cambrils park resort | Life at lucky 13

Hehe, puhkus on nii mõnus, et ei tulnud sellest jooksvalt kursis hoidmisest suurt midagi välja. Seda postitust kirjutama hakates on mõtted juba vaikselt asjade pakkimise juures ja homme asume tagasiteele koju. Aga tehtud on siin nii mõndagi ja sellest siis kohe lähemalt räägingi.

2. nädal
Teise nädalaga saabus ikka tõsine suvi siia, kui esimesel nädala oli pigem Eesti suve taoline ilm, siis nüüd tuli päris leitsak ka kohale, kraadid stabiilselt +25 mõnel päeval +27-29C. Lapsed on selle ilma isegi hästi vastu pidanud, aga päevauned on palavaga siiski lühemad kui muidu, nii juhtuski, et tavalise ühe pika lõunaune asemel teevad mõlemad lapsed pigem kaks lühemat uinakut. Mõtlen vaid, et jumal tänatud, et meie kärul on lamavas asendis need suured õhutusavad ja õhk pääseb liikuma, muul juhul oleks nad kärus nagu saunas.

Ühel trennivabal päeval võtsime ette käigu Tarragonasse, läksime bussiga puhtalt seepärast, et see sõit sinna on hästi ilus, mööda kaldajoont praktiliselt (samas on bussisõit oluliselt pikem kui oleks rongiga käik). Tarragonas lõunatasime, pisut shoppasime ja põhiliselt lihtsalt kondasime linnas ringi, eriti just nö vanalinnas, amfiteatri kohal vaateid nautides. Käimata jäi seal vaateplatvormi juures kohvikus, aga midagi peab jääma ju järgmiseks korraks ka.

Lõunapaus Tarragonas

Bändiproov ja lõunauinak 2in1

Järgmisel puhkepäeval läksime kohe hommikul Barcelonasse, kuhu siit viib 1,5h pikkune rongisõit. Minnes oli rong selline, et kärud tuli kokku panna ja kuidagi end oma tavaariga istmetesse mahutada, etteruttvalt olgu öeldud, et tagasi tulime aga sellise rongiga, kus lapsed said sõidu ajal kärus olla ja polnud nii kitsas (umbes nagu meie Elroni rongid).
Barcelonasse jõudes magasime sõprdega jutuhoos oma peatuse maha, tahtsime esialgu maha minna Barcelona Sants rongijaamas, aga lõpuks läksime hoopis Estacio Francas, korraks oli tunne, et appi, kus me oleme – kuhu sattusime, aga väike pilk kaardile andis teada, et oleme oma sihtkoha mõttes isegi paremas kohas kui algselt plaanitud Sants. Nii ei pidanudki metrooga jändama ja Sagrada Familia juurde lihtsalt jalutasime. Kuna meie olime sees seal käinud, siis ootasime mu venda SF kõrval pargis aega parajaks tehes ning edasi võtsime suuna La Rambla poole. Jalutuskäigu ajal sai taaskord üle vaadatud kõik teel olnud vaatamisväärsused ja lisaks ikka shopatud ka 😀
La Rambla rahvasummas leidsime mõned vabad pingid, kus tegime käigu pealt pikniku ning võtsime suuna Kolumbus monumendi poole, sest sel korral oli plaan, et poisid käivad seal üleval ära. Mul ei ole kõrgustega just parimad suhted ja seepärast sobis hästi, et jäin magavate lastega sinna alla ootama. Veidral kombel ei ole see üldse väga reklaamitud võimalus, et sinna monumendi otsa saab ka üles minna ja seda lausa liftiga. Kui mujal oli sel päeval rahvast kui murdu (kaasa aitas ka see, et oli reede ja samal nädalvahetusel oli Barcelonas F1 etapp), siis seal polnud mitte mingit järjekorda ja Teet ning mu vend olid seal tipus vaid koos veel ühe inimesega 😀 aga no seda parem ja rahulikum – nii et, kes plaanib Barcelonasse minna, võtke see plaani, sest vaated olid super olnud.
Sealt samast avanes vaade ka uuesti Estacio Franga rongijaamale ja otsustasime, et alustame ka kojusõitu siis sealt ning ei hakka sinna Sants jaama suurde saginasse üldse minema. Sedasi õnnestus meil ka terve päev nii liigelda, et metrood ei kasutanudki. Rongijaamas oli vaid mõni üksik inimene, aega oli parajalt, et kohvikus kohvid teha ja siis tagasi Cambrilsi minna.

20170512_173858

Vaade La Ramblale

3. nädal
Õudne, ükskõik kui kaua reisil ka ei oleks, siis viimane nädal sisuliselt jookseb käest.
Rohkem me sel korral ringi käimisele ei panustanud ja tegelesime pesuehtsa lebotamisega, põnnid tutvusid basseinidega, kus selgus, et Jenni on jätkuvalt väike veeloom ja oleks võinud vabalt sinna jäädagi. JJ basseinide suhtes nii sooje tundeid üles ei ole näidanud ja tema lemmik on ikka siin asuv suur mänguväljak, kus ta kiirelt endale mõne sõbra leiab, kellega koos lõputult liugu lasta ja kiikuda. Ühel õhtul ta konkreetselt ka püherdas liivakastis ja kui ma ütlen püherdas, siis see ei ole kunstiline liialdus 😀 😀 Põnev on näha kui julgeks JJ siin on saanud, vabalt tahab ise uitama minna ja mänguplatsil ei pea ka sugugi kätt hoidma – pigem lehvitab, et noh minge te suured tehke omi asju. Seda kõike on väga tore näha, arvestades, et puhkuse ajal pidime tegema ka otsuse lasteaeda mineku osas – sellest sügisest saab ka temast lasteaialaps.

Nii palju siiski veel siin uudistasime, et külastasime Cambrils Park Resorti kõrval asuvat Sanguli Salou Camping&Resorti (need on tegelikult ühe ja sama halduse all, aga siis veidi erineva suunitlusega). Kui eelmisel aastal siin olime, siis alles ehitati Sanguli uut osa, mis nüüdseks valmis ja Aafrika stiilis tehtud. Kui Cambrils Park on ehk veidi selline luksuslikum, siis Sanguli on pigem lihtne koht, kus puhkuse ajaks oma nö staap teha – on sealgi restorane, pood ning mitu erinvat basseini, aga majutus on sellistes erinevates kämpingu majades – mida on siis päris palju kogu hiiglasliku maa-ala peale, erilisema majutuse huvilistele on seal Aafrika osas põnevad telk-majad. Soovitan neid kodulehtedelt vaadata, et mis kellelegi paremini sobib-meeldib, meile on Cambrils Park südamelähedasem.

Sangulit külastamas – lapsekandmine rokib!

Uuuhh…. ja nüüd peame pakkima hakkama, kohtumiseni juba kodus!

Nende tüüpidega reisile – iga kell!

Mõtlesin, et teen sel korral reisilt jooksvaid postitusi selmet pärast üritada kõik toimunu ühte monstrum sissekandesse mahutada. Seega, alustame esimese reisinädala ülevaatest, kuidas kohale saime ja mis meid siin ees ootas.

Ütleme nii, et Eesti ei tahtnud meid minna lasta või õigemini siis Eesti ilm, mis otsustas meie lennu päevaks korraldada aprillikuus lumetormi, mille tõttu lend viibis ja mis pani meid hetkeks juba muretsema, et kas oma jätkulennule ikka jõuame. Õnneks ilmataat ikka halastas meie peale ja minema me saime ning Frankfurdis oodanud lennule, mis meid Barcelonasse tõi, jõudsime ka – lihtsalt planeeritud 2.5h ootamise asemel oli meil kahe lennu vahel napp 1h, mis samas oli väga piisav wc pausiks ja kergeks sirutamiseks.

Oma käru lasime Tallinna lennujaamas ära kiletada, kui check-in järjekorras ootasime – tegelikult oli meil CI tehtud kodus juba, aga pidime oma jalgrattad jms pagasi seal ikka ära andma, seepärast ka ootamine. Käru läks koos meie ratastega suuremõõtmelise pagasi ära andmise kohta (Tallinnas on see 9 ja 10 check in laua vahel).
Lennujaamades liikusime kandekottidega – Jenni jaoks on mul kaasas meie Ergobaby ja JJ jaoks ostsin veel vahetult enne reisi Liliputi kandekoti, millele on külge pandud toddler e. väikelapse pikendused, et see ka temale piisavalt tuge pakuks ja rippu teda seal kuidagi ei jätaks. Tegelikult minnes JJ-ga me kotti ei kasutanudki, kuna pidime lennujaamades nii vähe kõndima ja pigem tahtsime, et ta liikuda saaks.

Lennud läksid üle ootuste kenasti, mõlemad lapsed magasid, sõid, mängisid ja kohal me olimegi – heaks ideeks osutusid kleepsuraamatud, mida JJ-le päev enne reisi lausa 3tk ostsin.
Barcelonasse saabusime veidi enne kaheksat õhtul ja seal ootas meid tellitud transfeer. Trasfeeri kasuks otsustasime seepärast, et siin igapäevaselt meil autot vaja pole ja seega ei näinud mõtet auto rendil, eriti kuna meie rataste transpordi kohvrid on nii piisavalt suured, et oleks nõudnud suht suurt autot ka.
Nii laadisime oma kraami ja endid minibussi ja sõit Cambrilsi poole võis alata. Ilm tegi muidugi teel olles tunde kohe kodusemaks, sest hakkas sadama, õnneks küll vaid tibutades.

Oma peatuspaika Cambrils Park Resorti jõudsime veidi enne kella kümmet õhtul, väljas oli pime, üsna jahe ja eks oli ka väsimus peal juba kõigil. Saime kiirelt oma bungalosse ja enne und tegime veel esimese õhtusöögi tellitud pitsadega. Esimene öö oli ikka päris külm, kliimaseadme saime küll tööle, kuid nii soojaks kui oleks tahtnud, see esimene öö ei kütnud, samas tekke oli piisavalt ja otseselt häda midagi ei olnud.

Järgmised kaks päeva sedasime end sisse, Teet ja mu vend alustasid rattatreeningutega ja mina siis taasavastasin lastega meie resorti. Kõik oli ilus ja tore, kuniks tulin lastega jalutamast ja otsustasin veidi põrandaid puhastada ning kui meie kohvri maast tõstsin avastasin päris korraliku hulga sipelgaid sealt. Okei, kiirelt korraldati meie tuppa puhastus ja tõrjuti äädikaga, aga mul jäi sellest veie paha tunne sisse ja hakkasin kaaluma majutuse vahetust.
Eelmine aasta elasime samas resortis, aga apartmentides, sel korral tundus hea mõte bungalot proovida, et oleks nagu oma mõnus majake, aga tegelikult lastega ei olnud see bungalo ikka parim valik. Maas külmad kivipõrandad ei kutsunud Jennit sinna roomama panema, paljajalu ei tahtnud ka JJ-d sinna peale lasta ja no kui lõpuks siis see sipelgate intsident ka oli, otsustasingi, et uurin, kas saan meid ümber kolida.

VEDAS – kogu kompleksi peale oli 1!!!! vaba apartment meie puhkuse ajaks ja selle me siis võtsime. Pakkisime jälle kõik oma tavaari kokku ja kolisime uude “koju”. Saime siin max 10 minutit olla, kui laes asuvast konditsioneeri avast hakkas vett tilkuma, siis nirisema ja lõpuks põhimõtteliselt juba sadas toas 😀 Ütleme nii, et oli küll tunne, et nüüd sattusime vihma käest räästa alla – sõna otseses mõttes.
Aga okei, kutsusime vastavad töötajad vaatama ja kui nägid seda vett siin toas, siis hakati kibekiirelt tegutsema – selgus, et ülemisel korrusel oli miski kraan katki ja kui see korda sai lõppes ka “vihmasadu”. Meie apartment tehti kuivaks ja nüüd võis siis lõpuks puhkus muretumal toonil jätkuda.
Õhtul olime kõik ühel nõul et see majutuse vahetus oli olnud õige mõte ja on meile kõigile mugavam ja mõnusam. Boonusena eelmainitud plussidele on apartmendis ka nõudepesumasin, mis meie jõuguga igati abiks on. (kes ikka tahab kõigi mugavustega majutust, soovitan just see apartment valida).

Õnneks on muus osas puhkus täitsa puhkuse moodi, päevitame ja rullime murul (seda viimast siis põhiliselt teevad JJ ja Jenni), käime palju jalutamas ning veedame aega mänguplatsil. Ujuma pole veel läinud, aga kuna homseks lubab +25 kraadi ja Teedul on puhkepäev trennist, siis ma arvan, et tuleb ka esimene suplus.

Kärust ka veidi – kuigi JJ siin tublit kõnnib ja vahepeal on mul kandekotiga seljas, siis une ajal on meie Baby Jogger City Mini Double end igati õigustanud, ka eile linnas käies oli hea, et said mõlemad lapsed mõnusalt seal sees olla ja ringi vaadata. Kokkupandult mahtus ilusti taksosse ja üldse pole mahtumisega mingeid probleeme olnud – ka apartmendi uksest saame probleemideta sisse sõita.

Juhhei ja kirjutan varsti jälle!