Ja nii ootamatult see juhtuski – imetamise lõpetamine

Kogu minu lastekasvatamise filosoofia võib kokku võtta mõttega “go with the flow” ehk siis mine vooluga kaasa, kulge koos lapsega, nii on palju kergem toimetada kui et lõppematult mingeid ebaloomulike soove ja graafikuid rakendada. Nii ka imetamisega.

Erinevatel põhjustel on mu lapsed seni rinda saanud umbes täpselt aastaseks saamiseni ning nüüd Joni imetades olin ma lausa elevil kui see tärmin mööda läks, et kuidas edasi läheb ja on. Siiski muutus seal aasta kandis imetamine vaid öiseks nähtuseks aga korrad varieerusid 1-5x öö jooksul, seega tundus, et rind oli tema jaoks sel hetkel veel päris oluline osa turvatundest ja heaolust. Ja mul ei olnud ka plaanis seda temale kuidagi keelata või vähendada – kui laps tundis, et tal on seda vaja, siis mina olin tema jaoks olemas. Ei pidanud teda asenduseks kätel kussutama või muid asju pakkkuma, sai oma piima lonksud ja magasime kõik edasi.

Rasedaks jäädes oli ikka korra see küsimus, et kas peaksin jätkma, aga teades, et kenasti kulgeva raseduse puhul ei ole selleks mingeid vastunäidustusi otsustasin ikka jätkata, sest see sobis Jonile ja see sobis mulle. Ei olnud ebamugav, valus või muul moel halb.
Võib olla oli isegi pisikene huvi, et kuidas see rasedana imetamine kulgeb, et nüüd imetamisnõustajaks saades oleks ka see kogemus päris enda peal olemas. See sama nõustajaks õppimine tõi mulle esmakordselt pähe ka mõtte, et tegelikult on ok, kui Jon saaks soovi korral rinda ka beebi saabudes edasi, olin ka selles osas lausa põnevil ning enda sees teinud otsuse, et kui Jon soovib jätkata, siis mina ei hakka omalt poolt mingeid takistusi tegema ega võõrutamist plaanima.

Ja nii me kulgesime, öised söömised muutusid aina vähemateks kordadeks, kuni umbes kuu ehk kestis selline kord öö jooksul soovimine, aga ka need korrad olid üpris lühidad, ometigi ei viidanud miski sellele, et need ka päriselt lõppeks…
…kuniks eile pidin tõdema, et issver, mul ei ole enam rinnalast, sest Jon pole juba mitu ööd seda soovinud, oleme maganud ööläbi või mingil rahutuse hetkel on ta hoopis minu asemel soovinud Teduga elutuppa minna diivani peale vett jooma 😀

Kuidagi nii on läinud, et mul ei ole ühegi oma lapsega olnud seda “viimast” imetamist, st ma pole kunagi teadnud, et vot, see kord siin, see ongi nüüd meie viimane kord. Mõneti vist hea, sest kuigi ma üldiselt imetanud suht nii muu seas, siis praegu selle kirja panek ajab simad natuke uduseks küll ja küllap oleks ma selle teadliku viimase korra ajal lihtsalt nutma hakanud.
Ma ei teagi miks, see on nii ju ette teada, et see ühel päeval lõppeb aga ikkagi on see veidi emotsionaalne mõte, et see etapp lapsega on läbi, et konkreetselt selliseid hetki te enam ei jaga, nüüd on uued tuuled. Ja kuigi emme on ikka nii nii oluline, siis mingis mõttes on siiski teatud osa selles olulisusest nüüd möödas või teistmoodi. See privileeg, mis oli ainult minu ja lapse vahel, on nüüd läbi.

Ma ei saa öelda, et mul on kahju, et imetamine selleks korraks läbi on, sest me mõlemad lasime sel protsessil omas tempos toimuda ja ma tunnen end tegelikult õnnelikuna ja tänulikuna, et meil oli see 1 aasta ja 4 kuud kestnud ilus aeg  ja et see lõppes nii rahulikult ja loomulikult.

Aitäh sulle Jon!

img_9984

Üks päris alguse pilt

img_2408

Ja nüüd oleme nii (sest noh, ma ei tenud ju pilti imetamisest, et vot, äkki see on viimane kord 😀 )

Hakkasin õppima… imetamisnõustajaks

Saan ka üle pika aja öelda, et “kõik on uus septembrikuus” ja seda siis kooli mineku mõttes. Okei, päris kooli ma ei läinud, kuid end täiendama küll ja seda imetamisnõustamise alal ehk siis alustasin Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu korraldatud imetamisnõustajate baaskoolitusega.

Esimene koolituse sessioon sai eelmisel laupäeval tehtud, olin isegi veidi üllatunud, et kella 10-18ni sel teemal kuulates, arutledes ei hakanud igav vaid oli tegelikult ka huvitav.  Ei saa ju öelda, et mul kogemust poleks valdkonnas – mu kolmest lapsest kolm on kasvanud rinnapiimal ning Jon saab seda siiani, kuid on palju asju, mida ehk teedki, aga ei tea näiteks miks või milleks.

Tegelikult see mu oma imetamiskogemus andis mulle selle tõuke sinna koolitusele minna, ei ole imetamine olnud mu jaoks alati imeline või lihtne, pole isegi alati meeldiv olnud. JJ sünni järel oli kogu see võimalus üldse üsna hapral jääl, iga hetk lõppemas, sest mul ei olnud hea, tore ning ma ei tundnud imetamisest mitte kõige vähematki rõõmu.
Täna tagasi vaadates saan ma aru, et eduka ja õnnestunud imetamissuhte eeldus on tugi ja teadmised, millega emaks saav naine end ümbritseb (või siis ei ümbritse).
Imetamist puudutanud loeng oli perekoolis liialt põgus ning kogu elu keerles enne beebit sünnituse ümber, kuidas, kuna jne.

Mul ei olnud JJ ajal imetamisega alustades silmaga nähtavaid probleeme, aga emotsionaalselt olin ma kehvas kohas, sest see kõik imetamisega seonduv kuidagi ahistas mind nii väga – alates valusatest emaka kokutõmmetest, kehva asendini ning tõenäoliselt siiski mingil määral vale imemisvõtteni.
Õnneks leidsin mina tol korral selle jõu, et jätkata, tänu kindlasti ka Teedule, kes mu esimese hala peale poodi pudeli järgi ei jooksnud ja julgustas siiski jätkama. Mul vedas.

Aga kõigil ei vea, kõik ei leia üksi seda jõudu ja vahel ei ole kõrval ka sellist tuge. Vahel on ka mure hoopis keerukam. Halvemal juhul on naist juba enne sünnitust hirmutatud juttudega “kuidas meie suguvõsa naistel pole piima”  või “kuidas meie pere naised saavad ainult 3 kuud imetada”. Ja siis sünnib beebi, kõik on nii nii uus, sa EI TEA MIDAGI ja pead hakkama selle väikese inimese eest vastutama, esimese ülesandena tal kõht täis hoida ja äkki kõik ei sujugi, äkki sind hakkavad kõik need räägitud perelegendid kummitama, sa kahtled endas, enda võimetes, oled stressis, mõni mööduja oma mõtlematuses ühmab midagi lapse näljas hoidmisest… ja nii ta läheb. See ei ole hea algus, sellest tulevad välja vaid tugevad, aga me kõik ei ole alati tugevad.

Ma läksin imetamisnõustajaks õppima, et ehk olla ühel päeval see tugi kellelegi, kes seda vajab. Et sel hetkel kui kõik need ebakindluse noodid hinges helisevad, saaks ma aidata rahu tuua, kinnitada, et sa suudad ja saad hakkama, aidata leida mure põhjus ja lahendus. Eks ma olen oma sõbrannadele seda niigi öelnud, just oma kogemuse pealt, aga tundsingi, et tahan selle teema omale süvitsi selgeks teha. Et tobedad müüdid ei saaks hoogu juurde, et ma saaks seni ehk oma sisetundel põhinenud mõtteid põhjendada faktidega. Et ma saaks olla see tugi, kellele toetuda, kui seda on vaja. Et mõne teise pere algused ei oleks nii rasked.
Mulle tundub, et palju rohkem emasid oleks saanud edukalt imetada, kui neil oleks olnud vaid rohkem infot ja kui neile poleks rõõmuga jagatud kehva nõu.
Imetamine ei tee kedagi paremaks või halvemaks, aga ei saa salata ka seda, et imetamisel on suur eeldus olla nii ema kui lapse seisukohast parim viis toitmiseks, sest sel on nii palju positiivseid külgi ja omadusi lisaks sellele, et laps saab kõhu täis. Ma tahaksingi omalt poolt teha kõik, et need eeldused saaks realiseeritud ja kõigil, kes seda soovivad, saaks olla edukas imetamissuhe.

Mul on veel pikk tee ees, aga mul on nii hea meel, et selle ette võtsin. Olin mitu korda sellele nõustaja koolitusele mõelnud, aga polnud nagu kunagi õige hetk, nüüd siis oli. Olen super põnevil järgnevate sessioonide ja kodutööde osas ning üldse on kuidagi mõnusalt positiivse emotsiooniga see varasügis alanud… sellise kerge elevusega ees ootava osas.

Mina õpin nüüd, aga teile, kes te vajate tuge täna-homme kohe ja praegu, vaadake SIET kodulehele, seal on olemas imetamisnõustajate kontaktid, kelle saab omale koju ka kutsuda, ärge kartke abi küsida, kasutage võimalust ja vahet ei ole, kas olete oma imetamisteekonna alguses, keskel, lõpus, kui vajad nõu või kedagi adekvaatset sel teemal suhtlema, siis sealt võiks selle inimese leida.

 

img_9267

Mina ja mu väikene Jon, foto: Anneli Leinemann Photography/Liliputi Eesti

 

 

Imetamiskee – mis see on?

Ma olen juba paar aastat tagasi kirjutanud imetamiskeedest, nüüd, kui käimas on veel viimast päeva meie blogiloos, kus lisaks riidest mähkmetele on auhinnaks ka KangarooCare imetamiskeed, on just paras hetk neist ehk uuesti pisut rohkem rääkida.

Jennit imetades ostsin oma esimese kee, ei olnud siis sellele suuri ootusi, aga kasutamine tõestas, et tegemist oli väärt asjaga. Sealt peale on mul neid kogunenud päris mitu, et sobituks riietusega ja oleks vaheldust – nii mul kui lapsel.

Sarnaselt oma suurele vennale ja õele on ka Jon kiire sööja, nii ei ole meie imetamissessioonid pikemad kui max 10 minutit, enamasti isegi veidi lühemad – selleks, et ta nüüd sel üürikesel momendil ikka kõhu täis saaks võiks ta tähelepanu olla ka söömise juures.
Enamasti on ka, aga kui see kõige esimene nälg või janu on kustutatud, siis hakkab ümbritsev järjest rohkem vahele segama – eks lihtsalt vanus on tal selline, et huvi maailma vastu on suur ja kõike tahaks nüüd ja kohe avastada. Kui sellele kombole lisada ka õde ja vend, kes vahel võivad siin kõrval meenutada ka väikseid märatsevaid pesukarusid, siis ON vaja kuidagi tähelepanu hoida ning selleks sobib imetamiskee suurepäraselt. Heaks abiliseks on kee ka kodust väljas  ning tegelikult ilmselt ka pudeliga toites, kuigi selles osas mul oma kogemus puudub.

Neid puidust ja heegeldatud kattega pärle on beebil hea näppida ning silmitseda ja nii rohkem rinnal olemisele keskenduda. Ka selle hirmvalusa beebiküüntega kraapimise vastu on kee hea vahend (ja vahet pole kui tihti neid küüsi lõigatakse ikka need beebid suudavad emmet kraapida :D).

Aga miks siis oleme valinud KangarooCare keed? – sest kui miski läheb beebi suhu ja on meil päris ihu vastas igapäevaselt, siis ma tahaks kindel olla, et see ei ole millegi kahtlasega koos või töödeldud.
Kõik nende keed on otsast lõpuni tehtud siin samas Eestis ja see on see mis mul meele rõõmsaks teeb ning just neid eelistama paneb. Materjalidest on kasutusel tamm, õunapuu ning kadakas koos puuvillast heegeldatud katetega. Värve ja variante on hästi palju, nii et kõik peaks sobiva leidma.

Lisaks imetamisele võib taoline kee olla abiks ka lapsekandmisel (meie esimese kee ostsin just nimelt koos esimese kandelinaga). Kee aitab kandekotis või linas olles lapsele veidi meelelahutust pakkuda ning on alternatiiviks ka koti serva või rihma lutsutamisele. Sel otstarbel võib kasutada ka sama firma käevõrusid, mille saab hõlpsasti  koti õlarihma ümber siduda – hea variant näiteks siis, kui isa kannab last ja ei ole eriti huvitatud kaelakeest.

Mina olen nüüd neid keesid nii Jenni kui Joniga kasutanud ning soovitan soojalt. Ja kui ühel päeval saab imetamise aeg läbi ja lapsed asju suhu ei topi (Joni pean silmas), siis saab neist mummudest head sorterimispallid või veeretamisrennide kuulid või.. kannan edasi ja mäletan neid toredaid hetki oma väikeste beebidega.

IMG_7087IMG_7073

IMG_7099

meie kee kogu

 

 

 

Beebiga reisil: imetamine

Imetamisel on palju plusse ja selle headuses ei kahtle ilmselt keegi, aga minu jaoks on veel üks lisaboonus – reisides on imetamine lihtsalt nii metsikult mugav variant lapse janu ja nälja kustutamiseks ning turvatunde pakkumiseks.

Ma olen kahe käega nö avaliku imetamise poolt, usun, et imetamisega seoses ei ole vaja kellelgi tunda mingit valehäbi oma keha ja/või selle “eksponeerimise” pärast – seda nii kodumaal kui ka reisides.
Loomulikult oleneb reisil see imetamine natukene ka sihtkohast, sest paraku on tõesti kultuure, kus taoline tegevus ilmselt võib kaasa tuua liigse tähelepanu või hoopis probleeme – mõtlen siis teatud religioone, kus naine võiks sealsete tavade kohaselt üldse kotis elada. Eks seda tasub pisut enne reisi planeerimist ka uurida.
Aga.. Euroopas reisides ei näe ma probleemi, kui laps on näljane, siis tuleb talle süüa pakkuda ja ilmselgelt ei ole ühegi reisi eesmärk tulla lihtsalt hotellituppa beebit tissitama. Ikka käid ringi, lebotad rannas või basseini ääres, tutvud vaatamisväärsustega, shoppad, käid söömas – mida iganes ja ikka läheb lapsel ka kõht tühjaks. Portugalis käies oli JJ meil 3-kuune, toitmist tuli seega üsna tihti ette ja peab ütlema, et seal oli ka palju laste peale mõeldud. Olid suuremates keskustes olemas korralikud imetamis- mähkimistoad, aga samas ei pilkunud kellegi silm ka selle peale, kui JJ-d toitsin restoranis, rannas, basseini ääres, bussis…

Nüüd Hispaanias olles sööb Jenni ka muud toitu, hommikuti putru, lõunaks püreed ja õhtulgi putru, kuid iga toidukorra peale läheb ka hea sõõm rinnapiima, lisaks siis veel paar korda nende mainitud toidukordade vahel. Ka siin ei ole kohanud ma mingit silmade pööritamist või üldse mingit reaktsiooni, kui teda siis imetanud olen – pole nagu kellegi asi ja veider peaks olema sellel, kes vahtima kukub ja end häirituna tunneb 😀
Eile õhtul näiteks käisime ühes toredas india toidukohas õhtustamas ja sinna jõudes oli selge, et Jennil ka nälg peal, ega ei olnudki muud kui võtsin ta sülle ja seal samas laua taga sai ka tema söönuks. Imelik ei olnud Teedul, mu vennal, kes meiega koos siin ega ka teise pere isal, kes meie kaaslasteks sel õhtul olid. Ja miks peakski.

Kuumas kliimas on tegelikult eluliselt oluline, et rinnalaps saaks piisavalt rinda, et ei tekiks vedeliku puudust või toitainete puudust (kui rinna asemel hakata muudkui puhast vett sisse kütma ja sellega justkui beebi omal kõhu täis saaks ning hiljem piima ei taha, sest lihtsalt ei mahu). Beebiga soojal maal reisides peaks olema valmis selleks, et ta võib tahta tissi tihedamini kui tavaliselt kodus, sest noh, ise ju ka ilmselt tarbid siis vedelikku rohkem ja ajab janule.

Ka lennukis oli hea nii õhkutõusu kui maandumise ajal imetada – üks asi on see, et siis beebi neelab ja kõrvad ei lähe lukku, kuid vaat, et olulisemgi on lihtsalt see lähedus ja turvatunne, mis sellises uues olukorras lapsele vägagi ära kulub.

Ma olen palju lugenud kommentaare, et oi, see avalik imetamine on okei küll, aga ainult siis, kui ema läheb beebiga koos näiteks söögilauast eemale või seltskonnast kaugemale või varjab end salliga või või no ma ei tea, mis tsirkust veel tegema peaks, et täiskasvanud inimesed siis selle müstilise imetava ema kõrval end mugavalt tunneks. Ometigi ei jookse keegi salliga katma pesupoe reklaame tänaval või päevitavat rahvast Pärnu rannas – ja uskuge mind, paljast ihu on seal kordades rohkem kui selle imetava ema puhul ja kujutage ette, seal on ka lapsed ja mehed kõik kõrval ja saavad kuidagi elatud.
Kuskilt on tekkinud arusaam, et avalik imetamine tähendaks justkui seda, et siis see ema võtab ennast paljaks, lehvitab tisse, pakub piima möödujatele ja igaks juhuks võib olla veel ka tilistab kellukest ja puhub vilet, et kas kõik näevad, et ma ikka imetan.
Tegelikult tähendab avalik imetamine vähemalt minu jaoks seda, et mul on seljas imetamiseks mugavad riided, tänu  millele ma ei pea pluusi üle pea tõmbama või mõlemat tissi välgutama, ma lihtsalt paljastan täpselt nii palju oma rinda, et laps saaks selle kätte ja söönuks, seejärel tõmban topi või pluusi jälle peale ja ongi kogu moos. Igasugune sallidest telgi ehitamine ja muidu meeleheitlik sahmimine tõmbab palju enam tähelepanu, kui see eelnev minu poolt kirjeldatud variant.

Seega minu kogemus ja soovitus on rahulikult imetada just seal, kus lapsel on vaja ja ema end hästi tunneb, olgu selleks Ülemiste keskus, Lufthansa lennuk, restoran, mänguplats või pargipink.

Ühtlasi soovitan reisile kaasa võtta ka mõned asjad, mis ehk kodus juba mõnda aega kasutust pole leidnud, kui peaks juhtuma nii nagu minul. Nimelt suutis Jenni siin kuidagi hambaga  mul rinna ikka päris katki imeda… nii katki, et söömist lõpetades voolas tal üle põse korralik verenire. Õnneks oli mingi isetunne mind sundinud kaasa pakkima Garmastan nibukreemi testrid, mis siis kohe kasutusse läksid ja no jumal tänatud, ka abiks olid. Ma läksin siin siis apteeki ja ostsin  lisaks ka nibukaitsmed, aga paraku neist meil abi ei olnud, sest me Jenniga lihtsalt ei oska neid kasutada (ta pidas kaitsmega nibu lutiks ja hakkas seda valesti imema tehes mul olukorra isegi hullemaks kui ilma kaitsmeta). Aga kel need asjad on teemaks olnud, tasub see kraam ka endale kohvrisse visata – never know, millal vaja läheb.
Riietuse osas on mu lemmikud ka reisil jätkuvalt HM imetamise topid, paar kleiti (1 spets ja teine lihtsalt eest avatav), bikiinides on muidugi juba niisama lihtne toita ja pole midagi vaja juurde mõelda.

Beebidel kõhud piima täis ja mõnusat puhkust!

IMG_6075

avalik imetamine

IMG_6092

Taustaks meil lähenev äikese pilv, mis hetkeks vihmasabinaga õhu veidi värskemaks lõi

Imetamine ja lutipudel

Umbes nädala pärast on meil Teeduga üks üritus, kuhu võiks ja tahaks minna. Õhtusel ajal,  suurema osa ajast Jenni ilmselt magaks, aga vähemalt üks söögikord jääks ka sinna sisse. Ta saab kohe 4-kuuseks ja nii mõnigi on selle aja peale korduvalt lapse juurest  eemal olnud, andnud rinnapiima pudelist või sootuks piimasegu. Tellisin minagi rinnapumba ja lutipudeli, kuid tõrge on sees. Ma ei taha.

Naljakas on mõelda, et kui JJ sündis ja imetmine mulle vastumeelne oli, siis olin nii väga selle poolt, et hakkaksime pudelit andma ja nüüd… 2 aastat hiljem Jenniga ma ei suuda end kuidagi sellises variandis näha, et annan Jennile ÜHE korra pudelist rinnapiima, mu enda oma –  kus tema jaoks ei tohiks olla üldse mingit vahet.
Miks siis? – ega ma otseselt öelda ei oskagi, on selline tohutu vastumeelsus pudeli suhtes nüüd hoopis. Et kui ma suutsin ja sain JJ imetamise ajal oma käigud nii teha, planeerida või ära jätta, et ta ei pidanud midagi muud võtma, siis miks ma nüüd Jenniga teisiti käitun. Et see poleks justkui aus, et kuna ta on nii mõistlik, rahulik, rõõmus ja sulnis beebi, ma siis hoopis kasutan seda ära ja lähen temast eemale.
Ainult rinnapiimast toitumise aega on meil temaga jäänud veel 2 kuud, siis saab ta 6-kuuseks ja alustame lisatoiduga, siis on ka veidi lihtsam see üks eemal oldud toidukord millegi muuga asendada ja siis tundub selleks ka päriselt õige aeg olema.

Päris ausalt, siis tõenäoliselt ei ole Jennil selle ühe korra osas mitte mingit vahet ja ta ei muutu sellest kurvemaks ja kõik on ok. Probleem kui selline ongi minul – ma tunnen, et hetkel on Jenni toitmine meie kahe isiklik asi, see on minu privileeg tema emana, et MINA saan teda toita, see side ja see tunne ongi veidi ebamaine ja neile, kes seda kogenud pole, ka veidi seletamatu. Mul on tunne, et see üks õhtu väljas ei kaalu minu jaoks üle seda imetamise privileegi, mis mulle on antud. Veel lihtsamalt öeldes, ma ei taha, et keegi teine mu last praegu toidaks, ma ei taha, et ta vaataks söömise ajal kellegi teise silmadesse, ma ei taha, et ta saaks kõhu täis kellegi teise süles, mis siis, et minu piimast.
Midagi ratsionaalset selles minu tundes pole, ometigi on see nii tugev, et ei lase mul kerge südamega tegutseda.

Muidugi ei tea ma veel sedagi, et kas mul üldse pumbaga mingit piima tuleks ja samuti ei tea me ju kas Jenni üldsegi soostuks pudelit võtma. See viimane tähendab muidugi veel seda, et enne seda õhtut tuleks talle prooviks vähemalt korra ka lutipudelist süüa anda ja juba saab sellest ÜHEST korrast KAKS ja minu tunne topelt kehvem.

Ehk, siis nüüd, kus ma olen selle mõtte enda jaoks ka lahti kirjutanud, arvan ma, et see käik jääb meil käimata sel korral ja pump jääb karpi koos lutipudeliga. Usun, et see käimata jäänud üritus jääb mul vähem kripeldama kui kogu see emotsionaalne läbielamine, mis selle minekuga hetkel minu jaoks kaasneks.

Võib olla olengi veidi imelik, et nii mõtlen ja tunnen, aga praegu toimetan siiski nii nagu mulle tundub, et meie jaoks parim on.

dsc_1044vkarenharmsphotography

Meie. No kuidas ma lähen sellise nunnu juurest kuhugi?

Mu beebi pole masin

Kellele ei meeldiks lihtsad lahendused, muidugi meeldivad. Kogu me elu liigub selles suunas, et kuidas asju lihtsamini saaks teha – ja selles pole ju midagi halba, aga mu meelest on asju, kus lihtsa otsetee otsimise asemel tuleb nautida või vähemalt püüda nautida hoopis looklevamat rada.

Beebid-lapsed, need imelised väikesed inimesed, jah, just inimesed, mulle tundub, et me kipume natuke unustama, et ennekõike on ka beebi ju lihtsalt väike inimene, oma murede ja rõõmudega, tujude ja tunnetega. Jah, tavaliselt on beebidel mureallikaks tühi kõht või täis mähe, aga mitte alati, vahel tahavad nad lihtsalt olla oma ema või isa süles, tahavad inimlikku lähedust, head sõna, rahustavat pilku.
Tegelikult see lähedus ongi kõige lihtsam lahendus, aga meie tavapärase elutempo ja ebarealistlike ootuste juures tundub see keeruline, tahaks ikkagi lihtsamalt, sest kindlasti peab kuskil olema see imerohi, mis aitab.

Beebi ei maga – ei taha üksi olla- on rahutu
Okei, esimese asjana ma ka vaataks, et kas ta süüa on saanud ja kas muidu kuiv olla. Aga edasi püüangi ma vaadata teda kui tavalist inimest, ahha – sa tahad jutustada, tahad ringi vaadata, tahad suhelda – teeme siis seda! Ma olen otsustanud saada emaks, seega ma olen otsustanud võtta oma laste jaoks aega.
Jenni on viimasel ajal öösel tihedamini sööma hakanud, kui varem sõi ehk 2 või max 3 korda öö jooksul, siis nüüd läheb kell 9 õhtul magama ja sööb ca iga 2 tunni järel. Tihti? Palju? Äkki ei saa kõhtu täis? Oooot….. AGA äkki ta on lihtsalt beebi ja ei peagi ööläbi magama?
Vahel ma tukun teda toites, vahel vaatan aknast öist linna, vahel mõtlen omi mõtteid, seejärel uinume mõlemad. Kindlasti ma puhkaks paremini välja kui magaksin terve öö segamatult, aga ma ju aimasin last saades, et sellega on mõneks ajaks meil ilmselt lõpp ja ma ei ootagi seda praegu ühelt öölt. Ja kuna mu ootus ei ole ebarealistlik, siis ei ärka ma ka hommikul ja ei helista läbi 354 sõbrannat jutuga, et tead kui halvasti me täna magasime. Ei, “halvasti” magasin ehk mina, Jenni magas nii nagu üks tavaline beebi ikka magab – sööb-magab-sööb-magab. Küll aga, selleks, et ema vastu peaks, tasub üle vaadata oma toidulaud, et kas saab ema organism sealt kõik vajalikud asjad kätte ehk on vajadus ka lisaks vitamiine võtta – tasub mõelda ja uurida.

Ma oleks rikas nagu troll, kui saaksin euro iga korra eest, kui loen, kuidas jälle soovitatakse rinnapiima beebile enne ööund segu anda (ja see ei ole siin praegu teema rp vs rpa – head ja vead, võlu ja valu). Et siis miks seda segu soovitatakse? Sest siis laps magab TERVE öö. Wow, imeline eks. Väsinud ja kurnatud ja mureliku (sest kõik kõik muudkui räägivad, et beebi ju peaks ööläbi magama , aga minu beebi ei maga) ema kõrvadele kõlab see kui päästeingli sosin. Tegelikult segu lihtsalt seedib beebi raskemini ja aeglasemalt ja seepärast läheb kõht pikema aja pärast tühjaks. Hmm… kas ma tahan Jennile anda midagi, mida tema organism peab rohkem ja raskemini töötlema? Selleks, et mina magada saaksin? Ei. Ja vot ei annagi ja vot istume öösel ja tissitame ja kui vaja siis nii väikse beebiga kasvõi iga tunni tagant. Ma tean ju hästi, et see ka möödub, vabalt võib olla, et ta tellib piima (oo kui tõenäoline, sest kasvamisega preili tagasi ei hoia), vajab mind ja mu lähedust oma praeguses arengufaasis (ta on nii tragi, ei imesta kui varsti roomamam hakkab).
Ma olen seda vist isegi mitmes varasemas postituses öelnud ja soovitanud, et beebiga tasub lihtsalt koos kulgeda – mis täna on nii võib homme olla hoopis naa ja see on täiesti normaalne.
Kas ma ütleks, et Jenni on jätkuvalt ideaalbeebi? Muidugi on, ma jälgin teda, tema soove ja rütme ja keskendun kõigele heale. Selmet püüda meenutada ja kokku lugeda tänaseid öiseid söötmiskordi, ma parem tunnen rõõmu, et praegu mõlemad lapsed magavad ja ma sõin just ära terve Kamatahvli 😀

Mul ei ole lihtsaid lahendusi pakkuda või imerohtu köögikapist, aga meie kogemusest võin soovitada:
– rahutu une taga võib olla väga sündmusterohke päev (külalised, ostukeskus, jõulupidu jms) võib olla tuleks mõneks ajaks veidi hoogu maha võtta 🙂 Siia alla lähevad ka inimsuhted, kui peres on pingeid, siis tunneb seda ka laps ja on samuti rahutum
– uued oskused, see sai ka JJ ajal tõestust, et enne uusi oskusi oli uni rahutum (mõtle, sa pole kunagi elus osanud keerata ja nüüd tegid seda, teeks ju veits ärevaks)
– hambad, ojee, kõige sagedasem põhjus just 4+ kuud beebide juures ja noh… kestab kuni kõik need hambad suhu saavad (ja seda seiklust ei võta ära ka terve ämbri täis segu enne und).
– üleväsimus, jep, täiesti reaalne teema meil olnud. Jenni rütm muutus ja ta tahtis tegelikult hakata varem magama minema, enne kui ma selle nö läb hammustasin, oli meil paar õhtut, kus laps nutab, tissi ei taha ja tahab ja no näha on, et silmad juba unest pahupidi. Hakkasime varem magama sättima ja hei-hoo, preili on rahulik ja jääb ISE magama.
– piima tellimine, beebi kasvab ja piima on järjest juurde vaja, ei, selleks ei pea minema külmkapist klaasiga juurde tooma, lihtsalt tulebki last rinnal hoida nii palju kui ta soovib, et ta saaks anda ema organismile märku, et ou, tooda juurde!
– lase lahti ebarealistlikest ootustest. Ära võrdle pidevalt teistega. Selmet pool päeva netis surfata ja imeravimit otsida, lülita kõik värgid välja ja lihtsalt pikutage, jutustage, rullige põrandal, minge jalutama – kulgege koos, sest varsti nii kui nii enam ei saa.
– ära lase beebi kaalunumbril, pikkusel, unetundidel, söögikordadel ja kogustel muutuda kinnisideeks. Lase olla. Endal ja lapsel (ma räägin siin siis terve ja tavalise beebi juhul, eriolukordi on kindlasti ja need ei puutu siin teemasse hetkel).

Nädalavahetus tuleb, võtke aega oma perele, kui võimalik, las isa olla rohkem abiks, süütundeta magage terve perega lõunaund, minge kuuse järele, kel veel toomata või küpsetage piparkooke.
Võtke kõike rahulikult.

img_3585

Siis kui Jenniga kontserdile kulgesime

18 päeva neljakesi

Selle nädala lõpus saab Jenni juba 3-nädalaseks, sünnitus tundub nüüd vaid mingi kauge ja häguse unenäona ning elu kahe lapsega on muutunud nii tavapäraseks, et ega enam teisiti seda kõike ette ei kujutaks.

Mis siis vahepeal teinud oleme?

Beebi
Täna oli esimene käik perearsti juurde. Kuna Jenni alles nii pisike, siis suurt muud ei tehtudki, kui sai ta nimistusse kirja ja ka kaalu peale jõudsime ta panna – tulemuseks 3900g (sünnikaal oli 3455g, kõige madalam kaal oli vist 3250g ja 4-päevasena ehk siis täpselt 2 nädalat tagasi oli kaal 3468g), seega kahe nädalaga ca 400g juurde tulnud – võib rahule jääda.
Söömine talle üldiselt meeldib, magamine ka, nüüd siiski hakkab vaikselt ärkvel oleku aeg pikenema, kus ta siis tahab ka seltskonda ja ringi uudistada.
Nädalavahetusel sai tehtud ka esimene pikem autosõit, käisime Pärnus Jenni väiksel sõbranna külas. Minek õnnestus eriti hästi, saime ilma peatusi tegemata kohale, mõlemad lapsed magasid terve tee. Tagasi tulek jäi toreda seltskonna ja mõnusa olemise tõttu üsna hilja peale, esialgu jälle mõlemad lapsed magasid, kuid enne Märjamaad oli Jennil mõõt täis – vaja oli mähkmevahetust ja süüa ning sellega oli tal nii kiire, et isegi tanklani me enam ei jõudnud. Tundus, et see külaskäik ja võõras keskkond tekitasid suurema läheduse vajaduse ja seepärast oli ka seda peatust vaja.
Ööd on õnneks praegu päris rahulikud, Jenni tahab öösel 2-3 korda süüa, aga need on sellised kiired tankimised, mis kestavad 5-10 minutit ja magame kõik magusalt edasi. Voodi osas oleme siiani laisad olnud ja beebi on jätkuvalt kaisus (kuigi võrevoodi on kohe meie voodi kõrval ja seal peal oleval alusel käib ka öine mähkmevahetus).

Pere
JJ on iga päevaga järjest tublim ja vahvam vend – tahab ikka õele pai tegemas käia, istub tal kõrval ja hoiab käest või siis lihtsalt käib teda vaatamas. Ka siis kui Jenni on paar korda kõvemat häält teinud, tahab JJ abiks olla ja toob õele suuremeelselt mõne oma puhta mähkme või mänguasja. Nii ootan seda aega, kui Jennist ka rohkem mänguseltsilist JJ-le juba on, usun, et see saab tore olema.
Hetkel on meil elu üldse väga lebo ja lihtne, Teet on veel 1,5 nädalat kodus ja otsus, et ajastada tema puhkus + isapuhkus kõik beebi saabumise ajale, oli igati õige ning sellest on väga suur abi olnud, et meil see algus siin mõnusalt sujunud on. Kel vähegi võimalik, siis soovitan sarnaselt talitada, et isa saaks kauem kodus olla koos perega kui vaid 2 nädalat.
Aga, et me siin päevast päeva päris niisama ei istuks ja üksteisega tõtt ei vahiks, siis sügishooaja algusega algasid ka JJ huvitegevused. Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis hakkasid nad Teeduga nüüd laupäeviti Korrus3 beebide ja väikelaste trennis käima ja samuti algas uuesti muusikaring, kus juba eelmine aasta käisime – kuigi Teedu sõnul ei ole ta seal kuigi agaralt asju kaasa tegev (vaatame ehk järgmine nädal lähen mina temaga sinna tundi kaasa ja saadan Teedu Jenniga seniks jalutama, et kas emmega koos on kaasategemine parem või ei).
Homse osas pole me veel suutnud otsustada, et kas lähme KUMU-sse, kus alustab uus üritustesari väikelastele kunsti tutvustamiseks (suvel käisime selle ürituse nö eeltutvustusel ja oli päris tore). Ja neljapäeval võiks poisid ujuma saata, me Jenniga alustame ujutamisega siis, kui tal 2 kuud täitunud aga võimlema plaanime minna juba oktoobri alguses.

Mina
Taastumine läheb jätkuvalt kenasti ja kergemini kui pärast JJ sündi. Hea meelega lähen kodust välja ja ei hirmuta isegi see, et siis kaasas on nüüd 2 last 😀 Selles kahe lapsega liikumise osas on muidugi asendamatu abi Bugaboo Donkey kärust, sest nii on poes käimised või mänguplatsile jalutamised ideaalselt korraldatud.
Kaal muidugi nii hooga ei lange nagu pärast JJ sündi, hetkel olen 60kg peale saanud, mis tähendab, et raseduse eelse kaaluni on veel 3kg minna – aga noh, kiiret pole ja rannahooaeg sai ka just läbi ju. Olulisem on korralikult süüa ja sööki läheb praegu isuga, sest imetamisega kaasneb ka hirmus nälg. Imetamine üldiselt ongi juba paremaks läinud, ei ole enam nii valus, piima voolab ojadena ja ma päris iga kord enne imetama asumist ei mõtle, et kus on lähim väljapääas, et põgeneda 😀
Emotsionaalselt on ka hea olla, nüüd saan aru, et pärast JJ-d olin palju kurvemas seisus, kuigi ei olnud ka raske sünnitus ja beebi käitus nagu ideaallaps, aga no ju siis tegid tol korral hormoonid jõhkramalt tööd. Praegu on mõnusalt normaalne olla ja selle üle ainult hea meel.

Lõpetuseks mõned pildid ka:

img_1955

Jenni

img_1978

Käisime mänguplatsil ja Jennil läks kõht tühjaks – imetamise võlud!

img_1992

Selline varandus on mul

img_2003

Nii me shoppame – mõlemad lapsed magavad 😀

img_2019

Uni on magus

img_2054

Saan nüüd avastada neid rõõme, mis kaasnevad tütardega – ma arvan, et peapaelade kollektsioon saab peatselt lisa

img_2065

Pärnust saabudes oli vaja unine JJ autost tuppa toimetada – selleks sobis ka õe vankrikorv

img_2086

Kohe näha, et JJ on kasvanud käruhulluga ühes peres

parast-kohtu

18 päeva pärast sünnitust