Mul on siiani tegemata Jenni kaheaastaseks saamise postitus, ühendan selle siis tema lasteaiaga alustamise teemaga, sest nii lasteaed kui kaheseks saamine tulid üsna ühel ajal.
Kui suve alguses lasteaia koha vastu võtsime, siis olime küll üsna veendunud, et küllap ta selleks valmis on, kuid samas olime ka kindlad, et kui proovimisel ilmneb, et see aias käimine on talle täiesti vastuvõetamatu, teeb õnnetuks või näitab ta muul moel märke, et ta ei ole veel piisavalt küps, siis jätame ta koju.
Niisiis ei olnud alustades mingisugust suurt pinget, et omg, ta peab sinna kindlasti jääma ning võtsime hästi rahulikult. Vedas väga ka õpetajaga, kelle kohta kuulsime nii endiste kasvandike kui lastevanemate käest, et tegu on tõelise kullatükiga, kes omal alal lausa suurepärane on. Selgus, et nii ongi ja ka Jennile ta kiirelt sümpaatseks sai. Kuna sel korral alustas terve rühm nö uutena, st kõik vajasid harjutamist, siis tehti seda järgemööda ning esimestel kordadel Jenni oli koos Teeduga hommikud aias (mina olin siis veel üsna värske beebi Joniga kodus) ning siis saabus koju magama – JJ kogemusest me olime plaaninud seda küll vältida, sest tema jaoks oli veidi segane see, et miks alguses ei pidanud seal magama ja hiljem pidi. Hoidsin siis hinge kinni, et mis Jenniga saama hakkab.
Aga ei saanud midagi – järgnesid paar korda, kus Teet enam temaga koos aias polnud kuid veel une ajaks koju tõi ning edasi tuli päev, kus ta jäi ka lasteaeda magama ja seda ilma igasuguste probleemideta. Olime küll kodus valvel, et kas kutsustakse järgi, aga ei midagi niisugust.
Sealt edasi saigi Jennist täieõiguslik lasteaialaps, kes läheb rõõmuga ja tuleb ka üsna rõõmsalt (kui tulema saab, sest tema ja JJ aiast koju saamine võib teine kord võtta vähemalt tunni, kui nad juba õues seal ja mängulusti jagub).
Sööb ja magab ja mängib Jenni aias hästi, tal on seal üks väike sõbranna ka, kellega koos nad moodustavad sellise dünaamilise duo, et kui kuskil miskit toimub, siis need kaks on suht kindlasti platsis 😀
Esimese haiguseni läks ca kaks kuud, kui lõpuks köha ikka koju sundis jääma, samas see pea kaks kuud sõimelapse kohta on vist isegi suht hea saavutus. Ja selle kohta, et lasteaed talle ikka väga meeldib annab tunnistust ka see, et nüüd haigena kodus olles on igapäevane küsimus, et millal jälle lastekasse saab.
Kindlasti mängis selles heas alguses rolli see, et JJ juba lasteaias ees käis, koht oli tuttav ja eriti entusiastlik lasteaiafännist vend kruttis põnevust üles juba poolest suvest: “Jenni, kas tead, me hakkame koos lasteaias varsti käima” ja siis Jenni rõõmuhõise “Jaaaa!!!”. See koos käimine ei tekitanud neile ka tunnet, et just kui saadetaks neid kodust Joni juurest eest ära, pigem võtavad nad seda kui oma privileegi “suurte lastena” ja juba käib jutt, et ega Jon ju tuleb ka nende aeda kui ta kasvab.
Kaheaastane Jenni on meil selline humoorikas tüüp, teeb nalja, aga oskab suurepäraselt ka draamat teha – vale joogiklaas, vale kauss pudrule, vale tass, kust kodujuustu süüa (mis on tema lemmiksöök) jne. Vendasid armastab, kiusab nii suuremat kui väiksemat, aga rohkem muidugi mängib ja nunnutab (viimast siis just väiksema venna suunas). JJ-ga nad genereerivad nii mänge kui lolluseid ja on suht lahutamatud.
Samas on Jenni hästi abivalmis, tahab pidevalt aidata ja teha ja toimetada nagu aru olen saanud, siis seda nii kodus kui lasteaias.
Lemmikumad tegelased Jennil on Minni ja Lotte, viimast võiks ta ka hommikust õhtuni vaadata (sama seis ka Kasperi ja Emma lugudega :D).
Oskuste osas on ta ka täitsa tubli, sööb ise, potil käib ka suurema osa ajast ise, kui ta tahab, siis saab ka riidesse ja riidest ära ise – aga alati ei taha ka.
Liikumisel meeldib vist enim issi seljas olla kotiga, aga saab suurepäraselt hakkama nii tõukeratta, jooksmise kui ka jalutamisega – seda küll maailma kõige aeglasemas tempos, sest jalutades on kindlasti vaja vaadata igat kivi ja rohulible, autodest-majadest-inimestest rääkimata.
Vahva väike kahene preili on see Jenni meil, loodan, et nüüd uuesti lastekasse saades peab jälle tervis ikka pikemalt vastu, sest seal ka igasugu vahvad tegevused ja sõbrad kõik ootavad. Küll aga plaanin teha meil mõlemale lapsele ühe vaba päeva ka keset nädalat, kuid ajastan need pigem eraldi päevadele, et siis oleks neil võimalust rohkem omaette olla, minuga suhelda ja lihtsalt puhata ja teha, mis hing ihkab – hetkel tundub, et see võiks neile nii sobida.
Mõned pildid ka meie kahesest:
Life at lucky 13 