Imetamine ja lutipudel

Umbes nädala pärast on meil Teeduga üks üritus, kuhu võiks ja tahaks minna. Õhtusel ajal,  suurema osa ajast Jenni ilmselt magaks, aga vähemalt üks söögikord jääks ka sinna sisse. Ta saab kohe 4-kuuseks ja nii mõnigi on selle aja peale korduvalt lapse juurest  eemal olnud, andnud rinnapiima pudelist või sootuks piimasegu. Tellisin minagi rinnapumba ja lutipudeli, kuid tõrge on sees. Ma ei taha.

Naljakas on mõelda, et kui JJ sündis ja imetmine mulle vastumeelne oli, siis olin nii väga selle poolt, et hakkaksime pudelit andma ja nüüd… 2 aastat hiljem Jenniga ma ei suuda end kuidagi sellises variandis näha, et annan Jennile ÜHE korra pudelist rinnapiima, mu enda oma –  kus tema jaoks ei tohiks olla üldse mingit vahet.
Miks siis? – ega ma otseselt öelda ei oskagi, on selline tohutu vastumeelsus pudeli suhtes nüüd hoopis. Et kui ma suutsin ja sain JJ imetamise ajal oma käigud nii teha, planeerida või ära jätta, et ta ei pidanud midagi muud võtma, siis miks ma nüüd Jenniga teisiti käitun. Et see poleks justkui aus, et kuna ta on nii mõistlik, rahulik, rõõmus ja sulnis beebi, ma siis hoopis kasutan seda ära ja lähen temast eemale.
Ainult rinnapiimast toitumise aega on meil temaga jäänud veel 2 kuud, siis saab ta 6-kuuseks ja alustame lisatoiduga, siis on ka veidi lihtsam see üks eemal oldud toidukord millegi muuga asendada ja siis tundub selleks ka päriselt õige aeg olema.

Päris ausalt, siis tõenäoliselt ei ole Jennil selle ühe korra osas mitte mingit vahet ja ta ei muutu sellest kurvemaks ja kõik on ok. Probleem kui selline ongi minul – ma tunnen, et hetkel on Jenni toitmine meie kahe isiklik asi, see on minu privileeg tema emana, et MINA saan teda toita, see side ja see tunne ongi veidi ebamaine ja neile, kes seda kogenud pole, ka veidi seletamatu. Mul on tunne, et see üks õhtu väljas ei kaalu minu jaoks üle seda imetamise privileegi, mis mulle on antud. Veel lihtsamalt öeldes, ma ei taha, et keegi teine mu last praegu toidaks, ma ei taha, et ta vaataks söömise ajal kellegi teise silmadesse, ma ei taha, et ta saaks kõhu täis kellegi teise süles, mis siis, et minu piimast.
Midagi ratsionaalset selles minu tundes pole, ometigi on see nii tugev, et ei lase mul kerge südamega tegutseda.

Muidugi ei tea ma veel sedagi, et kas mul üldse pumbaga mingit piima tuleks ja samuti ei tea me ju kas Jenni üldsegi soostuks pudelit võtma. See viimane tähendab muidugi veel seda, et enne seda õhtut tuleks talle prooviks vähemalt korra ka lutipudelist süüa anda ja juba saab sellest ÜHEST korrast KAKS ja minu tunne topelt kehvem.

Ehk, siis nüüd, kus ma olen selle mõtte enda jaoks ka lahti kirjutanud, arvan ma, et see käik jääb meil käimata sel korral ja pump jääb karpi koos lutipudeliga. Usun, et see käimata jäänud üritus jääb mul vähem kripeldama kui kogu see emotsionaalne läbielamine, mis selle minekuga hetkel minu jaoks kaasneks.

Võib olla olengi veidi imelik, et nii mõtlen ja tunnen, aga praegu toimetan siiski nii nagu mulle tundub, et meie jaoks parim on.

dsc_1044vkarenharmsphotography

Meie. No kuidas ma lähen sellise nunnu juurest kuhugi?