Kolme lapsega Hispaanias

Üle poole meie kolmenädalasest reisist kolme lapsega on nüüd möödas, aeg läheb puhates küll topelt kiirusega vist ning see on ka põhjus, miks alla kolme või no vähemalt alla kahe nädala ma sellist perereisi ei hakkaks vist üldse plaani võtmagi. Umbes pool esimesest nädalast kulus lastel sisse elamiseks ja uue rütmi leidmiseks, sealt edasi on olnud mõnus.

Päris algusest alustades, tulime siia kahe lennuga, millest esimene läks vara-vara hommikul, seega ärkasime praktiliselt öösel ja uni jäi poolikuks. Samas selle esimese lennu pidasid lapsed vapralt vastu, sõid, mängisid ja natuke veiderdasid, aga ei midagi hullu, Jon sai isegi korraks silma kinni. Kahe lennu vahel olime ca 2.5h Frankfurdi lennujaamas, kus sai sada korda pissil käidud ja veidi söödud ning liigutud, sellele järgnes lend Barcelonasse, mille õhkutõus veidi viibis aga millest ei lapsed ega mina end häirida ei lasknud, nii et me jäime magama enne kui lennuk õhku sai, lapsed magasidki kuni maandumiseni välja – enam ideaalsemat varianti oleks olnud raske ette kujutada.

Barcelonasse jõudes oli mul meile ette tellitud transfeer, et saaksime võimalikult kiirelt ja mugavalt oma majutusse, kuhu sõit kulges täpselt tunni. Aga üsna hästi toimib ka avalik buss, mis otse lennujaamast siia kanti sõidab.

Juba kolmandat korda naasesime Cambrils Park Resorti, sest siin on lastega peredel lihtsalt nii nii mugav ja mõnus olla. Hetkel ei otsi ma reisist teravaid elamusi või metsikuid seiklusi, pigem tahaks et kõik oleks võimalikult stressivaba ja seda siin saab.

Elame kahe magamistoa (millel kummalgi oma vannituba) ja elutuba-köögi ning suuure rõduga apartmendis – kõik mugavused alates nõudepesumasinast lõpetades Disney channeliga on siin olemas. Mänguväljakuni on paar sammu, lähima basseinini paar sammu rohkem – MEGA.

Võrreldes paari aasta taguse käiguga on suurim muutus just laste vanus ja sellega kaasnev asjalikkus, tol korral bassein just lemmik kohaks ei saanud, sel korral hakkab juba hommikul jutt pihta, et kuhu basseini täna minek on. Lobistavad ja sulistavad seal mõnuga.

Jon on muidugi väike, suvalt kuskile sulistama tema ikka ei lähe, aga õnneks õde-vend teda ka meelsasti lõbustavad ja reisisellina on talle raske midagi ette heita, sööb ja magab nagu miška, enamasti tuju hea ning silmad säramas. Vaid maasikate suhtes tundub ta tundlik olema nagu minagi ja neist peame me mõlemad siin loobuma. Sööb Jon nagu mitme lapse eest, ma ei kujuta ette, et mis tal see kaalutõus võib olla kui koju jõuame ning kaaluda saame, tundub ta küll siin kõvasti kasvanud olevat.

Ringi liigume jala ning ühistranspordiga, sest ühendused on siin head ning näiteks rendiautol pole siiani mõtet näinud, ei viitsiks eriti hetkel lastega mingeid poole päevaseid autos istumise retki teha ka ning muud asjad saame ka ilma aetud. Laste jaoks on kaasas kandevahendid, mis end tuhandega õigustanud on, sest jalad on väsinud ka kõige tublimatel kõndijatel siiski ning seljas kandes pole pidanud kellegi väsimuse pärast midagi tegemata jätma.

Reisikäruga oli meil üldse paras hullumaja puhvet. Mul oli ammu ostetud selleks Mountain Buggy Mini, päev enne reisi oli see kotti pakitud ning Teet pidi selle koos oma jalgrattaga juba lennujaama äragi viima, aga siis tekkis võimalus osta hoopis Uppababy Cruz, mis oli mul juba pikka aega hingel olnud, ning millel oli hetkel mu jaoks oluline lisaboonus – selle istet saab panna ka näoga lükkaja suunas. Natuke jebimist, Teedu veenmist, et ta saaks ja viitsiks veel kuskile käru järele minna ning nii see Uppababy meiega kaasa tuligi. Täna võime mõlemad kinnitada, et valik oli lihtsalt super – iste mugav, pakikorv hiiiiiglaslik ning hädapärast mahutab ka kaks last ära 😀 Käru on jäik, aga väga stabiilne, materjalid mõnusad ning minu silmale ka ilus vaadata (ja mu jaoks peab käru ikka ilus ka olema).

Järele jäänud ajaga tahaks mõned käigud siiski ette võtta, näiteks Parc Samà, mis vist meenutab sellist botaanikaaia ja loomapargi vahepealset asja ning kaalumisel on ka Portaventura lõbustuspark koos veepargi ning Ferrarilandiga – ma ühtpidi tahaks minna, sest lapsed peaks seal saama mitmeid asju kasutada, samas teistpidi on nad siiski veel üsna väiksed ning paljude asjadega nad seal sõita ei saaks ning see võib jällegi tuju veidi alla viia (ja kas see ka rahaliselt mõistlik on). Mõtleme ja otsustame selle ilmselt jooksvalt. Mingit sundi kuskile minna ei ole ja see teeb sellise kulgemise ekstra mõnusaks, sest lõpuks ongi ju eesmärk ikkagi puhata ja mängida 😀

Ah jaa, veel üks asi, Joniga kasutame ka reisil riidest mähkmeid – kuna pesumasinat pole, siis käsipesu jaoks mõistlik variant oli kaasa pakkida mähkmekatted ja hunnik marlisid ja kuiva tunde jaoks fliislappe. Eks väike hirm ikka oli, et kuidas see asi siin välja mängib ning kujuneb ja äkki on see kõik lihtsalt liiga tüütu, aga ausalt, käsi südamel – väga lebo on. Marlid ja katted kuivavad soojas kiirelt, nende pesemine on lihtne ning lapsel ka hea keemiavaba olemine siin soojas. Tõesti, kel see mõte on aga pole julgenud, siis soovitan. Ja seda enam soovitan riidekaid kodus pesumasina mugavusega kasutada, see ju lausa lust ja lillepidu.

Mul on kaasas selgelt liiga palju katteid jms, aga kuna mahtumisega probleemi polnud, siis said kaasa kõik lemmikumad katted 😂🙈

Kui kellelgi on küsimusi meie reisi osas, siis andke märku või kui on soov, et millestki lähemalt räägiksin, siis saab seda ka.

Ees ootab reis kolme lapsega

Veel paar kuud tagasi aeg venis, lugesin päevi ja ei suutnud ära oodata, et millal see kevadpuhkus üks kord juba saabub. Märkamatult on aga aeg siiski ära tiksunud ja mõne päeva pärast end reisile sätimegi. Kõik koos, esimest korda kolme lapsega, meie armas Hispaania ootab meid.

Ma olen alati see, kellel on kaasa pakitava kraami listid mingi kuu varem juba kirjas ja suure tõenäosusega isegi proovi pakkimine tehtud. Antud hetkel aga on nii, et ega ma päris täpselt ei teagi, et mis ma kaasa võtan, millal pakin, kas kõik mahub ja kas lõpuks kõik vajalik kaasa saab. Samas elu kolme lapsega veidi õpetab ka, õpetab adapteeruma ja lahendusi leidma ja nii ei olegi sa enam turvalistes kuid üsnagi piiravates nimekirjades kinni, vaatad tihti asju ka jooksvalt. Ma hakkasin tegelikult laste riietele listi ka tegema, aga see tundus lõputu ja parema plaanina tundus lihtsalt vaadata, et mis kohvrisse mahub, sest tahaks võimalikult väheste kohvritega hakkama saada.

Aga ma ei hakka seda pakkimist nüüd reisi eelõhtusse ka kõige täiega jätma, sest lend on meil vara-vara hommikul ja mul on ses osas plaan, et kõik asjad peavad magama minnes olema ukse juures valmis, ärgates põhimõtteliselt vaid riided selga ja minek.

Mõtlen nii, et alates tänasest tõstan nii mööda minnes, mis sahtlist, mis pesurestilt nii laste kui enda riietest miskit kõrvale nö pakkimise hunnikusse ja kui päriselt pakkimiseks läheb, siis teen lõplikud otsused, et mis kaasa saab. Asjad, mida pakin nimekirja järgi on ravimid (mida usaldan erinevates olukordades toetudes kogemusele ning mida ma häda korral ei taha kuskil öösel otsima hakata) ning muud sellised hügieenitarbed.
Riidest mähkmetele teen ka listi, et teaksin, mis kaasa said ja mis koju tagasi peavad jõudma.

Mida ma siis tean hetkel, et kaasa pakime?

No näiteks on kindel, et kaasa saab käru ja selleks on Mountain Buggy Mini, valituks osutus oma alla 8kg kaaluga (sest elame reisil teisel korrusel) ning et vajadusel saab ükskõik kes me lastest seal jalga puhata, sest kandevõimet on sel pisikesel 20kg. Rattad ka hea suurusega, et saaks hakkama vajadusel kehvemal pinnasel kuskil munakividel vanalinnas, mida ilmselt ikka ette võib tulla.
Kahe lapse käru sel korral ei võta, sest JJ ja Jenni on üsna meelsad kõndijad, meil on lisaks kaasas ka kõigi jaoks kandevahend ning kärus saabki olla see laps kelle jaoks see hetkel kõige vajalikum on.
Lennujaamades kasutame kandekotte ning käru plaanime ära anda check in’i tehes, selleks, et oleks suurem tõenäosus see sihtkohas kasutuskõlblikuna kätte saada, pakin käru transpordi kotti, mis mul varasemast juba siin olemas oli.

Teedu jalgratas on ka kindel, sest kolme nädala jooksul saab ta siis eelmisest suvest suht pausil olnud hobiga jälle tegeleda.

Riidest mähkmete osas on täpsed valikud veel lahtised, aga ilmselt ca 5 katet ja 15 sisu, millest paljud marlid ja ülejäänud ka käsitsi lihtsalt pestavad. Plaan on määrdunud mähe kohe ära pesta ja kuivama panna, et saaks jälle kiirelt uuesti kasutusse. Kui tekib variant, et ei jõua siiski vajalik kogud kuivada nii kiirelt kui vaja või kui tundub problemaatiline kuskil käies mustade mähkmete kaasa tassimine (sest me ei kasuta rendiautot) või lihtsalt on vaja “day off” võtta, siis selleks tarbeks on kaasas ka Grovia ühekordsed sisud. Ööseks vist võtan Pop In mähkmed öö sisudega, vaatame, kas õnnestub kasutada.

Kandevahenditega on mõtteid, aga need päris kindlad ei ole  – ilmselt JJ-le Kinderpack Preschooler, Jennile tema lemmik Tula toddler ning universaalseks kasutamiseks üks suurus 6 lina. Joni tarbeks ilmselt ka üks Tula ning veel mõtlen, et kas lennujaamade jaoks jääb Tula või oleks mugavam Oscha Cairis, mis sisuliselt nagu ruutlina.

Ja lastele siis mitu paari lühikesi riideid ja mõned pikad, sest õhtul võib ikkagi olla selline pikkade käiste ilm, mere ääres ka kindlasti tuulisem. UV kaitsega riides, millega rannas, basseini ääres olla ja muidugi päikesekreem.

Ja siis nipet-näpet veel, mütsid, jalanõud, joogipudelid mänguasjad, ipad ja Osmo. pean veel jõudma mõned kleepsuraamatud osta ja ehk mõned nuputamise vms tegevusega raamatud ka – kel soovitusi, laske tulla!

img_3035

Lapsed igal hommikul küsivad, et kas täna lähme reisile 😀 

 

 

Lastega reisil: meelelahutus lennukis

Ühes ettevalmistuste postituses ma mainisin, et JJ-le võtan lennukisse veega värvimise raamatu ja ipadi, päev enne lendu tuli mul aga mõte, et peaks natuke veel asju kaasa pakkima ja see otsus osutus igati õigeks.

Lennukis me selle veega värvimiseni ei jõudnudki, samas koha peal ta sellega mängis küll ja oli hea, et kaasa sai.
Lennukis osutusid hitiks hoopis kleepsuraamatud, mille järgi ma päev enne reisi siis Teedu otse töölt veel saatsin. Tegin küll Apollo veebipoes mingi valiku, aga poes Teet kõiki neid ei leidnud ja tegi seal ise omakorda valiku – nii sai kaasa 3 päris erinevat raamatukest. Kõik olid natuke rohkema tegevusega kui ainult kleepsude suvaline kleepimine ja see oli JJ vanuses lapsele täitsa hea, sest hoidis tähelepanu ja huvi kauem. Ühes raamatus tuli vastavalt ette antud piltidele kleepida lehele õiged asjad, teises tuli piltide järgi ise samasugused kokku kleepida – lisaks siis kujundite õppimise osa ning kolmas oli lisaks kleepimisele ka värvimise raamat (me pliiatsid unustasime maha, seega värvima sai JJ alles Hispaanias kohal olles).

Kui oli näha, et huvi raamatu vastu hakkas kaduma, siis andsin lihtsalt järgmise kätte ja oli jälle rahu majas.
Minnes kulus pool lennu aega JJ-l ka magamiseks nii, et tegevusi oli ka selle võrra vähem.

Tagasi lendudele olid mul kaasas samad raamatud, aga lisaks ostsin siis Hispaaniast mõned niisama kleepimise raamatud – Miki Hiir on tal suur hitt, nii et sellega oli ka tegevust üsna pikalt. Aga kuna uni sel korral väga tulla ei tahtnud, siis oli vaja ka tegevusi rohkem. Nii olid nüüd kaasas ka väiksed mudelautod ja järgemööda andsin talle kotist väikseid loomafiguure.  Need olid uued ja põnevad ja kitsastes oludes mängimiseks ideaalsed.
Boonusena olid nii autod kui loomad head asjad ka Jennile uudistamiseks anda, sest ka tema tahtis tegevust ja ilmselgelt kleepsude jms asjade jaoks on ta veel liiga väike.

Kui minnes ei pidanud me ipadi isegi kotist välja võtma, siis tagasiteel leidis ka see rakendust. Aeg oli viimasel lennul hiline ja muud asjad enam tähelepanu ei köitnud. Ipadis on JJ jaoks meil mitu erinevat mängu, Miki Hiire mängumaja äpp, Põrsas Peppa joonistamise äpp ja paar sellist tema vanusele sobilikku nuputamise äppi, kus on erinevad mängud nagu memo, pusled, nn nupupusled jms.

Tean, et on peresid, kus nutiseadmeid ei lubata lastele ka reisil (või just reisil ei lubata), aga tunnistan, et minu meelest on need täiesti okeikad abivahendid ja ma ei pea õigeks nui neljaks kuskil kitsas lennukis meeleheitlikult “perega aega veeta” ja lapsi kuidagi moodi lõbustada. Ütlen ausalt… et selles osas on mul suva ja kui see aitab lennu paremini ja meeldivamalt kõigi jaoks mööda saata, siis las mängib – küll aga võiks mängud ja tegevused siis eakohased olla ja selleks ma ka need mängud talle varem valmis sinna tõmbasin. Ühtlasi, on ipadis näiteks tal 10 puslet, mida ma ilmselgelt ei hakkaks ju lennukisse päris puslena kaasa vedama, nii et see lahendus mu meelest mõistlik (Lufthansa puslesid ta muidugi lennukis endale sai, aga need olid õnneks koti sees ja jõudsid kõigi tükkidega ka koju).

Põgusalt söögist-joogist ka. Joogiks ostsime lennujaamast vett kaasa ja kui see oli JJ-l otsas, siis lihtsalt küsisime lennukis juurde. Näksimiseks olid mõned küpsised, tuubikad ja lennuki võileivad. Jenni mingit muud einet peale rinnapiima lennukis ei võtnud 😀

Ma soovitangi asju kaasa pakkida mõõdukalt, kindlasti võiks olla midagi uut ja samas ka midagi lapsele tuttavat, et ühtpidi oleks uus ja huvitav, teistpidi tuttav ja turvaline.
Ja vanematel soovitan kaasa pakkida omale rahulik meel, siis on kõigil toredam.

IMG_6466

Lapsekandmine: mugav viis reisil liikumiseks

Kes mind vähegi teab, teab ka, et olen ikka olnud läbi ja lõhki käruinimene, pole siiani ühelgi reisil ei kandekotti ega kandelina kasutanud ja puudust neist tundnud. Sel korral, kahe lapsega reisides, said kaasa ka 2 kandekotti – jah lausa !2!

Esialgu oli mõte, et võtan rohkem Jenni tarbeks kaasa kas meie roosa Yaro lina või Ergobaby koti, kott tundus alguses mõistlikum, et vajadusel ka JJ selga sellega panna, aga tegelikult sai mõni aeg enne reisi selgeks, et Ergobaby kott on JJ-le väike.
Kuidas väike? – kaalu poolest oleks tal seal kotis ok veel mitu aastat olla (Ergobaby organic mudelil piirang 20kg), aga vot pikkus on see, mis koti tema jaoks väikseks teeb. Nüüd, kus ta on ca 88-90cm pikk, ei jagu Ergobaby kangast tal nii, et see toetaks teda ühe põlve alt teise põlve alla – tulemuseks on see rippuv asend, mis kohe kindlasti lapsele hea ei ole.
Ok, siis oli mõte, et võtame ikka lina kaasa, kuna seda saab siduda täpselt lapse järgi ja olenemata kasvust. Selle plaaniga ma juba olingi arvestanud kui vahetult enne reisi silmasin müügikuulutust Liliputi kandekotile. Mille poolest siis see kott näiteks Ergobabyst erineb? Liliputi kott on tavasuuruses EB kotiga sama suur, aga, kaasas on ka väikelapsega kasutamiseks mõledud istmepikendused, mis koti külge panduna teevad selle koti põhja siis laiemaks ning pakub toestust jälle põlve alt põlve alla.
Tegelikult on olemas ka teisi kotte, mis ongi mõeldud “toddler” ehk väikelapse suurusele (selleks ajaks kui need standard kotid väikseks jäävad, mida beebiga kasutasid), meie oleme proovinud ka näiteks Tula Toddler kotti, mis oli super mõnus (oleks hea meelega ka selle reisile võtnud, aga meie soovitud mustrit ei olnud kohe saada – Tula mustrid on kottidel muidugi imelised!). Tula puhul ongi siis kotte kahte eri suurust, sinna suuremasse toddler kotti ei saa panna last, kes on lühem kui 81cm (pigem peaks sellest ka paar cm pikem olema) ja kaalub vähem kui 11-12kg (väiksema lapse jaoks on see kott lihtsalt liiga suur ja ta ei saa seal sees mugavalt ega õigesti olla), toddler koti kaalupiirang on lausa 27kg 😀

Aga tagasi siis meie reisile tulnud kandekottide juurde. Nüüd, kus JJ-l oli ka kott olemas, otsustasime, et Jennile võtame Ergobaby ja lina jääb koju (tegelt oleks võinud kaasa võtta, paar korda oleks eelistanud seal “kodus” lina kasutada).
Kui varasemalt oleme alati käruga lennukini läinud, siis nüüd andsime käru kohe check-inis koos muu pagasiga ära (kiletasime selle lennnujaamas ära ka kaitseks). Meie seisukohast oli see otsus õige – mugavam oli liikuda kandekottidega kui et mässata kahe lapse ja käruga lennukiuksel. Kuna minnes meil lend ka hilines ja ümberistumiseks Frankfurdis jäi napilt aega, siis olime veel eriti õnnelikud, et seal käru meile “piduriks” kaasas polnud. Ka tagasi tulles, kui kahe lennu vaheline ooteaeg oli ca 3h, oli kottidega väga okei liikuda ja “kaks kätt taskus” lennukile kõndida.
Ja kuigi ma ei lähe kindlasti reisile mõtetega, et “äkki midagi juhtub”, siis päris ausalt tundsin end lennujaamas lapsi kandes turvalisemalt kui neid kärus hoides – mõeldes sellele, et paanika puhkedes oleks lapsed mul küljes ja igasugune tegutsemine kiirem võrreldes nende kärust välja võtmisele kuluva ajaga. Nõme, et sellistele asjadele tänasel päeval mõtlen ja eks see on suures osas ülemuretsemine, aga samas… reaalsus on meil just selline nagu ta on.

Reisi jooksul päris iga päev neid kandekotte vaja ei läinud, aga peaaegu üle päeva küll. Kiire jalutskäik hommikuste croissantide järele oli palju lõbusam, kui JJ sai mul seljas olla või õhtune tiir resordis pärast vihmasadu, kui käru lompide sisse ei tahtnud viia või kui Tarragonas JJ ei tahtnud pärast uinakut ei kärus olla ega kõndida, aga issi seljas olla sobis ja eks neid vajadusi ja olukordi oli tegelikult päris mitmeid. Sellist tunnet, et asjatult sai need kandekotid kaasa võetud, ei tekkinud kohe kindlasti.
Kokkurullitult mahtusid need probeemideta käru alla korvi, kui oli plaanis selline käik, kus polnud kindel kumma lapse jaoks võib kotti vaja  minna ja kahte ei tahtnud kaasa võtta, siis haarasin Liliputi koti, sest sellel sai Jenniga kasutamiseks need pikendused eemaldada ja nii oli see mõlema lapse jaoks universaalne.

Arvestades, et soojakraade oli meil seal üsna korralikult, peab mainima, et palav kumbagi kotti kasutades ei hakanud ja lapsed seal sees ei higistanud, aga muidugi ei pand ma neile ka üleliigseid riideid selga, piisas pluusist/bodyst/pükstest.
Sel päeval kui Sanguli resorti külastasime, sai proovitud ka varianti, et kandsin korraga mõlemat last. Jenni oli kõhul oma Ergobabyga ja JJ Liliputiga seljas – olin ikka päris üllatunud, et see “koorem” nii mugav kanda oli, samas muidugi loogiline, sest oma raskustega nad mõjusid kumbki oma poolel tasakaalustavalt ja see selle kandmise nö kergeks tegigi. Lapsed olid muidugi maru rahul, sest nad on ju nagu sukk ja saabas ja oli nii tore koos emme “süles” olla. Ma ei tea, kas ma väga pikalt viitsiks neid nii kanda, aga vajadusel saab nii ilusti hakkama küll ja midagi keerulist ei ole.

Mõned soovitused, kui reisil plaan last/lapsi kanda:
– hea kui olete kasutatava kandmisvahendiga juba kodus tuttav – nii laps kui kandja, nii ei ole lisaks uue koha uudsusele vaja tegeleda ka uue asja tundma õppimisega
– kuigi kiusatus mingi odava kandekoti ostmiseks võib enne reisi olla suur (et no äkki ei kasutagi), siis valik langeta ikka koti omaduste järgi – et laps oleks ergonoomiliselt seal sees (toestus põlve alt põlve alla, seljapaneel kotil pehme ja lapse järgi kuju võttev) ning, et kandjal ka mugav oleks. Häid kotte saab ka laenutada 😉
– võta see hetk ja last selga pannes seadista kott korralikult teie mõlema järgi – st pinguta vajalikud rihmad, vaata, et kott oleks piisavalt kõrgel, laps mugavalt seal sees – nii on kindlam, et ei lapsel ega kandjal ei hakka ebamugav.
– jälgi, et nii kõhul kui seljas kandes oleks päikselise ilmaga laps piisavalt päikese eest kaitstud – laia äärega müts, jalgadele päikesekreemi jms. Jahedama ilmaga hoia lapse jalad soojas!!
– kasuta lapsele meelelahutuseks näiteks nn imetamiskeed või mõnd koti külge kinnitatavat mänguasja, millega ta saaks kandmise ajal veidi mängida
– ära kanna last nägu välja poole – lisaks sellele, et see on halb lapse seljale (ka neis muidu ergonoomilistes kottides, mis sellist funktsiooni pakuvad) on see lapse jaoks väga väga väsitav, kui niigi võõras kohas ja olukorras on kogu see “infomüra” talle siginas saginas otse näkku,  oma pilku puhata pole nii kusagil ja ema-isa rahustavat nägu ka ei näe. Hiljem võib sul õhtuks olla üleväsinud ja jonnine laps. Uudishimuliku lapse puhul on hea variant last seljas kanda – nii tegin ma ka Jenniga kui nägin, et ta tahtis rohkem ringi vaadata.

IMG_6192

pildi tegemiseks polnud mütse peas, muidu ikka olid 😉 

FullSizeRender-26

IMG_6006

IMG_5958

Tundub, et ruumi oleks meil ka kolmandale lapsele 😀 😀

IMG_6268

Barcelona lennujaamas

2. ja 3. nädal reisil – Barcelona, Tarragona, esimene ujumine, +27C

Hehe, puhkus on nii mõnus, et ei tulnud sellest jooksvalt kursis hoidmisest suurt midagi välja. Seda postitust kirjutama hakates on mõtted juba vaikselt asjade pakkimise juures ja homme asume tagasiteele koju. Aga tehtud on siin nii mõndagi ja sellest siis kohe lähemalt räägingi.

2. nädal
Teise nädalaga saabus ikka tõsine suvi siia, kui esimesel nädala oli pigem Eesti suve taoline ilm, siis nüüd tuli päris leitsak ka kohale, kraadid stabiilselt +25 mõnel päeval +27-29C. Lapsed on selle ilma isegi hästi vastu pidanud, aga päevauned on palavaga siiski lühemad kui muidu, nii juhtuski, et tavalise ühe pika lõunaune asemel teevad mõlemad lapsed pigem kaks lühemat uinakut. Mõtlen vaid, et jumal tänatud, et meie kärul on lamavas asendis need suured õhutusavad ja õhk pääseb liikuma, muul juhul oleks nad kärus nagu saunas.

Ühel trennivabal päeval võtsime ette käigu Tarragonasse, läksime bussiga puhtalt seepärast, et see sõit sinna on hästi ilus, mööda kaldajoont praktiliselt (samas on bussisõit oluliselt pikem kui oleks rongiga käik). Tarragonas lõunatasime, pisut shoppasime ja põhiliselt lihtsalt kondasime linnas ringi, eriti just nö vanalinnas, amfiteatri kohal vaateid nautides. Käimata jäi seal vaateplatvormi juures kohvikus, aga midagi peab jääma ju järgmiseks korraks ka.

IMG_6016

Lõunapaus Tarragonas

IMG_6023

Bändiproov ja lõunauinak 2in1

Järgmisel puhkepäeval läksime kohe hommikul Barcelonasse, kuhu siit viib 1,5h pikkune rongisõit. Minnes oli rong selline, et kärud tuli kokku panna ja kuidagi end oma tavaariga istmetesse mahutada, etteruttvalt olgu öeldud, et tagasi tulime aga sellise rongiga, kus lapsed said sõidu ajal kärus olla ja polnud nii kitsas (umbes nagu meie Elroni rongid).
Barcelonasse jõudes magasime sõprdega jutuhoos oma peatuse maha, tahtsime esialgu maha minna Barcelona Sants rongijaamas, aga lõpuks läksime hoopis Estacio Francas, korraks oli tunne, et appi, kus me oleme – kuhu sattusime, aga väike pilk kaardile andis teada, et oleme oma sihtkoha mõttes isegi paremas kohas kui algselt plaanitud Sants. Nii ei pidanudki metrooga jändama ja Sagrada Familia juurde lihtsalt jalutasime. Kuna meie olime sees seal käinud, siis ootasime mu venda SF kõrval pargis aega parajaks tehes ning edasi võtsime suuna La Rambla poole. Jalutuskäigu ajal sai taaskord üle vaadatud kõik teel olnud vaatamisväärsused ja lisaks ikka shopatud ka 😀
La Rambla rahvasummas leidsime mõned vabad pingid, kus tegime käigu pealt pikniku ning võtsime suuna Kolumbus monumendi poole, sest sel korral oli plaan, et poisid käivad seal üleval ära. Mul ei ole kõrgustega just parimad suhted ja seepärast sobis hästi, et jäin magavate lastega sinna alla ootama. Veidral kombel ei ole see üldse väga reklaamitud võimalus, et sinna monumendi otsa saab ka üles minna ja seda lausa liftiga. Kui mujal oli sel päeval rahvast kui murdu (kaasa aitas ka see, et oli reede ja samal nädalvahetusel oli Barcelonas F1 etapp), siis seal polnud mitte mingit järjekorda ja Teet ning mu vend olid seal tipus vaid koos veel ühe inimesega 😀 aga no seda parem ja rahulikum – nii et, kes plaanib Barcelonasse minna, võtke see plaani, sest vaated olid super olnud.
Sealt samast avanes vaade ka uuesti Estacio Franga rongijaamale ja otsustasime, et alustame ka kojusõitu siis sealt ning ei hakka sinna Sants jaama suurde saginasse üldse minema. Sedasi õnnestus meil ka terve päev nii liigelda, et metrood ei kasutanudki. Rongijaamas oli vaid mõni üksik inimene, aega oli parajalt, et kohvikus kohvid teha ja siis tagasi Cambrilsi minna.

IMG_6104

DSC_1536

20170512_173858

20170512_174206

Vaade La Ramblale

3. nädal
Õudne, ükskõik kui kaua reisil ka ei oleks, siis viimane nädal sisuliselt jookseb käest.
Rohkem me sel korral ringi käimisele ei panustanud ja tegelesime pesuehtsa lebotamisega, põnnid tutvusid basseinidega, kus selgus, et Jenni on jätkuvalt väike veeloom ja oleks võinud vabalt sinna jäädagi. JJ basseinide suhtes nii sooje tundeid üles ei ole näidanud ja tema lemmik on ikka siin asuv suur mänguväljak, kus ta kiirelt endale mõne sõbra leiab, kellega koos lõputult liugu lasta ja kiikuda. Ühel õhtul ta konkreetselt ka püherdas liivakastis ja kui ma ütlen püherdas, siis see ei ole kunstiline liialdus 😀 😀 Põnev on näha kui julgeks JJ siin on saanud, vabalt tahab ise uitama minna ja mänguplatsil ei pea ka sugugi kätt hoidma – pigem lehvitab, et noh minge te suured tehke omi asju. Seda kõike on väga tore näha, arvestades, et puhkuse ajal pidime tegema ka otsuse lasteaeda mineku osas – sellest sügisest saab ka temast lasteaialaps.

IMG_5997IMG_6168IMG_6129

Nii palju siiski veel siin uudistasime, et külastasime Cambrils Park Resorti kõrval asuvat Sanguli Salou Camping&Resorti (need on tegelikult ühe ja sama halduse all, aga siis veidi erineva suunitlusega). Kui eelmisel aastal siin olime, siis alles ehitati Sanguli uut osa, mis nüüdseks valmis ja Aafrika stiilis tehtud. Kui Cambrils Park on ehk veidi selline luksuslikum, siis Sanguli on pigem lihtne koht, kus puhkuse ajaks oma nö staap teha – on sealgi restorane, pood ning mitu erinvat basseini, aga majutus on sellistes erinevates kämpingu majades – mida on siis päris palju kogu hiiglasliku maa-ala peale, erilisema majutuse huvilistele on seal Aafrika osas põnevad telk-majad.  Soovitan neid kodulehtedelt vaadata, et mis kellelegi paremini sobib-meeldib, meile on Cambrils Park südamelähedasem.

IMG_6192

Sangulit külastamas – lapsekandmine rokib! 

Uuuhh…. ja nüüd peame pakkima hakkama, kohtumiseni juba kodus!

DSC_1566

Nende tüüpidega reisile – iga kell! 

Esimene nädal reisil – lumetorm, kolimine, päike

Mõtlesin, et teen sel korral reisilt jooksvaid postitusi selmet pärast üritada kõik toimunu ühte monstrum sissekandesse mahutada. Seega, alustame esimese reisinädala ülevaatest, kuidas kohale saime ja mis meid siin ees ootas.

Ütleme nii, et Eesti ei tahtnud meid minna lasta või õigemini siis Eesti ilm, mis otsustas meie lennu päevaks korraldada aprillikuus lumetormi, mille tõttu lend viibis ja mis pani meid hetkeks juba muretsema, et kas oma jätkulennule ikka jõuame. Õnneks ilmataat ikka halastas meie peale ja minema me saime ning Frankfurdis oodanud lennule, mis meid Barcelonasse tõi, jõudsime ka – lihtsalt planeeritud 2.5h ootamise asemel oli meil kahe lennu vahel napp 1h, mis samas oli väga piisav wc pausiks ja kergeks sirutamiseks.

Oma käru lasime Tallinna lennujaamas ära kiletada, kui check-in järjekorras ootasime – tegelikult oli meil CI tehtud kodus juba, aga pidime oma jalgrattad jms pagasi seal ikka ära andma, seepärast ka ootamine. Käru läks koos meie ratastega suuremõõtmelise pagasi ära andmise kohta (Tallinnas on see 9 ja 10 check in laua vahel).
Lennujaamades liikusime kandekottidega – Jenni jaoks on mul kaasas meie Ergobaby ja JJ jaoks ostsin veel vahetult enne reisi Liliputi kandekoti, millele on külge pandud toddler e. väikelapse pikendused, et see ka temale piisavalt tuge pakuks ja rippu teda seal kuidagi ei jätaks. Tegelikult minnes JJ-ga me kotti ei kasutanudki, kuna pidime lennujaamades nii vähe kõndima ja pigem tahtsime, et ta liikuda saaks.

Lennud läksid üle ootuste kenasti, mõlemad lapsed magasid, sõid, mängisid ja kohal me olimegi – heaks ideeks osutusid kleepsuraamatud, mida JJ-le päev enne reisi lausa 3tk ostsin.
Barcelonasse saabusime veidi enne kaheksat õhtul ja seal ootas meid tellitud transfeer. Trasfeeri kasuks otsustasime seepärast, et siin igapäevaselt meil autot vaja pole ja seega ei näinud mõtet auto rendil, eriti kuna meie rataste transpordi kohvrid on nii piisavalt suured, et oleks nõudnud suht suurt autot ka.
Nii laadisime oma kraami ja endid minibussi ja sõit Cambrilsi poole võis alata. Ilm tegi muidugi teel olles tunde kohe kodusemaks, sest hakkas sadama, õnneks küll vaid tibutades.

Oma peatuspaika Cambrils Park Resorti jõudsime veidi enne kella kümmet õhtul, väljas oli pime, üsna jahe ja eks oli ka väsimus peal juba kõigil. Saime kiirelt oma bungalosse ja enne und tegime veel esimese õhtusöögi tellitud pitsadega. Esimene öö oli ikka päris külm, kliimaseadme saime küll tööle, kuid nii soojaks kui oleks tahtnud, see esimene öö ei kütnud, samas tekke oli piisavalt ja otseselt häda midagi ei olnud.

Järgmised kaks päeva sedasime end sisse, Teet ja mu vend alustasid rattatreeningutega ja mina siis taasavastasin lastega meie resorti. Kõik oli ilus ja tore, kuniks tulin lastega jalutamast ja otsustasin veidi põrandaid puhastada ning kui meie kohvri maast tõstsin avastasin päris korraliku hulga sipelgaid sealt. Okei, kiirelt korraldati meie tuppa puhastus ja tõrjuti äädikaga, aga mul jäi sellest veie paha tunne sisse ja hakkasin kaaluma majutuse vahetust.
Eelmine aasta elasime samas resortis, aga apartmentides, sel korral tundus hea mõte bungalot proovida, et oleks nagu oma mõnus majake, aga tegelikult lastega ei olnud see bungalo ikka parim valik. Maas külmad kivipõrandad ei kutsunud Jennit sinna roomama panema, paljajalu ei tahtnud ka JJ-d sinna peale lasta ja no kui lõpuks siis see sipelgate intsident ka oli, otsustasingi, et uurin, kas saan meid ümber kolida.

VEDAS – kogu kompleksi peale oli 1!!!! vaba apartment meie puhkuse ajaks ja selle me siis võtsime. Pakkisime jälle kõik oma tavaari kokku ja kolisime uude “koju”. Saime siin max 10 minutit olla, kui laes asuvast konditsioneeri avast hakkas vett tilkuma, siis nirisema ja lõpuks põhimõtteliselt juba sadas toas 😀 Ütleme nii, et oli küll tunne, et nüüd sattusime vihma käest räästa alla – sõna otseses mõttes.
Aga okei, kutsusime vastavad töötajad vaatama ja kui nägid seda vett siin toas, siis hakati kibekiirelt tegutsema – selgus, et ülemisel korrusel oli miski kraan katki ja kui see korda sai lõppes ka “vihmasadu”. Meie apartment tehti kuivaks ja nüüd võis siis lõpuks puhkus muretumal toonil jätkuda.
Õhtul olime kõik ühel nõul et see majutuse vahetus oli olnud õige mõte ja on meile kõigile mugavam ja mõnusam. Boonusena eelmainitud plussidele on apartmendis ka nõudepesumasin, mis meie jõuguga igati abiks on. (kes ikka tahab kõigi mugavustega majutust, soovitan just see apartment valida).

Õnneks on muus osas puhkus täitsa puhkuse moodi, päevitame ja rullime murul (seda  viimast siis põhiliselt teevad JJ ja Jenni), käime palju jalutamas ning veedame aega mänguplatsil.  Ujuma pole veel läinud, aga kuna homseks lubab +25 kraadi ja Teedul on puhkepäev trennist, siis ma arvan, et tuleb ka esimene suplus.

Kärust ka veidi – kuigi JJ siin tublit kõnnib ja vahepeal on mul kandekotiga seljas, siis une ajal on meie Baby Jogger City Mini Double end igati õigustanud, ka eile linnas käies oli hea, et said mõlemad lapsed mõnusalt seal sees olla ja ringi vaadata. Kokkupandult mahtus ilusti taksosse ja üldse pole mahtumisega mingeid probleeme olnud – ka apartmendi uksest saame probleemideta sisse sõita.

Juhhei ja kirjutan varsti jälle!

IMG_5873

Meie reisikraam

IMG_5879

Kiletatud käru

IMG_5904

lennukis

IMG_5910

esimese päeva varahommik

IMG_5958

Tundub, et ruumi oleks meil ka kolmandale lapsele 😀 😀

IMG_5966

Õhtu Cambrilsis

Lastega reisile: hakkame pakkima!

Panen kirja, mis varustuse ma meie lastele, kellest üks on reisil  8-kuune ja teine 2-aastane, kaasa pakin. Oluline on arvestada, et meie nimekiri on mõeldud 3-nädalase reisi jaoks, samas, riideid võtan kaasa nö nädala jagu, meil on pesupesemise võimalus olemas ja seega lähevad need asjad siis lihtsalt pesust uuesti kasutusse. Lisaks toon välja, mis asjad ma pakin meile lennukisse salongi kaasa ning mis riietega lapsed lendudel on.

Alustame Jenni nimekirjast (siin olen arvestanud, et tegu on roomava-käputava beebiga, seega asjad määrduvad igapäevaselt kindlasti)

  • 4 pikkade käistega body
  • 5 lühikeste käistega body
  • 1 maikabody
  • 7 paari retuuse
  • 3 paari lühikesi pükse
  • 3 pikkade käistega kleiti
  • 2 lühikeste käistega kleiti + 1 jumpsuit (eks need kleidid on rohkem kärus kandmiseks nii väiksel)
  • 4 pikkade käistega pluusi (neid on hea õhtul lv body peale panna)
  • 5 paari sokke + 1 paar villaseid sokke siit minnes
  • 3 nn ilasalli
  • 3 peapaela
  • 2 laia äärega päikesemütsi/kübarat + 1 pikema kuklaosaga rannamüts + 1 puuvillane õhuke müts (kasutame kindlasti siit minnes)
  • UV kaitsega lühike rannakombe + UV kaitsega pv pluus (neist kirjutasin siin)
  • voodri ja kapuutsiga kampsun
  • õhuke puuvillane kampsun

Lisaks riietele on temale kaasa vaja ka:

  • 1 õhem puuvillane tekk (mis piisavalt suur, et vajadusel a mitmekordselt kasutada)
  • 7 marlit – imetamiseks ja vajadusel õhukese tekina
  • pakk niiskeid lappe
  • väike pakk nr 3 püksmähkmeid (kuna seda suurust seal ei ole saada, siis pikematel käikudel kasutaksime neid nö oma mähkmeid +kindlasti lennukis)
  • 2 lutti + lutiketti
  • mõned mänguasjad + kaisukas
  • 5 aluslina mähkmevahetuseks
  • 10 lihaga tuubipüreed, 5 ilma lihata püreed (kuna Hispaanias meie eelistustele vastavaid püreesid on väga keeruline leida, siis on mõistlikum mõned ise kaasa võtta, mida sealse kraamiga kombineerida saaks)
  • pakk Holle riisiputru
  • 1 pestav pudipõll
  • päiksekaitsekreem

Ja siis JJ pakkimise nimekiri:

  • 3 pikkade käistega pluusi
  • 5 T-särki
  • 1 lühikeste käistega body (läheb kasutamiseks lennukis, kus mähku ka kasutuses)
  • 4 paari pikki pükse (2 dressid, 1 chinod, 1 linased)
  • 3 paari lühikesi pükse
  • 5 paari aluspükse
  • 4 paari õhukesi sokke
  • pidžaama
  • UV kaitsega lv särk ja ujumispüksid
  • nokamüts+pikema kuklaosaga päikesemüts
  • eest lahti käiv paksem kapuutsiga pusa
  • tossud+crocs sandaalid+crocs kotad (otsustasime, et basseini papusid ei võta siiski, kuna crocse saab paremini ise jalga)

Lisaks riietele on temale vaja kaasa võtta veel:

  • puuvillane tekk (sama nagu Jennilegi)
  • püksmähkmed (arvestusega, et vajalikud vähemalt lendamiseks)
  • lemmikumad mänguasjad
  • lennukisse tuubipüreed + snäkid
  • kaisukas

Mõlema jaoks tuleb siis kaasa kahe lapse jalutuskäru Baby Jogger City Mini Double ja istmepehmendused.
Kuna käru plaanime sel korral kohe check-inis ära anda, siis lennujaamades mugavamalt liikumiseks võtame kaasa kandelina ja kõhukoti. Usun, et tegelikult leiavad need kasutust meil ka kohapeal olles.

kandma

Fjällräven Kanken seljakott, Ergobaby kandekott ja Yaro kandelina

bjcmd

Meie reisikäru: Baby Jogger City Mini Double (ja Bugaboo istmekatted)

Kõik need asjad tulevad kaasa, aga osa nendest pakime siis nii, et need tuleks kindlasti meiega lennuki salongi. Arvestama peame, et meil on 2 lendu (1h25min ja 2h) ja nende vahel ooteaeg ca 2.5h + 1h30min transfeer

Jennile:

  • 1 lv body
  • 1 pv pluus
  • 1 retuusid
  • 1 sokid
  • 1 ilasall
  • 7 mähkut
  • 1 väiksem marli
  • lutt koos lutiketiga + varulutt
  • 1 tuubipüree (kuigi ilmselt on lendude päeval põhitoit rinnapiim) + pudipõll
  • mänguasi

JJ-le

  • 1 pv pluus
  • 1 dressid
  • 1 sokid
  • 4 mähkut
  • 2 tuubipüreed, kamapallid koos snäkitopsiga + 2 ampstükki
  • joogipudel
  • veega värvimise raamat

Ja siis neile lisaks:

  • 2 aluslina mähkmevahetuseks
  • niisked lapid
  • 10 väikest kilekotti (kasutatud mähkmete jaoks, määrdunud riiete jaoks vms)
  • väike desinfitseeriv pihusti
  • pabertaskurätid
  • mulle varu pluus
  • iPad (erinevate JJ-le sobilike mängudega)

k2sipagas2

k2sipagas3

puudu on tuubikad ja 2 ampstükki, varuriided pakendasin eraldi suletavatesse kottidesse (selleks sobivad hästi ka tavalised minigrip kotid)

Põgusalt ka sellest, et mis lastele lendude ajaks selga panna. Kuna JJ-le läheb selleks ajaks ka mähku, siis selga läheb lühikeste käistega body, peale pikkade käistega pluus, püksid, sokid-tossud ning õues liikumiseks paksem pusa ja müts. Jennile läheb pikkade käistega body, pikad retuusid, kaelasall, müts, voodriga kampsun ning sokid ja veidi paksemad sokk-papud. Jennile läheb selga üks kiht vähem, kuna tema on eeldatavasti pidevalt kellegi süles ja see siis soojendab lisaks.

lennukisse

<- JJ & Jenni ->