JJ ja Jenni on juba nädalaid kodus olnud. Vahepeal oli jõulupuhkus, siis möllas lasteiaias gripp ja me ei viinud neid, siis nad korraks käisid ja said muidugi gripi, siis olime kodus, siis tuli uus kiri mingi uue haiguse kohta ja nii nad jälle kodus on – sest üks mis kindel, kolme terve lapsega on oluliselt kergem kodus olla, kui kolme või isegi kahe haige lapsega.

Ausalt, iga aasta mõtlen, et peaks need talvised kuud kuskil kliimapagulane olema, aga siis on korraks see “aww, lumi, talvevõlumaa, nii nummi” tunne, jõulud ja asjad ja enne kui jõuad taibata, et käes on mingi gripihooaeg ja kõik muud sada epideemiat, et kuskile minema sättida, on keegi juba haige.
Hetkel olen  ma päris veendunud, et uuel hooajal teeme kõigile gripivaktsiini ka, sest selle põdemine oli kõike muud kui vahva väike palavik. Lapsed nutsid, sest neil oli niiii halb olla, palavikud käisid 38-39.4 vahel, sisse läks vett kui sedagi ja üldse oli see aeg nagu kuskil vines maa ja taeva vahel. Kõige tipuks jäi haigeks ka Jon ja no proovi sa oma mom cool säilitada ja mega rahulik olla, kui su vaevu kuuekuusel beebil on kõrge palavik ja ta kas ainult magab või on rinnal või magab rinnal. Liida sinna veel tüsistusena köha ja siis ei olegi muud mõtet, kui et issand jumal, elame selle nüüd üle ja siis vaktsineerima – sest ainuke terve inimene selle kamba peale oli Teet, kes juhuslikult oli ka vaktsineeritud.

AGA – okei, me saime terveks, hullem on möödas, lastel hea olla – samas, ma päriselt ei taha neid veel lasteaeda viia, sest seal oli jälle mingi nakkuslik häda. Seega, siin me oleme, kodus. Arvestades, et õues on (mul) praegu päris tõenäoline murda luu või paar, siis ma nendega sinna ei kipu, aga mis me siis toas teeme?

Aktiivsete rüblikutega saab puslesid panna ja loomafiguuridega mängida siiski piiratud aja, sest nad tahavad möllata ja kõõluda ja ronida, Jenni sõnadega “tsirkust tahaks” 😀
Seepärast oli mul otsus sekunditega tehtud, kui meile varasemalt kandelinade valdkonnast tuttav Babyluv pood andis teada, et nende valikus on nüüd ka Wobbel tasakaalulaud ja et kas me tahaks proovida. Jah – absoluutselt, jah.

Otsus on osutunud lihtsalt nii heaks, sest isegi Teet, kes oli selle laua osas veidi skeptiline on pidanud tunnistama, et tegu on laste lemmikuga – esimese asjana tegi Jenni sinna omale lebo aseme, siis kiiguti sellega, siis roniti selle otsas (see on lemmikumaid tegevusi), siis ehitati sinna peale, siis avastati, et selle saab diivani peale panna liumäeks jne jne.
Jenni lemmik on seal peal seista, klotsi mikrofonina kasutada ja teadustada oma tsirkuse trikke (ps ma ei tea, kust see tsirkuse jutt tulnud on).

Ühesõnaga, neil on selle Wobbeliga üli vahva ja ma ei lähe ka seejuures hulluks, et nad oma rahmeldamised ära saaks rahmeldatud. Pigem hoian end tagasi ja lasen neil neid asju genereerida, väga äge on vaadata kuidas nad järjest osavamad tasakaalu hoidjad on ja kuidas nad ei karda turnida.
Muul ajal see Wobbel silma ei riiva, ka elutoas seistes, puhastada saab lapiga ja kui peaks tahtmine peale tulema, siis saan kas või ise kiikuma minna, sest kandevõimet sel kuni 200kg – noh, veidi on siis kosumise ruumi ka mul 😀

Seega, kui otsite miskit multifunktsionaalset omale lastetuppa, siis kaaluge Wobbelit. Ühtlasi pean mainima, et huvi selle vastu ilmselt ei selgu kui lastega seda poes vaadata või kuskil põgusalt peale ronida – see on selline asi, et tahab neid natuke igavlevaid lapsi ja keskkonda, kus pole ka liigselt muud kraami tähelepanu pärast võitlemas – less is more, ka mänguasjade juures.