Imetamisest – kuidas sel korral targem olla

Enne JJ sündi ma isegi ei kahelnud, et hakkan teda rinnaga toitma, igasugune muu variant tundus mõeldamatu. Ma olin valmis, et pean sünnitusmajas mõne arstiga sel teemal võitlema (juhul kui JJ kaal on kiire langema vms) ja igasugustest segudest keelduma, aga ma ei olnud valmis, et pean võitlema iseendaga.

Ja nii oligi, JJ sündis ja enam-vähem pärast esimest imetamist hakkasin ma Teedule rääkima, et mulle ei meeldi see, see on ebamugav ja valus. Mu jumal, KUI valus see ikka alguses oli – nibud pole ju harjunud, et keegi neid mitu korda päevas toitumisel kasutab ja iga imetamise korraga kaasnesid loomulikult ka valusad emaka kokkutõmbed. Ma põhimõtteliselt elasin hirmus – hirm oli enne igat toitmist, sest ma teadsin, et see saab valus olema.
Ja nii ma hakkasingi juba esimesel koju saabumise päeval Teedule rääkima, et äkki võiks ikka pudelit anda ja pole ju segu saanud lastel midagi viga. Õnneks Teet siiski arvas, et see ei ole väga hea mõte (loe: et see on äärmiselt loll mõte) ja ei tulnud minu pudeli ja segu ostmise plaanidega kaasa. Lapse seisukohast ei olnud selleks ka absoluutselt põhjust, sest JJ sai piima väga kenasti kätte ja kosus nii jõudsalt, et sünnikaal oli taastunud juba neljandaks elupäevaks!

Ühesõnaga – ma kannatasin, hambad ristis ja vahel pisarad silmas, ma kannatasin. Mingil hetkel oli üks nibu juba katki ka – õ u d u s. Aga see andis tõuke, et tuleb mingid vähe paremad vahendid siiski enda aitamiseks välja otsida.

Hakkasin kasutama Bepantheni kreemi, aga tõeline elupäästja oli Purelan 100 salv, paar korda kasutasin ka Multi-Mam kompresse. Vaikselt hakkasid läbi saama ka esimesed paar imetamisnädalat ja olukord hakkas normaliseeruma. Väga suur abi oli ka sellest, et õppisin istudes imetama – minu jaoks see külitamine oli 1. ebamugav 2. ahistav (sest pidin siis magamistuppa minema) 3. messy – külili toites läks oluliselt rohkem piima ka JJ-st nö mööda.
Ma tundsin end eriti vinge naise ja emana, kui Teet ühelt poeskäigult koju saabus ja meid istudes imetamas nägi ja kiitis, et oh, nii äge, et saad nüüd nii ka toita. See oli tõesti tore, sest nii ei pidanud ma imetamise ajaks enam seltskonnast lahkuma ja see kõik muutus hulka loomulikumaks tegevuseks.

Rohkem meil JJ imetamisega märkimisväärseid probleeme ei olnud ka (Purelani salvi läks vaja ka siis, kui JJ-l paar hammast tulid ja need nurkadega nibu hõõrusid). Rinda sai JJ paar päeva vähem kui aasta ja selle nö tulemusega olen ma väga rahul, palju kauem poleks plaanis olnud ka (meie imetamise lõpetamise kogemusest kirjutasin siin postituses).
Selle aasta jooksul, mis JJ-d imetasin, leidsin end mitmel korral mõtlemas, et jumal tänatud, et kõik nii läks nagu läks, seda eriti reisil, kus “toit” oli JJ-le omast käest võtta ja öösiti, kui toitmine tähendas vaid enda istukile ajamist ja suht kiirelt ka edasi magamist jne jne.

Mis puutub nö avalikku imetamisse, siis mu meelest on midagi viga neil inimestel, keda oma last imetav ema kuskil häirib. Selles tegevuses ei ole midagi häbenemisväärset ja imetamine ei piira kellegi käike ja tegemisi 🙂
Mugavatest imetamise riietest kirjutasin siin postituses.

Mida ma nüüd, enne teise lapse imetamist, meeles tahaks pidada?

  1. Imetamine on loomulik asi, aga nagu paljusid loomulikke asju – tuleb ka seda õppida ja harjutada. Nii nagu laps  õ p i b  sööma, nii õpib ka ema teda toitma/imetama.
  2. Ma olen valmis, et pärast sünnitust teevad hormoonid oma töö ja ma ei pruugi väga adekvaatseid soove ja mõtteid väljendada – siin kohal on oluline Teedu tugi.
  3. Oma muresid ja hirme jagan Teeduga (mitte ei nuta üksi ja ei haletse ennast)
  4. Alguses on valus (teise lapsega pidid emaka kokkutõmbed isegi veel valusamad olema), aga see MÖÖDUB!
  5. Olemas on nii palju abivahendeid, varun need endale koju ja KASUTAN neid kohe (kreemid, kompressid).
  6. See ei loe, et olen ühte last juba imetanud, kui tundub, et miski on valesti ja endal mõistus otsas, siis on olemas imetamisnõustajad, kelle poole pöörduda. On väga ok abi paluda! 
  7. Imetamine on palju-palju lihtsam kui piimaseguga toitmine, pikas plaanis mugavam ka (pudel ei ole lihtne lahendus).

Need on minu mõtted, meenutused ja lootused. Saan aru, et võib tulla ka olukordi, kus imetamine on oluliselt raskem, kui see minu paar nädalat kannatamist või üldse võimatu (kui ikka ema tervislik seisund seda ei luba, siis pole midagi teha). Aga kui leiate end sarnasest olukorrast, kus ma JJ-ga olin, siis ehk on mu kogemusest abi 🙂

fail (173 of 136)

See aeg läheb ruttu