Hakkasin õppima… imetamisnõustajaks

Saan ka üle pika aja öelda, et “kõik on uus septembrikuus” ja seda siis kooli mineku mõttes. Okei, päris kooli ma ei läinud, kuid end täiendama küll ja seda imetamisnõustamise alal ehk siis alustasin Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu korraldatud imetamisnõustajate baaskoolitusega.

Esimene koolituse sessioon sai eelmisel laupäeval tehtud, olin isegi veidi üllatunud, et kella 10-18ni sel teemal kuulates, arutledes ei hakanud igav vaid oli tegelikult ka huvitav.  Ei saa ju öelda, et mul kogemust poleks valdkonnas – mu kolmest lapsest kolm on kasvanud rinnapiimal ning Jon saab seda siiani, kuid on palju asju, mida ehk teedki, aga ei tea näiteks miks või milleks.

Tegelikult see mu oma imetamiskogemus andis mulle selle tõuke sinna koolitusele minna, ei ole imetamine olnud mu jaoks alati imeline või lihtne, pole isegi alati meeldiv olnud. JJ sünni järel oli kogu see võimalus üldse üsna hapral jääl, iga hetk lõppemas, sest mul ei olnud hea, tore ning ma ei tundnud imetamisest mitte kõige vähematki rõõmu.
Täna tagasi vaadates saan ma aru, et eduka ja õnnestunud imetamissuhte eeldus on tugi ja teadmised, millega emaks saav naine end ümbritseb (või siis ei ümbritse).
Imetamist puudutanud loeng oli perekoolis liialt põgus ning kogu elu keerles enne beebit sünnituse ümber, kuidas, kuna jne.

Mul ei olnud JJ ajal imetamisega alustades silmaga nähtavaid probleeme, aga emotsionaalselt olin ma kehvas kohas, sest see kõik imetamisega seonduv kuidagi ahistas mind nii väga – alates valusatest emaka kokutõmmetest, kehva asendini ning tõenäoliselt siiski mingil määral vale imemisvõtteni.
Õnneks leidsin mina tol korral selle jõu, et jätkata, tänu kindlasti ka Teedule, kes mu esimese hala peale poodi pudeli järgi ei jooksnud ja julgustas siiski jätkama. Mul vedas.

Aga kõigil ei vea, kõik ei leia üksi seda jõudu ja vahel ei ole kõrval ka sellist tuge. Vahel on ka mure hoopis keerukam. Halvemal juhul on naist juba enne sünnitust hirmutatud juttudega “kuidas meie suguvõsa naistel pole piima”  või “kuidas meie pere naised saavad ainult 3 kuud imetada”. Ja siis sünnib beebi, kõik on nii nii uus, sa EI TEA MIDAGI ja pead hakkama selle väikese inimese eest vastutama, esimese ülesandena tal kõht täis hoida ja äkki kõik ei sujugi, äkki sind hakkavad kõik need räägitud perelegendid kummitama, sa kahtled endas, enda võimetes, oled stressis, mõni mööduja oma mõtlematuses ühmab midagi lapse näljas hoidmisest… ja nii ta läheb. See ei ole hea algus, sellest tulevad välja vaid tugevad, aga me kõik ei ole alati tugevad.

Ma läksin imetamisnõustajaks õppima, et ehk olla ühel päeval see tugi kellelegi, kes seda vajab. Et sel hetkel kui kõik need ebakindluse noodid hinges helisevad, saaks ma aidata rahu tuua, kinnitada, et sa suudad ja saad hakkama, aidata leida mure põhjus ja lahendus. Eks ma olen oma sõbrannadele seda niigi öelnud, just oma kogemuse pealt, aga tundsingi, et tahan selle teema omale süvitsi selgeks teha. Et tobedad müüdid ei saaks hoogu juurde, et ma saaks seni ehk oma sisetundel põhinenud mõtteid põhjendada faktidega. Et ma saaks olla see tugi, kellele toetuda, kui seda on vaja. Et mõne teise pere algused ei oleks nii rasked.
Mulle tundub, et palju rohkem emasid oleks saanud edukalt imetada, kui neil oleks olnud vaid rohkem infot ja kui neile poleks rõõmuga jagatud kehva nõu.
Imetamine ei tee kedagi paremaks või halvemaks, aga ei saa salata ka seda, et imetamisel on suur eeldus olla nii ema kui lapse seisukohast parim viis toitmiseks, sest sel on nii palju positiivseid külgi ja omadusi lisaks sellele, et laps saab kõhu täis. Ma tahaksingi omalt poolt teha kõik, et need eeldused saaks realiseeritud ja kõigil, kes seda soovivad, saaks olla edukas imetamissuhe.

Mul on veel pikk tee ees, aga mul on nii hea meel, et selle ette võtsin. Olin mitu korda sellele nõustaja koolitusele mõelnud, aga polnud nagu kunagi õige hetk, nüüd siis oli. Olen super põnevil järgnevate sessioonide ja kodutööde osas ning üldse on kuidagi mõnusalt positiivse emotsiooniga see varasügis alanud… sellise kerge elevusega ees ootava osas.

Mina õpin nüüd, aga teile, kes te vajate tuge täna-homme kohe ja praegu, vaadake SIET kodulehele, seal on olemas imetamisnõustajate kontaktid, kelle saab omale koju ka kutsuda, ärge kartke abi küsida, kasutage võimalust ja vahet ei ole, kas olete oma imetamisteekonna alguses, keskel, lõpus, kui vajad nõu või kedagi adekvaatset sel teemal suhtlema, siis sealt võiks selle inimese leida.

 

img_9267

Mina ja mu väikene Jon, foto: Anneli Leinemann Photography/Liliputi Eesti