Palju õnne Jenni – 6 kuud!

Whoop, meie preili on pooleaastane, veel teist sama palju ja tähistame juba esimest aastat. Aga need senised 6 kuud on olnud küll vist minu elu ühed parimad 🙂

Jenni on lihtsalt üks super lahe tüdruk, sellest väiksest beebist on saamas üsna krutskeid täis aga samas nii sulnilt sulle silma vaatav naerusuine väike inimene. Ta jutustab omas keeles oi kui palju ja tal on eriti hea meel, kui talle vastu jutustatakse. Ta keerab ja pöörab ja kui keegi ei näe, siis natuke liigub ja nihverdab end edasi ka, aga päris roomamiseni siiski pole veel jõudnud. Aga see on ka arusaadav, sest ilmselt on hetkel kogu aur läinud hammaste tulekule – neid on väljas juba kaks, vist üritab öelda, et püreesid pole vaja ja tooge kohe tükitoitu.

Toit ongi siiani olnud vaid rinnapiim (kui väja arvata see üks banaani amps, mille venna talle nihverdas), kosumisega probleeme pole täheldanud ja see, et laps ei võta enam kuuga sama palju juurde kui varem ongi väga normaalne, sest nüüd on nad ka oluliselt liikuvamad võrreldes esimeste elukuudega. Kodune kaalumine-mõõtmine annavad tulemuseks 7.5kg ja 67cm

Täna tegime siis päriselt algust ka lisatoiduga ja esimeseks maitseks sai siiski kõrvitsapüree, mis Jenni poolt hästi vastu võeti, kuigi mulle tundus, et ta oli söögitoolis istumisest rohkem elevil kui neist esimestest ampsudest. Esimese nädala jääme selle kõrvitsa juurde, iga päevaga amps või paar juurde kogusele.

Kuna 2 hammast on väljas, siis on ka ööd mõnevõrra rahulikumad, süüa soovib ta ikka, aga jälle 2-3 korda öö jooksul. Päeval on jäänud 3 und, millest kaks on lühemad uinakud ja üks siis pikem nö lõunauni, mille nad magavad koos JJ-ga kärus rõdul.
Kui päevauned on nüüd kas õues kärus või võrevoodis, siis ööuned on jätkuvalt kaisus, arvestades, et ta viimasel ajal hõivadb enda alla umbes poole meie voodist, siis ei pruugi kaugel olla aeg, kui kolime ka tema JJ-ga ühte tuppa magama, aga seda kas ja kuidas, peame alles vaatama.
Nüüd 6. kuu täitumisel sai ümber ka hälli aeg, mis esimesest päevast oli Jenni lemmik paik päevaunede jaoks, häll läks juba järgmisele väikesele kasutajale, aga kui keegi plaanib oma beebile hälli osta, siis soovitan väga sellist riidest äärtega varianti, lapsel on seal sees ikka ülimõnus ja rahulik puhata ka siis kui ümberringi käib trall.

Ja trall käib meil siin kodus igapäevaselt, parimad mänguasjad tuuakse õele ja siis koos vaadatakse-uuritakse-mängitakse. Kõige nunnum on muidugi see, kui lõunaunne minnes JJ ikka üle käru serva vaatab, et kas õde ka on kõrvale pandud sinna.

Elu on lahe, kui sul on nii ägedad lapsed nagu JJ ja Jenni.

img_4953img_4990

Palju õnne Jenni – 3 kuud

Laupäeval oli see päev, kui saime tähistada meie armsa Jenni 3.kuu sünnipäeva. Mulle tundub, et beebidega liigub alati aeg turboga, aga nüüd kahe lapsega oleks see kiirus veel justkui topelt, järgmine minisünnipäev on juba vahetult pärast jõule, siis aastavahetus ja siis juba JJ suur sünnipäev.

See kolmas kuu on olnud Jennil tegevusterohke, käisime ju esimest korda ujutamas, mis talle jätkuvalt väga meeldib – laseb hea meelega teha kõiki harjutusi, naudib ühtviisi nii vanni mulli-massaaži kui ka dušiga tehtavat massaaži ja viimati ka sukeldus esimest korda – ning seda kõike naeratus näol.
Ka võimlemas käime jätkuvalt, kui nüüd kolm kuud on täitunud võiksime põhimõtteliselt ka järgmisse vanuserühma suunduda, aga arvan, et esialgu jätkame veel 1-3 kuud grupis. Võib-olla just tänu tublile võimlemisele otsustas Jenni esimest korda end seljalt kõhuli keerata juba 2 kuu ja 3 nädala vanuselt, mis on ikka päris kiire. Aga no tragi on see tüdruk ju alates sünnist juba 🙂

Kõige rohkem meeldib Jennile olla maas tegelustekil koos JJ-ga ja no JJ on seal talle seltsiks suurima heameelega. Veel meeldib talle väga “jutustada”, vaatab otsa ja võib pikad jutud maha rääkida, ilmselt tuleb jutupaunik nagu emme 😀
Magamisega on üldiselt väga hästi, otseselt magama panema Jennit ei pea, jääb ise väga hästi, seda nii päeval kui õhtul ööunne minnes. Samas on olnud ka mõned ärevamad õhtud (eriti enne esimesi keeramisi), kui uni tuli toas kärus – siis oli suureks abiks ja rahustajaks Nuki Patsi tehtud vankrikaunistus, mida oli hea uinudes vaadata.
Öösel soovib ta ikka süüa ka ja seda praegu olenevalt ööst 2-3 korda. Jätkuvalt magab ta meil kaisus, aga kuna ta nii hooga kasvab, siis võib olla proovime varsti vaadata, et kuidas talle oma voodis meeldiks (mis meie voodi kõrval ikka). Ilmselt läheb tal selles mõnusas roosas hällis ka viimane kuu-poolteist, siis on see aeg läbi ja häll hakkab uut omanikku otsima.

Vahepeal oleme jõudnud käia ka ortopeedi ja taastusraviarsti juures, kuhu perearst meid kontrolliks saatis – mõlemad arstid kiitsid Jenni rõõmsat ja rahulolevat olekut ning füüsiliselt on ta samuti igati tip-top korras. Muideks, ortopeedi juures käis Teet Jenniga kahekesi, sest tol hommikul otsustas JJ ekstra kaua magada ja tundus nii julm teda poolunes õue külma kätte vedada, nii jäingi mina temaga koju. Teet ja Jenni said selle käigu suurepäraselt ise tehtud (me muidugi elame u 5 minuti kaugusel ka muidugi).
Perearstil käigud on meil nüüd sünnipäeva suhtes veidi nihkes, seega tuleb neid kaalumisi ja mõõtmisi ise teha, tänased tulemused: 6,2kg ja 62cm (vahva numbrite kombinatsioon 😀 )

Selle kolmanda kuu juures ütleks ma, et et kahe lapega siin toimetades on päris oluline selline go with the flow olemine. Kuigi meil on omad reeglid, kindlad käigud jms, siis ei tasu mingite (pisi)asjade pärast üle stressata, kõigile tervislikum on koos kulgeda ja vaadata, et kuidas asjad kujunevad. Jenni areneb pidevalt, sellega seoses tema soovid ja tegemised on pidevas muutumises ja et see kõik meid hulluks ei ajaks, siis ei olegi mõtet mingeid super kindlaid graafikuid taga ajada, sest umbes ülehomme võib kõik jälle teisiti olla. JJ graafik on muidugi rohkem välja kujunenud ja seda me ikka hoiame, aga noh kramplikult pole me näiteks kellas kunagi kinni olnud ja ilmselt ei hakka olema ka.
Huvitav ongi, et kui JJ beebiajal ma teadsin täpselt, mitu korda ta magab, mitu korda sööb ja millal see kõik toimub, siis Jenni puhul ma lihtsalt vaatan, et ahhaa, unine, järelikult magama, ahhaa – tundub näljane, pakume süüa, ahhaa – kõik muud asjad korras – järelikult tahab tähelepanu ja jutustamist.
Vahepeal huvipärast katsetasin ka üht äppi, millesse sai märkida kõik söögiajad, mähkmevahetused, uned jms, aga kuna me tõesti oleme selles vooluga kaasa meeleolus, siis ma pidevalt unustasin neid asju sinna märkida ja õigepea kustutasingi selle äpi sootuks.

Nii me siis siin jõuluootuses kulgeme, üsna mõnusasti.jenni123

img_3505

Palju õnne Jenni – 2 kuud!

Juba on Jennil täitunud kaks kuud, kuigi tundub nagu ta oleks alati meiega olnud, kuidagi nii ära oleme harjunud selle väikse armsa inimesega siin.

Kasvab see tüdruk kenasti, väikseks jäänud riideid panen muudkui kõrvale ja samas tunnen rõõmu, et saab suuremas suuruses uusi riideid kasutusse võtta, hakkasidki need eelmised juba ära tüütama 😀
Pikkust ja kaalu ütleb kodune mõõtmine 59cm ja 5,1kg –  arstile minek alles järgmine-ülejärgmine nädal (sealne kaalumine on ilmselt veidi täpsem).

Magamise üle me kurta ei saa, öösel soovib Jenni tavaliselt 2 korda süüa, seda kõige kauem 10 minutit ja enam ei ole tarvis ka öösel mähet vahetada – peab hommikuni vastu. Söögilaud on tal jätkuvalt vaid rinnapiimast koosnev ja loodame, et esimesed 6 kuud see nii ka jääb (hetkel pole põhjust kuidagi teisiti arvata).
Vahel tundub, et pakun talle süüa isegi liiga tihti, sest siis ta justkui võtab ja ei võta ning õige pea selgub, et tema tahtis hoopis tegelustekil uudistada või minuga jutustada. Kuidagi nii kiiresti laieneb see huvide ring tal 😀

See ongi üks superäge oskus, mis sel kuul on lisandunud, ta vaatab otsa ja no reaalselt jutustab ja naeratab nagu üks mailma armsaim beebi seda teha võiks. Ka kõhuli on ta täitsa meelsasti (mäletan, et JJ seda nii väga just ei armastanud). Võimlemas käime temaga nädalas korra (ülejäänud päevadel võimleme kodus muidugi) ja seal on ta tõeliselt tubli, alati peab selle pooltunni ilusti vastu ja nutu või protesti asemel ta pigem hoopis naeratab neid harjutusi tehes. Novembris ongi plaan edasi võimlemas käia ja detsembrist alates hakkame ka temaga käima individuaalses ujutamises – oleks seda tahtnud juba novembrist alustada, aga lihtsalt ei ole vabu aegu varem saada.

Õe ja venna suhted on täitsa head, nüüd, kus Jenni oskab juba asju rohkem vaadata ja neist huvituda, saab JJ talle mänguasju näidata ja nii siis õekesega suhelda. Ja no muidugi toob ja paneb ta suurima hea meelega Jennile lutti suhu, ise seal juures tohutu uhkuse ja rahuloluga olles. Kui esimesel kuul võttis Jenni luttidest vastu vaid Philipsi Soothiet, siis nüüd tundub, et sobib ka Philips Avent mini lutt.

Ka pikemaid autosõite oleme nüüd kahe lapsega mõned korrad ette võtnud, tundub, et nende piiriks on hetkel ca 200km, üle selle sõites vajavad mõlemad (söögi)pausi ja/või tegelemist. Samas tuleb neid kiita, sest istuvad nad kahekesi tagaistmel ja meie Teeduga ees, ning üldiselt sellega mingit probleemi pole, me ei taha ka üldse harjutada, et keegi lastega taga peaks istuma. Ühtlasi peab kiitma ka  meie autot, sest kui ma Jenni toitmiseks kahe lapse turvatooli/hälli vahel istusin, siis polnud häda midagi ja vajadusel saaks seal vabalt ka sõidu ajal istuda.

Esimese elukuu postituse juures mainisin, et no nüüd kui Teet tagasi tööle läks ma ehk enam ei hõiska, et elu väga lill oleks, aga ei ole ka see üksi kahe lapsega kodus olemine midagi hullu, nagu ka  eelmises postituses pikemalt kirjutatud sai. Saame ilusti hakkama ja aeg muudkui lendab – kaugel need esimesed neljakesi saabuvad jõuludki on 🙂

jenni_2kuud

 

 

Palju õnne Jenni – 1 kuu

Ongi tõesti nii, et juba on esimene kuu möödas, see läks nagu silmapilk, hetk tagasi olin vannitoas sünnitamas ja nüüd on Jenni juba terve kuu meiega olnud.

img_2469

Jenni ja tema esimene kaisukas

Kõik on läinud paremini kui loota julgesin, harjumine uue elukorraldusega on olnud siiani üsna valutu. Muidugi on sellele väga palju kaasa aidanud, et Teet oli esimese kuu meiega koos kodus, nüüd on ta tagasi tööl ja võib olla teise elukuu postituse juures ma enam nii ei hõiska, aga no eks näeme.
Samas tänane esimene päev kolmekesi kodus läks küll üle ootuste ideaalselt. Lapsed magasid 8-ni (tavapärase 7 asemel), hommik oli mõlemal lapsel rahulik ja heatujuline – jõudsime kenasti süüa, riietuda ja mängida. Kuna kõik oli nii chill, siis otsustasin mõlemaga ka mänguplatsile minna, Jenni jäi magama, JJ veidi tuias platsil ja avaldas siis soovi lahkuda. Tegime veel käruga väikse tiiru, sest ilm oli nii-nii ilus ja suundusime tuppa, kus mõlemad lapsed läksid rõdule lõunauinakut tegema – Jenni magas kokku 3h ja JJ samuti. Ma jõudsin vahepeal pesu pesta, nõud masinast kappi panna, tassi teedki juua ning lõunaks ettevalmistused teha. Ja nii ei olnudki enam pikalt vaja oodata, et Teet koju jõuaks.
Ma ei hakka üldse varjama, et selline päev tekitab superema tunde… ja see on ütlemata mõnus 😀

Aga nüüd siis päevakangelasest. Jenni on üsna ideaalbeebi, sööb hästi ja isukalt ning ikka rinnapiima. Imetamine läheb meil nüüd kenasti ja need tavapärased alguse raskused (valu-valu-valu) on õnneks möödas.
50 suuruses asjad hakkavad väikseks jääma (mõned kitsamad juba on) ja kasutuses on 56 suurus, kus olenevalt firmast on veel ka kasvuruumi (Lindexil on näiteks pigem avaramad asjad). Kaalu osas andis kodune kaalumine 4,5kg ja mõõdulindi venitasime tema kõrval ca 54cm peale. Arsti juurde lähme jälle järgmisel nädalal.

Ei saa öelda, et meil oleks juba päris 100% kindel päevakava, nii väikestega see mu meelest polegi lihtsalt võimalik, aga teatud rütm on olemas küll ja selle järgi saab veidi asju sättida ka. Suure osa päevast magab Jenni lihtsalt maha, kui läheb hästi, siis ühe une teebki ta ka rõdul kärus, eriti heal päeval on nad seal lõunaund tegemas JJ kahekesi oma Bugaboo Donkey kärus. Muud päevauned teeb Jenni elutoas hällis elu ja melu keskel. Enne ööund proovime igal õhtul vanni teha (kui just külalisi pole või ise külas pole), vann meeldib talle väga-väga, mis annab lootust, et ka teisest elukuust plaanitud ujutamine talle meeldima hakkab.
Öösel magab ta rahulikult, sööb 2-3 korda, äratus on 7-8 ajal, aga see on tingitud pigem JJ ärkamisest, Jenni magab pärast hommikusööki veel edasi üldiselt.
Lutte proovisin mitut erinevat, ei sobinud MAM ega ka tavaline Philips Aventi pisikestele mõeldud lutt. Viimasena proovisin hoopis Philipsi Soothiet ja alates eilsest on see sobinud ja tänane 3h kestnud õueskäik + rõduuni olid just selle soothie seltsis.

Õe ja venna suhted lähevad päev-päevalt armsamaks. JJ tunneb õe vastu rohkem huvi, tahab talle mänguasju näidata, tunneb muret, kui õde nutab ja läheb teda lohutama. Jätkuvalt muidugi tahab ta ka ise nunnutamist ja tegelemist ja seda püüame ka teha. Nii on tal oma huvitegevused, kus ta on ühega meist omaette, lisaks niisama mängimine, kui Jenni magab. Huvitav on näha ka, et JJ nüüd oma beebinukku õega seostab, nii hoiab ta nukku süles nagu beebit ja toob seda mulle sülle, kui Jennit imetan 😀  JJ on kindlasti iseseisvamaks muutunud, aga see ei tähenda muidugi, et teda kuidagi unustada tohiks. Eriti hoolikalt peab tema väsimist jälgima, sest üleväsimusega tuleb ka tusatuju ja siis pole kellelgi tore.

Nüüd algav teine elukuu tuleb juba veidi tegevuste rohkem, kuna alustame ka Jenniga võimlemas käimisega ja lisaks on siis JJ huvitegevused, mis mul kuidagi nüüd lahendada tuleb, kuna Teet on tagasi tööl. Ilmselt kirjutan ka sellest kahe lapse tegevuste plaanimisest ja korraldamisest eraldi postituse juba varsti.

See esimene kuu on olnud ikka üks harjumine ja harjutamine, aga ausalt, mul on nii hea meel, et otsustasime, et perre võiks tulla ka teine laps, tõesti on tore ja see igapäevane rõõm oma lastest on lihtsalt ebamaine. Naljakas on mõelda, et pärast JJ sündi ma ei tahtnud veel pool aastat isegi mõelda sellist mõtet, et võiks ka teine laps olla ja nüüd mõtlesin pärast Jenni sündi sel hetkel kui kiirabiga kodu uksest väljusime, et “oh, nii võiks ju veel sünnitada” 😀 (kuigi plaanis seda siiski rohkem pole).
Aga olen kindel, et meie nii positiivse alguse alustalaks ongi just see tohutult positiivne sünnituse kogemus, mis Jenniga oli ja olen selle eest väga tänulik.

Mõned pildid meie esimesest ühisest kuust:

img_1823

Esimene päev kodus

img_1831

img_1992-1

mu varandus

img_2019-1img_2054-1

img_2192

oh, kuidas ma arvasin, et ma oma last roosamannasse ei riieta

img_2265

Baby Björni tool on meie laste lemmik

img_2346

Mõnel päeval on juba turvahälli soojakott käiku läinud

img_2390

img_2404

Õnneks kõik päevad ei pea roosad olema

img_2424

Ainus lutt, mis veidigi sobib

img_2435

Vend mänguplatsil ja õde tudus

img_2437

Supermom ja tema lapsed 😀

Esimene nädal

Tundub kuidagi uskumatu, et nädal tagasi kutsusin Teedu koju, et vist äkki hakkab midagi toimuma ja et kui tormiliselt need sündmused arenensid ja Jenni meie juurde saabus. Ühtepidi on nii palju justkui juhtunud ja teistpidi oleks aeg nagu paigal seisnud.. see kõik oli alles hetk tagasi.

Beebi
Jenni on algusest peale kiire, nii oma saabumise osas kui ka edasi tegutsedes. Kui JJ näiteks esimese öö pigem magas, siis Jenni eelistas kohe end rinna otsa parkida ja nii kohe paariks esimeseks päevaks. Üle pika aja taas imetada oli esialgu päris harjumatu. Samas oli sellest tihedast imetamisest jälle nii palju kasu, et kui 4. elupäeval läksime lastearsti juurde kontrolli, siis oli preili juba oma sünnikaalu ületanud (täpselt nii nagu ka JJ sama vanalt) kaaludes 3468g, haiglast lahkudes kaalus ta 3290g.
Esimene öö kodus oli üsna rahutu, proovisime nii, et Jenni magab oma voodis meie kõrval, aga tundus, et see talle ei sobinud, nii veetiski ta selle öö kaisus ja põhiliselt siis rinna otsas. Õnneks järgnevatel öödel on vaikselt tekkinud mingi rütm ja öist söömist on ca 3 korda, korraga sööb ta umbes 10 minutit ja siis magame edasi (sinna juurde kuulub muidugi ka mähkmete vahetamine ja selles toimkonnas on Teet, ka öösel). Magab ta siiski meil kaisus praegu, sest tundub, et see variant toimib meie jaoks hetkel kõige paremini.
Päeval on Jenni oma hälliga elutoas, magab seal üsna segamatult ka siis, kui kõrval mängib telekas, JJ ajab legotorni ümber või köögis tehakse süüa.
Vanni oleme ka nüüd talle igal õhtul teinud ja seda ta naudib väga.
Esimesse elunädalasse mahtus ka ametlik nime panek ja pärast seda sai kodus siis eesti.ee vahendusel täidetud kõikvõimalikud Jenniga seotud avaldused, nii ongi ta juba ka lasteaia koha järjekorras täiesti esindatud 😀

IMG_1878

Pere
Eks väike hirm ikka oli, et kuidas JJ väiksesse õesse suhtub ja mis ta arvab, on ju ta ise siiski päris pisike veel ja harjunud olema tähelepanu keskpunktis. Kuid asjad on läinud isegi oodatust paremini, esimesel päeval tuli küll ette seda, et JJ väga häälekalt ja nutuga tähelepanu soovis (eriti kui õde oli issi süles), aga nüüdseks on see pigem möödunud. JJ-d ikka huvitab, et mis õde teeb ja kui Jenni on Teedul süles, siis istub JJ sinna kõrvale ja teeb pai või hoiab õel käest (võib vaid arvata, et kas mul süda sel hetkel on lõhkemise äärel või jaa).
Jenni öösel palju häält ei tee ja JJ uni kuidagi häiritud ka ei ole, pigem isegi on ta nüüd kui beebi kodus, veel rahulikumalt magama hakanud.
See on muidugi tõsi, et üleöö on JJ kuidagi sellise suure poisi moega, nii asjalik. Kui Jenni on nutnud, siis ta tahab aidata (üks kord tõi näiteks puhta mähku talle 😀 ) või kui eile kõik koos esimest korda jalutama läksime ja Jenni käru seismise vastu protestis, siis JJ pani kõrvalt istmelt talle käe peale justkui rahustamiseks… oeh, sellised hetked..
Paljuski on vaja hoopis meil Teeduga end kontrollida, et me liialt ei manitseks JJ-d kui ta Jenni ligidal on. Ikka kipub esimene reaktsoon kõvemale häälele olema “Tšššš, TASA”, samas ei ole see kikivarvukil hiilimine üldse vajalik ja me ise lihtsalt tajume praegu seda kilkamist valjemini kui see tegelikult on. Pealegi, eks Jenni peab lihtsalt harjuma oma suure venna ja tema tegemistega.
Ehk, et harjumine loomulikult kestab veel ja seda ilmselt tükk aega, aga algus on pigem palju tõotav ja üldse mitte nii raske kui arvata oleks võinud.

Mina
Ok, sünnitus oli esimesest korrast ikka väga erinev, üks asi, et oluliselt kiirem, aga ausalt oli palju kergem ka (mis siis, et tegemist oli väga ootamatu kodusünnitusega). Praktiliselt kohe kui beebi oli väljas, oli mul tunne, et võiks püsti tulla ja minna ja tegutseda, eks olid emotsioonid ja adrenaliin laes muidugi ka, aga see tunne oli lihtsalt mitu korda parem kui pärast esimest sünitust, kus ma ei tahtnud isegi end pärast eriti liigutatagi, kõndimisest rääkimata.
Suur rõõm oli muidugi ka see, et sel korral pääsesin suuremast õmbelmisest ja rebenditest/lõigetest, see on väga-väga-väga palju andnud juurde kergemale taastumisele.  Ei teagi, et kas abiks oli käpuli asend, väga keskendunud hingamine või lihtsalt see, et tegemist oli teise sünnitusega ja esimesest polnud palju möödas, aga oluliselt tervemaks ma jäin.
Lihtsalt kõik on sel korral kergem ja tänu sellele on ka emotsionaalselt oluliselt normaalsem olla, ei ole selliseid nutuhooge nagu eelmine kord ja ei ole ka sellist tunnet, et tahaks ainult hämaras magamistoas lamada – vastupidi, endalegi üllatuseks läksime eile õhtul mänguväljakule ja jalutama ja tunne oli super, oleks võinud pikemaltki ette võtta, aga samas ei ole vaja kohe üle ka pingutada, aega on.
Vaid imetamine on kulgenud üsna sarnaselt eelmisele korrale – alguses ikka põrguvaluga, nüüd vaikselt hakkab paremaks minema, aga muidugi on rõõmustav, et piimaga muret pole ja Jenni nii hästi kosub, ka lastearst ütles, et nii kiire sünnikaalu ületamine on pigem harvem ette tulev nähtus kui et reegel.
Muidugi kõige selle positiivse nautimise juures pean ma ikka Teetu tänama, kes absoluutselt igas asjas abiks on, ma ei hakka üldse varajama, et mehega olen jackpoti võitnud 😀  Nii tegeleb ta vajadusel ka mõlema lapsega, et ma saaks keset päeva uinaku teha või vaaritab meile köögis head süüa või lihtsalt on olemas, mis ongi kõige olulisem.

Nii me siin praegu kulgeme ja uue eluga harjume. Eks kindlasti tuleb ka nö tagasilööke ja kõik päevad ei ole ilmselt ainult lust ja lillepidu, aga ei hakka selles osas ette ka muretsema ja parem võtame rahulikult ja naudime seda kõike head, mis meil on.

IMG_1886

Bugaboo Donkey käru on muidugi absoluutselt super, olen meie valikuga väga rahul

IMG_1940

Esimene ühine lõunauni rõdul