Dubatti One – kas tõesti see üks ja ainus?

Dubattil olen silma peal hoidnud juba mõnda aega, kuid rohkem oli mõttes seda katsetada uue beebi saabumisel, et aga see meie vast avatud Perela keskusesse Babyshopist näidiseks saabus tundus põnev see nüüd kohe Joniga ära proovida – ja mis ma oskan öelda, tasus proovimist küll.

img_5203

Dubatti istmesse sobib praeguste ilmadega suurepäraselt Voksi Explorer soojakott

Dubatti raam ja välimus on minu arust natuke petlikud, kuidagi kergelt tekib tunne, et küllap see üks tore linnakäru on ja kohe nagu ei oska seda näiteks kuskil terviserajal jalutades ette kujutada, aga nüüd sellega ise ringi kärutades võin päris julgelt väita, et kui ees on ka suured õhkkumm rattad, siis on asi “vaid linnakärust” hoopis kaugel. Dubatti liugleb üle konaruste ja ka tänavaaukude ning kui üldiselt pean koju sisendes ikka kärudel esirattaid nö üles kangutama, et üle uksepiida saada, siis ka sellest läks Dubatti kergelt niisama üle, ei mingit pingutust.

Nagu juba mainitud sai, siis meie katsetasime varianti, kus all olid 4 õhkummidega ratast, aga kes nii suurtest ratastest ei hooli või neid oma elustiili juures ei vaja, saab valida ette ka väiksemad rattad, mis ühtlasi teevad siis käru ka kilo võrra kergemaks – kui käru kaal ekstra oluline, siis tasub see meeles hoida.
Nende suurte ratastega ja istmega kaalus meil testimisel olnud komplekt 12kg, mis ühe maastikuvõimeka käru kohta päris mõistlik kaal, kui käru on kasutuses vankrikorviga siis tõuseb kaal 12.5kg peale, mis ka kontimurdev ei ole.

img_5229

Hetkel vankrikorvi meil veel kellegagi testida ei ole, aga sisuliselt on siis komplektis kaasas nö korvikangas, koos madratsi ja korvi kattega, mis kinnitub samale raamile, kuhu istme kangas, kaarvari on kahel osal üks ja sama. Korv on iseenesest minu jaoks küll mõistliku suurusega, ise ülemõõtes 32cm lai ja 74cm pikk, seega võiks sinna ilusti mahtuda nii beebi kui ka külmal ajal soojakott.

img_5383

Pildid Dubatti lehelt omale meelepäraseid variante kokku pannes – seal saab näha valitud värve nii korvi kui istmena

Dubatti kaarvari väärib eraldi kiitust – esiteks on see mõnusalt ruumikas, laps mahub varju alla normaalselt ära, teiseks on see pikendatav ja see pikendamine annab kokku väga pika ja korraliku varju ning kolmandaks on sel varju tagaosas õhutusava ja see on kaetav – nii saab kasutada varju max pikana aga tuulise ilmaga õhutusava mitte avada, mis meie kliimas minu jaoks ülioluline. Mulle kohe üldse ei meeldi need varjud, kus varju maksimaalse pikkuse kasutamisel on alati üks osa võrgust, sest kui väljas on päikseline ja samas külm tuul, siis viimane asi, mida ma tahaks on see, et see tuul lapsele pähe puhuks.

image0

Pildil näha võrgust õhutusava varju taga

img_5234

Kaarvari max pikkuses

Mis veel teeb Dubatti ägedaks on selle käru oma soovi järgi disainimise võimalus, valida saab kolme tooni raami, 12 tooni istme ja korvi ning alumise pakikorvi ja 13 tooni kaarvarju vahel, lisaks veel käepideme ja turvakaare naha värvi, mille valikuid on 3 – neid variante kombineerides on valikuvõimalused just omale meelepärane käru teha tõesti suured.
Rattad saab võtta siis kas suured või väikesed ning ka pakikorvi on võimalik kahe suuruse vahel valida (meil kasutuses olnud kärul on all väiksem korv).
Omale meelepärase käru saab kokku panna siin lehel.

img_5196

Pidur on nn plätusõbralik ja saab vastavas suunas peale astuda, pakikorv on täiesti suletav ja kinnitus on magnet – nii on korivs olevad asjad turvaliselt sees ja pole ohtu, et need märjaks saaks vihmaga või korvist hoopis välja pudeneks.

Lükkesang on teleskoop pikendusega ja mulle, kes eelistab sanga alati üsna kõrgel kasutada, on Dubatti oma mugav. Pikematele vanematele on hea omadus see, et nii istme kui ka korvi kõrgust raami peal saab samuti muuta, et lapsega mugavam toimetada oleks.

Kokku läheb raam minu meelest ülikompaktseks, aga võimalik miinus kokku paneku juures on see, et istmega koos seda teha ei saa. Küll aga on kompaktne raam hea boonus selle turvahälli ratastena kasutamiseks, sest Dubatti kõrvale ei ole vajadust veel lisaks mingit väiksemat käru hälli alla muretseda.
Kui ma midagi veel tahaks norida, siis ehk turvakaare avanemine, mis on küll super, et käib lahti ka ühelt poolt korraga ja nö väravana, aga mida ei saa näiteks küljele alla keerata – aga see oleneb ehk ka lihtsalt kasutusharjumustest, et mis kellele meeldib.

img_5200

Jon tundis end Dubattis igati mõnusalt 

Ühesõnaga, Dubatti One on laia kasutusvõimalusega käru, sobib suurepäraselt linna aga vajadusel ka terviserajale või nädalavahetusel maale/suvilasse. Ühtlasi soovitaks ma seda mudelit ka neile, kel vaja käru mitu korrust tassida.

Mul on ainult kahju, et Dubattil ei ole samasugust varianti kahe lapsega kasutamiseks, mis meie praeguste käruvalikute juures oluline valikukriteerium, aga ühe lapse käruks võtaks ma selle küll iga kell. Tõesti on tegemist käruga, mis võiks olla see üks ja ainus.

Veebruaris on Babyshop.ee poest Dubattit ostes ka mitmed soodustused/boonused.
Näiteks saab vankrikomplekti koos BeSafe uusima turvahälli ja isofix alusega -20% soodsamalt.
Kel turvahälli pole tarvis siis ilma selleta saab oma disainitud Dubatti One komplekti -15% soodsamalt kasutades koodi “lifeatlucky13” ning NB! veebruaris saab selle komplektiga kaasa nii suured esirattad kui ka väiksemad.

642056dd-f8d7-4df7-8e15-51ee91322fe0

Mina ja mu väiksed klounid Dubattit testimas – tegelikult istus ka Jenni kärus ja mahtus sinna oma ligi 98cm pikkuse juures ja 3.5-aastasena veel mõnusalt istmesse.

Kuidas kärulaps soojas hoida ehk Voksi Explorer soojakott

Mul on selles osas vedanud, et kõik lapsed on väiksena olnud tublid kärus magajad, kes rohkem kes vähem, aga näiteks Joni tavapärane lõunauni on õues igapäevaselt 2-3 tundi kindlasti. Sügis hakkab vaikselt siiski talvele alla andma ning ega siin see ilm ilmselt palju soojemaks enam ei lähe, seepärast oli ka meil vaja kevad-sügis õhuke soojakott vahetada millegi soojema vastu ning valituks osutus Voksi Explorer.

img_2778

Koti serva saab üle käru turvakaare kinnitada, et soojemate riietega lapsel palav ei oleks (mugav variant ka lühidalt poodi vms siseruumi minnes)

Miks just see mudel?
Voksil on erineva lõike ja soojusega kotte päris mitu, nii pikendatavaid kui ka ühes pikkuses variante, kaalusin ausalt öeldes neid kõiki, aga põhilised valiku kriteeriumid olid sellised – Jon magab pikad uned kärus, AGA samas on meil temaga käruga ka selliseid sõite, kus ta vahepeal välja tuleb, kas mänguväljakule kiikuma või hoopis mulle kandmisjope alla lina/kotiga, mis tähendab, et ta ei ole seal üldiselt päris toariietes vaid pigem mingi selline mõnus villakiht peal, millega kõike seda mugav ette võtta ja me elame Tallinnas, kus talved on siiski pigem mahedad ning kogu talve jooksul päris raju krõbedaid miinuseid ehk loetud päevad.
Nende mõtete juures langesid mu valikust välja soojakotid, mis eriti soojad ja mõeldud päris korraliku miinuse jaoks ning kus hea laps toariietega sisse panna. Päris kevad-sügis kott samas oleks ikkagi liiga õhuke olnud. Ja nii tunduski, et meile sobivaim on täiesti uus Explorer mudel, mis mõeldud soojemaks talveks, aga mida siis vastavalt lapse riietusele saab minu arust kasutada päris laias temperatuuride vahemikus. Selle mudeli tagumine osa on tehtud sisseõmmeldud villast ning peal on suled, see kombo teeb koti ka kaalult kergeks.

img_2829

100cm pikk

Ligi +10 kraadi juures magas ka Jon vaid ühe villakihiga ja oli soe mis soe, aga mitte palav, suuri miinuseid pole olnud, aga väiksemad miinused on siiani piisanud kahest pigem õhemast villakihist ja ka mitme tunnise uinaku järel on laps soe, samas pole palav ning uni on rahulik.
Ühtlasi tundub see Explorer hästi ideaalne ka vankrikorvis väikse beebiga kasutamiseks (vajab suuruse poolest veidi sättimist küll), sest arvestades, et korvis on alati soojem kui nt lahtisemas istmes, siis sinna ülisooja kotti ma ei paneks.

img_2485

Krõpsudega rihmade avad ja piisavalt avasid erinevate kärude jaoks

Mis mulle selle soojakoti juures meeldib?
On eriti mugav, et rihma avad on krõpskinnitustega, seega kui kärul rihmad sellised, mis muidu vajaks lahti harutamist, siis Exploreriga saab need avad lihtsalt lahti teha ja rihmad ilma suurema vaevata läbi panna, ka teeb see mu meelest koti kasutamise mugavaks kui vaja kahe käru vahel tõsta seda. Lohuga istmes istub kott kui valatult, aga tänu libisemistõkkele koti tagumisel küljel võiks see hästi toimida ka ilma lohuta istmes.
Vooder – mõnusalt pehme puuvillane, lapsel tõesti tunne nagu magaks voodis. Samas on jalanõude alla jääv osa tehtud samast materjalist, mis koti pealmine osa, et oleks kergem puhastada ja ei vettiks läbi nagu puuvill.
Väiksed asjad, mis pakuvad lisamugavust – näiteks saab koti lapse pea ümbert tihedalt kokku tõmmata, et kuskilt midagi sisse ei puhuks, koti ülemises servaks on selleks stopperiga nöörid, mille saab kenasti taskusse ära peita. Sellise üle aastase lapsega nagu Jon, meeldib mulle ka võimalus, et saab koti pealse ülemise serva ümber käru turvakaare nö tagasi keerata ja kinnitada, et kui laps soojemate riietega kotis (näiteks villafliis praegusel ajal), siis ei hakka palav, väiksed käed on ka vabad igale poole osutama jne 😀 nõnda toimib kott natuke nagu jalakate. Explorerlil saab ka pealmise osa täiesti pealt ära võtta ning kasutada alumist osa kui sooja istmepehmendust.

img_2826

Jalanõude alla jääb tumeadm vett hülgav materjal

img_2793

Pea juurest saab koti täiesti kokku tõmmata

Pikkusest ka
Explorer on 100cm pikk ja ilma pikendamise võimaluseta. Arvestades, et mu suuremad lapsed reaalselt kotti ei kasuta ning samas proovides oli kott paras ka kolmesele Jennile tundus see pikkus meie jaoks praegu täiesti piisav ja mõistlik.

Ma olen meie valikuga igatahes rahul ja läheme saabuvale talvele mõnusalt ning soojalt vastu.

Voksi Explorer kotti on saadaval 6 erinevas värvitoonis, meie oma on “Star Green” (mu meelest ilusaim) ning hetkel on see mudel ka hea hinnaga saadaval Babyshop.ee

img_2787

Kids Kitchen – laste kokakool ja mängutuba ehk meie pühapäev

Juba mõnda aega tagasi avati Kids Kitchen ja selle asutaja Christina kutsus meid külla. Muidugi olid vahepeal kõik haiged ja plaanid lükkusid edasi, kuid eelmine pühapäev olime lõpuks sellises vormis, et seadsime sammud küpsiseid küpsetama.

Kids Kitchen kokakool on enamasti mõeldud alates 4. eluaastast, mõnel keerulisema retseptiga päeval ka alates 6. eluaastast, küll aga pean ütlema meie kogemuse põhjal, et selline tragi kolmene nagu Jenni sai ka täitsa kenasti hakkama.

img_1918

Sel korral olid kavas siis küpsised, mis ise rulliti ja vormiti ning kaunistati. Esmalt pesid kõik väiksed osalejad käed ja said omale ette põlled ja kes soovis ka kokamütsi, et oleks ikka “päris” tunne. Võeti sisse kohad ümber ettevalmistatud laua ning õpetaja hakkas näitama kuidas taigen valmib. Ootel oli ka juba valminud ports, millega lapsed said kohe tegutsema hakata.

img_1950img_2038

Lapsed said oma taigna portsu täpselt nii rullida ja patsutada, kuida soovi oli, JJ-l läks kohanemisega veidi aega, aga õige varsti tunti end seal mõnusalt, kuid samas mitte liiga ülemeelikult, kuulati õpetaja juhendamist ning püüdlikult tehti saadud näpunäidete järgi  oma küpsiseid.
Sai ise vormi valida, mis meenutas natuke jõule ja piparkooke, aga sai ka võid peale pintseldada ning kaunistuseks head paremat magusat peale puistada.

img_2043img_2065img_2051img_2070img_2099

Tegevust oli piisavalt aga samas mitte nii palju, et lapsed enne lõppu väsima oleks kippunud, küll aga oli küpsiste ahjus olemise ajaks veel miskit vahvat ees ootamas. Nimelt on Kids Kitcheni ruum selliselt tehtud, et üks pool on köök koos laudade ja kõige vajalikuga, aga teine osa sellest suurest kohast on tore mängutuba, kust ei puudu pallimeri, liumägi, mängupood ja igasugu muud põnevat tegevust.
Nii saidki küpsised ahju ja lapsed selleks ajaks mängima.

img_1916img_2110

Mõnusa ja õpetliku kokkamise ning mängimise lõpuks said lapsed oma küpsiseid ka süüa ning kuna tehtud sai suurem hulk, siis sai veel iga laps portsu koju kaasa (mida meie peres sõbralikult ja õhinaga vennale ja issile pakuti).

img_2118img_2128

JJ ja Jenni kiitsid käiku ja on ühel meelel, et nad võiks veel sinna süüa tegema minna. Sel korral olin ma nendega kaasas (eriti kuna Jenni ju pisem), aga mulle tundus, et kui koht neile juba tuttavam, saaksid nad seal ilusti ka ilma minuta hakkama ja oskaks piisavalt õpetaja juhendamist kuulata ja vaadata. Christina klappis lastega ka nii hästi, et ma ei kahtle, et ta seal nendega midagi ägedat valmis teeks.

Sel korral olid küpsised, kuid juba tuleval nädalavahetusel tehakse õuna-kaneeli täidisega empanadasid, sellest järgmisel korral valmistatakse käsitöö komme ning minule (kuigi üritus on ikkagi lastele 😀 ) tundub eriti ahvatlev 17. novembril mini donutsite küpsetamine ja kaunistamine.
See on täpselt selline koht, et saabki käia ikka ja jälle, tehakse uusi sööke, õpitakse uusi asju ja kohtutakse ka uute köögikaaslastega. Pärast on muidugi tore õpitut ka kodus pereringis järgi teha.

Aga lisaks kokakoolile saab Kids Kitchenis teha ka oma üritusi, nii saab näiteks koos sünnipäevalistega omale muffineid kaunistada vahelduseks mängimisele. Ka lapsevanematele on piisavalt kohti, kus laste möllamise ajal mugavalt istuda ja tass kohvi juua. Ah jaa, tundub suht jabur asi, mida mainida, aga seal on mitu vetsu ka, et kui lastepeol ikka korraga suht kõigil häda peale tuleb, siis see järjekord liigub kiiremini kui muidu – ausalt, kes on oma lastega järtsus seisnud mõistab ilmselt mu jaburat rõõmu 😀

Igatahes, koht on vahva ja kokakool ise ka mu meelest hea idee, midagi teistmoodi, lõbusat ja samal ajal veel ka kasulikku.
Kuna meile see kokakool väga meeldis, siis loosime ühele perele sealse osalemise ka välja (millisele kokkamisele minna, saab võitja ise valida).
Mäng läheb käima Facebookis meie blogi lehel.

Lapsekandmine ja sügis-talvine riietumine

Suvel on ilmselt lapsekandmise tippaeg, siis käiakse rohkem ringi ja kandmine on abiks kõiksugu matkadel, laatadel, aga muidugi ka igapäeva toimetustel. Tihti, kui esimesed külmad saabuma hakkavad raugeb ka kandjate ind, kuid on ka neid, kel kandmivajadus säilib ja ka temperatuuri langedes on vaja mõnusalt ja soojalt oma lapsed kanda. Kuidas seda siis kõige mugavamalt teha?

Oluline on siiski meeles pidada, et kogu selle soojas püsimise tuhinas end ega last üle ei riietaks ning pigem kehtib reegel, et kui kahtled, siis pane vähem riideid kui et rohkem. Liikudes ja kaks keha koos hoides hakkab tegelikult väga soe ja sellega tasub arvestada riietust valides. Ühtlasi on see riietamine ikkagi katsetamine ja kuna ilmad on samal päeval ka Eesti eri paikades väga erinevad ning inimeste külmataluvus individuaalne tuleb selle katsetamisega omale sobivaim lahendus leida – mis ühele ideaalne, ei pruugi seda olla teisele.

Alustada tuleb aga lapse suurusest/vanusest, lapsed, kes on pisikesed, ise veel vahepeal õues omal jalal tatsama ei lähe, võiks hoida kandja jope all soojas või vähemalt jope hõlmade all. Suuremad lapsed, kes vahepeal kõnnivad või mänguplatsile mängima lähevad võib vabalt panna kandja jope peale, sest neil on seljas juba omal ka õue sobilikud riided. Arvestama muidugi peab, et libedate jopede-kombede peal ei pruugi lina või kott alati just ideaalselt püsida ja võib vajada tihedamalt kohendamist.

Väiksed beebid on seega siis parem panna spets jope alla, soojemal ajal ka tavalise jope hõlmade alla. Nii ei ole vaja neile selga panna pakse puhvis kombesid, kus sees ei pruugi lapse asend kotis/linas enam üldsegi heaks jääda ning kandjal on lihtsam jälgida lapse olukorda kui laps on tema ligi. Ka poodi või suuremale lapsele lasteaeda on lihtsam ja mugavam minna spets jopega, sest siis saab siseruumides jope pealt võtta ning nii kandja kui laps ei kuumene üle. Spetsiaalse lapsekandmisjope asemel võib lasta oma olemas olevale jopele lisasiilu õmmelda, et laps ka alla mahuks või kanda mõnd suuremat numbrit, kui kandjale nii sobib ja mugav on.

img_1351

Liliputi jope 

Lapsekandmise jopesid on üsna palju, on õhemaid ja paksemaid, vahel annab üldse sügisel läbi ajada vaid pusaga ja siis kohe üle minna talvejopele kuid vahel saab hoopis kevad-sügis jopega kanda poolde talve. Jopet valides soovitan mõelda, et mis olukordades seda kasutada on vaja, kui pead olema tunde koos lapsega õues, siis on mõistlik investeerida tõeliselt sooja jopesse/mantlisse, kui pigem on käigud ekspromt ja harvem, siis võib abiks olla mõni õhem variant samuti.

img_1382

Lapsele, keda vaja korraks ka maha toetada võiks sokile lisaks ka kapukad/papud panna, meil kasutuses Liliputi saapad

Jope all annab lapse riietusega ka palju seda soojust timmida nii, et oleks alati mõnus olla. Parimad riided on meriino, siidi, bambusega, mis on soojad, aga kui laps peaks ka higistama, siis ei lähe need naha vastas külmaks. Sügisel ja soojema jopega ka talvel võib piisatagi vaid ühest riietekihist ka lapsel, lisaks siis sokid ja müts. Kuna lapse keha on vastu kandjat ja tema ümber on ka kandevahend just nagu lisakihina, siis ei tasu seal riietega liialdada, samas nii pea kui jalad võiks natuke rohkem läbi mõelda, sest nendeni see kandja kehasoojus ei jõua. NB! Lapse pea ei tohi jääda jope sisse peitu, laps peab jätkuvalt olema musi kõrgusel ja nägu ning hingamisteed katmata.
Tuukrimütsid on enamasti parim valik, sest siis on nii kukal kui kael soojas ja pole salliga vaja eraldi jamada. Kellele tundub, et laps vajab rohkem tuule eest kaitset kui müts seda pakub, siis on erinevad tootjad ka välja mõelnud kapuutsi lahendusi ja erinevaid kaeluseid, mis nii ema kui lapse kaelad katavad. Jalgadele villased sokid, sellised, mis on nii pehmed ja meeldivad, et saab otse vastu nahka panna, sest nii on villa sisaldusest kõige rohkem kasu soojuse hoidmisel.
Ühe väga sooja riidekihi asemel eelista kihilist riietust, mida vajadusel saab ka nö käigu pealt vähemaks võtta või lisada.

img_1328

Universaalne riiete kombo: olenevalt temperatuurist saab kasutada kas vaid üht kihti või kahte (sinine kombe Polarn O. Pyret esimene kiht, pisut paksem kollane villane kombe teine kiht (Celavi, Kalhoj Tallinn) – pikemate soonikutega kombed/püksid on head, sest siis pole ohtu, et kandevahendis olles püksisääred üles liiguks ja jalad paljaks jääks. Villane tuukrimüts ja kindad (Joha), villased sokid  (Villapai) ja villased papud (Liliputi) – nende riietega on ühtviisi hea nii last kanda, autos sõidutada kui kärutada. 

Kui juhtub olema nii, et enamasti tekib kandmise vajadus õues käruga liigeldes, kui beebi enam kärus olla ei taha või autost tuppa/poodi jne kohtadesse minnes, siis soovitaksin vaadata pigem veidi õhem jope ning lapsele esimesele kihile lisaks teine pisut soojem kiht peale panna, et kannataks hetke ka soojast kärust/autost välja võtta, kandevahendisse panna ja siis jope kinni tõmmata. Lapsele, keda võib olla on vaja ka korraks kuskile seisma toetada on hea lisaks sokkidele ka mingid veidi asjalikumad soojad kapukad/papud panna.

img_1188

Teise kihi villase kombega soojakotis olles saab hõlpsasti last külmetamata ta kärust omale kotti või linasse võtta

Olles erinevaid jopesid siin nüüd mitu hooaega kasutanud, on mulle jäänud omad lemmikud. Ilmselt kõige ilmastikukindlam ja soojem on olnud Liliputi jope, sellele järgneb tihedas konkurentsis pikema lõikega AngelWings talvemantel (mõlemast olen eelmine hooaeg ka siin ja siin eraldi kirjutanud). Omaette lemmikuks sai aga AngelWings villaga hõlmikmantel, sest sel pole kõhul kandes vaja eraldi vahesiilu kasutada, ja nii on seda maru mugav kasutada just neil ekspromt kandmistel, mida ma ehk kodust lahkudes ette pole näinud. Vahepeal mõtlesin, et kas saaksin ehk ka neist mõnest loobuda, kuid jõudsin arusaamale, et ei – kõik on omadustelt ja stiililt piisavalt erinevad, et kasutangi kõiki kolme.

img_1378

AngelWings villaga mantel – alumiste kihtidega reguleerides saab selle mantliga tegelikult sügisest kevadeni kanda

Kõigil kolmel variandil on ka seljas kandmise võimalus, nagu ka paljudel teistel jopedel, kuid selles osas soovitan olla pigem ettevaatlik ning libedaga võiks seljas kandmisest loobuda (libedus ei tule alati jääga, libedad võivad olla ka puudelt langenud lehed, mis maas vihmast märjad).

Seega ei pea jaheda saabudes lapsekandmist ainult toaseinte vahele jätma ning tegelikult saab sügis-talvel mõnusasti soojas olles õues ka edasi kanda, tuleb lihtsalt leida omale sobivaim variant.

Lapsekandmine: Limas Flex – eriti mitmekülgne kandevahend

Esialgu ei reeda Limas Flexi tagasihoidlik ja malbe välmus kõiki neid võimalusi, mis temas peidus on, et olla sobilik juba päris pisikestele beebidele ja ka suurematele lastele. Aga tasub lähemalt uurida, sest tegu on ühe tõeliselt mõnusa kotiga.

img_0580

Nagu mainitud, siis kasutusaeg on lai, sobilik tõesti juba alates 3.5kg piirist ja ka pikkuse poolest juba veidi enne 56cm, aga kuna tegu on lapsega koos kasvava mudeliga, siis meie kogemuse põhjal on hea kanda kuni 98 suuruses last. Limas ise küll on kirjutanud lausa 104 pikkuseni, kuid proovisime oma JJ-ga ja kui suure hädaga jah, saaks ta seal kantud, siis ma pigem jääksin siiski selle 98 juurde.

img_0557

98 suuruses Jenni

img_8203

74/80 suuruses Jon

Selleks, et üks kott saaks olla juba nii pisikestele sobilik, peab seal ikka mingi eriline lahendus olema ja Limas Flexi puhul on selleks siis rihmade kahel viisil kinnitamine – kuni pooleaastaste laste puhul kinnituvad rihmad pihavöölt tulevana, et võimaldada beebi seljale maksimaalne kumerus ja pehmus ning hiljem, suurema lapsega kinnituvad rihmad paneeli küljele – nii nagu klassikalistel kottidel ikka, et suurema lapse kaal oleks kandjale mugavamalt jaotatud. Väga meeldib mulle see, et kui külgmisi rihmasid veel ei kasuta, saab need peita külgedel olevatesse taskukestesse, nii ei jää midagi ette ja on visuaalselt ka väga ilus.
Loomulikult saab teha koti paneeli kitsamaks, selleks on pihavööl takjakinnitus, kust saab paneeli kokku lükata ja mis tänu õhukesele olemusele ei jää ka pisikese beebi jaoks kuidagi ebamugavalt paks. Paneli kõrguse muutmiseks on üleval servas rihmad, millest kokku tõmmata või järgi lasta, ning samuti on ülemises servas stopperiga nöörid, et ka seda serva kitsamaks teha (just väikse beebiga, kelle kaela nii saad paremini toetada).
Paneeli ülemise serva külge kinnitub trukkidega ka kapuuts suurema lapse pea toetamiseks uinaku ajal, kuid soovi korral saab selle kergesti eemaldada – mina eelistan tavaliselt kottidel kapuutsid ära võtta.

img_9048

Max suur asetus

img_0574

Limas Flex väikseks tehtud

img_0575

paneeli laiuse muutmine krõpsuga

Õlarihmad on pehmed, mitte liiga laiad ega ka liiga kitsad, pigem levinud variantidega võrreldes kuskil seal keskel olevad, pikkuse poolest sobivad ka väiksemat kasvu kandjale, aga annab rihmade pealt pikemas reguleerida, et oleks mugav ka suuremat kasvu kandjal. Rihmad liiguvad kergelt ja ei vaja suurt sissetöötamist, samas ei anna muidugi kandes kuskilt järgi.
Olles seda kandevahendite konsultatsioonide ajal selga proovinud väga erinevas kasvus lapsevanematele olen olnud päris üllatunud selles laias sobivuse vahemikus, peale vaadates, ei oleks seda ilmselt oodanud.
Pihavöö on keskmine, pigem üsna pehmelt mõjuv (tänu kaares lõikele), aga ei ole kindlasti ekstreemselt peenikesele pihale sobilik (minimaalselt tundub see piir olema 64cm).

Pihavöö aga avab selle koti juures veel täiesti ainulaadse ja uue tahu, nimelt saab selle pihavöö täiesti eemaldada, et kotist teha Onbuhimo, mis on pihavööta kandevahend ise istuva lapse seljas kandmiseks. Onbuhimo pluss on see, et lapse saab kõrgemale kui niisama kotiga ja keda vöö rõhub, siis ei tohiks see enam probleem olla (näiteks rasedana), samas tuleb arvestada, et kandmine onbuhimoga on teistmoodi kui kotiga ja näiteks võivad ka õlad pigem kiiremini koormusest väsida.  Küll aga on onbu ideaalne kiireteks seljas käikudeks, sest kui asi käpas on see paigaldus imekiire ja lihtne. Samas, kuna onbuhimo on kandevahendina väga-väga individuaalse sobivusega, siis võib olla ka nii, et kotina on Limas Flex sulle täiesti ideaalne, aga onbuhimona mitte nii väga, sellest ei tasu siis liiga löödud olla.

img_8368

Onbuhimoga seljas

img_9054

Pihavöö eemaldatud

Nii on Limas Flex tõesti väga “paindlik” kandevahend – pakkudes mõnusat olemist vastsündinule aga ka rohkem ilma uudistavale väikelapsele.

Pere ainsaks kandevahendiks sobib Flex ilmselt ka, sest saab eri kandjatele mugavaks seadistada, küll aga võib seadistamine suurema kasvu vahe korral rohkem aega võtta ning kui kandjad vahetuvad tihti, siis võib hoopis mõni seotav variant olla sobilikum – nagu Limas või Limas Plus, mis mõlemad pandlaga pihavööga kuid seotavate õlarihmadega. Limase pandlaga ruutlinade puhul on tore ka see, et kandja saab ise jooksvalt valida, kas tahab kasutada õlarihmadel pehmendusi või eelistab rohkem linalaadset kogemust ja õhemaid õlarihmasid/lina – sest mõlemal mudelil saab pehmenduse lisada ja ära võtta.
Seotavad õlarihmad ei vaja kandja vahetudes eelseadsitamist ja on nii kiiremini kasutatavad.

img_0576

Limas pandlaga ruutlina

img_0578

Sellised toredad kandevahendid Limaselt, kel tekkis huvi mõni neist omale soetada, saab seda teha babyshop.ee ja kasutage ka sooduskoodi “lifeatlucky13

Kärumaraton ja Mountain Buggy Terrain arvustus

Eelmisel nädalavahetusel käisime kaua oodatud Kärumaratonil, ilmaga vedas ja üritus õnnestus vähemalt meie perel küll igati.

img_0353

Suurim üllataja oli mu jaoks JJ, kes kogu selle ligi 10km distantsi omadel jalgadel läbis ja seda pigem tempot tehes kui et järel lonkides. Olime ju valmistunud, et vajadusel kannataks meil käru ka temal jalga puhata või saaks kotiga selga võtta, aga ei, polnud vaja – iga tõus tekitas temas elevust ja samm oli kerge kuni lõpuni.

Tõuse oli rajal ikka oma jagu, mäletan, et nende eest meid hoiatati, kui kevadel selle Kärumaratoni plaaniga välja tulin, õnneks midagi hullu ka polnud ja üldse, kuidas sa saaks lõõtsutada, kui 4.5-aastane kõrval põhimõtteliselt keksib üles 😀
Okei, käru koos lapsega on muidugi lisaraskus (kuigi meie Terrain on päris mõistliku 12.9kg kaaluga) ja praktliselt seinast üles ikka annab lükata, aga hakkama saime sellegipoolest.

img_0518

Siis kui Jennil oli kriis (sest kaasa sai vale joogipudel) ja ta teekonda Teedu seljas jätkas (kotiks Soul Slings toddler). Pilt:Elamusmaratonid veebilehelt

img_0356

Käru oli meil ideaalne – Mountain Buggy Terrain, millega sai suvi läbi soojendust tehtud ja nüüd siis tema võimeid täielikult realiseeritud. Polnud vahet, kas pinnaseks olid puujuurikad, liiv, kivid või puuklibu, kõigest läks läbi ja üle. Mida ma kõige enam armastasin just neid mainitud tõuse silmas pidades oli tegelikult käsipidur, sest tõusule järgnes tavaliselt langus ja hea oli hoog piduriga mõistlikuks võtta ning samal ajal ei pidanud seda tegema ise täiest jõust käru tagasi hoides. See on mugavam, ohutum, ning näiteks omas tempos kulgedes/joostes aitab see pidur just seda oma rütmi ja tempot hoida, nii ei teki lõike, kus end liialt väsitad ja siis pärast kannatad 😀
Seega jah, sportkäru juures on käsipidur minu jaoks täiesti asendamatu.

img_0359

Morsipaus teeninduspunktis

img_0360

Jonil oli ka mähkmevahetuspaus

img_0368

Tegime väikse lõigu ka nii, et Jon oli mul seljas…

img_0375

… ja Jenni oli kärus. Ma jäin oma Vivobarefoot tossudega ka väga rahule, ei pidanud kevadel suht pimesi tehtud valikus kuidagi pettuma.

Päike küttis sel päeval üsna intensiivselt, isegi siis kui vahepeal sai metsa all varjus olla, õnneks on Terraini vari nii piisavalt suur, et Jon sai kärus päris mõnusalt ja jahedalt olla. Lemmik asend oli tal turvakaarest kinni hoides teed juhatada. Lootsime küll, et ehk teeb ta ka väikse uinaku, kuid ilmselt oli see matk tema jaoks piisavalt põnev, et uni kuidagi tulla ei tahtnud (õnneks autosse saades läksid silmad kohe kinni).

Terraini pakikorvi mahtusid paar kandekotti, üks kandelina, Joni tuubisnäkid ja mähkmed suurepäraselt ära ning ruumi jäi ülegi, kahest joogipudeli hoidjast ka täitsa piisas, et kogu pere vedelike varusid täita. Muidugi kohe alguses oli pudelitega meil suur draama, sest Jennile sai vale kaasa võetud ja see mõjus temale paraku nii demotiveerivalt, et pärast suuremat hala oli ta nõus jätkama vaid issi seljas #kolmenedraamakuninganna

Ma arvan, et Terraini puhul on minu jaoks vaid üks miinus ja see on ainult nss olev iste, samas, ohutu sportkäru puhul on see üsna paratamatu omadus ning kõik muu on samal ajal tõesti suurepärane ning lapsel saab silma peal hoida magnetiga sulguvast piiluaknast. Kui vaja saab seda kasutada ka tavalise igapäeva käruna, sest kaasas on kohe komplektis ka esirattaga samas mõõdus väiksemad tagumised rattad (12 tolli), nendega on mugavam poes ja ühistranspordis liigelda, jooksma või maastikule minnes saab kiirelt suuremad rattad (16 tolli) alla panna ja lust võib alata. Igapäeva käru mõistes on võimalus iste panna täslamavasse, et laps seal mugavalt magada saaks, ka jalatoe osa saab veidi tõsta, et nt aastane Jon saaks seal täies pikkuses pikutada. Ja kes plaanib talvel lumehangedes kärutada… peaks Terrainiga ka seal hakkama saama.

img_0522

16 tolli õhkkumm tagumiste ratastega

img_0525

istmel on 5-punkti turvarihmad ning turvaar ja joogipudeli hoidjad on kohe komplektis kaasas

Nagu ma varem vist juba maininud olen, siis on Mountain Buggy Terrain olnud just täpselt nii hea käru, et muidu ikka üdini jalgratturist Teet sellega jooksmas hakkas käima – mu meelest super!
Ma pole kindel, kas jõuame veel järgmisel nädalal Saaremaale Ultima Thule 10km jooksule/matkale, aga kogu sellest kärutamisest on mingi pisike pisik sees ja täna Tallinna Maratoni ülekannet vaadates tekkis ikkagi mõte järgmisel aastal ehk sinna osalema minna – eriti kuna hoolimata juhendis seisnud kärude keelust siiski kärusid rajal näha oli, tuleb ehk ka ikka edaspidi täpsemalt üle uurida ja küsida, et vahvad asjad tegemata ei jääks.

Igatahes – liikumine on äge ja teha seda koos perega on veel ägedam!

img_0378

Mu tublid sportlased!

Phil&Teds Voyager – müüdimurdja ehk kuidas tandem käru end meie perre smuugeldas

See oli enne Jenni sündi, kui kahelapse kärusid valides vandusin, et mina neid teineteise all kärusid ei osta, et miks see üks laps peab kuskil all “orvuistmes” olema ja nõnda valisime vaid kõrvuti istmetega variante. Nüüdseks on minu mõtted ja tunded tandem kärude suunas siiski leebunud ja pigem selline põnevus ja huvi tekkinud (ja arusaam, et tegelikult on lastel tihti suva, kus nad istuvad 😀 )
Ja siis saabusidki Phil&Teds uued Inline seeria kärud ehk kõik nende varasemad tandem võimalusega kärud läbisid uuendused ning aeg oli küps, et see variant ise ära proovida (koostöö Babyshop.ee), valituks osutus Phil&Teds Voyager.

img_7052

Alumisel istmel on piisavalt ruumi ja õhku ja ei ole tunnet, et tal seljas elatakse

Natuke on hetkel selle tandemkäru osas tunne, et kui seda proovid, siis pole enam tagasiteed, lihtsalt vaimustud iga kord kui käru kasutad ja saad sellel istmed sättida nii nagu su lastel hetkel mugavaim ja ka lahedaim on. Meie puhul siis oluline ka see, et soovi korral saab käru kiirelt teha nii ühele lapsele sobilikuks kui ka kahega kasutatavaks – lihtsalt eemaldad või lisad istme.

img_6965

Võimalusi erinevateks istmete asetuste kombinatsioonideks on Voyageril päris mitu, saab panna mõlemad istmed näoga sõidu suunda, aga saab panna ka mõlemad lapsed vanemat vaatama ning muidugi saab teha nii, et üks on ühes suunas ja teine teises.
Ilmselt ägedaim variant selle käru juures on võimalus panna mõlemad istmed nii, et näod on vastamisi  – selliselt on lapsed suhteliselt madalal ning see on eriti ideaalne kui nad tahavad omavahel suhelda. Seda näod vastamisi asetust on mõnus kasutada ka siis, kui lapsed tahavad tihedalt kärust sisse-välja käia, sest pole vaja neid kõrgele tõsta ja on mugavam toimetada, meil oli see kasutuses näiteks loomaaias käies. Erinevate kombinatsioonide kasutamiseks on kaasas adapterid, ka on võimalik lisaks osta kõrguse adapterid, mis näiteks tagumise istme üles poole tõstavad, et lapsel oleks parem vaade ning alumisel istmel olijal oleks rohkem ruumi.

img_7123

Istmete suurus on hea, alati võiks vist suurem olla ja hiigelistmetega tegu pole, kuid Jenni, kes on kohe kolmeaastane ja suurus 92/98, mahub nii põhi- kui ka lisaistmesse kenasti ära. Põhiistmesse, mis on veidi suurem saaab ka 4.5-aastase JJ istuma panna, et jalga puhata – just loomaaias oli ta päeva lõpuks nii väsinud, et kulus see võimalus täiega ära. Jon oma 74 pikkusega läheb mõlemasse istmesse loomulikult probleemideta. Seega hoolimata esilagsest tundest neid istmeid vaadates ning kahtlusest, et ega sel kärul pikka kasutust pole, tundub, et tegelikult on kõik täiesti mõistlik.

img_6987img_7016

Ja kuigi meie kasutasime seda käru pigem kahe lapsega, siis tegelikult on see muidugi vabalt kasutatav ka vaid ühe lapsega, seega näiteks hea variant siis kui plaanis väikse vanusevahega lapsed, ei pea hiljem uut käru ostma.

img_6270

Tooksin Voyageri juures välja mõned asjad:
– kaarvarjud on pikendatavad ja varjavad last liigse päikese või tuule eest, põhiistmel on ka tuulutusava olemas, mis võrguga kaetud
– 5-punkti turvarihmad, mida saab kõiki eraldi kinnitada
– komplektis on kaasas valitud värvi istmepehmendused, mis on eriti pehmed ja mõnusad, aga kui soovid istmesse ruumi juurde, siis võtaksin ma need välja
– kaldenurka saab muuta sangast ja vabalt ka ühe käega
– mõlema istme jalatugede nurk on muudetav ja saab panna mitmesse asendisse, ka on mõlemal istmel kaasas turvakaar
– istmed on lohuga, väikese beebi jaoks saab osta eraldi vankrikorvi
– lükkesanga asendit saab muuta liigendiga (st ei ole teleskoop)
– kasutusvõimalusi on palju,  ja kuna käru saab kasutada ka kahe korvi ja kahe turvahälliga, on see sobilik ka kaksikutele
– Inline seeria kärude lisad (ka lisa istmed) on mudelite vahel ristkasutatavad ehk siis ühilduvad kõigiga

img_7207img_7202img_7206img_7203

Pakikorv on all suur, mahutab hõlpsasti mitme lapse kraami, kuid tasub arvestada, et näod vastamisi istmete asetuses on korvist oluline osa istmete all kinni ja asju mahub vähem.
Rataste suuruse üle ei saa nuriseda, on piisavad nii linnatänavatel kui ka veidi kehvemal maastikul sõitmiseks, lumes pole õnnestnud proovida, kuid linnatalves ilmselt saavad hakkama, suurtesse hangedesse pigem ei roniks.

Tandemkäru kasutades on muidugi kergemaks manööverduseks mõistlik alla/ette paigutada alati kergem laps, seda eriti siis kui tead, et tuleb palju kuskilt äärekividest üles minna ja “nokka” tõsta.
Juhitavus on Voyageril küll täiesti suurepärane ja seda hoolimata kogu sellest koormast, mida see käru kanda suudab, sest kokku saab peale laadida 20kg põhiistmele, 15kg lisaistmele ja lisaks veel 10kg pakikorvi. Kes tahab ka kolmandale lapsele kohta, siis saab nö seisulauana kinnitada spets tõukeratta, mis on mu meelest eriti praktiline lahendus.

Minu jaoks on see varasem hirm tandemkärude osas küll täiesti kadunud ja kõige olulisem – lapsed on väga rahul nii üleval kui all istudes, liikuma pääseb igale poole ja no mida sa hing veel ihkad eks – nii et kel kahe lapse käru vaja aga võimalusel ka ühega kasutatavat – see Voyager on igati hea valik.

Eestis saab uusi Phil&Teds kärusid osta babyshop.ee 

img_6993