Kultuursed prügikorjajad ehk meie nädalavahetuse tegemised

Mulle tundub, et vahet pole palju sul lapsi on või kas üldse on, siis igasuguste tegemiste juures on kõige raskem esimene samm, reaalselt kohale minek – edasi läheb juba lihtsalt. Sama oli meie nädalavahetusega, sest olgem ausad, kolme lapsega kodust väljumine ON ettevõtmine, mida liiga kergekäeliselt ei tahaks teha, aga samas tasub see pingutus end pea alati ikkagi ära.

Laupäeval oli vaja end valmis sättida päris varakult, sest kell 10 ootas meid Maailmakoristuspäeva raames lapsekandjate seltskond, kelle eestvedamisel see meie punt koristas Pirital Maarjamäe memoriaali ümbrust. Esialgu tundus, et kuna see memoriaal seal äsja avati, siis peaks seal küll kõik eriti puhas ja korras olema, kuid ometigi õnnestus  sealt ümbert kokku korjata päris mitu suurt kotitäit igasugust prügi. Lapsed olid väga osavõtlikud, aitasid suure õhinaga ja sinna juurde rääkisime muidugi sel teema, et igasugune prügi maha loopimine on rumal tegevus ja nii kindlasti ei tohiks teha.
Muljed olid sellest sündmusest igatahes vägevad, sest ka õhtul kodus mängisid JJ ja Jenni oma väikeste kastiautodega prügivedu (juurde mainides, et oi-oi, ei tohi prügi maha jätta).
Kogu aktsiooni aja oli Jon mul linaga selga seotud – linaga saab juba päris pisikesi selga panna (AGA vaid siis kui kandja oskused ja kogemused seda ka võimaldavad), kottidega saab selga panna enamasti siis kui laps juba ise istub. Igatahes magas ta lihtsalt terve aeg seal magusalt nohisedes ning lõpuks ärkas ka selleks ajaks kui asusime keha kinnitama, et samuti oma noos piima näol kätte saada.
Õhtul tegime kodus veel sauna ja need eriti tublid ning selleks hetkeks ka puhtad lapsed uinusid sekunditega.

Pühapäeval oli plaan veidi rahulikumalt võtta, aga hinges kripeldas, et nädala sees ei olnud me ikkagi KUMUs Michel Sittowi näitust vaatamas käinud ning nüüd oli käes see kõige viimane päev. Mõtlesime ja mõtlesime ning otsustasime, et olgu, lähme ikka käime ära, teada oli, et seal tuleb pikalt oodata, sest neid viimase hetke kunstihuvilisi oli meeletult palju, aga läksime hea tujuga ning otsustasime end sellest mitte häirida lasta (lõpuks oli see ju meie oma viga, et varem ei käind).
KUMU juurde jõudes oli esimene proovikivi parkimiskoha leidmine, aga leitud sai seegi ning isegi mitte liiga kaugel. Järjekord näituse saali oli lausa välisukseni, kohe sai selgeks, et lastega seal lihtsalt seismine ei tule kõne allagi. Nii jäingi mina Tula kotis magava Joniga järjekorda seisma ning Teet läks JJ ja Jenniga KUMU teisi näitusi vaatama. Saali ukseni jõudmiseks kulus ca 2 tundi, ometigi ei tundunudki see ootamine midagi hullu, ilmselt rolli mängis see, et olime ootamiseks valmis ja tegime seda hea tujuga. Muidugi päris piltideni jõudmiseks läks lõpuks pea 3 tundi kokku, aga huvitav ja põnev oli ka ning lõpuks loomulikult hea meel, et käidud ja nähtud sai.
Lapsed, kellel oli selleks ajaks ammu ammu lõunauinaku aeg, pidasid ülitublilt vastu, lõpuks tuli veidi ülemeelik tuju peale, aga arvestades asjaolusid olid nad ikka medalit väärt eeskujulikud.
Jutu järgi neile muuseumis meeldis nii et sinna mineku võtame lähemal ajal kindlasti jälle plaani, erit kuna ilmad lähevad järjest heitlikumaks ning siis tahaks ehk ka rohkem tubaseid tegevusi leida.

Selline tegus nädalavahetus oli meil, oleks ju võinud kodus lebotada ja oleks palju pakkimist ja riietamist ja plaanimist ja ajastamist ära jäänud, aga nii oleks ära jäänud ka need positiivsed emotsioonid, uued kogemused, seega tasub end ikka kokku võtta ja plaanid teoks teha.

4 thoughts on “Kultuursed prügikorjajad ehk meie nädalavahetuse tegemised

    • Oleme neil lastehommikutel ka käinud jah, täitsa siis kui nendega alles alustati. Aga tundub, et JJ ja Jenni hea meelega ka ilma suurema organiseerimiseta vaataks seal ringi 🙂👌

      Like

  1. Tere!
    Tahaksin küsida lapse seljas kandmise kohta. Minu tütar on kohe-kohe pooleaastane ning kannan teda nii linas kui kotis. Samas olen lina puhul siiski algaja ning oskan vaid kõige lihtsamat (fwcc) varianti. Linaks Pure Baby Love. Ja küsimus – kui beebi ei istu veel ise, kuid hoiab pead ammu, harjutab käputamist, siis kas saab teda ka seljas kanda juba? Ning milline oleks kõige lollikindlam sidus?
    Aitäh 🙂

    Ning aitäh ka nii armsa blogi pidamise eest 🙂

    Like

    • Linaga saab ja võib selga siduda ka veel iseseisvalt mitte istuvat last, kuuekuune on juba täitsa ok, et proovida – siduse videot otsi “ruck” alt, vaata nt Youtubeist wrap you in love kanalit.
      Kottidega ei soovita enne selga panna kui laps istub.
      Kui endal hästi linaga välja ei tule, siis soovitan minna nt kandmisnõustaja konsultatsioonile – saab kõige kiiremini selgeks 😉

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s