mängutuba | Life at lucky 13

Juba mõnda aega tagasi avati Kids Kitchen ja selle asutaja Christina kutsus meid külla. Muidugi olid vahepeal kõik haiged ja plaanid lükkusid edasi, kuid eelmine pühapäev olime lõpuks sellises vormis, et seadsime sammud küpsiseid küpsetama.

Kids Kitchen kokakool on enamasti mõeldud alates 4. eluaastast, mõnel keerulisema retseptiga päeval ka alates 6. eluaastast, küll aga pean ütlema meie kogemuse põhjal, et selline tragi kolmene nagu Jenni sai ka täitsa kenasti hakkama.

Sel korral olid kavas siis küpsised, mis ise rulliti ja vormiti ning kaunistati. Esmalt pesid kõik väiksed osalejad käed ja said omale ette põlled ja kes soovis ka kokamütsi, et oleks ikka “päris” tunne. Võeti sisse kohad ümber ettevalmistatud laua ning õpetaja hakkas näitama kuidas taigen valmib. Ootel oli ka juba valminud ports, millega lapsed said kohe tegutsema hakata.

Lapsed said oma taigna portsu täpselt nii rullida ja patsutada, kuida soovi oli, JJ-l läks kohanemisega veidi aega, aga õige varsti tunti end seal mõnusalt, kuid samas mitte liiga ülemeelikult, kuulati õpetaja juhendamist ning püüdlikult tehti saadud näpunäidete järgi oma küpsiseid.
Sai ise vormi valida, mis meenutas natuke jõule ja piparkooke, aga sai ka võid peale pintseldada ning kaunistuseks head paremat magusat peale puistada.

Tegevust oli piisavalt aga samas mitte nii palju, et lapsed enne lõppu väsima oleks kippunud, küll aga oli küpsiste ahjus olemise ajaks veel miskit vahvat ees ootamas. Nimelt on Kids Kitcheni ruum selliselt tehtud, et üks pool on köök koos laudade ja kõige vajalikuga, aga teine osa sellest suurest kohast on tore mängutuba, kust ei puudu pallimeri, liumägi, mängupood ja igasugu muud põnevat tegevust.
Nii saidki küpsised ahju ja lapsed selleks ajaks mängima.

Mõnusa ja õpetliku kokkamise ning mängimise lõpuks said lapsed oma küpsiseid ka süüa ning kuna tehtud sai suurem hulk, siis sai veel iga laps portsu koju kaasa (mida meie peres sõbralikult ja õhinaga vennale ja issile pakuti).

JJ ja Jenni kiitsid käiku ja on ühel meelel, et nad võiks veel sinna süüa tegema minna. Sel korral olin ma nendega kaasas (eriti kuna Jenni ju pisem), aga mulle tundus, et kui koht neile juba tuttavam, saaksid nad seal ilusti ka ilma minuta hakkama ja oskaks piisavalt õpetaja juhendamist kuulata ja vaadata. Christina klappis lastega ka nii hästi, et ma ei kahtle, et ta seal nendega midagi ägedat valmis teeks.

Sel korral olid küpsised, kuid juba tuleval nädalavahetusel tehakse õuna-kaneeli täidisega empanadasid, sellest järgmisel korral valmistatakse käsitöö komme ning minule (kuigi üritus on ikkagi lastele 😀 ) tundub eriti ahvatlev 17. novembril mini donutsite küpsetamine ja kaunistamine.
See on täpselt selline koht, et saabki käia ikka ja jälle, tehakse uusi sööke, õpitakse uusi asju ja kohtutakse ka uute köögikaaslastega. Pärast on muidugi tore õpitut ka kodus pereringis järgi teha.

Aga lisaks kokakoolile saab Kids Kitchenis teha ka oma üritusi, nii saab näiteks koos sünnipäevalistega omale muffineid kaunistada vahelduseks mängimisele. Ka lapsevanematele on piisavalt kohti, kus laste möllamise ajal mugavalt istuda ja tass kohvi juua. Ah jaa, tundub suht jabur asi, mida mainida, aga seal on mitu vetsu ka, et kui lastepeol ikka korraga suht kõigil häda peale tuleb, siis see järjekord liigub kiiremini kui muidu – ausalt, kes on oma lastega järtsus seisnud mõistab ilmselt mu jaburat rõõmu 😀

Igatahes, koht on vahva ja kokakool ise ka mu meelest hea idee, midagi teistmoodi, lõbusat ja samal ajal veel ka kasulikku.
Kuna meile see kokakool väga meeldis, siis loosime ühele perele sealse osalemise ka välja (millisele kokkamisele minna, saab võitja ise valida).
Mäng läheb käima Facebookis meie blogi lehel.

Umbes nädal tagasi, kui laste mängutuba oli täiesti lootusetult segamini pööratud ja jõudu selle koristamiseks ei leidnud ei lapsed ega vanemad, tegime ühe mõneti drastilise otsuse – mängutoa uks läks lukku. Välja jäi Ikea puidust raudtee, mõned pusled, üks lego, mõned kaisukad ja laias laastus oligi kõik. Mis siis nädalaga toimus?

Lapsed leppisid lukustatud mängutoaga üllatavalt hästi, vaid järgmisel päeval katsuti ust ja kui see oli kinni, siis rohkem huvi ei tuntud ka. Tähelepanu koondati neile asjadele, mis jäid käepärast, näiteks mitu päeva oli huvitav isegi võrdlemisi väheste tükkidega raudteed ehitada ja mängida. Edasi leidsid rakendust ka asjad, mis polnud päris mänguasjad – rohkem kasutati fantaasiat, joonistaminegi pakkus tavapärasest kauem meelelahutust.

Selgeks sai see, et meie lastel on liiga palju asju ja see on ületanud kriitilise piiri – asjade üleliigsus segab mängimist ja keskendumist, mängud on üürikesed, asjad laiali ning kõigele ei jätkugi oma päris kohta, kuhu neid ära panna. See segadus aga väsitab, nii lapsi kui meid, vajalikke asju ei leia, komplektides asjad lähevad segamini ja kaovad jne jne. Mida aeg edasi see toa uks lukus oli, seda rohkem küpses plaan, et me peame mängutoale restardi tegema. Asju tuleb vähemaks saada ja mitte vähe.
Sain emaga kokkulepitud, et nädalavahetusel lähevad JJ ja Jenni paariks tunniks tema juurde, Jon läheb rõdule magama ja me Teeduga võtame selle mängutoa ette.

Mõeldud tehtud, plaan oli ära visata kõik asjad, mis on katki ja/või mis ei ole enam komplektis, ka igasugused väikesed mõttetud vidinad ja jubinad pidid lahkuma. Aga, et see poleks meid päris soovitud tulemuseni viinud, siis otsustasime välja sorteerida ka hulga sellised mänge ja asju, mis lähevad hetkel panipaika oma aega ootama, et mõne aja pärast tulla ja vahetada mängutoas mõni teine asi välja.

Alles jäi mänguköök koos vajaliku kraamiga, muusikariistad, mõned ehitamise ja sorteerimise mängud, mõned pusled (tegelikult on meil meeletu puslede kogus, aga ka need on ära pandud ja soovi korral saab 1-2 kaupa neid sealt kokkupanemiseks – see otsus sai tehtud kunagi, kui need kümned ja kümned pusled laste poolt kõik läbisegi kokku valati ning me Teeduga õhtu otsa sorteerisime 😀 ). Ka mõned mudelautod ning Lego Duplod jäid tuppa, nukumaja ja Muumimaja ka. Aktiivsema mängu poole pealt on vikerkaare kiik, “peanut” Joniga võimlemiseks, kiikhobu (mis võiks tegelikult ka uue omaniku leida – kui kellelgi soovi, kirjutage mulle), ratastel lennuk, Ikea rong, nukukäru ja tekstuursed silokoonmatid. Eks nipet-näpet asju võib veel olla ja tõele au andes saaks veel vähemaga suurepäraselt hakkama aga võrreldes eelnevaga on vahe siiski tegelikult üüratu ja algus seegi.
Ah jaa, raamatuid on ka suure riiuli jagu, aga need on teises toas, sest mulle on alati tundunud, et ega rahulikust raamatute vaatamisest ei tule midagi välja kui teine kõrval samal ajal muude asjadega mängib, seepärast mängutoas raamaturiiulit ei ole ja hetkel ka ei tule.

Kui lapsed koju tulid, siis kõige toredam oli see, et esimese asjana ei avastatudki avatud mängutuba, kui aga siiski sammud jälle sinna seati oli rõõm ja huvi oma asjade vastu suur.
Püüdsime ka koos läbi arutada selle, et igal asjal on nüüd oma koht ja et kui mäng saab läbi, siis võiks asjad taas oma kohale minna.
Õhku ja ruumi mängimiseks on igatahes tuntavalt rohkem ja mängutoas on endalgi kohe kuidagi meeldivam olla.

See kõik sai nüd tehtud jõulude eel, pühad, mis toovad tavaliselt kuhjadena uusi asju lastele, ka meie oleme sinna “lõksu” ikka ja jälle langenud, kuid nüüd aitab. Sel aastal püüame kingituste arvu viia minimaalseni ja et asjadel oleks ehk mitu otstarvet, rohkem vabale ja piirideta mängule mõeldes ning eri vanuseklasse hõlmates. Vähem on parem ja olgu see vähem ka rohkem läbi mõeldud. Sellest minimalistlikumast jõuluvana kingikotist kirjutan aga juba mõnes järgmises postituses.

Seniks soovitan soojalt ka teistel see kodune mänguasjade seis üle vaadata, asjade ära panek, roteerimine või ka päriselt ära andmine vms ei pea olema üldse kuidagi karistus ja seda ei peaks ka nii serveerima, pigem suunatagi lihtsalt pilk sellele, et mis on mõistlik ja miks on mõistlik.