Ja siia ilma saabus Jasmin

Ma mäletan, kuidas kolmanda lapse sünniloo alguses ütlesin, et need lood lähevad aina lühemaks, pean seda ka sel korral tõdema.

Eks kõige huvitavam on muidugi see, kas me haiglasse jõudsime – selle alla tunnise aja jooksul, ei, ei jõudnud.

Ma ei mäleta teiste laste ootuse ajast nii palju ja tihti neid nö harjutusvalusid, mis mind Jasminiga raseduse lõpus nii sagedasti külastasid – need panid mind ka oletama, et ehk ta ikka oma tähtajast varem tuleb. Meil oli juba olnud öid, kus isegi Teet oli mõelnud, et kas enam magama minna tasubki, aga siiani polnud siiski asjaks läinud ja igat sellist kahtlast ööd saime hommikuks meenutada ikkagi beebiga kõhus.

Täpselt tähtajal ei olnud ka keegi mu lastest varem sündinud, nii et seegi variant tundus kuidagi ebatõenäoline (vaikselt mõtlesin, et äkki siis hoopis 13.09 või et tulebki see esilekutsumine 16.09 ka ära kogeda lõpuks). Igatahes ei olnud mul vähimatki plaani sünnitama hakata, seda enam, et just sel ööl pidi mul ema reisile minema ja teda nt laste juurde kutsuda poleks saanud (Jasmini sünnist saingi teda teavitada kui ta samal ajal pagasit ära andis 😅).

Ja kui pühapäeva öösel jälle mind need tuttavad kerged ebamugavad hetked külastasid, siis ma… lihtsalt magasin edasi, sest ma reaalselt olin juba harjunud, et korraks on kehva olla ja siis läheb uuesti normaalseks. Ehk siis tagasi vaadates, ma lihtsalt sõna otseses mõttes magasin mingi osa sünnitusest maha, teadmata, et see on sünnitus 😂🤷‍♀️

Nii kestiski see nn päris sünnitus alla tunni ja enne presse sain äkki paar päriselt korralikku valu üldse – veel enne seda oli lihtsalt veidi pinget kõhus ja siis endalegi üllatuseks pomisedes, et “ma ei tea, mida ma tahan?!” olin juba käpuli maas ja saabus teadmine, et beebi ongi tegelt kohe varsti meiega. Erinevalt eelmistest kordadest ei tulnud veed enne presse, mis tavaliselt olid mu jaoks indikatsiooniks, et peale seda pressid algavad ja tuleb igal juhul paigale jääda, seega lihtsalt eelnevale tuginedes oleks nagu ka lootust olnud, et ehk lähebki veel aega ja jõuab minna kuhu vaja, sest ma üldiselt kuni pressideni olen üsna adekvaatne 🙈

Mu plaanitud haigla ämmaemand oli alles meie poole teel, et koos siit haiglasse minna sünnitama (sest Teet pidi jääma suurte lastega koju). Aga üks hetk ei teinudki ma enam muud kui kuulasin keha, hingasin ja madala ja müriseva häälega kaasa aidates lasin oma kehal beebi välja aidata. Ilmselt see, et ma peaaegu, et üldse nö jõuga ei pressinud andis tulemuseks ka null rebendit nagu hiljem läbivaatusel selgus.

Kui sünnitust sel korral plaanides võttis korra ikka silmanurga märjaks mõte, et Teet nüüd viienda lapse sünni juures ilmselt ei olegi, siis selles osas tegi meie väike preili oma otsused ise ja ma üldse ei hakka salgama, et mul oli hea meel, et just Teet sel hetkel meie kõrval oli.

Ühesõnaga, kui meie Jasmin oli saabunud, siis muidugi ei olnud meil sel korral sellist mõnusat ja hubast kodus oma voodisse kerra tõmbamist vaid algas uus vaatus haiglasse minekuga. Kuna platsenta oli jätkuvalt sees ja beebi nabanööriga ühendatud, siis ei olnudki muud kui pakkida ta tekkide sisse (mis mul olid ettenägeliku tekihulluna kõik valmis pandud – ehk kehtib moto, tekke pole kunagi liiga palju 😅), endale ka miskit ümber ja peale ning omal jalal siis selle pambuga lifti ja ämmaemanda autosse, et sünnituse viimane faas haiglas lõpuni viia. Kuna mul enesetunne oli ok ja lapsega ka tundus kõik hästi ning transport oli olemas, siis kiirabi kutsumine tundus lihtsalt lisa ooteaeg ja seda enam tegema ei hakanudki. Koju jäämine polnud ka paraku ju sel korral valikutes.

Veel hetk enne uksest väljumist ärkasid Jasmini kõige suurem ja kõige väiksem vend, kes meid tervitasid ja teele saatsid. Suur vend oli ikka emme madalat mürinat kuulnud ja uurima tulnud, et mis täpsemalt toimumas on 😅 Teised kaks kuulsid õe sünnist alles hommikul kuid teatava umbusuga kuniks avastati, et oot tõesti, emmet polegi kodus.

Haiglas saime siis üle vaadatud, platsenta väljutatud ja Jasmin mõõdetud kaalutud – tulemuseks 3654g ja 49cm – väiksem kui kaks tema venda ja veidi suurem kui üks vend ja õde ehk siis täitsa keskmine 🥰

Loomulikult selgus, et maja on sünnitajaid täis ja ainuke koht, kuhu meid panna on intensiivi ühispalat. Naljaka kokkusattumusena saime täpselt sama koha, kus samal põhjusel 4 aastat tagasi Joniga olin, suht deja vu.

“Tänu” gestatsioonidiabeedile ei olnud meil lootuski pühapäeval koju saada ja kindel oli, et vähemalt ühe öö peame haiglas olema, aga tõenäolisemalt isegi kaks. Seega ootasime Jasminiga mõne peretoa või ema ja lapse toa vabanemist, sest ega me sinna intensiivi jääda poleks ka saanud. Õnneks poolest päevast vedaski ja saime peretuppa ümber kolida – täieliku üllatusena tuppa nr 13 🫢 Tegi see toa number tuju nii heaks, kuigi korra oli mul väike murdumise hetk ka kui Jasminiga seal siis kahekesi istusime ja ma koduste peale mõtlesin, vägisi kippusid pisarad silma suurest igatsusest.

Hea uudis oli aga see, et kõik veresuhkru näidud olid Jasminil korras nagu ka kõik muu. Ühtpidi ju mega hea ja teistpidi tundus seda jamam see niisama haiglas passimine, aga okei, kehvemal juhul oleks võind näidud paigast olla ja ta abi vajada ja seda otseselt ette ju ei näe.

Elasime siis omas mullis selle esimese õhtu ja öö ning ega ma kurta ei saa, üksi beebiga seal peretoas oli vähemalt ruumi hingata ja toimetada. Enesetunne oli mul juba päeval selline, et raske uskuda, et alles öösel sai sünnitatud ja no jumal tänatud, sest siis oli ka beebiga üksi olek ilusti tehtav (võrdlusena, et peale esimest sünnitust olin ka ühe öö üksi ja veel ühispalatis ja siis oli phmt surm silme ees, sest niii halb ja nõrk oli olla).

Öö möödus päris rahulikult, beebi magas mul kaisus ja panin igaksjuhuks isegi omale äratused, et talle 1.5h tagant süüa anda, aga neid poleks vaja olnud, sest ta nõudis ise ka piisava tihedusega rinnale.

Esmaspäeva hommik tervitas meid päikesega ja hoolimata tihedast öisest toitmisest oli enesetunne mul päris värske. Peale hommikusi toimetusi tõi ämmaemanda külastus ka uue lootuse – kuna Jasminil kõik näidud olid tiptop ja me väga koju tahtsime, siis jäi jutt, et otsuse teeb lastearst peale ülevaatust. Pöidlad peos jäime seda ootama, sest tundus ikka väga jama seal veel üks päev ja öö niisama tiksuda.

Ja kuigi alguses ei julgenud isegi loota seda varasemat koju saamist, siis meil vedas ja arst otsustas meid koju lubada. Kiirelt kõne Teedule, et ta meile järgi tuleks ja pakkisin veel kiiremini meie asjad kokku.

Paremat päeva koju saabumiseks oleks olnud raske valida, selle septembri kohta nii soe ja päikseline, oluliselt mõnusam kui 5-plusskraadiga hommik, mil haiglasse siit olime läinud.

Kodus ootasime siis õde ja vendasid lasteaiast-koolist, neile oli see hea üllatus, et emme ja väike õde on vahepeal koju saabunud. Terve õhtu imetleti ja arutleti oma uue kaaslase üle ja mulle tundub, et südamed on siin kõigil armastust täis.

Oeh Jasmin, nii nii tore, et sa just meie juurde tulid, arvestades sinu saabumist, siis ma arvan, et meid ootavad ees meie kambale kohased kõige paremad ühised seiklused 💖

10 thoughts on “Ja siia ilma saabus Jasmin

  1. Kuidas ikka mõni nii möödaminnes saab sünnitada🤣
    Ega mul endalgi midagi väga hullu ei ole olnud,lihtsalt iga kord korra ikka enne lõpuspurti tunne olnud, et suren 🙂
    Aga teile päikest päevadesse

    Liked by 1 person

  2. Mul on olnud ka korra au kogeda sellist sünnitust, et ise ei teadnud ka, et nüüd laps sünnibki. Mina olin tol hetkel esilekutsumisega haiglas aga ootasin ja ootasin ka neid tugevaid valusid, mis esimesest sünnitusest meeles olid. Mees oli veel suurema lapsega külas kui ta koju saatsin, et täna ei juhtu küll midagi. Mul oli vähe ebamugav olek, selline imelik, iiveldas ja nagu nr 2 häda.
    Mees läks ära, mina mõtlesin dušši alla minna. Riided seljast sain, siis tulid juba pressid ja tita oli 10min hiljem sündinud. Millal veed tulid, ei tea.

    Liked by 1 person

  3. Supersuured õnnesoovid!💗Armas pisipreili, imeilusa nimega!
    Ma ka magasin enamuse oma kolmandast sünnitusest maha. Päris mugav oli.😄Mõtlen, et järsku see ongi nii, et kui on juba mitu last järjest sünnitatud, siis on suurem tõenäosus, et kestad ei lähe nii kergesti katki ja veed ei tule enne sündi ära. Huvitav oleks teada statistikat, et mitmendad lapsed sünnivad pigem “õnnesärgis”?

    Liked by 1 person

    • Ilmselt tegureid seal rohkem, mida ei oska vb arvestada. Nt erinevus teistega oli ka platsenta asetus eesseinas vs kõigi teistega tagaseinas – no idea, kas see võiks mõjutada, aga teistest erinev see oli.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s