Phil&Teds Voyager – müüdimurdja ehk kuidas tandem käru end meie perre smuugeldas

See oli enne Jenni sündi, kui kahelapse kärusid valides vandusin, et mina neid teineteise all kärusid ei osta, et miks see üks laps peab kuskil all “orvuistmes” olema ja nõnda valisime vaid kõrvuti istmetega variante. Nüüdseks on minu mõtted ja tunded tandem kärude suunas siiski leebunud ja pigem selline põnevus ja huvi tekkinud (ja arusaam, et tegelikult on lastel tihti suva, kus nad istuvad 😀 )
Ja siis saabusidki Phil&Teds uued Inline seeria kärud ehk kõik nende varasemad tandem võimalusega kärud läbisid uuendused ning aeg oli küps, et see variant ise ära proovida (koostöö Babyshop.ee), valituks osutus Phil&Teds Voyager.

img_7052

Alumisel istmel on piisavalt ruumi ja õhku ja ei ole tunnet, et tal seljas elatakse

Natuke on hetkel selle tandemkäru osas tunne, et kui seda proovid, siis pole enam tagasiteed, lihtsalt vaimustud iga kord kui käru kasutad ja saad sellel istmed sättida nii nagu su lastel hetkel mugavaim ja ka lahedaim on. Meie puhul siis oluline ka see, et soovi korral saab käru kiirelt teha nii ühele lapsele sobilikuks kui ka kahega kasutatavaks – lihtsalt eemaldad või lisad istme.

img_6965

Võimalusi erinevateks istmete asetuste kombinatsioonideks on Voyageril päris mitu, saab panna mõlemad istmed näoga sõidu suunda, aga saab panna ka mõlemad lapsed vanemat vaatama ning muidugi saab teha nii, et üks on ühes suunas ja teine teises.
Ilmselt ägedaim variant selle käru juures on võimalus panna mõlemad istmed nii, et näod on vastamisi  – selliselt on lapsed suhteliselt madalal ning see on eriti ideaalne kui nad tahavad omavahel suhelda. Seda näod vastamisi asetust on mõnus kasutada ka siis, kui lapsed tahavad tihedalt kärust sisse-välja käia, sest pole vaja neid kõrgele tõsta ja on mugavam toimetada, meil oli see kasutuses näiteks loomaaias käies. Erinevate kombinatsioonide kasutamiseks on kaasas adapterid, ka on võimalik lisaks osta kõrguse adapterid, mis näiteks tagumise istme üles poole tõstavad, et lapsel oleks parem vaade ning alumisel istmel olijal oleks rohkem ruumi.

img_7123

Istmete suurus on hea, alati võiks vist suurem olla ja hiigelistmetega tegu pole, kuid Jenni, kes on kohe kolmeaastane ja suurus 92/98, mahub nii põhi- kui ka lisaistmesse kenasti ära. Põhiistmesse, mis on veidi suurem saaab ka 4.5-aastase JJ istuma panna, et jalga puhata – just loomaaias oli ta päeva lõpuks nii väsinud, et kulus see võimalus täiega ära. Jon oma 74 pikkusega läheb mõlemasse istmesse loomulikult probleemideta. Seega hoolimata esilagsest tundest neid istmeid vaadates ning kahtlusest, et ega sel kärul pikka kasutust pole, tundub, et tegelikult on kõik täiesti mõistlik.

img_6987img_7016

Ja kuigi meie kasutasime seda käru pigem kahe lapsega, siis tegelikult on see muidugi vabalt kasutatav ka vaid ühe lapsega, seega näiteks hea variant siis kui plaanis väikse vanusevahega lapsed, ei pea hiljem uut käru ostma.

img_6270

Tooksin Voyageri juures välja mõned asjad:
– kaarvarjud on pikendatavad ja varjavad last liigse päikese või tuule eest, põhiistmel on ka tuulutusava olemas, mis võrguga kaetud
– 5-punkti turvarihmad, mida saab kõiki eraldi kinnitada
– komplektis on kaasas valitud värvi istmepehmendused, mis on eriti pehmed ja mõnusad, aga kui soovid istmesse ruumi juurde, siis võtaksin ma need välja
– kaldenurka saab muuta sangast ja vabalt ka ühe käega
– mõlema istme jalatugede nurk on muudetav ja saab panna mitmesse asendisse, ka on mõlemal istmel kaasas turvakaar
– istmed on lohuga, väikese beebi jaoks saab osta eraldi vankrikorvi
– lükkesanga asendit saab muuta liigendiga (st ei ole teleskoop)
– kasutusvõimalusi on palju,  ja kuna käru saab kasutada ka kahe korvi ja kahe turvahälliga, on see sobilik ka kaksikutele
– Inline seeria kärude lisad (ka lisa istmed) on mudelite vahel ristkasutatavad ehk siis ühilduvad kõigiga

img_7207img_7202img_7206img_7203

Pakikorv on all suur, mahutab hõlpsasti mitme lapse kraami, kuid tasub arvestada, et näod vastamisi istmete asetuses on korvist oluline osa istmete all kinni ja asju mahub vähem.
Rataste suuruse üle ei saa nuriseda, on piisavad nii linnatänavatel kui ka veidi kehvemal maastikul sõitmiseks, lumes pole õnnestnud proovida, kuid linnatalves ilmselt saavad hakkama, suurtesse hangedesse pigem ei roniks.

Tandemkäru kasutades on muidugi kergemaks manööverduseks mõistlik alla/ette paigutada alati kergem laps, seda eriti siis kui tead, et tuleb palju kuskilt äärekividest üles minna ja “nokka” tõsta.
Juhitavus on Voyageril küll täiesti suurepärane ja seda hoolimata kogu sellest koormast, mida see käru kanda suudab, sest kokku saab peale laadida 20kg põhiistmele, 15kg lisaistmele ja lisaks veel 10kg pakikorvi. Kes tahab ka kolmandale lapsele kohta, siis saab nö seisulauana kinnitada spets tõukeratta, mis on mu meelest eriti praktiline lahendus.

Minu jaoks on see varasem hirm tandemkärude osas küll täiesti kadunud ja kõige olulisem – lapsed on väga rahul nii üleval kui all istudes, liikuma pääseb igale poole ja no mida sa hing veel ihkad eks – nii et kel kahe lapse käru vaja aga võimalusel ka ühega kasutatavat – see Voyager on igati hea valik.

Eestis saab uusi Phil&Teds kärusid osta babyshop.ee 

img_6993

 

Lapsekandmine: uus LennyUpGrade kandekott

Mu meelest on see hea ja kliendisõbraliku firma tunnus, kui ta kuulab oma klientide tagasisidet ja soove ning just nii on toimetanud Lennylamb selle uue mudeli loomise juures. Võib kohe alguses selle ära märkidagi, et nagu nimi juba ütleb on mitmed asjad sel versioonil eelmisega võrreldes tõesti paremaks tehtud.

img_4856-2

Meie koti muster on “Peacock’s Tail Closer to the Sun” ja kotis on Jenni, kes kannab suurust 92/98

LennyUpGrade on nn lapsega koos kasvav kandekott, mida saab kasutama hakata ca 4.5kg+ ja 56cm+ suurusest alates (loomulikult tuleb lähtuda konkreetsest lapsest ja temale sobivusest, numbrid on üldised), kasutusaeg tundub minu katsetuste põhjal olema kuni 98 suuruseni mugavalt. Kott on tehtud Lennylambi kandelina kangastest ja seega mõnusalt pehmed, samas piisavalt toekad, ka pihavöö on pigem pehme ning ei rõhu kuidagi kandjat. Sel hooajal on uuendusena valikus ka võrgust seljaosaga variandid, et soojal ajal õhku rohkem ligi lasta ning olla meeldivad kasutada ka reisides soojemasse kliimasse.

Muutused LennyUp ja LennyUpGrade vahel
Mis siis eelmise mudeliga võrreldes ümber on tehtud – ütleks, et üks jagu ja midagi ma vanast mudelist taga ei igatse.
Vöö läheb nüüd pisut kitsamaks ümber kandja, seega sobib ka peenema pihaga kasutajale, lisatud on seljale jääv pehmendus/nimmetugi, et pakkuda seljale ekstra mugavust ja tuge – samas on see mu meelest natuke niru olemisega ja põhimõtteliselt võiks sellisel kujul ka olemata olla. Vöö kinnitamiseks on täiesti uut tüüpi pannal ning kindlustamaks, et pandla ootamatul avanemisel vöö siiski ümber kandja jääks on kasutuses turvakumm, mille alt vöö peaks alati kinnitatud olema.

img_6667

Kõrguse muutmine käib külgedel olevatest nööpidest, sama lahendusega saab ka ülemise serva laiust muuta

img_6672

eemaldatav kapuuts

img_6676

reguleeritav laius

img_6678

Koti reguleerimine on tehtud visuaalselt kenamaks ehk, et vähendatud on koledaid tilpnevaid rihmasid, mille rohkus eelmise mudeli puhul esialgu veidi isegi segadust tekitas. Laiuse muutmine käib jätkuvalt takjakinnitusega vöö pealt (vööle on märgitud soovituslikud vanused laiuse muutmiseks, aga peab tunnistama, et seal on midagi nihu, sest alguse numbrid hakkavad reaalsusega võrreldes pisut hilja, seega alati lähtu lapsest ja mitte siltidest), paneeli kõrgust saab muuta nüüd nööpidega, mis teeb lihtsamaks ka jälgimise, et mõlemad küljed oleks võrdse suurusega paigas.
Kapuuts kinnitub paneeli külge nüüd kindlamalt ja on mõnusama kujuga.
Rihmasid saab jätkuvalt kanda tavapärasest “H” asendis aga ka “X” asendis ehk risti seljal, mulle endale tundub, et rihmad on ka pisut väiksemaks tehtud ja ei mõju enam nii massiivselt kui eelmisel mudelil. Rihmasid saab pingutada nii suunaga ette kui taha ehk siis vastavalt sellele, kas kannad last kõhul või seljas. Küll aga pingutatakse alati sama rihma ja ei ole sinna kaenla alla tehtud kahte eraldi rihma otsa nagu varasemalt ning mitmetel teistel kottidel – see teeb seadistamise kohe kindlasti lihtsamaks ja ka mugavamaks.

img_6680

Hinnad sõltuvad materjalist ehk, et kuna kõik kotid on tehtud kandelinadest, siis osad – eksklusiivsemad kangasegud/värvid/mustrid maksavad rohkem aga ei ole seepärast ilmtingimata paremad kuidagi. Pigem tasub valida see kott, mis endale meeldib, siis on ka suurem võimalus, et kannad kotti parema meelega.

Pisikese uuendusena tulevad Lenny kotid nüüd pakendatult võrgust kotikesse, mida saad edaspidi näiteks poest köögivilju ostes kasutada – tore, kui firmad mõtlevad pakendeid tehes natuke kaugemale kui kilekott.

Tundub, et uus LennyUpGrade on tehtud üsna universaalne, nii kandjate kui kantavate osas, seega võib see olla hea valik peredes, kus kandjaid ja lapsi ongi rohkem kui üks, sest seadistamine käib kiirelt ja nõnda saab ka nö käigu pealt seda kasutusse võtta või omavahel vahetada – kõik on kohe kotil küljes ja midagi ei saa maha ununeda.

img_6717img_4889

 

 

Lapsekandmine: Integra kandekotid

Tihti kuulen omale sobiva lapsekandmisvahendi otsijatelt, et neile ei meeldi, kui kandekotil on väga tugev pihavöö, seega läheb valik kiirelt mitmetele pehme vööga kandelina kangast kottidele, mis aga suvisel ja soojal ajal võivad samas üsna palavad tunduda – nüüd olen proovinud varianti, mis võiks täita mõlemad kriteeriumid – olla pehme vööga ning samas õhuke – sellised need Integra kotid on.

img_6416

Mis teeb selle Integra siis nii eriliseks ja teistmoodi kui teised?
Sel kotil just kui ei olegi päris klassikalist pihavööd, sest suur osa vööst tekib hoopis paneeli alumisest servast, seljataha ja külgedele jääv osa on vaid rihm. Ka õlarihmad on suhteliselt õhukesed, aga ometi piisavalt laiad, et mugavat toetust pakkuda ning samuti on õhuke kogu paneeli materjal koos kapuutsiga, millest saab paneeli teha kõrgemaks või mida saab peale-kaelale toeks sättida. Paneeli kõrgust saab lisaks muuta lapse istme sügavusega või vöö osa keeruga. Laiuse muutmiseks on kaasas eraldi rihm, mille saab paneeli ümber panna ning mida kokku tõmmates kott lapsele täpselt parajaks teha, et toetus jalgadele oleks põlve alt teise põlve alla (suurematel lastel on ok kotti kasutada kuniks toetus on vähemalt poolde reide, siis võiks vaadata juba suuremat kandevahendit).

img_6409

Kõik 3 suurust üksteise peal laotatuna

Suurustest edasi rääkides on valikus 3 erinevat  –
Suurus 1, mis sobilik pisikestele beebidele alates ca 4kg/56cm. Minu hinnangul on see kasutatav ca 74, max 80 suuruseni (ja ka tootja ise markeerib selle suuruse mugavuspiiri ca 10kg täitumise juures – samas, alati tuleb lähtuda konkreetsest lapsest ning pikkusest ja kaalust mõlemast).
Suurus 2, mis kasutatav alates ca 10kg/74cm ja kuni ca 98 suuruseni
Suurus 3, mis alates 15kg/98cm ja otsest pikkuse piiri ei oskagi välja tuua, meie 104/110 suuruses JJ-l on mõnusalt ruumi ja ta on 4.5-aastane

8cfdfa9b-0469-43e2-9698-a353405abcf3-1

Integra puhul veel oluline teada, et rihmad on seljal risti, kui laps on kõhul kantud, seljas kandes võib panna rihmad tava asetusse, aga otseselt nn rinnakurihma ei ole. Kui paneeli suuruse muutmise rihm ei ole enam vajalik, siis saab seda kasutada selle rihmana soovi korral.

Suuruste valimisel tasub olla tähelepanelik, näiteks arvasin ma, et Jon on veel kindlasti suurus 1 kasutaja, kuid proovides temaga ka suurus 2 kotti oli momentaalselt selge, et suurem on temaga kindlasti mugavam ja parem kasutada, samas on Jenniga ka suurus 2 igati mõnus (tema on 92/98 riietes) ning JJ puhul polnud jälle kahtlust, et suurus 3 on tema jaoks õige.

img_6392

Suurus 2 ja Jenni

img_6469

Rihmaga saab koti laiust muuta

img_6431

Suurus 2 rimaga kokku tõmmatud ja Jon

Mustreid on Integral palju ja need on lihtsalt nii ilusad ja ägedad ning boonusena teevad nad pidevalt ka erinevate linatootjatega koostöös wrap conversion variante, mis siis paneeli pealmise poole pealt tehtud kandelinadest – imelised!
Meie suurus 1 on kandelina kangast, Ali Dover Hygge muster, mida ma vist aasta aega olen passinud ja kaalunud – kurb muidugi, et praegu sellega nüüd kedagi kanda pole, aga ilus siis teistel proovida lasta 😀
Suurus 2 ja 3 on nende nn tavalised versioonid, kuigi see spetsiaalselt JJ poolt valitud mustavalge ruuduline on selline pehme ja flanelline ning teine, vihmapiiskadega mudel sileda pinnaga.
JJ ja Jenni on juba nii suured, et valisid oma kottide mustrid ise ja nii tore on kui kuskile minnes ja kotti kaasa valides nad need  “enda omad” ära tunevad ja esimestena haaravad.
Teistest eristuvalt on olemas ka Integra Solar kangas, millest tehtud kotid on UV kaitsega, materjal on ekstra õhku läbilaskev ning kiiresti kuivav ja seega sobilik ka näiteks rannas või basseini ääres kasutamiseks (NB! kotiga ei minda ujuma). Hetkel on Solar versioonid vaid ettetellimisega, aga kes plaanib troopilisi reise hoopis sügis-talveks, siis see võib olla just see, mida otsida.

img_5261

Jensi kindel soov oli omale see ruuduline saada

Eestis müüb Integra kotte Babyshop.ee ning nendega koostöös saab meie blogi koodiga “lifeatlucky13” omale uue täishinnaga koti veidi soodsamalt soetada.

 

Hakkame liikuma!

Mul on olnud pärast Joni sündi raske leida motivatsiooni mingisugusekski treeninguks või suuremaks regulaarseks liigutamiseks, pole lihtsalt otsest vajadust olnud – kaal on sama, mis enne Joni ja igati norm, riided lähevad selga ning ausalt öeldes praegu kaalust alla võtmine oleks juba pigem halb kui hea. Samas liikumine teeb head ka siis kui seda ei tehta kaalu langetamise eesmärgil, aga mina olen selline, et vajan veidi lisamotivatsiooni või eesmärki.

Appi tuli Pere ja Kodu ajakiri, sest neilt tuli ettepanek osaleda sügisel toimuval kärumaratonil, mis tähendab 10km läbimist kas kärutades või hoopis last kandes – kuidas kellelgi mugav ja meeldiv on. Tundus, et see ehk ongi just see, mida ma vajan, et oleks natuke rohkem püsivust treeningu juures ja kuigi 10km ei ole mingi eriliselt pikk distants, siis selle väärikalt läbimise ja mitte läbi lohisemise nimel võiks siiski veidi end ette liigutada. Nii saabki meie valmistumisest lugeda iga kuu Pere ja Kodu blogist ning kindlasti ka minu Instagramist.

Seoses sellega pakub Pere ja Kodu ka minu lugejatele soodsamat tellimise võimalust, nii et kellele pole ajakiri koju käimas, aga samas tahaks vahel mõnusalt kohvitassi kõrvale “oma aja” veetmiseks lugemist, siis kasutage võimalust SIIN.

Ja kuigi esimene nö stardi postitus tuleb PK blogisse aprilli lõpus, siis põgus ülevaade teile siingi just varustuse osas, näiteks käruga metsarajale minnes ei oleks väga mõeldav olnud, et oma Bugaboo Cameleon3 sinna vean, eks suurted esirattad lisades hakkama saaks, aga mitte mugavalt. Seepärast tuli vaadata midagi sportlikumat ja minu valikuks osutus Mountain Buggy Terrain, millel on suur ja ruumikas iste, vedrustus, hea suurusega kaarvari, pealt suletav pakikorv, turvakaar ning üks olulisemaid omadusi – tõeliselt suured rattad, mis mängleva kergusega eri pinnaselt üle veerevad, sama oluliseks pean sportlikumaid liigutusi käruga tehes ka käsipidurit, mis samuti olemas. Vajadustele vastava käruga sportimine on kindlasti mugavam ja ka turvalisem, seega selles osas oleme igati valmis (sellest kärust räägin kindlasti pikemalt mõnes eraldi postituses tulevikus).

Aga, et jalanõud on mul nüüd kõik valdavalt barefoot põhimõttel, siis tuli ka selles osas midagi sobilikku leida, eriti just metsa minekuks, et hooga märjale juurikale astudes sama hea hooga maoli maha ei lendaks.  Veetsin päevi oma otsust tehes ja muudkui lisasin ostukorvi ja jälle kustutasin erinevaid variante, lõpuks oli viimane tõuge jalanõude värv ning nii said tellitud Vivobarefoot Primus Trail SG punased tossud, teise variandina on sama firma siledama tallaga Primus Lite  mudel mul kasutuses.  Esimene hooaeg barefoot spordijalatsitega on niisiis alanud, vaatame mis saama hakkab ning kas mugavus jääb kestma.

Trenni plaan on esialgu lihtne ja ei pane endale mingeid jaburaid eesmärke, sest selleks pole vajadust. Ideaalis 3 korda nädalas vähemalt tund aega järjest aktiivset liikumist kas käruga või last kandes – teha seda nii, et liikumine oleks rõõm ja mitte tüütu kohustus ning kui võimalik, siis haarata kaasa terve pere, sest kui mõelda hoopis kaugema eesmärgi peale kui seda on kärumaraton, siis võiks siit kinnistuda lastele just harjumus liikuda ning arusaamine, et see on normaalne elustiil ja mitte ühekordse ettevõtmisena tehtud pingutus – et nemad hiljem ei vajaks nii väga seda lisamotivatsiooni nagu mina praegu 😉

Vot sellised lood, kuidas tundub, kes tuleb ka osalema, kes vajab ka veidi motivatsiooni?

img_2390

img_2642

Nutikas ja kodumaine beebitoit – BabyCool

Ei ole ma leidnud endas seda soont, mis mind ise püreesid valmistama paneks, samas kvaliteetset toitu tahaks oma lapsele ikka anda ja nõnda sai siis süvenetud meie beebitoidu turul pakutavasse. Olulisim kriteerium mahetooraine, kui ka veel kodumaine, siis seda parem. Minu tähelepanu võitis BabyCool oma külmutatud püreekuubikutega, mis mõlemale punktile vastasid.

IMG_0581

tavapärane lõunasöök

Lisatoiduga alustades on alati suurim “probleem” olnud kogused ehk siis esialgu sööb laps nii väikseid koguseid, et neid on jabur ühekordselt valmistada, nõnda peaks siis tegema suurema laari ette ja neid siis näiteks sügavkülmas hoidma, aga see kõik võtab ka omajagu aega ja kui võimalik, siis ma seda esimese eelistusena ette võtta ei tahaks.
Variant on osta püreed purkides, kuid ka kõige väiksemad purgid on nii suured ja säilivus avatuna külmikus nii lühike, et palju toitu läheb lihtsalt raisku.

BabyCool on lahendus, täpselt see, millest nii JJ kui Jenni ajal puudust tundsin – lõpp toidu raiskamisele ja samas kvaliteedis järeleandmisi tegemata.

Mis selles siis nii erilist on?
Hetkel mulle tundub, et tegu on meie turul ainsa omataolisega ehk siis sügavkülmutatud püreede pakkujaga. Tooraine on mahe, nii köögiviljad, puuviljad kui ka liha ning lisaks kodumaine. Pakendid mõistliku suurusega (200g) ning sama võib öelda ka kuubikute kohta, paras on teha üks kuubik esimeseks maitsmiseks ja uue toiduga tutvumiseks, hiljem saab soojendada mitu kuubikut ja neid omavahel segada vastavalt soovile – nii saab täitsa toreda “ühepajatoidu”. Igas taassuletavas pakis on 12 püreekuubikut ja nõnda saab neid kasutada täpselt nii palju kui vaja ning ülejäänud tagasi külma panna – ideaalne! Püreedele ei ole lisatud suhkurt ega soola või mingit muud ebavajalikku kraami – mida beebitoite valides väga oluliseks pean.

Kuidas valmistame?
Nagu ka BabyCool soovitab ja me alati beebitoiduga teinud oleme, siis soojendame seda kuuma vee “vannis” (ei ole soovitatav mikrolaineahju kasutada).
Seega, alustuseks panen vee kannus keema, võtan vajalikud kuubikud, mille panen tassi või kausi sisse ja siis omakorda suurema kausi sisse, mis on äsja keedetud veega täidetud. Veidi aega lasen neil soojeneda, siis vaiksel lusikaga segan ja aitan kiiremini sulamisele kaasa kuniks kuubikud on sulanud ning püree soe. Pirni ja õunapüreed käivad meil Joni pudru peale ja nende puhul panen ma juba pool sulanud kuubikud pudru sisse, et see söömiseks piisavalt maha jahutada – väga mugav on nii.

IMG_0693

pudrutegu

Hetkel sööb Jon 2-3 korda päevas lisatoitu, muul ajal saab rinnapiima nii palju kui soovib. Eks ma olin veidi ärevil ka, et kas ja kuidas temale lisa maitsema hakkab, aga tundub, et aeg oli seal 6.-7. kuu vahel ikka väga küps ja kõik, mis menüüsse on lisatud läheb ka isukalt sisse.
Hommikuti alustame pudruga, milleks kasutame Holle beebiputrusid (kuhu ei ole lisatud piimapulbrit või puuvilju vms), pudru valmistan vee ja tilga oliiviõliga ning sinna sisse läheb üks BabyCool pirni- või õunapüree kuubik. Koguseliselt tuleb seda portsu umbes pool väiksemat tassitäit.
Pärast lõunaund või vahel veidi hiljem, on valikus köögiviljad koos lihaga, hästi meeldib näiteks lillkapsas, pastinaak ja veiseliha, kõiki üks kuubik, teine popp kooslus on lillkapsas, suvikõrvits ja veiseliha (märgin ära, et lihakuubik sulab veidi kauem kui köögiviljad). Esimest korda taolist einet talle valmistades olin ma nii üllatunud, et KUI hästi see toit lõhnas, tõesti nagu päris toit ja mitte mingi konserv. Äge!
Õhtupoolikul saab Jon kerge eine, olgu selleks väike portsuke putru pirni või õunakuubikuga või siis mõnda köögivilja, aga sel korral ilma liha lisamata. Nõnda süües mulle tundus, et kõrvits on üks tema lemmikuid.

IMG_0684-1

Maitseb!

Poest leiab need toidud sügavkülma letist, meie enamasti ostleme Selveris ja meie nn kodupoes on valik täitsa korralik (vaata BabyCool edasimüüjaid siit, nimekiri pidevalt täieneb). Kodus on sügavkülmas meil Jonil püreedele eraldi sahtel, kust siis kõik vajaliku võtame (nii ei pea muud kraami külmast võttes seda beebitoidu sahtlit avama ning liigselt sinna sooja laskma).

IMG_0665

Sügavkülma sahtel hea ja paremaga

See toidu valmistamine neist kuubikutest on tegelikult ka kuidagi motiveerivam, sest sul on just nagu põhi olemas, nüüd vajadusel lisa, mida soovid, olgu selleks veidi hiljem natuke tatart, riisi või midagi muud meelepärast ja nõnda on see ühisele kodutoidule üle minek ka kuidagi lihtsam tulema. Et kui esialgu olin kindel, et ma selle püreemajandusega ise tegelema ei hakka, siis nõnda kombineerides on ju täitsa mugav ja tehtav.

Mis muud öelda, kui, et soovitame!
Ja, et kellelgi teist oleks võimalus ka neid mõnusaid püreesid proovida, siis pöördusin BabyCooli poole ning minu Instagrami kontol läheb täna käima ka väike loos nende toodetele, seega tulge osalema 🙂

 

Kuidas ma paljajalu hakkasin käima

Lastele jalanõude ostmise pisut hullumeelse tihedusega on ilmselt kõik lapsevanemad kokku puutunud, lisaks on valik nii suur ja lai, et kohe ei teagi, mida võtta, mida jätta, mis sobib ja ei sobi. Meie oleme enda lastele vähemalt ühe märksõna leidnud ja see on paljajalujalatsid ehk siis barefoot ehk siis jalanõud, mis maksimaalselt meenutavad ilma jalanõudeta olemist.

Ega neid meie kaubandusest peaaegu saada pole, kõik on enamasti tellimisega, õnneks siiski tekib (e-)poekesi ka siia, kes kõigile paljajalu lastele sobilikke jalavarje pakkuda soovivad, vastavalt nõudlusele pakutu hulka suurendavad ja loodetavasti ikka kasvavad.
Ehk siis siiani on olnud see lastele jalanõude saamine mõneti jahti meenutav – sest vaja ju õiget numbrit, õiget tüüpi õigel aastajaal jne.

Kõige selle juures ma enda peale väga ei mõelnud, olin ju oma tavapäraste jalanõudega harjunud, tundusid mugavad ka ja no mis mul vaja. Aga juhuslikult mulle siiski ühed nö ülemineku jalanõud veidi rohkem kui aasta tagasi silma jäid – polnud kõige laiem ninaosa, aga olid väga painduva tallaga, täpselt jala ümber kinnitatavad ja kui jalga sain, siis oli tunne päris hea. Ma tol hetkel ei pidanud üldse plaani, et hakatagi ise kasutama barefoot jalanõusid, aga see veidi on see teema, et kui juba proovid, siis ega väga tagasiteed ei ole, sest sa lihtsalt ei taha enam oma jalgu panna millessegi, mis ei paindu, mis surub varbaid kokku, millel on ebaloomulik kõrgendus – no ei taha.

Vastu kevadet ostsin veel mingid suvalised tennised, mis paraku jalga ei jõudnudki, sest ostetud said ühed veel – õhukese talla ja laia varbaosaga, need said lemmikuteks ja sealt edasi tahaks öelda, et ülejäänud on ajalugu 😀 Sest minu jalad enam muid asju kui barefoot jalanõud omale ümber ei taha.
Suveks said sandaalid, imeõhukese tallaga, peale vaadates oli kahtlus, et kuidas nendega ikka kõndida on, aga ma võin öelda kuidas – mugav, mõnus, “maaga ühenduses” kindlalt maas nagu paljajalu ikka.
Jah – kui oled ikka varem harjunud kõige täiega kandu vastu maad põrutama, siis seda saad sa barefoot jalanõudes teada ja tunda ning pead oma sammu veidi korrigeerima. Mõneti nagu õpid uuesti käima, teed oma sammu pehmeks ja ei trambi nagu elevant mööda teed, üldiselt mulle tundus, et kogu keha olek sellest muutus.

Nüüd, olles käinud barefoot jalanõudega ka talvläbi, olin kindel, et ka kevadele vastu minna ei taha milleski muus, samas mõlkus mõttes ka mõne enda jaoks uue tootja proovimine, mõeldud tehtud ja siin kohal tuli abiks Mugavik – paljajalu jalatsite e-pood, kes sellest aastast alustas Joe Nimble jalatsite müüki. Nõndaks ootavadki mul lume sulamist nüüd Joe Nimble Cheertoes (kui äge nimi eks 😀 ). Mulle endale tundub, et Joe Nimble toodang on just hästi sobilik ka neile, kes tahaks oma esimesi barefoot jalanõusid osta ja proovida, sest nad ei ole kindlasti ekstra laiad (mida võib olla tahad hiljem), samas on neis varvastel mõnusalt ruumi, tald paindub nii palju, et keera või rulli. Sisetald on ehk juba pikemalt barefoote eelistanule isegi liiga pehmendav, samas jälle alles alustajale ideaalsed – hiljem võib ka soovi korral selle lihtsalt eemaldada või mõne õhema vastu vahetada.

Minu Cheertoes mudel on äge, natuke nagu sportlik, samas detailid teevad just nagu viisakamaks, nõnda näen ma neid nii teksade kui seeliku all kandmiseks – sellise universaalsusega on ka võrdlemisi kõrge hind natuke vastuvõetavam.
Ka ei ole neil see kuju selline “pardijalg” nagu paljude suurim hirm on omale barefoot ostes – aga ma vannun, et mingi aja pärast silm harjub ja olulisem veel, sul on lihtsalt nii mõnus olla, et laiem varvaste osa ei seostu enam pardijalgadega vaid sellega kui hea ja mugav sul kõndida on.

Miks üldse hind neil barefoot jalatsitel nõnda kõrge on? Eks see disain ja väljamõtlemine ka maksab, kvaliteetne materjal maksab, tihti on barefoot jalanõud üldse käsitöö, kogused, mida toodetakse on väiksemad, seega masstoodangule omast soodsat hinda näeb vähe. Küll aga usun ma, et mida rohkem inimesi enda jaoks selle paljajalu maailma avastab, nõudlus kasvab, seda rohkem tuleb ka pakkujaid ning selle turu suurenemisega ka hinnad lähevad meeldivamaks.

Kes soovib Mugaviku valikus olevate BF jalanõudega tutvuda, siis sel laupäeval (09.02) toimub Tartu Loodusmaja Päikesetoas Mugaviku pop-up pood, minge uudistama.

Seniks aga, kes tahab oma jalgadele teenet teha ja neile midagi tõeliselt mugavat osta, siis  saab mu Instagrami kontol loosis osaleda, kus Mugavik on välja pannud 40€ kinkekaardi oma poodi – nii saab keegi omale (või lastele) uued papud veidi soodsamalt soetada 🙂

Kuidas tundub – kas võiks sel aastal hakata paljajalu kõndima?

 

IMG_9899IMG_9900IMG_9901IMG_9904-1

IMG_9586IMG_9590

Kodused lapsed, tubased tegevused – Wobbel

JJ ja Jenni on juba nädalaid kodus olnud. Vahepeal oli jõulupuhkus, siis möllas lasteiaias gripp ja me ei viinud neid, siis nad korraks käisid ja said muidugi gripi, siis olime kodus, siis tuli uus kiri mingi uue haiguse kohta ja nii nad jälle kodus on – sest üks mis kindel, kolme terve lapsega on oluliselt kergem kodus olla, kui kolme või isegi kahe haige lapsega.

IMG_9704

Ausalt, iga aasta mõtlen, et peaks need talvised kuud kuskil kliimapagulane olema, aga siis on korraks see “aww, lumi, talvevõlumaa, nii nummi” tunne, jõulud ja asjad ja enne kui jõuad taibata, et käes on mingi gripihooaeg ja kõik muud sada epideemiat, et kuskile minema sättida, on keegi juba haige.
Hetkel olen  ma päris veendunud, et uuel hooajal teeme kõigile gripivaktsiini ka, sest selle põdemine oli kõike muud kui vahva väike palavik. Lapsed nutsid, sest neil oli niiii halb olla, palavikud käisid 38-39.4 vahel, sisse läks vett kui sedagi ja üldse oli see aeg nagu kuskil vines maa ja taeva vahel. Kõige tipuks jäi haigeks ka Jon ja no proovi sa oma mom cool säilitada ja mega rahulik olla, kui su vaevu kuuekuusel beebil on kõrge palavik ja ta kas ainult magab või on rinnal või magab rinnal. Liida sinna veel tüsistusena köha ja siis ei olegi muud mõtet, kui et issand jumal, elame selle nüüd üle ja siis vaktsineerima – sest ainuke terve inimene selle kamba peale oli Teet, kes juhuslikult oli ka vaktsineeritud.

AGA – okei, me saime terveks, hullem on möödas, lastel hea olla – samas, ma päriselt ei taha neid veel lasteaeda viia, sest seal oli jälle mingi nakkuslik häda. Seega, siin me oleme, kodus. Arvestades, et õues on (mul) praegu päris tõenäoline murda luu või paar, siis ma nendega sinna ei kipu, aga mis me siis toas teeme?

Aktiivsete rüblikutega saab puslesid panna ja loomafiguuridega mängida siiski piiratud aja, sest nad tahavad möllata ja kõõluda ja ronida, Jenni sõnadega “tsirkust tahaks” 😀
Seepärast oli mul otsus sekunditega tehtud, kui meile varasemalt kandelinade valdkonnast tuttav Babyluv pood andis teada, et nende valikus on nüüd ka Wobbel tasakaalulaud ja et kas me tahaks proovida. Jah – absoluutselt, jah.

IMG_9751

Otsus on osutunud lihtsalt nii heaks, sest isegi Teet, kes oli selle laua osas veidi skeptiline on pidanud tunnistama, et tegu on laste lemmikuga – esimese asjana tegi Jenni sinna omale lebo aseme, siis kiiguti sellega, siis roniti selle otsas (see on lemmikumaid tegevusi), siis ehitati sinna peale, siis avastati, et selle saab diivani peale panna liumäeks jne jne.
Jenni lemmik on seal peal seista, klotsi mikrofonina kasutada ja teadustada oma tsirkuse trikke (ps ma ei tea, kust see tsirkuse jutt tulnud on).

IMG_9733
Ühesõnaga, neil on selle Wobbeliga üli vahva ja ma ei lähe ka seejuures hulluks, et nad oma rahmeldamised ära saaks rahmeldatud. Pigem hoian end tagasi ja lasen neil neid asju genereerida, väga äge on vaadata kuidas nad järjest osavamad tasakaalu hoidjad on ja kuidas nad ei karda turnida.
Muul ajal see Wobbel silma ei riiva, ka elutoas seistes, puhastada saab lapiga ja kui peaks tahtmine peale tulema, siis saan kas või ise kiikuma minna, sest kandevõimet sel kuni 200kg – noh, veidi on siis kosumise ruumi ka mul 😀

IMG_9740

Seega, kui otsite miskit multifunktsionaalset omale lastetuppa, siis kaaluge Wobbelit. Ühtlasi pean mainima, et huvi selle vastu ilmselt ei selgu kui lastega seda poes vaadata või kuskil põgusalt peale ronida – see on selline asi, et tahab neid natuke igavlevaid lapsi ja keskkonda, kus pole ka liigselt muud kraami tähelepanu pärast võitlemas – less is more, ka mänguasjade juures.

IMG_9768

IMG_9707