet on samal ajal abiks tuhude vahe ja pikkuse mõõtmisega, kasutades “Full term” äppi. Näha on, et vahed lähevad järjest väiksemaks ja paari tunniga on näha juba 3-5 minutilisi valude vahesid. Mina hakkan mõtteid mõlgutama haiglasse minekust, Teet arvab, et ootame ikka veidi, et Perekooli loengutest ju räägiti, et enne 8-10 tundi pole esmasünnitajal väga mõtet haiglasse minna, pealegi – pesumasinas pesu veel peseb 😀

Kell hakkab kolmele lähenema ja nüüd ma enam ei mõlguta mõtteid vaid anna Teedule teada, et see pesu jääb nüüd siia masinasse ja me hakkame haigla poole minema, valud on tihti ja ikka väga valusad. Näen muidugi välja nagu mingi rääbakas, suvaliste dresside ja jopega, ka pead ei jõudnud enam pesta, tänaval saan enne autosse istumist veel ühe valuhoo üle elada.

Ca kell 14.45 jõuame ITK-sse, kus ma vastuvõtus näen ainsana välja selline, et reaalselt sünnitama hakkan, sama arvab ka registratuuri töötaja ning küsib veel valveämmaemandalt, et kas too hakkab mind üldse üle vaatama, et näha ju on, et mul päris valud 😀
Ämmaemand siiski otsustab, et vaatab kiirelt mu üle kuniks Teet täidab vajalikud paberid. Suur on mu üllatus, kui ÄE teatab emakakaela avatust kontrollides, et avanemine on juba 6cm, seega enam ei lähe kaua. Ta rõhutab veel, et korralikult hingaksin ja saadab meid sünnitusosakonna poole teele. Jõuame 3. korrusele ja mis selgub? – KÕIK sünnitustoad on hõivatud! Õnneks siiski üks on juba koristamisjärgus ja selle ukse taha me ootama läheme, mina päris häälekalt valutades ja Teet mind püüdlikult toetades.

Kella kolmest oleme sünnitustoas, tuba on tore – vanniga ja puha, aga kahjuks ei saaks mul olla rohkem ükskõik 😀 Ainus viis kuidas olla suudan on valude ülehingamine seistes ja oma põlvedele toetades, valude vahel jõuan vaevu voodiveerel istuda. Ämmaemand jätab meid tuppa valutama ja annab teada, et tuleb mõne aja pärast ja siis teeme ka KTG, et näha, kuidas JJ end tunneb ja kui tugevad mul valud on. Ma saan aru, et KTG on vajalik ja ma ei kahtle selles, aga tõsi on ka see, et seal valutades on see juhtmete küljes olek päris ebamugav ja kuna mu liikumine segab korralike andmete saamist, siis palub ÄE mul nüüd 15min voodis pikali olla, et saaks adekvaatsemalt JJ südant jälgida. See aeg on paras õudus, aga kuidagi saame sellega hakkama. Lõpuks tulevad ka veed ära (püha jumal, kui see oleks kodus juhtunud, siis ma oleks vist küll ehmatanud). Teet läks ÄE-d kutsuma, kes vaid imestas, et asjad juba nii kaugel on.

Pärast KTG-d soovitab ÄE, et ehk tahaksin veidi liikuda ja näiteks duši alla minna, olen nõus, aga Teet jõuab vaevu vee parajaks timmida, kui läbi valuhoo teatan, et sinna vee alla ma siiski minna ei taha, tahaks hoopis wc-sse. Nii me siis vahvasti seal tillukeses vannitoas Teeduga oleme, ma potil valutamas ja Teet mu kätt hoidmas ning järsku tunnen tahtmist pressida (no iseenesest pole tegemist kõige tavatuma tundega potil olles, aga seekord on nagu vähe teisiti). Teet läheb taas ÄE-d kutsuma, kes taas imestab, et asjad nii kaugel on omadega.

ÄE suunab mind voodile, kus kontrollib emakakaela avatust ja tõepoolest ongi praktiliselt täisavatus ja see pressimise tunne, mida tundsin täiesti adekvaatne. Kell hakkas saama pool viis ja ÄE teatas, et nüüd pole beebi enam kaugel 🙂 Ja, et kui ikka tunnen vajadust pressida, siis pressigu, aga kui suudan, siis võin mõne pressi ka üle hingata. Olgu siinkohal öeldud, et mingit pressi ülehingamist ma küll ei suutnud, kui ikka tunne peale tuli, siis surusin kaasa (ja olgu öeldud, et selle metsiku pressimise käigus väljus nii mõndagi, aga see kõik on normaalne ja täiesti suva sel hetkel, lisaks on ÄE-d väga profid ja kiired igast asjade koristamisel).
Ja siis ma muudkui pressisin, ÄE oli iga kord nii julgustav, et no pressigu ma ikka kõvasti ja, et kohe-kohe on beebi ka kohal ja et pea ju juba paistab. AGA, nii lihtsalt see siiski ei läinud, JJ liikus küll iga pressiga edasi, aga kui see üle läks, siis nihkus ta jälle tagasi – mis tähendas, et mul tuleb kõvemini pressida. ÄE soovitas ka asendi vahetust proovida, kuid küllili ei tundnud Jens end hästi ja kükakil ei olnud mul väga hea – üle jäi ikka see ainus asend, mida ma arvasin, et ma kindlasti ei soovi – olla sellili voodil. Olin seal pool istukil ja nii tundus, et suudan isegi kuidagi olla. Vahepeal ÄE soovitas veel järile minna, aga sinna me enam ei jõudnud, sest nüüd oli beebi juba tõesti lähedal sündimisele.

Kuna oli näha, et see minu seest väljumine on beebile suht kitsas ja ta ka nö tagasi liikus, siis kutsus ÄE appi ka arsti – nüüd hakkas tuba juba rahvarohkeks minema (vaikselt hiilis kohale ka sanitar, kes sünnituse lõppedes mind puhastas ja seal puhtaid linu jms tõi, ka tema ootas, et no nüüd kohe-kohe läheb asjaks). Arst ja ÄE, nähes, et mingit presside ülehingajat minust pole, soovitasid, et tehku ma täpselt nii nagu mu keha ütleb ja kui tuleb press, siis pressigu ma ikka täiega, veel soovitasid nad, et võtku ma oma jalgadest kinni ja surugu neid enda poole, et nii peaks ka beebil rohkem ruumi olema. Kahjuks olid mu käed aga nagu süldist ja mingit hoidmist ma ei suutnud – õnneks oli ühel pool mind Teet, kes ühe jala enda hoolde võttis ja see kohale hiilinud sanitar lõi ka käed külge ja tuli aitas teist jalga hoida.
Nüüd tuli taas press ja kogu see rahvas, kes mu jalgevahele oli kogunenud ergutas täiehooga, et nüüd pressi-pressi-PRESSSSSIIIII. Ja kuigi mu usk nende sõnadesse, et kohe-kohe on beebi käes, hakkas kaduma, mõtlesin, et saaks see ometi läbi ja tõesti pressisin kõigest jõust ning hetk hiljem oli väike JJ sündinud, 4. jaanuaril kell 17.25. JJ pandi hetkeks mu kõhule, Teet lõikas läbi nabanööri, kuid kõik polnud veel päris roosiline.
Nimelt oli järelvetes näha mekooniumi (beebikaka), mis tähendas, et ka JJ-l läks lõpus juba päris raskeks ja nüüd oli kohale kutsutud ka lastearst, kes Jensu üle vaatas. Õnneks oli kõik hästi ja apgari hinne 8/9.

Ma ei suutnud ära imestada, et kuidas me nii ilusa lapse oleme teinud ja õnn oli ikka suur. JJ anti Teedu kätte, mina väljutasin platsenta ja algas ÄE töö mind kokku õmmelda, sest olin saanud väikse rebendi emakale ning ka lahklihalõike. See õmblemise osa oli päris naljakas, ajasime seal kõik toredasti juttu ja muljetasime ja siis samal ajal ÄE õmbles mu jalgevahet, tundus, et tööd tegi ta põhjalikult, kuna sellele kulus julgelt üle poole tunni. Lõpuks sai see tehtud ja sain JJ esimeseks imetamiseks oma rinnale.
Sünnitus oli läbi ja meie elu suurim seiklus algamas.

Mõned mõtted nüüd tagasi vaadates…
… meil läks tegelikult väga hästi ja tõesti kiirelt, kuid selle kiiruse hinnaks olidki rebend ja lahklihalõige, samas ma ei kujuta väga ka ette kuidas ma seda kõike aeglustada oleks suutnud.
… kui ma kodus valutasin, siis hoolimata sellest, et olin rasedana kindel, et mina küll epiduraali ei taha, hakkas mõte sinna liikuma (saaks ainult sellest valust puhkust).
… hoolimata mu salajasest epiduraali mõttest, oli sünnitus hoopis täiesti valuvaigisti vaba, isegi ämmaemand imestas, et ma isegi ei maininud midagi ega küsinud midagi (no ei tekkinud hetke :D)
Teet oli super, ta tahtis nii väga aidata, aga suurim abi oli see, et ta seal olemas oli (ps ma kartsin, et võin ta seal korralikult läbi sõimata vms, aga ainus asi, mis ma ütlesin oli siis, kui ta aitas mul hingata, et “palun ära hinga mulle näkku!” 😀 )
… täiesti super oli ka see, et nii kaua kodus olime, siin oli olemine ikka palju mõnusam ja tunne hea rahulik. Haiglasse jõudes ei pidanud seal enam kaua kannatama.
kas ma teeksin seda uuesti? Samal ajal kui ÄE mind kokku õmbles ütlesin Teedule, et JJ jääb ainsaks lapseks ja seltsiks võime koeri võtta ja raha kalliste rataste peale kulutada. Hetkel (3 päeva pärast sünnitust) olen jätkuvalt samal arvamusel.

Meie peretoast paistis ka me kodu

Meie peretoast paistis ka me kodu

Jens

JJ

Mõned lillelised õnnitlused, mis väärivad mäletamist :)

Mõned lillelised õnnitlused, mis väärivad mäletamist 🙂

Issi ja Jens

Issi ja JJ

Jens Järvsalu esimesed hetked kodus.

JJ esimesed hetked kodus.

 

Haiglakoti sisu

Kuna ma juba ühel äreval õhtul hakkasin oma närvide rahustuseks haiglasse mineku kotti kokku panema, siis olen seda nüüd järgemööda täiendanud. Sest no ametliku tähtajani on täpselt 2 kuud, aga Jens võib ju tahta ka näiteks hoopis jõuludeks saabuda, nii et igal juhul on hea, kui saab vajadusel koti kaasa krabada ja ei pea siin vajalikke asju mööda kodu taga otsima. Suurem osa koti sisust ongi koos ja ootab oma järge kotis, mis Jensu toas riiulis õiget aega ootab ja siis on veel mõned üksikud asjad, mis tuleks osta ja asjad, mis on igapäevaselt kasutusel ja tuleb vannitoast õigel hetkel kotti pista (no ei tundu mõistlik hakata endale ainult haiglasse minekuks eraldi näokreemi või kammi ostma).

Koti sisu on kokku pandud vastavalt soovitustele – nii perekoolist kui ka juba sünnitanud sõbrannaldelt.

Hetkel kotis:

  • 3 T-särki – head suured särgid, mida kasutada sünnitusel, et seal päris paljana ringi lippama ei peaks ja samas pole nied kahju pärast ka ära visata.
  • 1 sporditopp – juhuks kui peaksin tahtma, midagi rohkem liibuvamat ja kui peaksin vanni osas ümber mõtlema, siis ka seal võib see ülaosana seljas olla.
  • aluspesu – H&M-ist 3 paari aluspükse, millest hiljem samuti kahju pole
  • ühekordne aluspesu – pärast sünnitust, saab sidet vahetades minema visata
  • plätud – paljajalu nagu olla ei tahaks koguaeg ja kui asi peaks igasugu vedelikeni jõudma, siis on plätud praktilisemad kui sussid, sest neid hea kerge loputada.
  • soojad sokid – juhuks kui peaks hakkama väga külm (mõnel nii olnud pärast sünnitust)
  • rinnapadjad – kui piim saabub, siis ei tahaks, et kõik riided sellega kohe koos oleks.
  • Sünnitusjärgsed sidemed + paar tavalist sidet – ekstra suured
  • vannilina – pärast on hea oma linasse kuivatada
  • hambahari + pasta –  perekoolis soovitas ÄE, et ka pikema sünnituse vahepeal võib olla hea hambaid pesta, saab vähe värskema tunde 🙂
  • dušigeel – pärast hea oma harjumuspärast geeli kasutada
  • šampoon – loodusšampoon, mis mulle sobib
  • taskurätid – iial ei tea, millal võib vaja minna
  • Niisked salvrätid – sama, mis eelmine punkt
  • Rasedusega seotud dokumendid + rasedakaart!!!
  • Jensu esimesed riided – ideaalis siis siidi/villa body, siidi/villa püksid, siidimüts + villane tuukrimüts. Üleriided – õhema kombe + talvekombe panen turvahälli valmis, neid läheb nii kui nii alles koju minekuks vaja ja saab koos turvahälliga haiglasse tuua.

haiglakoti sisu

Kotti on vaja veel panna:

  • rahakott koos ID-kaardiga
  • telefoni laadija – et saaks ikka pärast teavitada maailma Jensu saabumisest 🙂
  • joogipudel – võtan oma väikse Hello Kitty spordipudeli, mida Teet saab siis veega täita
  • müslibatoonid – kui sünnitus kisub pikaks, siis saab söögist natuke jõudu juurde või kui sünnitan keset ööd ja hommikusöögini veel palju aega, siis hea midagi põske pista.
  • huulepalsam – sellest suurest hingamisest ja pingutamisest lähevad huuled hirmus kuivaks
  • näokreem – ilma selleta ma ei saa
  • kehakreem – ilma selleta ma ei saa
  • näopuhastusvaht – ilma selleta ma ei saa
  • kamm – millalgi oleks ehk tore juukseid kammida, pärast sünnitust näiteks
  • õhemad dressipüksid – perepalatis on suht suva kui ka ainult aluspesus ringi käiksin, aga juhuks kui pean ruumipuudusel olema ühispalatis või vaja koridori peal midagi asjatada, siis oleks ehk pükstega mugavam, samuti kui keegi peaks külastama meid 🙂
  • Imetamistopid – mis me muud seal ikka teeme, kui Jensut söödame, teeks seda siis mugavalt
  • õhem hommikumantel – vaja osta, sobiv näiteks H&M-is, seal ringkäigul sai selgeks, et palatid on megasoojad ja väga sooja hommikumantliga seal olla ei kannata, samas võiks midagi sellist olla, mida on hea mõnus kiiruga selga visata pesu peale.
  • minu koju tuleku riided –  selle komplekti panen valmis, et oleks mugavad riided, mida peale sünnitust hõlbus selga panna ja mis talvisema ilmaga arvestaks – ja ma ei taha ka, et Teet peaks mulle ise mingeid suvalisi riideid kodust otsima minema.
  • imetamisrinnahoidjad – tegelikult olemas juba, aga hetkel siis tavaliste rinnahoidjatena kasutuses, et oma partiid kuskile ära mahutada, võib-olla tuleb muidugi veel paari kuu jooksul suuremad soetada.
  • Pole veel otsustanud, aga võib-olla keedan olemasoleva luti ka veel läbi ja pistan kotti kaasa

Lisaks tuleb pakkida ka teine, aga oluliselt väiksem kott, kuhu Teet võiks siis endale vajalikud riided/asjad panna – mõned särgid, dressid, plätud, vannilina, hambahari.