32+4 nädalat ootust

Tänasega 32+4 nädalaid oodatud, veidi veel minna, aga tegelikult lõpusirge juba vaikselt paistab. Isegi ämmaemand eilsel visiidil pani järgmised kohtumise ajad juba kuni tähtajani kirja, saame siis näha mitmele neist veel minema pean.

Enesetunne on hea, otseselt miski häda ei kimbuta, isegi tuju on ok 😀 Siin kuumade ilmadega kulus jäävett keskmisest rohkem, aga kõik oli üleelatav ja õnneks ei olnud probleemi ka tursete tekkega vms.

Küll aga peegeldus mu suht lebolt võtmine ja hea parema sisse vitsutamine eilsel visiidil kaalust rääkides, sest 7 nädalaga oli juurde tulnud 6kg, mis teeb kaalutõusu tempoks pea 1kg nädalas ja seda on kuidagi metsikult palju. Ma loodan, et sellega on nüüd suurem kosumine läbi ka ning eeloleva 7 nädalaga siiski samas tempos juurde ei tule – eks selleks saan ikka ise miskit teha ja rohkem jälgida, et mida ja millal süüa (jumal küll, miks ma avastasin, et imeliselt maitsvaid sõõrikuid saab ka koju tellida 😀 )
Numbrites väljendub siis see kaal selliselt, et tänaseks näitab tabloo 65kg, algkaal 53kg, kui nüüd vähegi võimalik end siin piirata, siis päriselt loodan, et absoluutseks max kaalu piiriks oleks sel korral 70kg, sest mis teha, tundub, et poiste ootamine teeb mind suuremaks.

Kusjuures, on vist selline ütlemine, et poiste ootamine annab emale ilu ja tüdrukud võtavad – ma enda puhul tunnen küll täiesti vastupidist. Poistega muudkui paisun ja väljanägemine on nagu on, näonahk näiteks läks nüüd alguses suht tuksi omadega, seevastu Jennit oodates oli tunne teine – ilusam ja kergem 😀 Kuigi tõele au andes, kui ma peeglist vaatan, siis ma päris täpselt aru ei saa küll, et kuhu need 12kg lisaks on tulnud praegu.

Muud näitajad on korras – vererõhk normis, analüüsid hästi, vähemalt tundub, et sel korral ei pea GTT rohkem ette enam võtma, selle üle olen küll siiralt rõõmus.
Ja hoolimata kiirest paisumisest oli nt mõõdetud EPK täpselt vastavuses nädalatega ehk 32cm, beebi südamelöögid kenad ja ka liigutused absoluutselt igapäevaselt ja tihti ning tugevalt tunda.

Kui siiski mingit “häda” nimetada, siis on kõhu kasvamisega nahk nii tundlikuks ja kuivaks läinud, et hakkas kergelt sügelema ja tekkis ebamugavust küll, kuid praeguseks kasutan rasedatele mõeldud õli ja see on olukorda tublisti parandanud, pean aind ise hoolas olema selle õlitamisega.

Lähiajal plaanin kokku panna oma haiglakoti ja näitan kindlasti ka selle sisu siin – sisu, mis iga lapsega järjest kahanenud on. Siis on tarvis veel mõned riided ja asjad beebile osta, olen selles osas ka oluliselt valivam ja tagasihoidlikum kui varem, et nö suvalisi asju sahtlisse ei varu. Praegu tundub, et vaja ongi mõned bodyd just lisaks osta, samuti sokke ja õiges mõõdus villa-siidi mütsi võiks ka leida (avastasin, et olemas olev on pisut liiga suur päris vastsündinule). Ja siis midagi hälli-voodi tüüpi ning mul pole veel õrna aimugi kuidas või kus mähkimise koht teha, aga aega on, küll jõuab selle ikka välja mõelda, lisaks siis ka kogu kraami läbi pesta-triikida.
Arvestades, et tegelikult on aeg pigem kiiresti läinud, siis tundub, et see 7 nädalat on piisav, et kõik valmis jõuda aga ega kuskile kaugusesse siin asju enam edasi lükata ka pole ja seda enam, et päris viimase vindi peal rasedana keset südasüve ma ehk liiga toimekas enam ka olla ei viitsi.

IMG_7917

21 nädalat, pool aega oodatud

Kogu selle haige olemise tralli kõrval täitus vahepeal ka see maagiline 20. nädal, mis tähendas ämmaemanda visiiti, aga ilmselgelt olulisem oli looteanatoomia ultraheli, kus lisaks sellele teadmisele, et kõik on beebiga hästi, saime teada ka, et oodata on väikest poissi.

Sisetunne ütles ammu, et poiss ta on, aga samas sisimas ma ikka lootsin natuke tüdrukut – see roosa ja slehvid ja kõik tundus jälle nii ahvatlev ja nunnu. Aga jumala eest, mul on õnneks siin ees ka väga nunnu poiss, nii et ainult tore, et üks juurde tuleb. Tegelikult on see kõik muidugi hästi vahva – Jenni ja tema vennad, ideaalne kamp. Vaid nüüd teadlikumalt beebiriideid jms asju osteldes pean jätkuvalt tõdema, et see nn poiste valik on kesisem ja armsaid, samas mitte klounaadile kalduvaid riideid on keerulisem leida.

Tervis ja enesetunne on paremad kui varem, ei ole enam iiveldust, ka on järgi andnud vahepeal juba häirivalt tihti esinenud migreenihood (ikka sellised, kus silm selgelt ei seletanud ja ainuke viis olla oli pikali). Mulle endale tundus, et need hood olid seotud madala vererõhuga, kaks tassi kohvi päeva jooksul tundub, et on selles osas abiks olnud, lisaks muidugi normaalne söömine, et liiga tühi kõht nõrkuseni ei viiks. Söögiisu on hea, samas igasugu magusa ja rämpsu sisse ajamine on pigem taandnud (ilmselt tänu iivelduse kadumisele), pigem on tunne, et tahaks värskeid asju.. isegi kõht igatseb kevadet 😀 ja vürtsi, india jms toidud lähevad eriti hästi peale.

Ämmaemanda visiidil sai mõõdetud vererõhku, mis oli normis, lisaks mõõtis ta ka emakapõhja kõrgust (EPK), mille kohta vaid imestas, et isegi mitmendal mõõtmisel sai tulemuseks 18cm, kuigi korduvsünnitajatel pigem tavaline, et see mõõt nädalatega võrdne või isegi 2-3cm suurem, ütles, et nagu esmasünnitaja emakas 😀 Kui sellest võiks nüüd ka muret tunda, et äkki on laps liiga väike, siis õnneks ultraheli selles osas kinnitas, et kõik hästi ja laps oma suurusega vastas täiesti päeva pealt õigetele nädalatele.
Kaalu tuleb vaikselt juurde ka mul, hetkel 57kg  kuigi ma ise seda lisandumist isegi eriti ei tunneta, aga ilmselt see sellest, et pärast haigust ja kõike on lihtsalt nii hea olla, et sellest “kergem” tunne.
Kokku sai lepitud ka GTT aeg, mille pean tegema 24. nädalal, selleks tarbeks tuleb leida apelsini maitsega glükoosijook, sest Jenni ootamise ajast on meeles, et see oli neist kahest, mida proovisin, kõige normaalsem, vaarika oma jätaks sel korral vahele. Hoian ikka väga pöialt, et nüüd kõik näidud saavad normis olema ja seda teed rohkem ette võtma ei peaks ning diabeediga meil tegemist teha ei tule.

Seniks tuleb nüüd lihtsalt mõnuga edasi oodata ja valmistuda, nüüd kus sugu on teada hakkasin ka vajalikke riideid ostma/otsima, lisaks peame läbi mõtlema kas ja millist nn beebikraami meil veel vaja on. Näiteks üks õhtu hakkasin beebile voodit otsima, kuid arvestades, et suure tõenäosusega magab ta kaisus ei ole voodil ehk üldse mõtet, samas nn mähkimiskeskust oleks vist vaja, sest selle saaks nüüd suuremasse vannituppa mahutada ja kui voodit pole, mille peale mähkimisalust panna peab selle koha ju kuhugi ja kuidagi tegema, sest lihtsalt oma voodil või maas päevas kordi ja kordi mähkmeid vahetada hakkab seljale. Ja eks neid valikuid ja otsuseid tuleb veelgi, hetke seisuga kindel on käru, milleks on Bugaboo Cameleon 3 ning terve valik erinevaid kandelinasid, mis pisikest ootavad.

IMG_4835

Poisiks valmistumas

IMG_4930

Käisin Telliskivis Minu Väike Maailm poes, muidugi pidin seal üht lina proovima ja no muidugi pidin selle ära ostma, sest see oli niiii mõnus

14+ ja sellele eelnev

Üle pika aja saan jälle neid nädalate postitusi teha, ühtpidi, ega nagu midagi uut ju ei saa olla, teistpidi iga kord on ikka oma moodi ja nii ka see, kolmanda beebi ootus.

Algus oli ilus, ei ajanudki oksele, suurt väsimust ka polnud, täitsa mõnus – loomulikult see nii ei jäänud. Alates ca 8. nädalast saabus mu vana “sõber” iiveldus ja noh, asi ei piirdunud hommikutega. Tavaliselt peaks nüüd praeguseks see faas möödas olema, aga mul mitte – on päevi, kus kõik on ok ja on päevi, kus ma olen vahepeal rohkem vannitoas kui mujal, rääkimata sellest, et siis ka üldine olek üsna kehva on, aga lootus on, et ühel hetkel see siiski möödub.

Eelmisel nädalal oli ka kuklavoldi mõõtmise ultraheli, see oli küll varasematest erinev. Otsustasime, et ei hakka kahe rüblikuga sinna kõik koos minema, seega jäi Teet lastega ja ma läksin üksi, eeldus oli ka, et ega seal eriti kaua ei lähe. Tegelikult olin ma seal vist maksimaalse võimaliku aja, sest beebi oli küll muidu absoluutselt ideaalses asendis, aga paraku mitte vajalike asjade mõõtmise jaoks. Algas missioon teda end keerama motiveerida – arst sudis (üsna jõuliselt) kõhtu selle UH aparaadiga, mille peale beebi küll veidi võimles, aga ei muud, kui ikka 20 minutiga miski ei aidanud, siis pidin end püsti ajama ja hüppama, siis veel veidi seda kõhu mudimist ja lõpuks ta end õigesti keeras – meie rõõmuks olid kõik näidud igati tip top ja normis.

Kuna reedel oli nö tavaline ÄE visiit, siis sai ka kaalule astutud, mis näitas 54kg, mis on umbes täpselt sama number mis samal ajal Jennit oodates oli (algkaal oli sel korral aga 53kg ja jumal tänatud, sel korral ei alustanud kaal enne tõusu langemisega, siis ma ilmselt püsti poleks püsinud ka). Muus osas kõik ok, aga kehva uudise sain ka –  jälle pean  selle glükoositaluvuse testi tegema, seda küll alles 24. nädala paiku, aga paraku sellest ei pääse (ma lihtsalt ei ole võimeline päev enne neid vereproove piisavalt nälgima, eriti kui samal ajal iivelduse ja nõrkusega võitlen).

JJ ja Jenni asjast veel eriti midagi aru ei saa, ma pole liiga palju rääkinud ka muidugi, mulle tundub, et see “emme kõhus on beebi” jutt on nende jaoks liiga abstraktne (eriti kuna praegu on kõht suht tavalise moega ka). Küsinud ma olen, et kas tahaksite, et meil siin oleks üks beebi juures ja selle peale vähemalt JJ on rõõmsalt “jaa” vastanud.

Mul endal seoses kolme lapsega hakkama saamisega erilisi hirme pole, küll kõik paika loksub, kui aeg on käes, mis siin ikka ette muretseda.
Sünnituse osas on veidi teised emotsioonid, kolmas kord võiks tähendada ju seda, et hirmu pole ja nii vara ehk isegi ei mõtleks veel sellele, aga on hoopis kuidagi vastupidi. Mul on olnud kaks suhteliselt erinevat kogemust, siiski pigem kerged mõlemad, aga pärast Jennit ma tean, milline on minu “ideaalne sünnitus” ja nüüd kuidagi on hirm sees, et tuleb midagi vähem ideaalselt, hirm selle pideva sekkumise-kontrollimise-segamise ees ja hirm selle ees, et ma unustan ennast kuulata. Ok, hirm selle ees ka, et kuidas sel korral siis ikkagi õigel hetkel haiglasse minna ja samas küsimus, et kas üldse minna? Need on mõtted ja ideed, mida pean enda jaoks ees oleva ootusega selgeks mõtlema ja eks kirjutan sel teemal ka juba õige varsti.

IMG_3527

IMG_3735

Whoop, siiani veel tavalistes teksades 😀

 

39+4 ja ÄE visiit

Arvake, kes ei ole sünnitama hakanud? Ma olen viimased paar nädalat käinud ringi sellise moega, et no kohe-kohe, aga ei midagi. Nõnda ei pääsenud ma ka tänasest ämmaemanda visiidist.

Nägin taas üle pika aja oma ämmaemandat, kes küll suve keskel arvas, et ega meil see visiit toimuma enam ei saa, no võta näpust, sai ja sai kirja panna ka järgmiseks nädalaks järgmise aja, sest nüüd pühapäeval saab 40 nädalat täis ja siis on kohtumised juba igal nädalal. Sain ka teada, et kui laps pole 41. nädalaks kohal, siis lähen edasi arsti juurde, kes otsustab, et kas ja millal oleks vaja esilekutsumine teha. Aga chill… sinna on veel aega õnneks ja ma panen oma panused siiski sellele, et beebi on varem väljas.

Täna siis mõõdeti vererõhku, mis oli normis (kugi mul enesetunne oli pigem selline, et äkki on liiga madal), EPK oli 36cm, beebi on peaseisus ja katsumisel tundus üsna vähe liigutatav, seega ehk siis nüüd fikseerunud.
Kaalu juures 2 nädalaga 1,5kg, olen jõudnud 68,5kg peale – kaalutõus kokku praegu 11,5kg
Enesetunne on 50/50, terve rasedus on olnud üks lust ja lillepidu, aga nüüd on ikka juba päris raske, kõht polegi teab, mis suur, aga lihtsalt on ebamugav. Ootusärevus on ka nii sees juba, et iga väiksema valukese peale tärkab lootus, et kas nüüd?!
Teisipäeval käisime grillipeol ja kuna seal sai end veidi rohkem liigutatud, siis õhtul sain 2 päris korralikku valuhoogu, mis samuti panid mõtlema, et oot, kas algabki (kuigi ise salamisi lootsin, et ehk ikka vastu ööd ei alga, tahaks puhata). Need hood läksid aga üle ja siiani tagasi pole tulnud.
Beebi teeb jätkuvalt oma tagumiku upitamise akrobaatikat – ma küll üritan talle öelda, et välja saab alt poolt, aga ta üsna järjekindalt proovib siiski vasakult küljelt väljuda.

Kodu on meil nii korras, et paha hakkab. Oma aja sisustamiseks ma muudkui koristan, pidevalt on tunne, et kui nüüd äkki peaks minek olema, siis ei taha, et elamine segamini meist jääks. Teedust ja JJ-st on natuke kahju, sest kui need kaks mänguväljakult tulevad, siis ma juba ukselt hõikan, et see liiv, mis tuppa tassiti peab nüüd tee toluimejasse leidma (veel paar kuud tagasi, oli mul üsna suva 😀 ).

Fun fact of the day on see, et JJ sündis just 39+4 nädalal, seega, kui väike õde suurest vennast eeskuju tahaks võtta, siis läheb tal juba üsna kiireks (mõned tunnid veel jäänud). Päris-päris ausalt öeldes, on mul endal tunne, et täna-homme, keha kuidagi nagu annaks märku sellest. Samas… ma ei üllatu absoluutselt enam, kui järgmine nädal kirjutan siin postitust 40+ nädalast 😀

Nimi on ka valmis ja ootab, olime Teeduga kahe nime vahel, üks oli juba kuidagi kinnistunud terve ootuse aja, aga nüüd sai see varem tagaplaanil olnud nimi hoopis meie poolt “universumi” märgid ja ootab oma kandjat. Nime ütlen välja muidugi siis kui beebi kohal 🙂

Hoidkem pöialt, et siis saaksin lähipäevil oma sammud ITK-sse seada ja sel korral siis majja siseneda juba sünnitajate uksest 😀

ps selle postituse valmimise ajal tõmbasin igaks juhuks telefoni valmis ka äpi, millega valude kestvust ja vahesid mõõta… nalja siin enam ei ole 😀

39_koht1

37+4 ja ÄE visiit

Käes on see aeg, kui neid visiite ämmaemanda juurde tuleb nüüd ette iga kahe nädala tagant. Ka sel korral kohtusin veel asendajaga, järgmine aeg on juba jälle nö oma ÄE juures kirjas (kes küll julgelt arvas, et ega me ei kohtu ja kelle arvamuses ma hetkel juba kahtlema hakkan).

Enesetunne on hea, mõnel ööl saan eriti hästi magada ja samas mõni öö on külje keeramine nii piinarikkalt valus, et läbi une mõtlen “fine, mis siis, et see külg surema hakkab, olen nii veel järgmise tunni”. Samas neid nö raskeid öid on õnneks olnud vaid mõned üksikud.
Beebi on jätkuvalt väga aktiivne ja hetkel on tema lemmik tegevus enda (ilmselt tagumiku) pressimine vastu ühte mu kõhukülge, et siis näha, kui ebaloomuliku kuju see kõht ikka võtta võib – no mu silme läbi vaadates – ikka väga ebaloomuliku 😀 ma tegelikult ei tea, et kas see selline enese sirutamine ja sättimine seal tähendab, et tal ruumi veel küll ja veel ja niipea välja ei hakka tulema või hoopis vastupidi, et katsub piire ja tunneb, et kitsaks läheb (siin kirjutamise hetkel teeb ta seda taas).
Pea on tänase kontrolli järgi ikka all, ma loodan, et ta oma võimlemisega siis end ümber ei keera kuidagi ehk ikka selleks vast enam ruumi pole.

Kõik näitajad olid meil korras, minul vererõhk normis, EPK 36cm, beebi südametööga kõik hästi (miskipärast sellel ämmaemandal ta on lasknud neid südamelööke väga eeskujulikult kuulata). Kaal näitab hetkel 67kg, mis tähendab, et viimase 2 nädalaga on juurde tulnud +1kg ja kokku siis nüüd 10kg selle rasedusega (ja usun, et tuleb veel see 2-3kg ka ära).

Ma siin küll heietan, et beebi võiks ometigi juba tulla ja no tõesti võiks, kuna hetkel on ta juba nö tähtajaline laps, aga samas muidugi kuulsin äsja sünnitanud sõbrannalt, et ITK on jälle täiesti puupüsti täis ja ega seal suurt kuskil olla ei ole, nii et selles osas oleks jälle hea veidi oodata, äkki läheb rahulikumaks. Või kas läheb? Vaatasin ITK FB sündide tabelit ja no mu meelest on seal suht kõik päevad nagu beebibuum, vahet pole, mis kuu või nädal.

Paaril õhtul on justkui mingeid valusid tunda olnud, aga ei midagi regulaarset ja ilmselt pigem on beebi end sel hetkel jälle mingi “hea” närvi peale sättinud. See ootus on ikka üks naljakas asi – ühtpidi ma tõesti ootan, et hakkaks pihta ja saaks juba sünnitatud ja meie uue beebiga kohtuda, aga teistpidi, mõte, et peab ju jälle sünnitama ja see on valus ja natuke õudne ja pärast on paha jne, paneb väikse hirmujudina üle selja jooksma ikka ka. Ainus, mis lohutab on see, et nüüd ma ju tõesti tean, et kõik see valu, mis tuleb, on mööduv ja üleelatav.

Ämmaemand tänasel kohtumisel igatahes mingeid vihjeid peatsele sünnitusele ei andnud ja mainis, et viimasel ajal paljud lapsed tulevad pigem hiljem kui et varem ning, et see 37+ nädal aeg ei ole üldiselt väga populaarne sünnitamise aeg. Nojah, eks siis tuleb teda uskuda ja salamisi loota, et enam siiski pole palju jäänud.

FullSizeRender-56

37+4

 

17+0 ja ÄE visiit

Juba on 17 nädalat täitunud, teise rasedusega see aeg läheb kuidagi eriti märkamatult, kuna palju tähelepanu läheb pigem JJ-le, selle asemel, et iga õhtu lugeda raamatust või netist, et mis ikka täpselt seal kõhus nüüd praegu toimub 😀

Aga toimumas on seal nii mõndagi – ma ei teagi, kas asi on selles, et ma tänu iiveldusele alguses kaalus alla võtsin või, et teise rasedusega hakkabki varem liigutusi tundma, aga no viimased nädal aega on väikest siplemist tunda küll, eriti õhtuti, alles eile tõdesin Teedule, et siit tuleb vist väga aktiivne laps 😀
Kaal on ka langemise peatanud, eks “süüdi” selles naasnud söögiisu, eriline lemmik on india toit. Toiduga oli sel nädalal väike nali ka, Teet tegi pestoga pastat ja ma nii ootasin, et seda sööma hakata ja no ei saanud, sest minu arvates maitses see pesto mõrudalt, samas Teet ja JJ sõid ja mõrudusest polnud midagi kuulda. Sellist täiesti teise maitse tundmist toidu juures pole mul veel varem olnud, ka mitte JJ-d oodates. Loodan, et teised mulle meeldivad toidud jäävad ikka oma maitsega 😛
Samas, ma lootsin, et iiveldusega on nüüd ühel pool, aga ikka esineb päevi, kus on paha olla ja ei pääse poti kallistamisest.
Aga kui see iiveldamine välja arvata, siis on päris hea olla ja väga millegi üle kurta küll ei saa. Energiat on, tuju on hea – no “elu ilusaim aeg” (miinus oksendamine).

Riiete osas on veidi tobe olukord, tavalised riided, eriti näiteks teksad, ei läinud mulle juba ca 6+ nädalal normaalselt jalga (hakkasid kõhtu suruma), samas rasedateksad on pigem suured. Nii peabki siis suurema osa ajast retuuside ja kleitidega läbi ajama. Sellest kust rasedad endale riideid saavad osta ja kus mis valik on, kirjutan ka juba õige pea.

Ämmaemanda vastuvõtul sain ka nüüd jälle käia, muus osas on kõik väga hästi, ainult see veresuhkur oli eelmistes proovides kõrge ja nüüd peangi vaatama, et kas suudan enne reisi veel selle GTT ära teha. ÄE ütles, et kuna mul on see iiveldus päris hull, siis ei ole mõtet sinna praegu seda testi tegema minna ja peaksin veidi ootama, kui juba parem on ja see magus lurr ka tõenäoliselt sees püsib.
Vererõhk oli normis ja beebi südamelöögid olid samuti selgelt ja korralikult kuulda 🙂
Rääkisime ka meie eelseisvast reisist, ÄE soovitused olid samad, mida isegi teadsin – palju vett juua, liikuda ja kui on olemas, siis kasutada tugipõlvikuid. Vett peaks siis normaalselt tarbima juba lennule eelneval päeval (ja no rasedana on üldse vee joomine ikka pigem soovitatav). Rasedana reisimisest kirjutasin siin.
Panime kirja ka LA ultraheli aja, saame selle teha kohe päev pärast reisilt naasmist, sest ideaalis oleks võinud juba ka nädal varem selle teha, aga no meid ei ole siis ju. Ehk, kui kõik läheb seal UH-s kenasti, siis juba ca kuu pärast saame teada ka, kas tulemas on poiss või tüdruk. Praeguse seisuga ei ole meil plaanis eraldi tasulisse UH-sse minna, aga kui beebi otsustab näiteks LA UH-s soo osas peitust mängida, siis ilmselt lähme proovime korra veel, sest ma ei ole seda tüüpi, et suudaks sellega sünnituseni oodata 😀

Panen siia ka lingid viimastele postitustele, mis beebi nr2 tulekuks valmistumisega seotud:
Ootamatu lahendus – kahe lapse käru valitud
SUUR NIMEKIRI – asjad beebile

FullSizeRender-10

Kõupilt 17+0

13+ ja sellele eelnev

Alustan siis jälle raseduse teemadel postitamisega. JJ ajal sai neid siia blogisse üsna vähe. Ja ma ei plaani neid ka sel korral liiga tihedalt teha, ma arvan, et ei ole mõtet iga nädal sama juttu kirjutada.

Alustada võiks üldse hoopis suht algusest, et miks ma eelmine kord ka kirjutasin, et sel korral see algus veidi keerulisem on olnud. Nimelt oli mul ca 6. nädala paiku päris hirmutav veritsus ja olin juba üsna kindel, et ega siit häid uudiseid tulla ei saa, kuid siiski siiski.. tegemist oli hematoomiga, mis tänaseks on kadunud. Ühtlasi tahaks muidugi tänada ITK Naistekliiniku EMO, kes mind minu murega aitasid ja rahustasid, lugedes viimase aja juhtumisi, tunnen, et mul ikka väga vedas. Nii sellest korrast kui ka JJ ootamise ajast julgen mina isiklikult kõigile rasedatele soovitada, et kui teil ikka on mingi erakorraline mure nagu veritsus, tugevad kõhuvalud, ei tunne liigutusi, aga juba peaks jne, minge sinna, parem lasta end üle kontrollida, kui kodus põdeda ja asjal ehk hoopis hullemaks minna.

Selle kõigega seoses olingi ma esimesed kuu ja rohkemgi veel üsna diivani kaunistuse moodi, ega ma kuskile minna ei tahtnud (ei julgenud) ja midagi teha ka mitte. Üsna pea saabus ka minu truu rasedusaegne sõber – iiveldus 😀 Ja no sellest ei ole ma pääsenud tänaseni, ikka enamvähem igal hommikul saan wc-potiga oma “kallistused” ära teha, nagu Teet, ikka armastab öelda – rasedus, elu ilusaim aeg 😀

Muus osas ei saa väga kurta, energiat on ehk veidi rohkem kui JJ-d samal ajal oodates oli, aga no sel korral ei pea ka 8st 5ni tööl käima, lisaks saab JJ-ga koos päeval uinaku teha, kui vajadust on. Ja kuna mul on lihtsalt nii hea ja hooliv mees, siis ega ma kodus ka eriti lillegi liigutama ei pea.

Isudest nii palju, et mõnda aega ei läinud eriti midagi alla. Siis oli periood, kus sõin vist ainult saia, nüüd on isu vaikselt tagasi hakanud tulema. Ja nagu eelminegi kord on mul tihti rosolje isu 😀 Smuutidest ka väga ära ei ütle.

Nädal tagasi käisime ka KV ultrahelis ja kõik oli tip-top, küll aga ei tulnud ma väga hästi toime enne vereproovide andmist oma toidu piiramisega ja ilmselt seepärast oli veresuhkur normist kõrgem ja seega pean raseduse teises pooles minema kahjuks ka GTT-d (glükoositaluvus test) tegema, loodame siiski, et kõik läheb hästi.

Kaal on mul tõusmise asemel siiani langenud (tänks iiveldus) ja hetkel siis 54kg.
Siia lõppu siis tänane kõhupilt ka – 13+0

13ndl