Ma polegi ju tegelikult viiendast beebist siin blogis kirjutanud, üldse siia juhtunud nii harva ja rohkem kuidagi IG-s meie tegemisi jaganud – pilt ja paar rida võtavad ju vähem aega kui siin pikemalt jutustamine. Aga täna siis jutustan siin ka.

See viienda ootus on olnud küll jälle täiesti omamoodi ja üldse mitte selline nagu ma oleksin arvanud. Juba päris varakult raseduse jälgimise ajal sain omale rasedusdiabeedi diagnoosi, millega oli suht raske leppida. Esiteks sellepärast, et diagnoos tuli veresuhkru ühe näidu 0.1 üle normi olekust ja suurem põhjus muidugi see, et rasedusdiabeedi diagnoos, isegi kui see on terve raseduse kontrolli all ja kõik muu on hästi, on kahjuks planeeritud kodusünnituse jaoks vastunäidustus. Ehk siis minu soov selliseks imeilusaks ja rahulikuks kodusünnituseks nagu meil Jonasega oli, lendas varakult vastu taevast.

Aga kuigi selle kõigega oli raske leppida ja veresuhkru näidud sealt edasi head olnud, siis leppimine tuli ja rahu ka. Ma olen selle suhkru jälgimisega kindlasti oma keha toimimise kohta saanud palju rohkem teada, aga ka palju infot selle kohta, miks ka mitte rasedana võiks veresuhkrut jälgida, suuri suhkrukõikumisi vältida, kuidas on parem toitu süüa (nt millised toidud koos kehale paremad) ja mida kõike see mõjutab – alates kaalust, tujumuutuste kuni viljakuseni välja.

Olles ise nüüd nii palju rohkem uurinud selle teema kohta ja oluliselt rohkem seda veresuhkrut mõõtnud, pean nentima, et mu meelest meil rasedaid võiks isegi natuke rohkem selles osas jälgida ja seda infot ka rohkem jagada, et see pole lihtsalt üks tüütu torkimine vaid sellel on reaalne vajadus ja kasu sinu ja lapse tervise jaoks. Õnneks mul vere talumisega probleeme pole ka ja pigem tänaseks mul juba oma hasart selle mõõtmisega + ei oska nagu ollagi kui pole nt hommikust näitu näind 😅

Ühesõnaga, see diagnoos rikkus mu plaani sünnituse osas, aga muus osas on see olnud huvitav teekond oma keha tundmaõppimisel. Boonusena – kuna igasuguse kräpisöömise hulk on drastiliselt vähenenud (sest selle suhkru jälgimisega saad aru, miks tekivad mingid isud rämpsu järgi või miks tekib magusavajaduse tunne vms) on ka üldine olemine kergem ja mõnusam selle rasedusega, abiks muidugi seegi, et 35. nädalaks on kaalu kokku juurde tulnud alla kilo (samal ajal kõhu suurus vastab kenasti nädalatele).

Aga kaal kaaluks, peaasi, et beebiga kõik ok ja endal ka hästi kõik. Järgmisel nädalal juba ootabki ees ultraheli, kus beebi suurust hinnatakse ja ennustatakse (see kolmas uh tehakse just diabeedi diagnoosi pärast, sest sellega on oht liiga suureks kasvavale beebile). Ma siiski loodan, et meie beebike on normis ja me ei pea mingeid samme astuma tema varajaseks väljasaamiseks.

Eks meil selle ajastamisega on üldse siin head lood, see augusti teine pool, kus Jonas peaks hakkama lasteaiaga harjuma, siis Jenni sünnipäev ja no eriti oluline Jensi kooli minek on kõik natuke puntras ja selle kõige krooniks saan ma siis phmt igat päeva alustada mõttega, et ega beebi juhuslikult täna ei saabu 😅

Kuna neid teemasid, millega tegeleda on palju, siis ma olengi katsunud kõigega nö varakult ree peal olla. Et kooliasjad varutud, beebile suht kõik vajalik olemas, lasteaialastel varustus ootel ja isegi haiglakoti või õigemini kohvri pakkisin nüüd täitsa ära ja saab selle esikusse ootele panna.

Haiglakoti pakkimine oli ka sel korral huvitav – et ma reaalselt teen endast kõik oleneva, et beebi sünniks üldse haiglasse jõuda ja siis pean arvestama, et suure tõenäosusega ma olen seal beebiga üksi, st Teet kaasa ei tule ja on suuremate lastega. See tundub natuke õudne, sest ta on siiski kõigi me laste sünni juures olemas olnud, aga teistpidi annab mulle südamerahu ja võimaluse sünnitusele keskenduda teadmine, et suured lapsed on issiga koos ja hoitud. Ja nii siis pakkisin seda kotti ka, et mul oleks kõikvõimalik vajalik kaasas, mis mul seal üksi toimetamist toetaks – kandelina, piisavalt snäkke 😅, rinnapiimakoguja (sest see lihtsalt mahtus paremini kui rinnapump) ja isegi imetamispadi – mida varem pole mul koduski olnud, aga sel korral tundus nagu hea idee. Eks me siis näeme kaua meid haiglas hoitakse, ise loodan küll kogu südamest, et saame ruttu koju 🤞

Beebile asjade varumisega on ka nii, et viiendal korral on juba päris hea nägemus endal, et mida kasutame ja mida päriselt vajame. Käruks on meil Easywalker Jimmey, millega praegu sõidab Jonas, aga mille korviosa ootab karbis beebit (ja see on nii mõnus korv, et tahaks juba väga seda beebiga kasutada). Samas turvahäll meil juba Jonase ajast olemas, selleks Swandoo Albert ja selle alla ratasteks on Easywalker Jackey, mida vajadusel mõnus Jonasega kasutada, kuna väike ja lihtne autosse ka suure käru kõrvale kaasa võtta. Puudu ongi tegelikult kahe lapse käru – sest mulle tundub, et meie sügisene elukorraldus nüüd siis nii kooli kui lasteaiaga, lihtsalt vajab võimalust vahepeal ka kaks last korraga kärru panna. Aga kuna ma veel täiesti otsustanud pole selle käru osas, siis on see nö suurtest asjadest ka ainuke, mis veel ootenimekirjas.

Teise Nomi tooli ostu ka kaalun, Jonas enda oma kasutab igapäevaselt, seega sinna beebiosa peale lisamine ei ole reaalne variant. Aga beebile olemas on sel korral punutud korv ehk siis mingi koht ikka, kuhu teda nö käest ära panna turvaliselt. Eraldi voodit ei ole ega lähiajal ei tule, sest plaan on beebi kaisus hoida nagu teisigi.

Kandevahendeid on juba Jonase ajast, lisaks olen ostnud spets vastsündinule sobilikke õhukesi linasid (millest üks haiglasse kaaasa pakitud).

Riietega on muidugi veidi lappama läind, sest peale kahte poissi uuesti beebitüdrukule riiete varumine on viinud korraliku roosamanna hulgani 😆💖 Ja no kuna beebi nii vastu sügis-talve sünnib, siis enamus asju on kõik meriino ja siidi-villa segu ja nii pehmed ja nunnud ja mõnusad, et vahel lihtsalt istuks ja paitaks neid niisama 🙈

Riidest mähkmete kasutamise plaan on ka viienda beebiga. Joniga alustasime, kui ta oli ca 3k vana, Jonasega sai juba vastsündinu suuruses mähkupark kokku pandud ja kasutatud, sel korral siis on jälle natuke teisiti kuna eelistused on ajaga muutunud. Suures osas on nüüd uue beebi mähkmepark esiteks kodumaistelt tootjatelt, teiseks kõikvõimalike volditavate sisudega (mida on veel lihtsam-mugavam pesta ja mis põnevate elektrihindade juures ei vaja kuivatit) ning koosneb paljuski just villakatetest ja pükstest (kuigi on olemas ka ports pul materjalist katteid, mida vajadusel kasutada). Ja kogu see kraam on nii ilus, et ma phmt juba ootan neid mähkmevahetusi, mida ilmselt saab olema muidugi palju, aga no selliste mähkmetega – lust lihtsalt ju.

Üldse on nii, et tänaseks juba 35+3 ja selline tunne, et läheks see aeg juba kiiremini ja saaks selle beebieluga juba pihta hakata ja kogu uue elurütmi majandamisega. Samas natuke mõrumagus see uue alguse ootus, sest see tähendab siis tõenäoliselt ka selle sumeda suve lõppu, sügise ja kõige asjaliku aja algust, koolitee ja täitsa teistmoodi eluetapi algust siin ja ma lihtsalt loodan, et selle kõige käigus on mul aega, et tõeliselt nautida seda beebimulli. Pole võimatu, et selles “mullis” viimast korda olen ja siis tahaks nagu kõike seda endasse salvestada.

Lähengi nüüd kraamin veidi beebi kummutit, et asju paremini ja käepärasemalt organiseerida, vahepeal avastasin, et vannilina ka vaja otsida beebile ning ilmselt mingid väiksemad hoiukorvid kuluks kummuti juurde ära, et kõigel oleks oma koht 💖

Ja hoidke meile siis pöialt ja mõelge häid mõtteid, et see viienda beebi saabumine läheks ilusti 🤞💖