JJ 1. sünnipäevani on veidi rohkem kui üks kuu aega!!! Ja ma otsustan iga päev ringi, et kuidas selle tähistamise ette peaks võtma.
Variant 1
Järjest rohkem korraldatakse laste sünnipäevapidusid mängutubades, lastel on seal palju tegevust, ruumi, kus möllata ja emmel-issil jääb ära suurem korraldamine ja kraamimine. Samas, see mängutuba pakuks suuremas osas tegevust ilmselt juba veidi vanematele lastele ja minu aastane JJ ei arvaks sellest suurt midagi. Ühtlasi pole mängutoas ka midagi sellist “oma” ja armast, mida hiljem meenutada.. lihtsal üks mängutuba. Teisalt ega JJ seda pidu nii või naa ei mäleta 😀 Mängutoas, kus on palju tegevust, ei ole ilmselt vaja veel eraldi lastega tegelejat võtta või väga ise midagi juurde korraldada, see mure siis ka seal vähem.
Variant 2
Kui mina laps olin, siis olid kõik sünnipäevad lastel kodus ja no niiiii tore oli. Ühtlasi kutsuti tõesti lähemad sõbrad ja sõbrannad (mitte terve lasteaiarühm või beebigrupp), ruumi üle keegi ei kurtnud, mängiti mänge, söödi salatit ja torti ja joodi morssi. Ma ei teagi, miks mingi hetk need kodused sünnipäevad nüüd pigem haruldaseks on muutunud – kodud ei ole ju väiksemaks jäänud. Kodus peaks ilmselt nii väikestele mingid lihtsamad organiseeritud tegevused ka välja mõtlema, et huvitavam oleks, aga sellega meil tegelikult probleemi pole – mulle meeldib taolisi asju korraldada ju.
Ja nii ongi mul tegelikult suur kiusatus teha JJ pidu kodus.
Külalistest
Keda kutsuda? Kui laps käib lasteaias, siis on juba ilmselt tekkinud paremad sõbrad ja sõbrannad või trennikaaslased vms. JJ-l on ka juba oma sõbrad – mõned jaanuari beebid ja mõned minu sõbrannade lapsed. Samas, kui suurem osa seltskonnast on umbes aasta-pooleteisesed, siis kas üldse kutsuda neid lapsi, kes on näiteks juba 3-4 aastased, eriti kui pidu toimub kodus? Mängutoas leiduks tegevust laiemale vanusegrupile, kodus oleks sellist sega-seltskonda raskem lõbustada. Ja kui ma siis ei kutsu neid lapsi, kes veidi vanemad, kas siis äkki need pered on kurvad või solvuvad?
Toidust
Toidulaua osas on mul mõlemal juhul plaanis veidi ise teha ja veidi osta/tellida. Mõned snäkid ja suupisted teeksin kindlasti ise, samas tordi usaldaks pigem mõne meistri kätte (erit kuna mul on üsna kindel nägemus sellest, milline tort olema ja tulema peab). Aga siis tulevad mängu igasugused toidutalumatused ja allergiad – kas ma üldse tean kõigi laste erisoove ja vajadusi toidu osas, kas ma peaks püüdma kõigiga arvestada või teen toidud nii, et oleks küll valikut, aga ei jäta siiski näiteks tordist välja laktoosi, gluteeni, muna jms.
Kingitustest
Mu meelest võiks kingitus olla ikka konkreetne asi või siis tõsesti äärmisel juhul raha mingi kindla suurema kingituse fondi. Samas, kui tead, et külaliste seas on ka selliseid sõpru, kes omavahel suhtlevad, siis võikski soovitada ka kingi tegemisel peredel koopereeruda, et saaks ühe toreda ja asjaliku asja (mitte niisama nänni ja ka mitte nii, et mõni külaline tuleb ebanormaalselt suure kingiga) – üldse võiks kinki ostes lapse vanematega ikka nõu pidada 🙂 Ma loodan, et meil sellega probleeme pole 🙂
Ehk, et ma sel korral vist kaldun pigem koduse sünnipäeva kasuks otsustama, aga äkki on veel mingeid aspekte, mille olen unustanud või millega peaks lapse sünnipäeva korraldades arvestama? Jagage arvamusi ja kogemusi 🙂 Kus te oma lapse järgmist pidu peate?
Pilt koos retseptiga on pärit siit blogist.
Life at lucky 13 
Meie kahe aastasel poisil mõlemad peod kodus olnud. Ma isegi kaalusin mängutuba aga kuna elame linnast väljas ning enamus külalised ongi kõrvaltmajadest naabrid, siis oleks olnud lollus kõigil hakata linna sõitma. Ja kuna majas ruumi jagub siis saigi pidu peetud siin. Esimesel korral pisut vähem inimesi, sel korral kokku ca 20 inimest. Olid ka pisut vanemad lapsed kaasas ja aitasid väiksemate eest hoolt kanda. Mingeid probleeme küll ei esinenud. Ei saa ju sõbrannale öelda ka, et vot see aastane poiss võta kaasa aga oma 6 aastase võid küll koju jätta. Kolmesed naabritüdrukud samamoodi seltsis. Samas ütlen ausalt, kui elaksin linnas, oleks minu esimene valik kindlasti mängutuba. Just selle pärast, et seal on lastel niivõrd palju tegevust ja sellel samal aastasel lapsel niisamuti (oleneb millise mängutoa valid), ehk siis lastega niiväga tegelema ei peagi. Samas lapsevanemate eest tuleb ikkagi hoolt kanda. Kodus oli viimasel korral ikka märksa raskem, sest sagimist niivõrd palju ja lastel pidev jagelemine mänguasjade üle, kuigi neid on meil ikka omajagu. Lapse jaoks tõesti ei mängi koht rolli aga siinkohal tulekski eelkõige enda seisukoha pealt võtta, kus on mugavam ja lihtsam. Lapse jaoks oluline, et tal on lihtsalt tore päev kallite inimestega. Kodus on ta koguaeg aga mängutuba tema jaoks ka ehk pisut erilisem. 🙂
Enda naaber pidas eelmisel aastal esimese sünnipäeva mängutoas just samadel põhjustel. Esimene suur pidu ikka korralikult ja suurelt vaja tähistada. Lastel kõigil oli nalja nabani ja möllasid ringi, ei häirinud vanusevahe ka kusagilt otsast. Ise sai ta aga rohkem külalistele keskenduda. Sel aastal peab aga kodus, sest teine sünnipäev enam nii oluline ei ole ja 2 aastane veel mängutuba niiväga hinnata ei oska ka. Ning jällegi temal enamus külalised naabermajadest, ehk siis pole mõtet niisama priisata ja linna kärutada.
Söögist rääkides siis sellele pole erilist rõhku mõtet panna. Kui siis mõeldes vanematele aga lapsed üldiselt sellises mänguhoos, et eriti ei söö. Pigem midagi sellist käepärast suupisteks lauale panna, mida siis hoo pealt hea suhu pista. Ja ütlen ausalt, et mina erilist rõhku ei pööra sellele, et kellel-mis allergia on. Ainult ühe erandi tegin, osa makaronisalatist tegin ilma õunata, sest osad külalised ei söö õunaga salatit. Ilmselt kui paljudel külalistel oleks vot laktoositalumatus, siis ehk muudaks asja ära, kuid üldiselt sa lähed lolliks kui hakkad iga külalise toitumisega arvestama. Meil seltskonnas oli üks laps, kes väga nisujahu ei tohi süüa ja emal olid talle lihtsalt nosimist kotti pandud, sest arvestab ise oma lapse eripäradega.
Ja kingitustest rääkides siis mina tegin eelmisel aastal nimekirja, mida oma lapsele sooviks saada. Sealt haaras kohe mu ema 2 asja endale ning kaks naabrit võtsid ühe asja kahe peale kinkimiseks. Teised kinkisid raha, et saaksin lapsele ülejäänud asjad ka soetada. Igasugu pudipadi niigi palju, pigem siis suuremad ja korralikud asjad kinkida või nende jaoks raha kinkida. Sellel aastal ütlesin aga kohe, et iga ühe oma valik, kas leiab ise mõne vahva kingi või kingib raha, et saaksime poisile korraliku jalutuskäru muretseda, millega mugavam linnas käia. Ja poiss sai väga vahvaid kingitusi, oli ise rahul ja olin ka mina rahul. Ise lähtun alati sellest, et küsin kingisoovi enne ära, et vältida niisama tolmukoguja soetamist. 🙂
LikeLike
Muidugi kui suur hulk sõpru ja sugulasi peab oma pidusid mängutubades ja sinna vahel ka niisama asja on, siis lapse seisukohast ka tema peo pidamine seal, seda päeva erilisemaks ei tee 😀 Samas kui tavapärane kodu saab kaunistatud ja sõbrad külla tulevad võib hoopis erilisemalt mõjuda.
Ja seda ma püüan küll vältida, et nagu ainult mingi kindla numbriga sünnipäevad erilist tähistamist vääriks – kord aastas võiks ikka iga aasta lahe pidu olla.
Sellega seoses tuli mul meelde mingi napakas sari “meeletud lastepeod” vms, kus siis emme-issi tegid näiteks lapse 7-aastaseks saamis puhul a’la 100-külalisega lossis printsessipeo, koos ponide ja jumalteabmillega ja kõik oli meeletult äge – aga iga aasta siukest pidu teha ei suuda. Ja ma siis mõtlen, et kui kurb võib olla sel lapsel nt järgmistel aastatel, kus ta ootaks midagi taolist, aga siis saab lihtsalt kooki ja morssi 😀
LikeLike