Juhhei, 8 kuud on Jon siin meiega tegutsenud ja nagu eelmine kord ennustasin, siis see kuu on olnud päris metsiku arenguga.

Kõige suurem muutus võrreldes eelmise kuuga on kindlasti see, et Jon on nüüd täiesti liikuv beebi, roomab ringi ja teeb seda kiiremini kui ühelt beebilt ehk esiti ootaks. Seega tuleb pidevalt silm peal hoida, et kuskile poleks keegi midagi maha unustanud või wc uks või veel parem kui mängutoa uks lahti jäänud. Et tema tegevusi siiski natuke piirata, siis tuli leiutada meil elutoa sissepääsu juurde miskit ette. Klassikaline turvavärav siin ei toimiks, seega tuli appi Utukutu Spectra vikerkaare kiik, mis pikali nagu väravaks ees, kõrval mingi suurem padi vms. Sellest saavad JJ ja Jenni ise hõlpsasti üle ja kui Joni nii väga enam piirama ei pea, siis saavad sellega lihtsalt edasi mängida. Tegelikult mängivad kõik kolm sellega ka täna, Jon roomab alt läbi nagu tunnelist ja Jenni siis erugtab seal peal seistes. Ja üks päev otsustas Jenni seal kiigus üldse magada.

Jon võib nüüd liikuv olla, aga mina samas ei tohi temast üldse eemalduda, praegu on tal tuju niiiiii üle mõistuse hädine, et pean kindlasti olema silmapiiril ja veel parem kui tema juures maas või tema minu küljes – kotis/linas. “Süüdi” on selles ilmselt lihtsalt iga ja ka ports hambaid, mis end suhu sisse on seadnud – koos läbi igeme kumavate nukkidega saab juba 7-8 neid kokku lugeda. See hambatrall on tekitanud ka meeletu ilavoolu, ila valgub magades pidevalt kurku ja ajab teda köhima, nii on ka ööd praegu keskmisest rahutumad, aga õnneks ei midagi hullu.  Ootan küll väga, et saaks mõneks ajaks nende hammastega siiski ühele poole ja oleks natuke rahulikum tal see olemine.

Söögi osas oleme jätkuvalt püreede peal, saab erinevaid köögivilju, liha, putru ja ka marjadega püreesid. Tundub, et liha ta parema meelega ei sööks ja pigem eelistab mitmest juurikast kokku segatud variante. Pudru sees lemmik ikka pirn. Ja anna palju tahad seda lisatoitu, öised ärkamised on raudpolt kindlad ning neid kuidagi ei mõjuta – seega 2-3 korda öösel tankimist on tavaline.
Ja kui ähmaselt mäletan, kuidas JJ beebiajal sai hommikuti 10-ni vabalt magatud, siis elu kolme lapsega tähendab viimasel ajal varahommikuti 6 paiku ärkamist, Jon virgub, hakkab jutustama, Jenni tatsab meie juurde ja vahel on ka JJ triksis-traksis platsis. Alguses oli see ikka päris rets hoop ja putru tegin lastele vist üks silm veel alles kinni, aga nüüd oleme ise ka püüdnud varem magama minna ning teatud võlu selles varakult ärkamises siiski on – Jõuab hommikul kogu perega toimetada enne kui Teet tööle läheb. Seda siis muidugi praegu, kus kõik kolm last kodused on. Lasteaeda minnes ma eriti neid kell 6 ärkamisi ei tahaks,

Olgugi, et sel kuul Jon hakkas rohkem liikuma on ka kaal veidi ikka tõusnud, mõõdud vastavalt siis 9kg ja 70cm – suur poiss 😀
Suviseid ja reisiks sobilikke riideid ostan juba 74 suuruses, näiteks HM bodyd on selles suuruses väga täpselt parajad juba praegu, Po.P pigem suur veel.

Sellised arengud sel kuul, näis kas uus kuu toob juba istumise ka või tuleb see alles reisil.

Eile sai Jon kahekuuseks, nii väike, samas juba nii suur.

Suurim muutus võrreldes eelmise kuuga ongi ilmselt selles, et ta nüüd tahab rohkem suhelda ja vähem väike magav pamp olla. Ma üldse ei mäleta, et JJ või Jenni oleks nii varakult nii palju “jutustada” üritanud, aga Jon seda teeb – vaatab sulle oma suurte silmadega otsa ja just nagu püüaks midagi järgi öelda. See suhtlemise huvi muidugi tähendab ka seda, et tulebki temaga koos rohkem maas pikutada või teda kanda või lihtsalt süles hoida – üksi olemisest ei ole ta huvitatud. Õnneks seltsi pakuvad nii suurem vend kui õde ja see annab meile vanematele ka veid hõlpu asjatoimetusi teha.

Muutustest veel – pärast meie Tartust koju sõidu seiklust ning matka Nõvale sai selgeks, et lutt on siiski teemas ja nüüd eriti uinumise tarbeks Jon lutti kasutab. Lutiks nii nagu teistelgi meie pere lastel olid, on Philips Avent, neid oli mul paar tükki valmis ostetud ja neid sai ka pakutud. Tõele au andes ei oleks ma hakanud mingeid luti kuhjasid siia koju ostma ka, kui need konkreetsed sobinud ei oleks, siis oleks lihtsalt sellele lutitamisele käega löönud ja püüdnud ilma hakkama saada.
Täpselt sama seikluse raames sai selgeks, et Jonile olid isegi suurus 4 püksmähkmed suht normaalselt jalas, seega otsustasime, et proovime siis suurus 3 püksmähkmeid, mis kaalu poolest peaks veel paremini sobima ja vaatame, kas saame selles osas enda elu pisut mugavamaks. Õnnestuski – enam ei pea seda sahmerdist teipmähkmetesse toppima ja tänu sellele on ka vähem igasuguseid lekkimisi nii öösel kui päeval. Ma vahepeal mõtlen, et äkki peaks ka korduvkasutatavaid mähkmeid proovima, aga ausalt, ma vist ikkagi olen selleks liiga laisk veel, kuigi mine tea, äkki tuleb ikka tuhin peale (seda kirjutades ja Teedu arvamust küsides ütles ta, et aga why not, võib ju proovida).

Menüüs muutusi ei ole, ikka ainult rinnapiim nii palju ja tihti kui Jon soovib. Kodune kaalumine ja mõõtmine andsid tulemuseks 5.9kg ja 58cm

Kui on soov, et ta magaks rohkem kui tunnikese, siis kindla peale minek on ta linasse või kotti panna, nii käisime näiteks Kumus Michel Sittowi näituse viimasel päeval, kus koos järjekorras seismise ja näituse vaatamisega magas ta mul kotis peaaegu 3.5 tundi ning lisaks sellele veel mineku ja tuleku autosõidu – oli vist mingi eriti hea unega päev.
Paar korda on sellist maraton und ette tulnud ka kärus, aga seal pole enamasti uni nii sügav.
Muidugi me võiks teda õhtul niisama kussutada või käruga lõpmatuseni sõidutada, et ta lõpuks magama jääks, kuid mulle tundub meie kõigi heaolu silmas pidades mõistlikum kasutada neid võtteid ja vahendeid, mis lihtsalt töötavad – säästame aega ja närve ja oleme kõik õnnelikumad. Mulle meenuvad mingid ärevad hetked JJ ja Jenni beebieast, kus ma kandmisest midagi ei teadnud ning kus sai vahel ikka kergelt ahastatud, et “miks ta ometigi magama ei jää”. Sellist abitut tunnet sel korral ei ole ja see teeb meele rõõmsaks küll.

Uue kuuga lisanduvad nüüd meie tegemistesse ujutamised, esimene kord pidi olema juba eelmine nädal, aga kuna Jon kippus natuke liiga palju aevastama, siis tundus targem koju jääda ja tuleval nädalal uuele katsele minna. Loodan, et ta naudib seda vees olemist sama palju kui koduski vannis käimist.

Nii see beebi elu käib, järgmine update siis juba kolmekuusest Jonist.