10 asja, mida teha enne beebi saabumist

10asja

  1. PUHKA – maga, pikuta, lebota, vaata sarju, lihtsalt ole. Kui on juba suurem(ad) laps(ed) ka kodus, siis proovi ikka leida need hetked, kus saad lihtsalt niisama olla ja eelseisvaks jõudu koguda (näiteks lõunaunede ajal või nädalavahetuse hommikutel vms).
  2. Tee SUURPUHASTUS – puhkama peab, aga hea viis beebi tulekuks kodu valmis seada on ka seal üks korralik suurpuhastus teha, minul näiteks tuli JJ-d oodates lihtsalt mingi hetk see siuke tunne/hoog peale, et ma kohe pidin koristama ja kraamima. Ja no mis seal salata, tegelikult on ju mõnus oma tutika beebiga korras koju saabuda. Ja ma ei mõtle siin seda, et kas jõudsid enne sünnitust tolmuimejaga põrandaid puhastada vaid pigem selliseid suuremaid ettevõtmisi nagu aknapesu, kappide organiseerimine, ammu plaanis olnud asjade taaskasutusse viimine jne.
  3. Vaata üle ja planeeri oma kodused TOIDUVARUD – see mu meelest eriti oluline, kui kodus on ka suuremaid lapsi. Mõtle välja toidud, mida saad kiirelt ja lihtsalt teha, võib-olla isegi saad midagi ette valmistada ja sügavkülmutada, et siis kui beebiga on käsil esimesed nädalad ja kõik alles harjuvad uue olukorraga, ei peaks toiduvalmistamise pärast liialt palju pead murdma ja aega kulutama. Ise olen mõelnud, et ehk varun ka mõned Hippi karbitoidud, mida varem JJ-le tellinud olen, nö hädavariandiks.
    Ja kui esimestel nädalatel pigem tahaks kõik koos kodus olla ja oma aega toidupoes mitte sisustada, siis tasub kasutada mitemte toidupoodide pakutavat teenust, kus saad oma vajaliku kraami koju tellida (eriti hea, kui beebi saabumine sattub sügis-talvisesse aega ja supermarketid on täis tatiseid kliente). Sellist teenust pakuvad Selver, Maxima, Coop, Prisma.
  4. SORTEERI beebi riided- pese beebi riided läbi, triigi ja organiseeri need kappi/sahtlisse suuruste järgi valmis. Ma luban, et need sahtlid ei jää absoluutselt sellisesse kaunisse seisu, kui beebi on ükskord saabunud, aga see on hea viis, et oma varud üle vaadata ja kõik käepäraselt sättida – teeb alguse ikka veidi kergemaks.
  5. AEG KAHEKESI/PEREGA – kui olete veel alles kahekesi, siis tehke midagi toredat, kel võimalust siis näiteks “babymoon” reis kuskile mõnusasse kohta või käik spasse või hoopis mõnus õhtusöök väljas koos kinoga või no mida iganes. Kui peres on juba lapsi, siis võiks ka neile mõelda ja veel enne beebit teha midagi selle väiksemas koosseisus perega – väike trip Muumimaale, Lottemaale, lõbustusparki, telkima. See ei tähenda, et koos beebiga neid asju teha ei annaks, aga pigem on see lihtsalt tore viis ühele nö ajastule punkti panekuks, sest elu ei ole enam kunagi endine (vaid ikka parem 🙂 ).
  6. Vaata oma GARDEROOB üle- ja tee seda sellise pilguga, et kas sul ikka on riideid, mida ka peale sünnitust selga panna ja milles end hästi tunda võiksid. Näiteks oma tavalistesse teksadesse mahtumiseks läks mul pärast JJ-d hea paar kuud küll aega, samas igasugused raseduse riided olid kohe suured 😀 Seega, minu plaan on end selleks ajaks varustada pigem kleitide ja retuusidega – ühtlasi siis tasub vaadata, et need riided ka imetamiseks sobilikud oleks (mugavatest imetamise riietest kirjutasin siin).
  7. Lase end veidi POPUTADA – ehk, et mine juuksurisse, maniküüri/pediküüri vms, raseduse lõpus on vahel päris raske end hästi tunda ja selline kerge hoolitsus võib enesetundega imesid teha. Küll aga ei soovita ma juuksuris endale mingit väga vinget soengut lõigata lasta, mis nõuab igapäevast sättimist, et hea välja näha – sa ei pruugi mõnda aega viitsida või jõuda sellega tegeleda.
  8. PABERIMAJANDUS – uuri välja, et mis “paberimajandus” teid peale lapse sündi ootab, kus ja kuidas käib nime panek, mis avaldused, taotlused tuleb teha, näiteks seoses erinevate hüvitistega, lasteaia järjekorda panek, perearsti nimistusse lisamine jne. Pane kõik need asjad endale kirja ja kui beebi saabunud, siis saate selle järgi tegutseda (siin on nimekiri, millega hea algust teha)
  9. Mine külasta PEREKOOLI – seda siis selles haiglas, kus plaanid sünnitada või kui oled näiteks kahe vahel (a’la kas Pelgu või ITK Tallinnas, siis käi näiteks mõlemas maja tutvustavas loengus). On palju parem ja kindlam minna sünnitama, kui teada, kuhu minna, mis kuskil tehakse ja mis seal sind ees ootab. Isiklikult soovitaks ka teistel teemadel loenguid külastada, aga võib-olla kõige olulisem oleks siis ikka sünnituse teemaline loeng läbi teha – mind aitas väga, et teadsin, mis kehaga toimub, mida haiglas tehakse ja miks, nii ei tekkinud teadmatusest tingitud paanikat (soovitan siis mees ka ikka kaasa võtta sinna loengusse, et ka tema teaks, mis toimub ja mida enam-vähem oodata). Ühtlasi oleks hea end ka imetamise teemaga kurssi viia, sest just see võib pärast sünnitust esimesena peavalu valmistama hakata.
  10. SÜNNITUSPLAAN – no suht kindlasti ei lähe kõik plaanipäraselt, aga see ei tähenda, et sa ei võiks (koos mehega) seda nö plaani läbi mõelda, et kuidas see kõik võiks olla ja minna (eriti oluline, kui teil on mingeid erisoove). Ühtlasi on hea teha koju ka pisike list asjades, mis tuleb veel enne haiglasse minekut vahetult teha – näiteks koerale vesi ja toit (ühtlasi ka teavitada seda inimest, kes teie ära oleku ajal koera eest hoolitseb), suuremale lapsele hoidja kutsumine või hoidja juurde viimine või sellised pisiasjad nagu nõudepesumasina sisse lülitamine vms.

Boonus soovitus – FOTOGRAAF, kui soovid minge tehke ka üks tore sessioon ootuse aja jäädvustamiseks, aga sellest isegi olulisem on leida hea ja tore fotograaf, kes võiks tulla pildistama siis, kui beebi on saabunud – ja tasub arvestada, et headel ja toredatel fotograafidel on graafikud üsna täis ning enam-vähem ligikaudse aja sessiooni toimumiseks võiks tegelikult ikka juba enne lapse sündi kokkuleppida.

GTT vol. 2

Käisin eile jälle glükoosi taluvuse testi (GTT) tegemas, kuna nagu varem kirjutasin, siis suutsin enne eelmisi tavapäraseid analüüse kummikommidega liialdada ja ilmselt sellest oli glükoosinäit üle normi.

Sel korral mõtlesin siis proovida uut glükoosijooki, milleks oli Glucosepro – ilgelt magus vaarika maitsega jook, mida tuli 5 minuti jooksul ära juua 250ml. Ma muidugi hoidsin seda terve öö külmikus, sest külmalt juues on need glükoosijoogid veidi talutavamad, aga ega see jook just suure lustiga alla ei läinud. Võrreldes eelmine kord joodud apelsini maitselise lahusega ei olnud neil eriti suurt vahet, mõlemad on ühtviisi lääged ja tuleb veidi pingutada, et see pudel ära juua (osad tõesti joovadki seda 5 minutit, ma ei tea, kuidas nad suudavad, ma kallasin selle ikka minutiga sisse, sest mõte selle joogi pikemast “nautimisest” oleks juba oksele ajanud).

Sel korral oli mul ühe “kaaskannatajaga” kokku lepitud, et lähme seda testi koos tegema, 2 tundi läheb jutustades ikka kiiremini kui seal niisama passides. Ühtlasi oli näiteks mul eile rohkem nö paha olla kui eelmine kord ja  jutustamine aitas mõtted mujal hoida, et mitte seda kallist kraami välja oksendama minna.
Ma ise kahtlustan, et selline “hõredam” olek on tingitud ka sellest, et rasedus on juba päris kaugel ja igasugune selline ekstreemsus võtabki rohkem läbi, tänase seisuga on ju nädalaid juba 33+2

Kuna mu enda ämmaemand on nüüd puhkusel ja ma ei lootnud ka, et asendaja mulle enne meie kohtumist helistaks, siis tuli mulle pähe, et näen ju oma analüüside vastuseid ITK iPatsiendi lehelt (selle võimaluse avastasin alles hiljuti, aga seal on olemas kõigi mu ITK analüüside tulemused, mida näiteks Digiloo lehele pole sisestatud). Vaadates siis seal neid tulemusi ja referentsväärtuseid – tundub, et oli ka sel korral GTT siiski korras (eks 100% saab seda siis ÄE visiidil kinnitada).
Aga see, et erinevad arstid patsiendi terviseandmeid igaüks oma kohta sisestavad, on küll tegelikult nõme. Kui meil on olemas ja loodud selline asi nagu “digilugu”, siis võikski kõik seda ühte kohta kasutada – nii ei oleks mingit probleemi, kui näiteks Pärnus suvitades juhtun seal sünnitama – kõik andmed oleks ka seal kohe nähtavad (sest isegi kui hoian oma rasedakaarti pidevalt kaasas, siis ei ole seal tegelikult kogu infot kirjas, mis digiloos samas võiks kenasti kättesaadav olla).

Loodan, et nüüd edasi saab rahulikult võiduka lõpuni minna ja ei pea rohkem selliseid katsumusi läbima. Ühtlasi muidugi siis väike meeldetuletus, et enne analüüside andmist ei tasu eelmine päev magusaga liialdada (seda muidugi ei tasu ka niisama teha) ja oma proovide tulemusi saboteerida 😛

GlucosePro_pilt

See “meeldiv” vaarikajook

31+4, ÄE visiit ja mitte liiga õnnelik

Vahepeal olen kõvasti siin valmistumisega tegelenud, haiglakotti pakkinud, viimaseid asju ostnud jne. Kiiret veel pole, praegu jooksmas siis 32. nädal ja taas oli aeg teha käik ämmaemanda juurde.

Üldiselt enesetunne on jätkuvalt hea, väsimus väga ei piina, kõht muidugi muudkui kasvab.
Kõht ongi kõvasti kasvanud ja no tegelikult tähendab see muidugi seda, et beebi seal sees on kosunud, ühtlasi on tunda, et ega ta selle ruumiga seal liiga rahul ei ole ja vahel on juba praegu tunne, et ta üritaks end siit läbi kõhu välja pressida. Kui väga hooga või pikemalt kõndida, siis tõmbab kõhu kõvaks ka ja on päris ebamugav – eile jalutamas liikusin suht väikeste sammudega ja teokiirusel (aga noh, enne seda sai JJ-l pargis maratoni järel joostud 😀 )
Mingeid turseid pole õnneks tulnud, ennetavalt üritan ikka piisavalt vett ka juua (sest enamasti tähendavad rasedal tursed seda, et on vedeliku puudus) ja diivanil istudes hoian ka jalgu pigem kõrgemal.
Kõrvetised on siiski endast märku andnud, eriti pärast halba otsust pakk kummikomme ära süüa – siis sai niisama kõrvetistest lausa väike okseralli, hoian meeles, et kummikommidega nüüd pigem piiran end. Nende kummikommidega läks üldse kehvalt, sest ma üldse ei mõelnud, et järgmine hommik lähen tavapäraseid analüüse andma. Tulemuseks oligi jälle liiga kõrge glükoosi näit ja selle tulemuseks omakorda siis taaskord GTT-le minek. Oh jah, ei saa öelda, et ma liiga rõõmus just oleks, aga kuna eelmine kord see GTT polnud midagi väga hullu, siis eks elan selle nüüd ka üle – lõpuks siiski parem rohkem kontrollida, kui et vähem.

Kaalu on nüüd kuuga 2kg juurde tulnud, seega kogu rasedusega kokku siis 7kg, end ise peeglist vaadates ütleks, et sellest enamus on läinud kõhtu ja rindadesse 😀

Beebi oli ka visiidi ajal tavapäraselt aktiivne, pea oli all ja südamelöögid igati normis ja regulaarsed. Huvitav on see, et JJ-d oodates ei olnud mul ultrahelisid tehes kunagi ebamugav või valus vms, aga selle preiliga on iga UH paras piinamine, kõht läheb valusaks, tema põgeneb selle anduri eest ja pärast pean veidi istuma ja rahunema sellest kõigest 😀

Jõudsime tänasel kohtumisel ÄE-ga suht paljust rääkida, sest ta läheb nüüd puhkama ja on täiesti reaalne võimalus, et me temaga enam ei kohtu ka enne sünnitust, eriti kui meie beebi otsustab, et ta väga viimase minutini ei kavatse kõhus püsida. Panime kirja kolm kohumist kuni tähtajani, aga mõlemad mõtlesime, et see kolmas kohtumine on siuke suht kahtlane 😀 Ta arvas, et suure tõenäosusega peaks mul ka teine sünnitus pigem kiire olema ja kui kõik hästi, siis on võimalus ka juba 6 tunni möödudes koju saada (kuigi igaks juhuks uurisin ka selle suurema peretoa kohta, kuhu ka JJ meiega ööbima saaksime võtta, ITK-s siis üks selline peretuba täiesti olemas).
Koju kaasa sain ka sünnitusplaani paberi ja anestesioloogia nõusoleku lehe, mille siis enne haiglasse minekut ära täidan.

Ühtpidi on see praegune ootus läinud nii kenasti, et suurema osa ajast ei tule meeldegi, et rase olen. JJ-ga toimetamisele ja muudele tegemistele läheb aeg ära ja ei jää väga seda hetke, kus saaks liigselt näiteks muretseda või mingied hädasid endale külge mõelda. Samas ootusärevus on ikka, tahaks  ju teada, et millal ta täpselt tuleb ja kuidas sel korral see sünnitus ikka läheb jne jne.

Aga ega polegi muud teha kui oodata, olen plaaninud, et juuli jooksul võtan ette ja pesen-triigin beebi asjad ära ning sorteerin tema sahtlid nõnda, et asjad oleks kasutusvalmis. Võrevoodile tuleb külg tagasi ette panna, põhi kõrgemale tõsta, Baby Joggeri kahene käru tuleks ära hooldada-puhastada ja lastetoas on veel nipet-näpet viimistleda.

Ootame siis põnevusega edasi!

kõht_31+4

31+4

 

Mis ma sünnitusele kaasa võtan ehk haiglakoti sisu

JJ-d oodates kuulasin, mis juba sünnitanud sõbrannad soovitasid ja, mis oli kirjas ITK enda soovituslikus nimekirjas ning lisaks siis mõtlesin veel ise, et mis võiks olemise mugavaks teha. Ja olgugi, et JJ sündis vaid mõni päev enne oodatud tähtaega, siis tabas see minek ikka ootamatult – nii ei olnud kotis mingit söögipoolist ja kuna me enne haiglasse minekut enam ka kuskilt läbi minna ei jõudnud (ma ei suutnud), siis pidi Teet mulle miskit näksimist veel vastu ööd tooma, sest pärast sünnitust õhtusööki ma süüa ei jõudnud ja veidi hiljem alles läks kõht tühjaks (mis polnud tore, sest ööseks pidime ta isegi ruumi puudusel koju saatma ja iga ära oldud hetk oli veidi nukker). Seega, võiks selle koti pakkimist alustada pigem varem, kui et hiljem.

Ühtlasi soovitan ma ka paar nädalat enne tähtaega sellistele kodust kaugematele pikematele käikudele haiglakott kaasa võtta (iial ei tea, millal beebi siiski tulla otsustab ja kas siis koju enam jõuab). Ja sel põhjusel, et valmis kott võiks varem valmis olla, soovitan ma ka siuksed basic asjad omal duubeldada (ehk, et kotis on olemas hambahari, pasta, šampoon jms, mis  võivad seal olla nädalaid, sest kui pead viimasel hetkel läbi valu seda kotti komplekteerima, siis võivad nii mõnedki asjad maha ununeda, mis näiteks vannitoas ootavad).

Sel korral lähtun meie eelmisest kogemusest, samas tuleb arvestada, et kõik ei pruugi üldse sarnaselt minna. Näiteks JJ-ga oli meil haiglas olemise aeg üsna üürike – nii enne kui ka peale sünnitust, aga võib olla sel korral läheb teisiti ja valmis võiks olla ka pikemaks haiglas olekuks.

Sünnituse ajaks pakkisin ma eelmine kord mitu särki kaasa ja arvasin, et äkki tahan oma riietes olla, et nii on kodusem ja mugavam. Miski pärast mõtlesin isegi vannis valutamisele jms, mis sünnitama jõudes loomulikult enam absoluutselt minu jaos kõne alla ei tulnud – ma ei tahtnud isegi duši näha 😀 Reaalsuses toimus kõik nii piisavalt kiiresti, et oma riietest ma puudust ei tundnud ja sünnitamine selles tüüpilises haigla särgis oli täiesti ok. Seepärast ma sel korral nö sünnitamise riideid nimekirja ei lisa ka.

Alustame siis asjadest, mis on vajalikud minule:
karp Natracare sünnitusjärgseid sidemeid (ITK-s saab küll 1-2 suurt sidet kohe peale sünnitust, aga edasi pigem eeldatakase, et sul on oma kraam kaasas)
2 karpi Natracare öösidemeid (kui läheb hästi, saab juba sünnitusele järgneva päeva peale nendele üle minna)
3 paari aluspükse (millest kahju pole, kui need seda “seiklust” üle ei ela ja minema peaks viskama, võiks olla nr suurem kui tavaliselt kannad)
2 imetamistoppi (et imetamine oleks juba alustades mugav)
paar marlit, mida imetamise ajal kasutada
rinnapadjad (kuigi piim ei pruugi üldse esimestel päevadel väga rinnas olla ja pigem saabub seal 3. päeva kandis, siis minu kogemus oli nö kiire piimavooluga ja rinnapatju läks vaja algusest peale, et riided kuivaks jääks)
Purelan nibusalv (või mõni muu, mida proovida, sest rinnad on valusad, nibud imetamisest hellad ja hea salv/kreem kulub vägagi ära, et ebamugavustunnet vähendada ja katkiseid nibusid vältida)
plätud (mingid hästi tavalised, et kui tahaks neid ka sünnituse ajal mingil hetkel jalga panna ja need “millegagi” kokku saavad, siis oleks neid lihtne vee all loputada
igapäevased hügieenitarbed: hambahari, pasta, kamm, šampoon (väikses pudelis), kehakreem, patsikumm jms
– paar pakki taskurätte
veepudel, mida saab täita veeautomaadist (võib vajalikuks osutuda nii sünnituse ajal kui ka kindlasti hiljem)
– üks pehme vannilina (soovitatavalt mitte valge)
riided, millega pärast sünnitust olla (minul on pool sellest kraamist kaetud imetamistoppidega, lisaks 1 eest lahtine kampsun/jakk, retuusid, tuunika/kleit, suvel nt lühike pidžaama)
riided, millega koju tulla (kui mees vahepeal kodus käima peab, siis võid need ka koju valmis jätta ja kui aeg käes, siis mehel tuua lasta)
telefon + laadija
– midagi näksimist (küpsist, müslibatoon jne, mul oli küll tahtmine miskit süüa pärast sünnitust)
ID KAART JA RASEDAKAART + kõik rasedusaegsed paberid (UH-d jms)

Ja no mingi piisavalt suur kott, kuhu kogu kraam ära mahub ja mis ei ole igapäevaselt kasutuses ehk, et saab juba nädalaid varem vaikselt pakkima hakata.
Ja kuigi ma teda endale kotti ei pakki, siis kindlasti on mul vaja sünnitusele tugiisikut, kelleks minu jaoks on otseloomulikult Teet (ma ei taha isegi ette kujutada, et peaksin selle kõik läbi tegema ilma temata). Õige inimene sel hetkel seal juures on minu meelest ülioluline, et end kindlalt tunda, isegi kui ta seal teha väga midagi ei jõuagi (nagu meil JJ sünni ajal oli). Mainin veel ära, et tugiisik peaks olema siis keegi, kellega koos naine  end täiesti vabalt tunneb, kelle ees ei häbeneta olla jms, siis on sellest toest abi ja kasu ka 🙂

FullSizeRender-53

Suurem osa asju koos, näksid vaja veel osta

IMG_0932

Õige varsti hakkab see kott sellises sisus meil ukse juures ootama või autoga kaasa sõitma

Asjad Teedule (lähevad eraldi kotti):
– t-särk
– lühikesed püksid
– aluspesu
– sokid
– plätud
– hambahari
– fotokaamera

Asjad, mis tulevad kaasa beebile:
– kuna JJ veetis esimesed hetked haigla riietes, siis ei hakka ma ka teisele beebile selleks puhuks riideid kaasa võtma (las olla võrdsed 😛 )
– küll aga on vajalikud riided koju toomiseks. Meie augusti beebile siis: pikkade käistega siidi-villa body, villased või soojema ilmaga puuvillased kinniste otstega püksid, sokid, siidi-villa müts, puuvillane õhuke kootud kombe (kui on jahedam ilm) + heegeldatud tekk
turvahäll (ilmselt hakkab mingist hetkest meil autos olema juba varem (koos isofix alusega)
– 4 mähet + niisked pepulapid (igaks juhuks)

koju-koju

Nagu ka beebid asjade varumisega – hakkama saab ilmselt vähesemaga ja mõni võtab kaasa ka rohkem, see nimekiri on selline, millega mina end hästi ja kindlalt tunnen ehk on siis ka mõnele teisele abiks või annab vähemalt aimu, millele mõelda tasuks kui seda “haiglakotti” pakkima hakata.

27+2 ja ÄE visiit

Täna sai jälle tehtud käik ämmaemanda juurde, sel korral veidi pelgasin seda visiiti, kuna pidin JJ ka kaasa võtma, aga selgus, et täiesti asjatu kartus. Maailma mõistlikum laps istus mul süles vaikselt, vaatas kuidas vererõhku mõõdeti ja kuulas väikse õe südamelööke ja sebimist. Suur rõõm oli ka näha, et ITK-s on nüüd seal ÄE-de ukse taga ootamiseks olnud ebamugavad toolid mõnusate diivanite vastu vahetatud, mu keha tänab 😀

Üldiselt midagi erilist teada ei saanud, samas suureks kergenduseks oli, et eelmisel nädalal tehtud GTT on korras ja ilmselt seda rohkem tegema ei pea. Ka vererõhk oli normis, beebi südamelöögid kenasti olemas ja EPK 26cm. Mul endal on nüüd võrreldes eelmise käiguga kaalu juurde tulnud ca 4kg (see on siis vimase 5 ja poole nädala tõus). Eks magusa osas peab end veidi kontrollima, aga tegelikult on see tõus igati ok, sest hetkel on siis raseduse jooksul juurde tulnud kokku 5kg (JJ-d oodates võtsin kokku juurde lõpuks 13kg).

Enesetunne on jätkuvalt hea. Hoolimata nüüd juba jõudsalt paisuvast kõhust, ei tunne ma, et see mind (veel) igapäeva toimetuste juures segaks. JJ-d oodates hakkas kasvav kõht üsna pea mugavat magamist häirima – ei osanud kuidagi olla ja ennast sättida, sel korral pole nagu probleemi.
Kui üldse miskit välja tuua, siis paar korda on kõrvetised nüüd olnud, aga õnneks Rennie tabletid selles osas abiks.
Beebi on ka ikka väga aktiivne, ju siis jätkub praegu kõhus veel piisavalt ruumi, et seal hullata ja möllata.

Täitsa metsik tundub mõelda, et tegelikult on 10 nädala pärast beebi põhimõtteliselt valmis saabuma, vaid 10!!! nädalat. Õnneks on mul vajalike asjade osas ettevalmistused üsna lõpusirgel, nii et selles mõttes on kõik chill – kirjutan meie varudest ja valikutest ka juba üsna pea.

kõht_27+2

 

26+4 ja GTT – lõpuks tehtud!

Vereproovis, mis sai antud enne KV ultraheli oli mul veresuhkru näit natu-natuke üle normi ja nii siis arvas arst, et võiksin teha ka GTT ehk siis glükoositaluvustesti. Kuigi see nö soovituslik aeg sai kirja 24-28. rasedusnädal, siis tegelikult ütles mu ämmaemand, et võin selle teha ka mis iganes varasemal ajal. Seda aga ei juhtunud, sest pikka aega oli mul ju see hommikune iiveldus ja ÄE soovitas selle testiga oodata seni, kuni ma pigem ei oksenda seda lahust seal kohe välja 🙂

Eile oli siis nädalaid mul 26+4 ja hommikul sai külmikust kaasa haaratud seal juba vaat, et paar kuud seisnud glükoosi siirup, Teet tõi mu ITK-sss ja võttis JJ tööle kaasa.

Eelneval õhtul pärast kaheksat ma enam midagi ei söönud, vaid vett jõin, ka magusat püüdsin sel päeval vältida, et mitte seda esimese vereproovi tulemust korrata (siis oli ju ka see aeg, kus alla läks vaid sai ja coca-cola, seega ei imesta, et näit üle normi läks). Hommikul just liiga tugev tunne ei olnud, samas tühi kõht enam iiveldama ka ei ajanud.

ITK-s sain veidi järjekorras seista ja siis esimese vereproovi anda, mis järel pidin sisse jooma selle siirupi. Ma kartsin, et see on paksema konsistentsiga, aga õnneks oli see siiski üsna vedel ja kuna see oli kaua külmas olnud, siis oli selle joomine ka enam-vähem talutav, lihtsalt väga magus apelsini maitsega “jook”, mille viimane lonks oli siiski juba suhteliselt võigas. Siis algas ootamine, sest järgmise vereproovi pidin andma täpselt tunni pärast.

Ootamise ajal saab istuda seal samas vereproovide andmise koha kõrval asuvas puhkenurgas, kus on olemas diivanid ja tugitoolid, mängib telekas (aga hääletult) ja laual on mõned vanad ajakirjad. Seega tasub sinna endale mingit ajaviidet pigem ise kaasa võtta.

Esimene tund möödus mul unega võideldes, poleks eriti midagi muud teha tahtnud kui seal tukkuda – mõneks hetkeks ma ka silmad kinni panin. Veidi oli ka siukest hästi kerget iivelduse tunnet, aga ei midagi hullu. Pigem on piin see niisama istumine seal, kuna ka ringi liikumine ei ole proovide andmise vahel lubatud ja no raske on leida mugavaid asendeid, et lihtsalt niisama istuda.

Ma arvasin ka, et kui istun seal tühja kõhuga, siis tekib igasugu isusid, et mida kõike tahaks, aga tegelikult oli pigem siuke “mitte-midagi-ei-taha” tunne.

Teist tundi sisustas sealt proovide võtmise osast kostuv nutt, kus üks noor tüdruk oma nõelahirmuga parasjagu võitles. Kahju kohe teisest, aga no samas peab ütlema, et need ITK vere võtjad on super head ja profid ja teevad alati nii kiiresti ja valutult, et no ei jõua põdema hakatagi, kui asi juba tehtud. Rahvast selles puhkenurgas hakkas ka tasapisi vähemaks jääma, kõik need, kes olid juba varakult enne mind seal, said ka varem minema. Avatud on see ITK vereanalüüside kabinet juba alates kella 7.30-st, mina alustasin oma testiga alles 8.30 (sest just eile oli JJ-l ka hommikul magus uni). Teisel ooterunnil õnneks enam seda iivelduse tunnet ka peal ei olnud.

Lõpuks saigi siis see aeg läbi, andsin veel kolmandat korda verd ja Teet tuli koos JJ-ga mulle järele. Vereproovi võtja oli nii tore ja meeldiv, mainis veel, et neil 4. korrusel on ka kohvik, juhuks kui soovin nüüd midagi süüa, õnneks meil oli siiski juba plaanitud käik Sõõrikukohvikusse, nii et ITK kohvik jäi minu poolt külastamata.

Tulemust veel ei tea, ilmselt räägime sellest ÄE-ga meie järgmise nädala kohtumisel. Aga neil, kel see tee veel ees, siis midagi väga ette karta või põdeda selle testi osas pole mõtet. Ei tasu endale sisendada, et kindlasti hakkab paha või, et kindlasti hakkad seal oksele vms. Ka see söömata-joomata olek on talutav – parem kannatada see aeg ära, kui et mingite vee joomistega oma neid tulemusi rikkuda ja võib-olla veel uuestigi seda testi teha.

gtt

Märkmed loengutsüklist: Ettevalmistus aktiivsünnituseks (ITK perekool)

Täna oli uuesti mu viimane tööpäev, loodetavasti ma nüüd saan rahulikult puhkusele jääda ja ei pea enam töömõtteid mõlgutama. Ja juba poolest päevast suundusingi hoopis ITK perekooli, kus kavas oli 3 tunnine loengutsükkel aktiivsünnituseks ettevalmistamise teemal.

ITK sünnitustuba

Esimesena rääkis ämmaemand Annely Kärema (keda on võimalik ka endale individuaalseks ÄE-ks võtta sünnituse juurde) sünnituseks valmistumisest ja valust. Jätkas Maila Teramees (samuti võimalus võtta individuaalseks ÄE-ks) sellest, kuidas valuga toimetulla ja miks meil valu vaja on. Lõpetuseks viis ÄE Diana Leht läbi joogatunni ning näitas harjutusi, mis sünnituse ajal aitavad valu leevendada, kuidas lõdvestuda ja milliseid lihaseid tasub treenida enne sünnitust.

  • Aktiivsünnitus on sünnitus, milleks naine on teadlikult valmistunud ja kus ta aktiivselt osaleb – kasutades asendeid, mis aitavad sünnitusel edeneda ning õiget hingamist, samuti teeb ta teadlikke valikuid sünnituse jooksul  – valuvaigistid, vesi jms. 
  • Sünnituse edukaks kulgemiseks on oluline õigesti valmistuda – tuleb võtta vähemalt kuu enne oodatavat tähtaega aeg maha ja tegeleda endaga. Tegeleda joogaga, käia jalutamas, ujumas vms, valmistada oma kodu ette lapse saabumiseks ning mõelda läbi, millist sünnitust soovitakse ja arutada need teemad kindlasti läbi ka mehega.
  • Lahkliha masseerimine õliga võib aidata kaasa rebendite ära hoidmisele.
  • Soovi korral teha sünnitusplaan – kui ei ole erisoove, siis võib selle plaani teha ka vaid enda tarbeks, et kogu protsess enda jaoks läbi mõleda ja tekkida võivad küsimused ÄE-lt üle küsida. Samas, kui on tavapärasest sünnituse protsessist erinevaid soove, siis tasub teha sünnitusplaan ja see kindlasti ka sünnitusele tulles kaasa võtta. Mõned näited erisustest: soov laps enne emale andmist vannitada (tavaliselt pannakse beebi kohe ema rinnale), soov beebi esimesena isale üleanda, soov platsenta haiglast lahkudes kaasa võtta, soov vaginaalse läbivaatuse ajaks mees toast välja saata jne.
    Sünnitusplaanist on kasu ka sellisel juhul, kui sünnitus kestab pikka aega ja vahepeal ämmaemand vahetub, nii saab ta plaaniga tutvudes ülevaate naise soovidest, millega arvestada ja nii ei pea naine igale ÄE-le eraldi oma soove seletama hakkama. 
  • Sünnitama minnes tasub kaasa võtta asju, mis muudavad sünnitustoa rohkem “omaks”  – oma padi, muusika (ka vahend, millega muusikat kuulata), tekk, riided (kui oma riided mugavamad tunduvad, kui haigla omad).
  • Sünnituse ajal tuleb juua ja võimalusel ka süüa, et organismil oleks jõudu (seda siis juhul kui ÄE pole seda keelanud näiteks võimaliku keisrilõike vajaduse tõttu). Hea on kaasa võtta näiteks müslibatoone ja vett. Samuti saab teha ka teed. Mahlad ei ole head ja võivad pigem iiveldama ajada.
  • Esmasünnitajate sünnitus kestab keskmiselt 12-16h. Reaalne sünnitegevus kestab harva sellest kauem, vahel ei oska naised seda aega õigesti hinnata ja sünnituse all mõeldakse juba eelnevaid valusid, mistõttu võib tunduda, et sünnitus kestis mitu päeva.
  • Sünnitusvalu on vaja, et kehas tekikisid vajalikud hormoonid, mis sünnitusel vajalikud on. Tekkivad endorfiinid ja oksütotsiin, mis on vajalik ka hiljem rinnapiima tekkeks ja edukaks imetamiseks. Valu tekib põhiliselt emakakaela avanemisest ning tasub meelespidada, et näiteks väga krampis või pinges olles võtab avanemine kauem aega. Sellisel puhul võib epiduraal tuimestus aidata lõdvestumisele kaasa ja emakas saab segamatult avaneda, aga võib tihti olla ka vastupidine efekt, et epiduraali kasutamine pidurdab sünnitegevust ja sünnitus kulgeb kauem.
  • ÄE-d julgustavad väga sünnitustoas dušši ja vanni kasutama, sünnitanud naiste tagasiside on olnud väga positiivne, kuna dušš ja ka vann on aidanud palju sünnitusvalude leevendamisel ja enese mugavamalt tundmisel.
  • Tugiisik peab olema sünnitusel toeks :), sisendama sünnitajale, et ta on tubli ja saab hakkama ja vajadusel koos sünnitajaga ka hingama (kasutades õiget hingamist valude ajal). Emad ei pruugi alati olla väga head tugiisikud, kuna neil võib oma lapsest, kes valude käes vaevleb kahju hakata ja toe pakkumise asemel hakatakse haletsema ja see pigem takistab ja häirib sünnitajat.
  • Tugisikuid võib soovi korral kaasa võtta ka 2 kuid sellisel juhul peab see olema väga läbimõeldud otsus, et neist inimestest tõesti ka sünnitajale kasu oleks ja nad ei hakkaks sünnitajat segama.
  • Sünnitustoas on olemas mitmed abivahendid, mida julgesti proovida tasub – tool, järi, matt, pall (soovi korral). Asendite vahetamine ja liikumine aitab sünnitusel kiiremini kulgeda ja valudega paremini toime tulla. Kui üks asend on väga mugav, siis soovitatakse ka seda mõne aja jooksul muuta, kuna ühes asendis pikalt viibimine võib samuti sünnitust aeglustada.
  • Kuigi liikumine on hea, siis on täiesti normaalne ja õige ka vahepeal puhata ja kui võimalik, siis isegi tukastada, organism vajab jõudu.
  • Juba varem kodus tasub mehega koos proovida millised puudutused ja mudimised olemise heaks teevad ja neid kasutada ka sünnitusel, et keha lõdvestada ja valu leevendada. 
  • Mehe silitused, paitused ja kallistused võivad sünnitajale väga positiivselt mõjuda ja jõudu juurde anda.
  • Lõdvestama peab ka näolihased!
  • Hingamine – ninakaudu sisse (nii et rindkere tõuseb ja kõht liigub ette) ja suukaudu välja. Suu hoida koguaeg pisut avatult, et olla lõdevstunult.
  • Nõmmliivatee võib aidata kaasa emakakaela avanemisele ja lõdvestumisele.
  • Ära karda ja eelista JAATUST eitusele. Ole positiivse suhtumisega ja usu endasse.
  • Naerata – sellega saadad kehale signaali, et tead, mida teed ja oled enesekindel. 
  • Kui tunned end ebamugavalt (toas on inimesi, kes sulle ei sobi/meeldi) siis proovi leida viis, kuidas seda ka öelda – sünnitaja ei pea kannatama.
  • Ära hoia ennast pinges – on loomulik, kui sünnituse käigus väljuvad gaasid või ka väljaheidet, ämmaemandad on sellest teadlikud ja sellest ei tehta mingit numbrit ja kõik koristatakse kiirelt ära. Selliseid asju ei tasu ka mehe ees häbeneda, aga sellised loomulikud teemad võib mehega varem ka läbi rääkida, et ta teaks, mis võib juhtuma hakata.
  • Käi perekoolis ja võta ka mees kaasa – nii olete mõlemad teadlikumad ja oskate sünnitusele paremini kaasa aidata. Vanasti puutusid naised rohkem kokku rasedate ja sünnitusega, kuna elati mitu põlvkonda koos ja sellised teemad olid igapäevased. Nüüd on naised sellest pigem eemaldunud ja ei saa ka vajalikku infot, et iseennast aidata. Samuti igapäevaselt välditakse valu ja ei olda harjunud sellega tegelema.
  • Tee joogaharjutusi ja püüa neid kasutada ka sünnitusel.
  • Kui häälitsemine sind aitab, siis võid seda ka sünnitusel kasutada, kuid väldi kiledat kõrget karjumist, see võib ka last ehmatada 🙂
  • Ära ole isekas! Mõtle oma lapsele, tunneta kuidas tema ennast sünniks ette valmistab ja kuidas sinu keha teda mõjutab. Julgusta teda nii mõtete kui ka sõnadega saabuma.

Need olid põhilised sõnumid, mis enda jaoks kõrvale panin. Kindlasti tasus see käik end ära ja aitas veel rohkem ja paremini varsti saabuvaks sündmuseks valmistuda. Ja kui ma alguses arvasin, et ei tea, kas tahan nii väga seal joogas osalda, siis nüüd usun, et lähen ka eraldi joogatundi, et end paremini tunnetama hakata.
Järgmiseks ootavad meid Teeduga ees tugiisiku, sünnitusvalude leevendamise ja vastsündinu hoolduse loengud ning ka ITK majatutvustus sünnitajatele. 
Kindlasti tahaks käia ka väikelapse esmaabi loengus ning ilmselt ka imetamise omas.

Oh, ootuse aeg on nii tore ja põnev!