Oleks keegi kuu tagasi öelnud, et ma kirjutan siin postitust olles 40+6 rase, siis ma oleks ta välja naernud. Õieti, ma naersin veel oluliselt hiljemgi, et ei mina seda 40. nädalat ühes tükis näe, kuna kõik mu lapsed 39+ midagi saabuda otsustanud. Aga mitte see tüüp… nagu selgunud on.
See rasedus on olnud üks lõputu jackpot kõige paremas mõttes. Mina, kes ma olen mõne ootuse ajal oksendanud pea 20. nädalani välja ja seda igapäevaselt, olin ka nüüd selleks valmis – reaalsuses aga isegi eriti ei iiveldanud sel korral. Ka GTT testi sain kõigi teiste ootamise ajal teha ja mõnel juhul lausa mitu korda, sel korral aga pääsesin. Ei ühtegi turset ega paistetust isegi väsimust pole mingit eriti erilist peale tulnud. Elu on olnud üks suur-suur lill lihtsalt.
Kaalu juures ca 13kg, kõht ei sega elu – magada saan hästi, joogat teha hõlpsasti, mul ei ole füüsiliselt raske vaid täiesti chill. Ühesõnaga täiesti selline olemine, mida kirjeldatakse kui “elu ilusaim aeg” ja seda ilma igasuguse irooniata.
Kõige selle juures on kindlasti rolli mänginud ka minu enda suhtumine ja käitumine sel korral ning see, et ega kolme rüblikuga tegeledes hoiab elu ise tegevuses ja liikumises. Mõnd asja olen teadlikumalt jälginud ka, näiteks kui varasemalt olin kohtuv hilisõhtune hea ja parema mugija, siis nüüd naljalt hiljem kui kell 20 pole midagi sööma hakanud ja enesetunne igati hea olnud ka nii. Rohkem olen vedelikku tarbinud ja seda just puhta vee kujul, sest Joni oodates paisutas mind ja ka teda kindlasti suuuuuur kogus rabarberilimpsi, mida tol sajandi suvel kulus ikka ohtralt.
Suurest igavusest süvenesin veidi ka ilumaailma ja otsustasin, et 33 on juba selline iga küll, kus võiks peale näopesu ka muu kraamiga oma naha eest paremini hoolt kanda ja seda turgutada, seda eriti arvestades, et mu nahk on tänu atoopilisele dermatiidile üsna pirtsakas ning paljud asjad lihtsalt ei sobi, tekitavad ärritust ja aitamise asemel hoopis kahju. Nüüd olen leidnud tooted, mis hästi mõjuvad, oma “ilurutiinid” hommikusse ja õhtusse ja ma tunnen, et see argipäeva poputus iseendale mõjub kuidagi maru hästi. Et hoolimata +13kg juures ma tunnen end iseendana nii nii hästi.
AGA, ikka on mingi “aga”, täna ma tunnen, et emotsionaalselt ma hakkan veidi väsima. Reipus ja huumorimeel selle beebi pika ootamise üle hakkab vaibuma. Ma tean ju hästi seda tõde, mida isegi tihti kordan, et üks asi, mis sünnituse juures on kindel, on see, et midagi pole kindel ja plaani, mis sa plaanid, asjad lähevad ikka omasoodu. Aga ma tõesti ei oleks elus oodanud sellist asjade käiku, seda, et ma tiksun siin 40+6 ja mul on järgmiseks nädalaks käes saatekiri esilekutsumisele, et pean veel sel nädala minema KTG alla passima, et kuigi juba reedel ütles arst, et emakaela avatus on 3-4cm ja no kõik just kui valmis, siis ikka on käes 13. mai ja ma olen ikka veel täiesti rase ilma igasuguse märgita, et see seis lähiajal muutuks.
Ma mäletan seda kerget ootusärevust, kui 37. nädalat sai täis ja ma alustasin oma tee joomisega, lugesin kõrvale Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhti” ja mõtlesin, et ei teagi kas enne sünnitust selle läbi jõuan sirvida. Haha, sirvimise asemel olen läbi lugenud ka osad, mis mind isegi eriti ei huvitanud ja kadedusega loen sünnituslugusest kohti, mis kirjeldavad sünnituse algust – sest KUS see minu algus on ah? 😀
Ühesõnaga, kõik on chill ja max hästi, aga ma tõesti kohe üldse ei sooviks seda esilekutsumist, et noh, universum, kui sa oled kuuldel, siis palun lase mul edasi elada ilma selle kogemuseta ja beebike, sulle teadmiseks, et siin on koos minu ja su isaga ka su õde ja vennad, kes suhteliselt kärsitult sind väga ootavad (eriti su õde, kes mind täna jooksurattaga taga ajas, millel peal vilkurid vilkusid ja ta teatas, et ta on kiirabi ja tuleb beebit välja aitama ning, et tal on plaan arstiks saada, et siis üldse nende beebidega tegeleda).