Tag Archives: kandelina

Rasedana lapsekandmisest

Posted in lapsekandmine, Tervis ja rasedus by

Üldiselt on rasedus selline aeg, et millegi päris uuega alustada pole mõtet – eriti mis puutub füüsilisse koormusesse, kuid kui lapsekandmine pole nö võõras ja enesetunne lubab, siis saab ka kasvava beebikõhuga edukalt oma suuremaid lapsi vajadusel kanda ning võimalusi selleks on mitmeid.

Kõige olulisem ongi enda keha kuulata – ka siis kui kandmist enne rasedust oli igapäevaselt võib keha tunda anda, et ei tule sellest  nüüd midagi välja. Igasuguse valu või ebamugavuse ilmnedes tasuks kandmine lõpetada – see pole aeg kangelase mängimiseks.

Ausalt öeldes raseduse alguses, kui enesetunne oli selline kahtlane, pidevalt iiveldas, ei arvanud, et ma üldse ootusajal kumbagi last kandma hakkaks, aga läks veidi aega ja olemine muutus paremaks ning sellega koos tuli ka tunne ja tahtmine mõned käigud ja toimetused teha laps seljas.
Esimese vahendina haarasin ikka lina, sest sellega annab lapse mõnusalt kõrgele selga siduda ning boonusena saab teha siduseid lõpetustega, mis üle ega ümber kõhu ei jookse (mu lemmik kiire variant on ruck tied at shoulder with candycane chestbelt). Aga kuna rasedus ikkagi mõjutab keha omamoodi, siis muutus lina sidumine mingist hetkest raskeks, lihtsalt tundsin kuidas ei jaksa korralikult lina pingutada, sest võhm saab otsa (ilmselt seotud tol hetkel ka suht väikse kõhu ja samas kasvava beebiga, kes end kuskile kopsu surus).

IMG_4362

Igatahes olin juba loobumas sellest tärganud kandmise plaanist, kui juhuslikult sai Jenni selga Tula kotiga, pihavöö panin kõhust kõrgemale ja nii kandes oli ja on siiani mul täitsa mugav. Laps on seljas heal kõrgusel, saan ise ta suurema pingutuseta selga ja halb ei hakka ka pikemal kandmisel. Nii ongi siiani (täna siis juba 30+1 nädalaid) meie “go to” kandmisvahendiks just kandekott – olgu see siis Tula või Lennylambi LennyUP, mis parajasti sobib või mida Jenni ise tahab.
Kuigi minule sobib pihavöö kõrgemal asetsemine, siis on ka neid, kes tunnevad end mugavamalt, kui vöö jookseb hoopis kõhu alt – ega seda kumb sulle sobib, enne ei teagi, kui lihtsalt proovides. Ühel päeval katsetasin siin ka tandem kandmist, nii et Jenni oli kotiga kõhul, mille rihm jooksis siis kõrgemalt ning JJ oli teise kotiga seljas ja selle rihm jooksis kõhu alt – ei saa öelda, et oleks nüüd jube maru kerge olnud, aga samas tehtav. Laste raskus oli piisavalt tasakaalus ning vööd toetasid, aga ei surunud kõhule.
Kõhul kandmisega tasub olla muidugi ekstra ettevaatlik, sest oli ka juhus, kus Jenni kõhule panin kuid ta seal ülemeelikult hüpata tahtis ja see ei olnud tore ning pärast torkis kõhus veel mõnda aega. Ma ise pigem soovitakski seljas kanda rasedana.
Enda jaoks avastasin ka selle, et õues kõndides on mul kanda kergem kui toas, seega tubasteks toimetusteks ma kedagi praegu selga ei pane.

 

Tulaga kinos
tandem

Katsetasime ka laenuks saadud onbuhimoga kandmist, mis on justkui kott, aga millel puudub üldse pihavöö, seepärast on see ka tihti rasedate poolt eelistatud kandmisvahend. Muidugi võib seda kasutada ka mitte rasedana, eriti hästi sobib see kiireteks käikudeks-toimetusteks, kus tahaks lapse ruttu ja lihtsalt selga saada – muidugi see omale mugava olemise saavutamine tahab selle vahendiga ka veidi harjutamist ja sättimist.
Proovitud Soulslingi onbu sain Jenniga päris hästi paika ja oli täitsa mõnus, samas ei tundnud ma, et see minu jaoks oleks olnud märkimisväärselt parem nt praegu kasutatavatest kottidest ja nii ma selle juurde ka pikemalt ei jäänud. Samas, keda see pihavöö ikkagi rõhub ja linaga pole sina peal või pole jaksu, siis on onbu täiesti kaalumist väärt variant.

IMG_5388

Soulsling onbuhimo

Kaua ma kanda plaanin? – ei oskagi seda ennustada, praegu on tunne hea, muidugi hetke kuumalaine ajal hoian end pigem tagasi ja ei kurna kandmisega keha lisaks, aga veidi talutavama temperatuuriga on jalutuskäik, kus Jenni oma ca 10+kg seljas on, igati mõnus, eks kui see tunne muutub või lihtsalt enam ei jaksa, siis tuleb paus kuniks uus beebi on meiega liitunud ning algab meie pere lapsekandmises uus peatükk 🙂

Esimene lapsekandmisvahend – soodsalt

Posted in lapsekandmine by

Lapsekandmise vahendeid on absoluutselt igas hinnaklassis, alates väga soodsatest lõpetades juba pigem fännidele-fanaatikutele suunatud mitmesadadesse või koguni tuhandetesse eurodesse küündivate hindadega. Aga kõik alustavad kusagilt ja arusaadavalt käib nende asjade soetamisega kaasas küsimus, et kas seda üldse vaja on, kas lapsele meeldib, kas endal on hea – seega, ei taheta väga suurt investeeringut esialgu teha, mis aga ei tähenda, et siis peaks valiku tegema kehvade asjade hulgast, ka soodsalt saab ja mõned enda soovitused toongi siin täna välja.
(mainin ära, et tegemist ei ole koostööpostitusega)

Liigitan siin postituses soodsa alla kandevahendid, mille hind jääb uuena ostes alla 100€, kasutatult, eriti kui on veidi viitsimist järelturgu passida, leiab hea hinnaga ka muidu kallimat kraami – aga vaatame täna neid variante, mis saab kohe ise osta, olgu siis endale või hoopis katsikukingiks.
Ahjaa, veel üks asi – kandevahendit võiks vaadelda ka samas klassis beebitarvetega nagu seda on vankrid-kärud, sest on täiesti võimalik, et hea kandevahend leiab isegi rohkem kasutust kui hoolega valitud ja valmis ostetud käru, seega, kui teed omale ostunimekirja, soovitan selle maailmaga ka veidi põhjalikumalt tutvust teha (siis ehk ei tundu enam nii ahvatlevad need 5-15€ veidrad kotilaadsed tooted, mida “kandekottidena” järelturul nii pagana tihti leida võib).

Võtan nüüd eelduseks, et kandevahendit otsitakse vastsündinule/väiksele beebile, seega võib kohe ära öelda, et pikk kootud lina oleks parim valik – miks? Sest kootud lina saab alati siduda täpselt kandja ja lapse järgi – ei ole oluline, kui väikses või suures mõõdus on laps ja kas ta ikka “mahub” – mahub-mahub.
Nii palju on aga kandja enda suurus oluline, et kui valida seda päris esimest ehk baaslina, siis keskmist kasvu inimesele on paras suurus 6 lina ehk 4.6m, väga pisikesed kandjad (xs-s) võivad vaadata ka suurus 5 ehk 4.2m ja suuremat kasvu kandjad (XL+) võivad pigem vaadata suurus 7 ehk 5.2m linasid.
Kandelinade juures on märgitud ka kanga tihedus ehk “gsm” number, algajal on selles teemas raske orienteeruda ja need numbrid ei ole päris “must-valgelt” võetavad, sest loeb ka kanga koostis, aga selline orientiir esimese lina valikul võiks olla tihedus 180-250gsm või väiksem (samas, kui ostad lina kasutatult kogenud kandjalt või asjaga päriselt kursis olevalt müüjalt ja vastavast poest, siis kuula soovitusi, mis sulle antakse konkreetsete linade kohta).
Ja miks ma ei soovita trikoolinasid? – sest nende kasutusaeg on lühem (kandja jaoks võib mugavuspiir saabuda 8-9kg juures) ja kuna trikoolinadel peab alati olema lapse taga kolm kihti kangast, siis on need paratamatult palavamad kui kootud linad. Ehk, et kui osta the one and only kandevahend, siis trikoolina see pigem e i ole.

Nii ja siin mõned valikud soodsate kootud linade kohta – neist ilmselt soodsaim ja ka järelturul levinuim lina on Amazonas, erinevate värvidega triibulised linad sobivad hästi  algajale sidujale, olenevalt lina pikkusest, soodukatest ja ostukohast võib selle lina ka uuena saada ca 35-55€ hinnavahemikus, Eestis näiteks Villapai, Linalaps, Scandikids, mujalt tellides on hetkel soodsaim hind silma jäänud Mytoysi Saksa lehel, aga seal peab siis arvestama ka postikuluga.

A-Slings-13-FD-02 1

Amazonase linad, pilt Linalapse lehet

Osade linade poolest üsna Amazonasele sarnased on ka näiteks LittleFrog linad, mille hinnad on samuti seal 50+€ ning neil on ka kord kuus mu mäletamist mööda sooduspakkumised oma lehel, seega tasub silm peal hoida (Eestis pakub LF linasid Memme.ee, kuid hetkel seal eriti valikut ei ole).

IMG_4485

LittleFrog

Üsna hiljuti hakkas kootud linasid pakkuma ka Liliputi, kel hetkel valikus 3 tooni, ei midagi liiga metsikut, aga linad ise pehmed ja alustuseks sobilikud.

Pisut põnevamate mustrite ja värvidega linad leiab näiteks Yarolt – neil on linasid ka oluliselt suurem valik ning tihedamalt tuleb peale uusi mustreid ja kangasegusid, seega, kui Amazonase linad on nö alati sobiv variant esimeseks, siis Yaro puhul peaks vaatama lina andmeid (koostis, gsm), esimeseks linaks sobib hästi puhas puuvill, mida on lihtne masinas pesta (ja pesu võib väikse beebiga kasutades ikka üks jagu ette tulla).
Yaro valikuga Eestis saab jällegi tutvuda Villapais ja Linalapses, suurim valik on Slingomama.nl lehel.

IMG_4477

Yaro

Vahepealses hinnaklassis on ka näiteks Lennylambi linad, kus sarnaselt Yarole on valik igas mõttes päris lai, aga samas peaks nii leiduma seal ka miskit igale maitsele – Lennylambi linasid saab tellida nii nende kodulehelt kui ka Linalapsest.

IMG_4472

Lennylamb

Kui eelarve lubab, siis 85€ eest saab imeliselt pehmed Pure Baby Love linad, olles katsunud palju erinevaid variante, siis PBL on vist tõesti siiani pehmeim lina ja seepärast just eriliselt sobilik vastsündinule. Kül aga ei ole neil põnevaid mustreid-kirevaid värve vaid valikus on ühevärvilised malbes toonis linad. Neid linasid saab PBL lehelt või Eestis Villapaist.

IMG_4464

Pure Baby Love

Need vähesed välja toodud variandid oleks mu valikud linade osas, kui aga on kindel soov ja plaan, et vaja on ikka kandekotti, siis ka selle saab kätte päris hea hinnaga ja samas ei pea järgi andma lapse või enda heaolus.
Koti puhul peab muidugi arvestama, et need on tehtud ikka teatud “standard” inimest silmas pidades ja ei pruugi kõik mudelid kõigile ühtviisi hästi sobida, seega, kui saad, mine proovi erinevaid – üks selline võimalus on näiteks minna kandmisnõustaja juurde, kellel siis erinevad variandid kohapeal olemas on.
Veel üks oluline asi on kottide juures vaja ära mainida – kasutusaeg! Paljudel kottidel on see märgitud kilodes nt 3.5-15/20kg kuid tegelikult sellest kaalupiirangust varem tuleb ette hoopis lapse pikkus – enamus standard suuruses kotte (need, mis ei ole spetsiaalselt mõeldud suurematele lastele või ei oma selleks tarbeks lisasid) jäävad väikseks siis kui laps on 85-90cm pikk ja seda olenemata tema kaalust, sest lihtsalt koti põhi ei paku enam piisavalt toetust (suurema lapse puhul on piisav toetus poole reieni, alla selle on juba väike).
Ja veel, et mida koti valimisel vältida – ma soovitan valikust eemaldada kõik variandid, mis pakuvad selg vastu kandjat kandmise võimalust – see ei ole lapsele ei emotsionaalselt ega füüsiliselt hea (paljud taoliste kottide kasutajad kasutavad neid ka valesti, pannes nägu välja poole asendisse pea vastsündinuid, kuigi enamus nende kottide tootjad on soovitanud seda 5 või isegi 6+ kuu vanuselt alles – ja samas, siis võib juba lapse ka kotiga selga või puusale panna, nii et sel võimalusel ei olegi tegelikult mõtet).

Aga ilmselt turu parima hinna-kvaliteedi suhtega kandekott, mis sobib alates sünnist (st 3.5kg) on Amazonase Smart Carrier. See on hästi lihtne nii disainilt kui olemuselt, ei vaja beebisisu kasutamist vaid “venib” lapse kasvades temaga kaasa. Rihmad on mõne teise kotiga võrreldes veidi kitsamad, aga samas on need korraliku pehmendusega ning kanda saab rihmasid ka seljal risti, kui nii mugavam on. Kohe kaasas on koti küljes kapuuts, mille saab panna magavale lapsele peale toeks, rihmade kaitsed (kui juhtub olema laps, kes muidu rihmasid lutsutama kipub – ja nad tihti kipuvad :D) ning ka väike hoiukott.
Kui kõigi nende plusside juures üldse mingi miinus välja tuua, siis ehk see, et ta jääb veidi varem väikseks kui mõni teine kott, pigem seal max 85cm samas on see super variant alustamiseks.
Eestis leiab Smart Carrier kotte Linalapsest, Villapaist, Scandikidsist, hetkel hea hinnaga ka Mytoysist tellides.

IMG_4468.JPG

Amazonas Smart Carrier

Lisaks võiks välja tuua veel kolm kotti, aga nende hinna juures mängib rolli soodukate leidmine (st mõnes kohas on ka üle 100€ täishind)
Manduca – kott, millel on küljes kapuuts, kohe sisseehitatud beebisisu ja seega kasutatav ka juba vastsündinuga (3.5kg) ning hiljem võimalus juurde osta ka paneeli laiendused, mis teevad koti kasutatavaks pikemalt ka suurema lapsega. Manduca ei näe ka kuigi edev välja, kuid on igati mugav kott ja üsna lihtne kasutada – esialgu see beebisisu võib tunduda “ettevõtmisena”, aga kõik on õpitav 🙂 Kuna see sisu ei käi koti küljest ära vaid selle saab kasutusaja lõppedes lihtsalt kokku rullida koti sisse, siis on alati kindel, et näiteks kotti edasi müües või järgmisele lapsele hoides, ei lähe midagi kaduma.
Leidsin hea hinnaga Manducad praegu Linalapsest ja taas Mytoysist. 

Bondolino – on selline teistest pisut erinev kott, sest kui vöö on nagu vöö ikka (kuigi kinnitus on takjariba ja mitte pannal), siis õlarihmad ei ole samuti pandlaga vaid hoopis seotavad. Beebisisu sel vaja ei ole, sest paneel käib kitsamaks – laiemaks vastavalt lapse kasvule. Bondolino suur boonus ongi see seotav lahendus, sest kui peres kandja vahetub tihti, siis pannaldega kott tuleb iga kord vastavalt kandjale ümber seadistada, Bondolino paelad seod aga alati kandja järgi ja lisa seadistamist vaja ei ole.
Lisaks on olemas Bondolinol ka mudel eriti peenikese pihaga kandjatele – Bondolino Slim-Fit.
Hinnad on 100€  ringis, soodukatega alates 80€, näiteks Linalapses

Ja viimaks mainin ära veel Ergobaby Original mudeli, sest see on üsna populaarne, müügikohti on pigem palju ning liikumas on seda ka järelturul. Original mudel vajab vastsündinuga kasutades ka lisa beebisisu, mis meenutab väikest pampu ning sellele tasub siis kotti ostes tähelepanu pöörata, et kas see on komplektis või tuleb lisaks osta. Samas, kott on mugav, kestab kenasti sinna ca 90cm kasvu kanti ning on lihtne kasutada (eriti pärast beebisisu vajadust), meil oli see kott kõige esimene kandevahend Jennil ja väga meeldis.
Hinna osas, tasub soodukaid passida, Mytoysis on hetkel beebisisuga komplekt alla 90€, Eestis on neid kotte näiteks Loodusperes, aga ka Kidzoneis jms. Kuna Ergosid tehakse palju järgi, siis igasugused kahtlased hiinakad ma välistaks tellimiseks, sest puudub igasugune kindlus, mis materjale on kasutatud (mida laps nt pärast lutsutab) või kas pandlad raskuse all vastu peavad.

IMG_4494-1

Üleval väiksel pildil Bondolino, alumisel väiksel Ergobaby Original koos beebisisuga ja suuremal pildil Manduca

Soodsamas hinnaklassis leiab ka rõngaslinasid, mis tihti vastsündinuga kasutades on kandjatele meelepärased, samas, ma isiklikult eelistan lapse raskuse jaotumist kahele õlale.
Rõngaslinad näevad välja “lihtsamad” kui nad ehk tegelikult on, st et ka nende kasutamist tuleb õppida ja kindlaid nippe silmas pidada, et kasutamine oleks võimalikult mugav ja ka turvaline. Rõngaslinasid on nii Amazonasel, Yarol, Lennylambil, PBL jne jne, küll aga liigub ka igasugu mitte nii kvaliteetseid variante, siinkohal mainikski ära, et vältida tasub rõngaslinu, kus rõngad on plastikust ja/või kandiga (st rõngas pole sile ja kangas liigub sealt kehvemini läbi, raske pingutada). Valiku rõngaslinasid leiab Linalapsest, Liliputilt, mõned väga soodsalt Mytoysist 

IMG_4498-1

Ülemine sinine on Liliputi rõngaslina, alumine Amazonas ja hall Lennylamb

Ka mitmed ruutlinad on vastsündinuga kasutatavad ja hinnaklassi poolest alla 100€, aga siin siis soovitan valida need variandid, kus õlapaelad on võimalik õlgadele laiali tõmmata ning seljapaneeli saab vastavalt lapse kasvule teha siis väiksemaks-suuremaks. Ruutlina puhul on siis nii pihavöö kui ka õlapaelad seotavad, jällegi mugav, kui kandja vahetub tihti. Näiteks Hoppediži ruutlina on üks sobilikest.

EDIT:
Lühidalt nimekiri ka neist headest vahenditest, mis nii soodsad pole, aga kui eelarve lubab, siis tasub kaalumist:
Kandekottidest Tula Free to Grow, mis ei vaja beebisisu ja mida saab vastavalt lapse suurusele siis väiksemaks-suuremaks seadistada ning see teeb kasutamise kiiremaks ja veidi ka lihtsamaks. Samtui Tula standard/baby, mis küll ca 68-70cm pikkuseni vajab lisaks beebisisu, aga mis muidu samuti mugav ja ilus – FTG kui standard sobivad kasutamiseks kuni laps on ca 85-90cm pikk, kanda saab kõhul ja seljas (puusal ei).
Lennylambil on sarnaselt FTG-le sisu mitte vajav kott LennyUP, see kestab isegi kauem ja peaks sobima ka veidi üle 90cm lapsele, materjalid on väga pehmed, sest kotid tehtud kandelina kangastest, kuid see teeb need ka veidi paksemaks. Lisaks on neil ka oma nn standard suuruses kott, mis siis sobilik alates 5+kg ja ka pigem pikkuse poolest 68-70cm ning sellega saab ka puusal kanda.
Ergobaby mudelitest soovitaksin ainult Originali ja Adapti – see on nende beebisisuta mudel, mis kasvab koos lapsega, aga ka kuni 85-90cm, saab kanda nii kõhul, seljas kui ka puusal.
Hästi pika kasutusajaga on ka Liliputi kott, mis sobib sisseehitatud beebisisuga alates sünnist, siis sisuta edasi nn standard koti aja ning kuna kotil on kaasas ka nn suure lapse laiendused, siis saab selle teha ka sobilikuks üle 90cm lapsele (toddler kandevahenditest kirjutan ka veel eraldi).

Kes soovib veidi edevamaid või huvitavamaid kangasegusid linamaailmas katsetada, siis tasub vaadata Oscha valikut ning hinaklassi poolest veel edasi ka Artipoppe linasid, aga miks mitte ka Solnce ja paljud paljud teised – põnevate linade otsimiseks hea koht on selline hiigelandmebaas nimega Slingofest.

Ühesõnaga, valikut on ja mitte vähe, seega valige hästi ja mõnusat kandmist!

IMG_4506

 

 

Wear all the toddlers*

Posted in lapsekandmine by

Lapsekandmisega seonduvalt võib ekslikult jääda mulje, et see on miski, mis on mõeldud väikestele beebidele ja no või maksimaalselt esimesele eluaastale, Tegelikult see muidugi nii ei ole, aga, et ka suurema lapsega oleks kandmine mõnus ja vaevata tegevus mõlemale, tasub siis kui aeg seal maal, investeerida õiges suuruses kandmisvahendisse. Näitan, mis meil JJ-ga kasutuses on.

* kuna enamud väikelapse suurus kotte on inglisekeelselt “toddler size”, siis on mul see toddler igapäevaselt nii kasutuses sõna  ja kui instagramis otsida väikelaste kandmise pilte, siis töötab hästi #wearallthetoddlers, nii, nagu beebidega on kasutusel # wearallthebabies 🙂

Tula Toddler
Kuna Standard Tula on JJ-le väike mis väike ehk siis ei koti põhi ei ole piisavalt lai, et ulatuks tal põlve alt põlve alla ning seljaosa ei ole ka enam piisavalt pikk, siis võtsime kasutusse Tula toddler koti, sellest olen ma pikemalt kirjutanud siin postituses. Ega seda kotti ju pidevalt vaja ei ole, aga kuna tihti tuleb ette käike, kus minnes on ta väga ise kõndija, aga tulles on peal väsimus – näiteks mänguväljakule, siis on see kott hea kiire viis selga visata ja suurema vaevata see 13kg last koju tuua. Selle koti kaalupiirang on kuni 27kg, nii et tegemist on päris pika kasutusajaga ka (NB! seda kotti ei saa kasutada lapsega, kes on kergem kui 11kg ja lühem kui 81cm).
JJ-le kotis meldib ja no miks ei peakski, sealt on ju imehea vaade ümbrusele ja palju mõnusam täiskasvanutega suhelda, kes muidu temast palju kõrgemal ju on. Seda viimast tunnetasin ise ka, kui JJ oli Teedul seljas ka siis jalutades temaga nii vahvalt rääkida sai – nagu võrdsega 😀
Sellest, et JJ-l seal kotis mõnus ja mugav on, annab aimu kindlasti ka see, et näiteks loomaaia külastuse lõpetuseks jäi ta Teedul seljas magama ja magas seal segamatult terve lõunaune, mille jooksul me jõudsime ka toidupoe shoppingu teha 😀

Kootud kandelina
Uuuhhh… linaga on liikvel nii palju eksitavaid eelarvamusi ja mis seal salata, eks olin ka mina seal küüsis siis kui JJ beebi oli, et keeruline ja kole ja palju võtab aega jne.
Reaalsus on muidugi vastupidine täiesti. Kootud (ehk siis lina ei ole trikotaažist, nagu on olemas trikoolinad, aga need on umbsed ja sobivad oma kandevõime mugavuspiiri pärast pigem kuni 6-8kg beebi kandmiseks) lina on lihtsalt kohutavalt lihtne ja mugav kandmisvahend. Väiksema beebiga on hea kõhule siduda, aga juba suurema lapsega eelistan mina selga sidumist. Kootud lina annab hästi palju võimalusi, kuidas siduda ja kõik need võimalused tähendavad seda, et lina peaks selga saama kõik endale mugavalt.
Kui baassuuruses lina on keskmist kasvu inimesele suurus 6 ehk siis 4.6m, siis selga sidumiseks meeldib mulle kasutada linasid suurus 3 ja 4 ehk siis vastavalt 3.2m ja 3.7m. Kui kerget beebit kandes sobib hästi ka õhukese tihedusega lina, mille gsm on 200 ringis ja vahel alla selle, siis raskema, üle 10kg lapsega on parem tihedam lina, mis toetab kandjat rohkem ja aitab lapse raskusel paremini jaotuda, omast kogemusest ütleks, et tasub vaadata linasid, millel see tihedus ehk gsm on märgitud vähemalt üle 250, aga vahel oleneb see ka tootjast ja konkreetsest linast, seega tasub uurida teiste kasutajate kogemusi.
Hetkel on mul lühikesed linad mõlemad Oschalt, vahepeal oli kasutuses ka laenatud Yaro puuvilla ja kanepisegust lina, mis minu veendumust lühikese lina mugavusse süvendas – Yaro linasid kiidan, need on hea kvaliteediga ja mõistliku hinnaga, seega eriti sobilikud oma linatamise tee alguses 😉 (Eestis saab neid ka näiteks Villapai.ee tellida, nad teevad ka ühistellimusi, kui parasjagu pole seda lina sees, mida soovid ja näha saab neid Telliskivis Minu Väike Maailm poes).
Suurus 3 lina on mul 100% puuvillane ja 260gsm Oscha Stewart Tartan, see on piisavalt tihe ja tugev, et JJ kandmine ka mugav oleks. Ühtlasi olen ma selle ruudumustri fänn 😀
Teine lina on suurus 4 Oscha Alto Bergamote ja selle materjal pisut huvitavam, koosneb see kaamlikarvast, siidist,linasest ja orgaanilisest puuvillast, gsm 250. See lina nõuab käsipesu ja eks sissetöötamist on olnud omajagu, aga kasutada on super – samas, JJ kandmiseks jääb ta natuke liiga nõrgaks ja õhukeseks ning võib mind soonima hakata. Jenni kandmiseks on see praegu mu suur-suur lemmik, kuigi ma villaseguga lina esmalt pelgasin, siis praegu on see nii imepehme ja meeldiv hoopis.
JJ ja tegelt ka Jenni kandmiseks (sest ega on ju temagi varsti meil väike toddler) meeldib mulle sidus “ruck tied at shoulder with candy cane chestbelt” , lühidalt “ruck tas cccb” miks ma selle inglisekeelsena kirja panen on see, et nii on kõige lihtsam otsida õpetusvideosid (selle oma siin). See sidus on MEGA lihtne ja VÄGA kiire, seega kasutan seda alati, kui on kärmelt vaja emb kumb lastest selga panna ja mingi toimetus ära teha.
Lina pluss ja eelis koti ees on see, et selle saab veel väiksemaks kokku panna, kasutada ka tekina või pleedina või lihtsalt omale salliks ümber panna (just lühema linaga) ja see ei nõua kandja vahetumisel mingit rihmade ümberseadistamist nagu kotiga on vajalik.

suurus 3 linaga selljas
Tegelikult võiks teise linaga Jennile omale ka ette siduda 😀 , pildil Yaro kanep+puuvill ja suurus 3 lina

Oscha Cairis
Cairised ostsin ma meil eelkõige Jenniga kasutamiseks ja seepärast babysize suuruses, aga kuna JJ ei ole just maksimum mõõtmetega, siis väikeste mööndustega saab isegi teda selles suuruses kanda. Kui see peaks olema tema jaoks igapäevane ja ainus kandmisvahend, siis valiksin kindlasti Toddler mõõdus Cairise, sest ka see on olemas. Oscha Cairisest kirjutasin hiljuti rohkem siin postituses. Hetkel on meil üks Cairis selle sama Stewart Tartan mustriga ja teine siidi-puuvilla segust Misty Mountains Aduial. 
Kui lina mugavusse ma uskusin enne proovimist nüüd, siis Cairise ja võrdlemisi raske lapse kooslus tundus veidi kahtlane, Seda suurem oli üllatus, kui JJ Cairisega selga panin – niiii mõnus. Kindlasti tuleb need seotavad linaosad suuremal lapsel mõnusalt laiali tõmmata pepu alla lisatoeks, see annab palju juurde ja jälgima peab, et laps liiga madalale ei jääks, sest siis hakkab ka raskus kergelt kandja õlgadele.
Cairise põhi eelis koti ees on ehk lihtsalt mõneti ägedam ja vähem robustne välimus. Miinus on see, et tuleb ka veidi siduda ja eelnevalt linaosa pingutada, ning kuna otsad on pikad siis võivad need ka mööda maad lohiseda sidumise ajal. Samas, kõik on õpitav ja minu jaoks isiklikult need miinused ei ole.

Oscha Misty Mountain Aduial Cairisega kõhul – siit näha, et ideaalselt see JJ-d enam ei toeta, aga hädapärast oleks ok küll
Oscha Stewart Tartan Cairisega seljas

Need on meie toddleri kandmise vahendid ja kuigi ma olen vist varemgi öelnud, et mul on kahju, et ma JJ beebieas kandmisvahendeid ei kasutanud, siis see aeg praegu on ikka väga hea ja tore viis ka temale lisaläheduse pakkumiseks. Mulle tundub, et see lähedus võib veel eriti teemaks tulla nüüd, kus lasteaiaga alustame. Seepärast ei välista võimalust, et näiteks Jenniga temale järgmi minnes, panen Jenni kärusse ja JJ selga – seda muidugi siis, kui ta ise väss või seda soovib – ühtlasi maru hea trenn emmele 😀 Lisaks lasteaiatee transpordile on kandekott suurema lapsega hea variant ikka ka reisidel, eriti siis, kui käru kaasa võtmine tundub juba tarbetu, aga päevased vahemaad lapsele siiski väsitavaks võivad osutuda + lennujaamades liikumine.

Ühesõnaga, ärge peljake lapsekandmist ka juba pisut suuremate põnnidega, enesekindla lapse kasvatusel mängib lähedus suurt rolli ja see on võrratu võimalus vanemana seda oma lapsele pakkud – lisaks muudele mugavustele, mida see endaga kaasa toob. Meeldiva ja mugava kandmisvahendi peaks ka kõik edukalt leidma 🙂

 

Lapsekandmine: harjutamine teeb meistriks!

Posted in lapsekandmine by

Oi, kuidas linatamine meile jätkuvalt meeldib, Jenni hakkab iga kord naeru lõkerdama kui teda linasse panen, aga nagu mul juba päris alguses plaanis oli, tahtsin, et asjatundja meil selle sidumise ka üle vaataks ja vajadusel nõu annaks.

Õnneks on selline inimene täiesti olemas, lapsekandmisnõustaja Kadri (kellel on ka oma väga hea infoga blogi, mida soovitan lugeda), kes oma sammud eile meie juurde seadis. Et aga seltsis ikka lõbusam, siis kutsusin kampa mõned lapsekandmishuvilised emmed ja beebid ka Jenni beebigrupist.

Kadri tutvustas meile põgusalt lapsekandmise ajalugu, rääkis sellest, miks lapse kandmine hea on ja millist positiivset mõju see avaldab. Samuti tutvustas ta erinevaid kandmisvahendeid ning seejärel siis said kõik ka ise oma lapsed linasse panna. Kuna meil olid kõigil pikad kootud linad (eriline kiitus emmedele, sest paljud jätavad selle hoopis viimaseks variandiks, kuna tundub kõige keerulisem – aga ei ole), siis just nende jaoks sobivatele sidustele sai eile ka keskendutud.
Ma siin ei hakka meie kohtumise sisu ümber jutustama, kel huvi, soovitan lugeda  Kadri blogi ja väga soovitan ka minna ise tema juurde nõustamisele (siin olemas tema kontakt).

Ma tunnen end lina sidudes aina kindlamalt ja väga hästi (loomulikult seda siis hetkel selle ühe sidusega), kuid eilsest oli siiski tõesti palju kasu,  eriti ikka seoses lina pingutamisega – et kuidas seda õigesti teha, sest sellest sõltub, kas nii lapsel kui kandjal on mugav (ja ka ohutu). Just sellised väiksed nipid ja võtted on need, mida videodest on pigem raske õppida ja mis nõustamise juures on suurimaks plussiks. Ja kui juhtub, et miski jääb segaseks, siis saab ka kohe küsida ja arutada.
Lisaks oli see meie eilne kohtumine kuidagi väga inspireeriv – tekitas tahet proovida ka teisi siduseid kui ainult see üks tuttav ja turvaline FCC (front cross carry) ja üldse soovi rohkem lina kasutada – kui varem plaanisin reisile pigem Ergobaby kaasa võtta, siis hetkel tundub, et see jääb koju ja kaasa tuleb lina…. küsimus on vaid – milline? 😉

Ma mõistan neid, kes proovivad kuidagi lina siduda ja seejärel käega löövad, sest tundub, et ei sobi või, et lapsele ei meeldi, sest see lina maailm on ikka omaette kunst. Samas, ei ole see tegelikult üldse raske, kui veidi süveneda, uurida ja näiteks asjatundjal end aidata lasta. Ei pea ju alati ise ja omaette pusima kui koos saab paremini 🙂 Kindlasti ei tasu pärast paari korda proovimist loobuda, sest eks vajab nii laps kui ema/isa ka selle uue asjaga harjumist.

Ja no edasi tuleb lihtsalt praktiseerida, sest harjutamine teeb meistriks ja lapsekandmine on vahva!

img_4256fullsizerender568654

 

Lapsekandmine – Yaro kandelina

Posted in lapsekandmine, Ostud by

Pärast kandekoti soetamist ja kasutamist hakkasin meile otsima sobivat kandelina, et ka see ise järgi proovida. Kui esialgu tundub, et kõik linad on justkui ühesugused, siis tegelikult see muidugi päris nii ei ole. Valida saab lina tüübi, materjali ja pikkuse osas ning muidugi värvi 😉

Esialgu vaatasingi trikoolinasid, mis nagu nimigi ütleb, on sellisest venivast kangast. Neid peaks olema algajal sidujal vastsündinuga lihtne kasutada. Samas ei ole trikoolina kasutusaeg kuigi pikk ja raskema lapsega võib ebamugav hakata. Seega need linad tänu kogenumate lapsekandjate soovitustele välistasin.
Rõngaslina jäi välja kuna toetub ühele õlale, aga ma soovisin sellist, mis kindlasti mõlemal õlal oleks.

Niisiis sai valituks kootud lina. Muidugi on neil linadel kõikvõimalikke kangasegusid kasutusel, tavalisest puuvillast siidi seguni. Samas, minu jaoks hetkel see kangas suurt rolli ei mänginud, sest eesmärk oli osta lina, et üldse proovida, kuidas see meile sobib. Seega valisin meile puuvillase lina. Hästi palju liigub meie turul Amazonase kandelina, mis oma hinna poolest vist üsna taskukohane, kahjuks aga välimuselt enamus neist minu jaoks igavad ja mitte just kaunid, seega jäid need ka valikust välja. Olin juba valmis ostma Pure Baby Love lina, aga kuna selle oleks pidanud tellima, siis oli mul eri lehtedel veel paar varianti silmas ja see otsustamine kuidagi ei sujunud. Kuniks nägin FB-s reklaami, et Telliskivis asuvas Minu Väike Maailm  poes (Villapai osas) on Yaro kandelinad -30% soodsamad, kui ostad selle koos Kangaroo Care imetamiskeega. Taolise kee ost oli mul samuti plaanis, seega haarasin võimalusest ja meie esimeseks linaks osutus Yaro “Four Winds” roosa sule mustriga kandelina, pikkusega 4.6m (mis peaks algajale sidujale väikse beebiga päris sobilik olema), materjaliks puuvill.
Linade hinnaklass on samuti väga lai, meie lina on pigem soodne ja maksis 75€, paremad on ikka paarisaja euro ringis ja eriti spetsid lähevad tuhandeteni välja.

Olenevalt materjalist nõuab kandelina ka enne kasutamist vähemal või suuremal määral “sisse töötamist”, puuvillase lina puhul peaks üldiselt piisama läbipesust ja triikimisest, mida vajadusel võib teha siis kord või paar. Meie lina pesin korra läbi ja seejärel triikisin mõlemalt poolt. Olin valmis kogu protsessi ka uuesti tegema, aga tundus, et lina sai niigi päris mõnus (ja läheb kasutades muidugi veel mõnusamaks).
Mulle tundub, et paljud, kes endale suurema eeltööta kandelina on soetanud, ei tea, et seda oleks mõistlik enne veidi töödelda ja seepärast ei ole ka lina kasutamine kuigi mõnus ning soiku ta jääbki.
Erinevate kangasegudega linade töötlemise kohta saab infot, kui otsida seda netist märkssõnadega “breaking in baby wrap” ja vastav kangas. Näiteks linane tahab palju rohkem mässamist kui puuvill ja selleks on igasugu tehnikaid välja mõeldud, lisaks pesemisele ja triikimisele, siis ka magatakse lina peal või istutakse, et see pehmemaks saada jne. Tasub uurimist, igatahes on see põnev maailm.

Kui meie lina sai pestud ja triigitud, siis ootasin põnevusega, et Jenni ärkaks ja saaksime seda proovida. Enne vaatasin paari pildiseeriat ja Youtubei õppevideot ja siis saime ise katsetada (hästi asjalikud ja laia valikuga õpetused on näiteks Wrapyouinlove Youtubei kanalis)
Ausalt, ma ei tea, miks ma arvasin, et see lina sidumine on mingi hirmus keeruline asi – oleks võinud varem ise proovida ja veenduda, et tegelikult ei ole üldse nii raske. Eks neid erinevaid sidumise viise on muidugi üksjagu ja võimalus last kanda nii kõhul, seljal kui ka puusal, kuid see esmane kõhule sidumine on küll absoluutselt kõigi jaoks tehtav ja, mis põhiline, ei võta ka üldse kaua aega.
Muidugi peab seda sidumist ka harjutama, et see ikka järjest paremini ja kiiremini välja tuleks ja et nii lapsel kui ka kandjal mugav oleks. Nii nagu hea kandekott laseb lapsel olla konna asendis, peaks laps nõnda olema ka kandelinas – põlved ülevalpool kui pepu, ning lina toetus põlvest põlveni. Laps peaks olema seotud kõrgemale kui kandja naba ning ilma pingutamata peaks kandja saama lapse peale musi teha – siis on kõrgus paras. Neid põhimõtteid pidasin siis mina silmas, kui Jennit enda külge siduma hakkasin. Hästi oluline on lina ka piisavalt pingutada, lõdvalt seotud linas võib lapsel olla ebamugav, lisaks ei pruugi see enam ohutu olla.

Juba esimene kord võttis meil vaid paar minutit ja mu suuuuuureks üllatuseks oli Jenni linas isegi rohkem rahul kui meie Ergobaby kotis. Samas on see ka üsna loogiline – 1 kiht kangast on õhem kui kott, mis ümber lapse on ja seega ei hakka nii kergest palav. Lisaks oli tal lihtsam ringi vaadata.
Selle esimese päeva jooksul kasutasime lina kohe mitu korda, et see sidumine rohkem käppa saada ja, et lihtsalt meid mõlemat selle uue asjaga harjutada.

Lina proovisin ka JJ-ga, sidusin ta endale kõhule ja talle meeldis seal nii väga, et esialgu ei tahtnud ta sealt enam välja tulla. See andis julgust ja muidugi uudishimu proovida teda ka seljale panna, selleks tuli appi Teet ja nii sai ka tema lina ära katsetada. Selga sidumine on siiski mõnevõrra raskem kui kõhule ja vajab rohkem harjutamist, ning esialgu üksi seda pole ehk üldse mõistlik teha. Ka meie esimestel katsetustel jäi JJ pigem liiga madalale, kuigi ta end sellest häirida ei lasknud, täielik kukru-laps 😀
Selleks, et last üldse selga siduda proovida, peaks tal olema tugev pea- ja kehahoid, seega on see variant ikka juba veidi suurematele mõeldudki.

Kui võrrelda nüüd kandekotti kandelinaga, siis mõlemal on omad plussid ja miinused. Koti võtad sa karbist välja ja see on kasutamiseks valmis (4.6m lina triikimist võib olla üsna tüütu), samas on kotti nii mõnusalt lapse ja enda järgi võimatu sättida nagu seda saab kandelinaga teha. Kui laps on vaja kandmiseks siduda kuskil kodust väljas, näiteks porisel ajal õues või mõnes määrdunud põrandaga kohas, siis vähemalt minul algajana oleks see ebamugav ja ma eelistaksin kotti. Kuigi ma kahtlustan, et kogenud linatajatel on selleks puhuks ka oma nipid olemas (muidugi on!).
Kui kotti (olgugi, et valisin meile spetsiaalselt ilusa variandi) näen ma pigem transpordivahendina, siis lina on ka omamoodi aksessuaar, mistõttu ma üldse ei imesta, et kogenumatel kandjatel on täitsa arvestatav kollektsioon eri kangastest ja värvidega linadest – ikka iga outfiti juurde sobilik.
Mulle tundub, et meestele meeldib ka pigem kandekotte kasutada ja lina tundub kuidagi selline hipi-hipi-jee asi, kuid kui valida endale tõesti meeldiv lina, siis mu meelest võib see väga stiilne ja üldse mitte hipi välja näha. Ja no linade valik on nii ilmatu lai, et sellise oma stiiliga sobiva, peaksid tegelikult kõik suutma leida ka (minu hetke lemmikud on Oscha linad – need värvid, mustrid ja materjalid on imelised, kuid esimeseks linaks ei raatsinud osta).
Ja no mida ilusam on lina või kott, seda suurema rõõmuga tahad seda ka kanda ju 🙂

Eriti hea ongi, kui saab proovida mõlemat – nii kotti kui lina, et näha kumb on endal ja lapsel mugavam ja sobivam. Samas – siis peaks ka sellele lina sidumisele võimaluse andma või laskma end juhendada, et lina justkui keerulisem olemise pärast kõrvale ei jääks. Mina näiteks olin täiesti koti usku, aga, midagi pole teha, lina on tõesti väga-väga mugav. Kuid ühest või teisest ma loobuda ei plaani, eri kohtades, on mõlemal oma eelised ja leiavad seepärast ka kasutust.

Mõned mõtted ja juhised, millest lapsi kandes lähtume
– investeeri kvaliteetsesse linasse või kandekotti, kus laps on õiges “konna asendis” – toetatud põlvest põlveni ja ei ripu jalgevahetpidi kotis
– last kantakse kõhul, puusal või seljas – nägu kandja poole.
– ettevaatus ei ole liiast, last kandes tasub oma tegevused läbi mõelda – arvestavama peab, kui õues on libe näiteks. Või kuna tihti soovitatakse lapse kandmist siis kui emal on tarvis köögis toimetada, siis tasuks ka seal olla ekstra ettevaatlik, isiklikult ei soovita laps kõhul minna pliidi äärde askeldama või kuuma veega tegeleda vms, mis kõhul olevale lapsele ohtlikuks võivad osutuda.
– tee enne lina või koti ostmist piisavalt eeltööd – mis on hea ja mis mitte, ning kuidas neid asju hooldada tuleb, nii enne kasutamist kui ka kasutamise jooksul, siis saad oma ostust rohkem rõõmu tunda, kui ka kasutad seda õigesti.
– kui tunned, et ei oska, siis leia need, kes oskavad ja küsi nõu ning abi 🙂

Head infot saab lapsekandmise blogist ja FB Lapsekandmise grupist.

img_3732

Esimesed katsetused linaga, sidusin selle video järgi.

fullsizerender-7

JJ esimest korda linas. Sidusin selle video järgi.

img_3761

JJ ja Teedu esimesed katsetused – siin pildil JJ siiski liiga madalal! Sidusime selle video järgi.