Kogu minu lastekasvatamise filosoofia võib kokku võtta mõttega “go with the flow” ehk siis mine vooluga kaasa, kulge koos lapsega, nii on palju kergem toimetada kui et lõppematult mingeid ebaloomulike soove ja graafikuid rakendada. Nii ka imetamisega.

Erinevatel põhjustel on mu lapsed seni rinda saanud umbes täpselt aastaseks saamiseni ning nüüd Joni imetades olin ma lausa elevil kui see tärmin mööda läks, et kuidas edasi läheb ja on. Siiski muutus seal aasta kandis imetamine vaid öiseks nähtuseks aga korrad varieerusid 1-5x öö jooksul, seega tundus, et rind oli tema jaoks sel hetkel veel päris oluline osa turvatundest ja heaolust. Ja mul ei olnud ka plaanis seda temale kuidagi keelata või vähendada – kui laps tundis, et tal on seda vaja, siis mina olin tema jaoks olemas. Ei pidanud teda asenduseks kätel kussutama või muid asju pakkkuma, sai oma piima lonksud ja magasime kõik edasi.

Rasedaks jäädes oli ikka korra see küsimus, et kas peaksin jätkma, aga teades, et kenasti kulgeva raseduse puhul ei ole selleks mingeid vastunäidustusi otsustasin ikka jätkata, sest see sobis Jonile ja see sobis mulle. Ei olnud ebamugav, valus või muul moel halb.
Võib olla oli isegi pisikene huvi, et kuidas see rasedana imetamine kulgeb, et nüüd imetamisnõustajaks saades oleks ka see kogemus päris enda peal olemas. See sama nõustajaks õppimine tõi mulle esmakordselt pähe ka mõtte, et tegelikult on ok, kui Jon saaks soovi korral rinda ka beebi saabudes edasi, olin ka selles osas lausa põnevil ning enda sees teinud otsuse, et kui Jon soovib jätkata, siis mina ei hakka omalt poolt mingeid takistusi tegema ega võõrutamist plaanima.

Ja nii me kulgesime, öised söömised muutusid aina vähemateks kordadeks, kuni umbes kuu ehk kestis selline kord öö jooksul soovimine, aga ka need korrad olid üpris lühidad, ometigi ei viidanud miski sellele, et need ka päriselt lõppeks…
…kuniks eile pidin tõdema, et issver, mul ei ole enam rinnalast, sest Jon pole juba mitu ööd seda soovinud, oleme maganud ööläbi või mingil rahutuse hetkel on ta hoopis minu asemel soovinud Teduga elutuppa minna diivani peale vett jooma 😀

Kuidagi nii on läinud, et mul ei ole ühegi oma lapsega olnud seda “viimast” imetamist, st ma pole kunagi teadnud, et vot, see kord siin, see ongi nüüd meie viimane kord. Mõneti vist hea, sest kuigi ma üldiselt imetanud suht nii muu seas, siis praegu selle kirja panek ajab simad natuke uduseks küll ja küllap oleks ma selle teadliku viimase korra ajal lihtsalt nutma hakanud.
Ma ei teagi miks, see on nii ju ette teada, et see ühel päeval lõppeb aga ikkagi on see veidi emotsionaalne mõte, et see etapp lapsega on läbi, et konkreetselt selliseid hetki te enam ei jaga, nüüd on uued tuuled. Ja kuigi emme on ikka nii nii oluline, siis mingis mõttes on siiski teatud osa selles olulisusest nüüd möödas või teistmoodi. See privileeg, mis oli ainult minu ja lapse vahel, on nüüd läbi.

Ma ei saa öelda, et mul on kahju, et imetamine selleks korraks läbi on, sest me mõlemad lasime sel protsessil omas tempos toimuda ja ma tunnen end tegelikult õnnelikuna ja tänulikuna, et meil oli see 1 aasta ja 4 kuud kestnud ilus aeg  ja et see lõppes nii rahulikult ja loomulikult.

Aitäh sulle Jon!

Üks päris alguse pilt

Ja nüüd oleme nii (sest noh, ma ei tenud ju pilti imetamisest, et vot, äkki see on viimane kord 😀 )