Teedul oli sel nädalal puhkus ja plaan oli lõunasse minna, ei, mitte kaugele, vaid Tartu kanti, sest neljapäeval ootas meid Metallica kontsert. Et ööbimisega oleks kindel värk, tuli mõte telk osta ja lastega esimene telkimine ette võtta. Selle kogemuse pealt tundub, et teeme seda veel.

Telki hakkasime suht suvalt ja kiiruga otsima, kuna me reaalselt oleme väga mitte telkivad inimesed, siis mingeid suuri plaane ega eeldusi ei olnud, peaasi, et ära mahume ja kuivaks võiks ka vihma korral jääda. Igasugused mitmesajased Matkaspordi variandid jätsime välja, aga leidsime miskit K-Rauast ja tellisime ära. Ootasime siis põnevusega telki, kui paraku saabus hoopis kinnitus, et see jõuaks 30.07 – meie jaoks kindlasti liiga hilja. Teet sai selle tellimuse tühistatud ja otsingutega olime tagasi alguses. Meenus, et Lilli oli teinud mega tööd telki valides ja et nad said oma valitu kuskilt hea hinnaga – vaatasin järgi ja see koht oli Hansapost. Ma ausalt öeldes mõtlesin, et see on mingi kahtlane koht, aga kuna teistel oli ju hiljuti olnud kogemus, ja see oli positiivne, siis vaatasime sealse telgivaliku üle. Ja BOOM, jäigi silma täiesti normaalne variant iHike Family 500 – kirjade järgi 5-inimesele, nö kahe magamistoaga, mida saab ühendada ka üheks suureks, ruumikas põrandaga eeskoda ja selle ees veel omakorda väike varjualune. Ja hind, hind eriti normaalne, ca 135€ (hetkel isegi veeeel soodsam) kuna antud mudel oli seal sooduses (ma ei tea, et kas see on päriselt soodukas või veidi hinnaga veiderdamine ning tegelikult see ongi õige hind, aga diil oli aus). Tellisime siis kõik muu kraami ka sealt – madratsid ja magamiskotid ning sel korral saime kõik ka õigel ajal kätte.

Mega suur telk, lapsed eeskojas pikutamas, Teet kohvi joomas

Esimeseks telkimiseks tegime turvalise valiku maale minnes, et häda korral siiski tuppa minna. Telki üles pannes selgus, et tegemist on ikka eriti ruumika versiooniga, üles läks lihtsalt ja loogiliselt ja oligi meie ajutine maja püsti.
Kui see K-Raua telk, mille esialgu valisime, oli ka kahe magamistoaga, aga kumbki eraldi küljel ning keskel põrandata ala, siis see meie oma on tunnel ja kõik osad põrandaga – täna võin ma öelda, et lastega telki valides, on see meie valik kindlasti parem ja soovitame. Pealegi saab mõnusalt sinna eeskotta panna lisa madratsi, et seal lebotada või süüa vms või hoopis matkalaud ja -toolid paika sättida, et kaitsta end suure tuule või vihma käest söömise ajal. Käru saab samuti sinna varju panna ja igast muud kraami ka.
Vihma saime korralikult, hetkeks tõmbas seest õõnsaks, et kas jääme ikka kuivaks, aga telk on tiptop ja polnud ühtegi muret sellega.

magamistubade uste juures on väiksed sahtlid vajaliku hoiustamiseks

tudula

teine tudula

hommikune lego juhendi uurimine

Lastele telkimine meeldis väga, magama jäädi kiirelt ja uni oli hea. Selleks, et Joni öine söömine teisi ei häiriks, olin mina temaga ühes toas ja Teet suurte lastega teises, hommikul saime vaheseina eest võtta ja ärkasime koos 😀 (reaalselt tundubki, et kui osa telkijatest on lapsed, siis mahutab see hõlpsasti ka 6 inimest, sest me Joniga kahekesi ikka megalt laiutasime).

Tegime väikse turistika ka – külastasime Suurt Munamäge, lapsed polnud ju seal kunagi käinud. Ma ise ka viimati vist siis kui üsna väike olin. JJ ärkas parklas muidugi nutuga, sest uni jäi poolikuks ja ei rahunenud kuidagi, pärast suuremat hüsteeriat sain ta omale pooleldi sülle, pooleldi linasse ja hakkasin temaga mäest üles matkama, teised olid ees juba ootamas. Veidi oli selline kokku kukkumise tunne 16kg mäkke tassida, aga saime siiski hakkama 😀 Torni otsustasime liftiga minna ja olin päris rõõmsalt seal üleval, kui veel viimane ots trepist sinna torni vaateplatvormile oli astutud ja ma pilgu ümbritsevale heitsin, siis hakkas silm märjaks minema – ei, mitte sellepärast, et kodumaa nii ilus on, vaid kõrguse kartus jõudis kohale. Katsusin laste ees vaprat nägu teha ja neist pilti teha, aga mõtlesin aind sellele, et kuidas ometigi alla minna (ja mitte hirmust oksele hakata). Päris nobedalt ma alla ka läksin, ilmselt nii pea sinna tagasi ei igatse, ei suuda 😀
Torni jalamil sai tehtud jätsipaus ja mäest alla tassisin linas Jennit, kes oli oluliselt rõõmsam ja kergem kaaslane, JJ tuju oli ka nii palju paranenud, et omal jalal alla minna.

Kogu käik sai aga ette võetud ju Metallica pärast, sest kohe kui eelmine aasta piletid müüki saabusid, ma need esimestel minutitel omale rabasin – olen kõigil nende Eestis toimunud kontserditel käinud ning see ei pidanud erand olema.

Millega ma pileteid ostes ei arvestanud, oli Jon, ses mõttes, et ma olin kindel, et ta on selleks ajaks minust vähem sõltuv, peaaegu aastane ju. Paraku on tal taas hammaste tulek päevakorras, täiskuu veel pealekauba ja päeval hakkasin oma minekus hoopis kahtlema. Et kuidas ma jätan ta teiste hoida (mis siis, et hoidjaks mu pere) kui ta siis nutab ja mind otsib. Nutsin natuke ise ka, et mis see õigem valik oleks. Olin juba siis valmis, et jään temaga nö koju, aga mu vend julgustas, et küllap nad ikka kamba peale Joniga hakkama saavad ja mingu me Teeduga kontserdile.
Närv sees, aga me lõpuks läksimegi.

Auto jätsime kesklinna ja jalutasime Raadile, eeltöö 0 ja saime seal mu meelest päris tobeda ringi teha, aga olime oma “matka” lõpuks sissepääsu järjekorras ning pärast pooletunnist ootamist ka sees. Õnneks Metallica ei läinud täpselt peale ja nii saime rahulikult lava poole minna, läksime nii kaugele kui trügimata andis ja mu meelest saime nii päris mõnusale kohale.
Kontsert oli muidugi tuntud headuses, nii nii hea meel oli, et olime ikkagi tulnud ja südant rahustasid sõnumid lapsehoidjatelt, et lastega on kõik kõige paremas korras.
Lahkusime küll veidi enne lõppu, et masse ennetada ja kiiremalt koju saada, aga polnud hullu, elamust see ei rikkunud ja praktiliselt Taskuni välja oli muusikat saateks kosta – ideaalne.

Täna pakkisime end kokku ja tulime Tallinnasse, aga seda vaid korraks, sest juba homme võtame suuna Pärnu poole, et minna Rõõmsate Laste Festivalile, kus ma olen rääkimas ja tegutsemas nii lapsekandmise kui ka riidest mähkmete teemal. Ilma lubab ilusat, nii et seal näeme!