Eile sai Jon kahekuuseks, nii väike, samas juba nii suur.

Suurim muutus võrreldes eelmise kuuga ongi ilmselt selles, et ta nüüd tahab rohkem suhelda ja vähem väike magav pamp olla. Ma üldse ei mäleta, et JJ või Jenni oleks nii varakult nii palju “jutustada” üritanud, aga Jon seda teeb – vaatab sulle oma suurte silmadega otsa ja just nagu püüaks midagi järgi öelda. See suhtlemise huvi muidugi tähendab ka seda, et tulebki temaga koos rohkem maas pikutada või teda kanda või lihtsalt süles hoida – üksi olemisest ei ole ta huvitatud. Õnneks seltsi pakuvad nii suurem vend kui õde ja see annab meile vanematele ka veid hõlpu asjatoimetusi teha.

Muutustest veel – pärast meie Tartust koju sõidu seiklust ning matka Nõvale sai selgeks, et lutt on siiski teemas ja nüüd eriti uinumise tarbeks Jon lutti kasutab. Lutiks nii nagu teistelgi meie pere lastel olid, on Philips Avent, neid oli mul paar tükki valmis ostetud ja neid sai ka pakutud. Tõele au andes ei oleks ma hakanud mingeid luti kuhjasid siia koju ostma ka, kui need konkreetsed sobinud ei oleks, siis oleks lihtsalt sellele lutitamisele käega löönud ja püüdnud ilma hakkama saada.
Täpselt sama seikluse raames sai selgeks, et Jonile olid isegi suurus 4 püksmähkmed suht normaalselt jalas, seega otsustasime, et proovime siis suurus 3 püksmähkmeid, mis kaalu poolest peaks veel paremini sobima ja vaatame, kas saame selles osas enda elu pisut mugavamaks. Õnnestuski – enam ei pea seda sahmerdist teipmähkmetesse toppima ja tänu sellele on ka vähem igasuguseid lekkimisi nii öösel kui päeval. Ma vahepeal mõtlen, et äkki peaks ka korduvkasutatavaid mähkmeid proovima, aga ausalt, ma vist ikkagi olen selleks liiga laisk veel, kuigi mine tea, äkki tuleb ikka tuhin peale (seda kirjutades ja Teedu arvamust küsides ütles ta, et aga why not, võib ju proovida).

Menüüs muutusi ei ole, ikka ainult rinnapiim nii palju ja tihti kui Jon soovib. Kodune kaalumine ja mõõtmine andsid tulemuseks 5.9kg ja 58cm

Kui on soov, et ta magaks rohkem kui tunnikese, siis kindla peale minek on ta linasse või kotti panna, nii käisime näiteks Kumus Michel Sittowi näituse viimasel päeval, kus koos järjekorras seismise ja näituse vaatamisega magas ta mul kotis peaaegu 3.5 tundi ning lisaks sellele veel mineku ja tuleku autosõidu – oli vist mingi eriti hea unega päev.
Paar korda on sellist maraton und ette tulnud ka kärus, aga seal pole enamasti uni nii sügav.
Muidugi me võiks teda õhtul niisama kussutada või käruga lõpmatuseni sõidutada, et ta lõpuks magama jääks, kuid mulle tundub meie kõigi heaolu silmas pidades mõistlikum kasutada neid võtteid ja vahendeid, mis lihtsalt töötavad – säästame aega ja närve ja oleme kõik õnnelikumad. Mulle meenuvad mingid ärevad hetked JJ ja Jenni beebieast, kus ma kandmisest midagi ei teadnud ning kus sai vahel ikka kergelt ahastatud, et “miks ta ometigi magama ei jää”. Sellist abitut tunnet sel korral ei ole ja see teeb meele rõõmsaks küll.

Uue kuuga lisanduvad nüüd meie tegemistesse ujutamised, esimene kord pidi olema juba eelmine nädal, aga kuna Jon kippus natuke liiga palju aevastama, siis tundus targem koju jääda ja tuleval nädalal uuele katsele minna. Loodan, et ta naudib seda vees olemist sama palju kui koduski vannis käimist.

Nii see beebi elu käib, järgmine update siis juba kolmekuusest Jonist.