Ja nii ootamatult see juhtuski – imetamise lõpetamine

Kogu minu lastekasvatamise filosoofia võib kokku võtta mõttega “go with the flow” ehk siis mine vooluga kaasa, kulge koos lapsega, nii on palju kergem toimetada kui et lõppematult mingeid ebaloomulike soove ja graafikuid rakendada. Nii ka imetamisega.

Erinevatel põhjustel on mu lapsed seni rinda saanud umbes täpselt aastaseks saamiseni ning nüüd Joni imetades olin ma lausa elevil kui see tärmin mööda läks, et kuidas edasi läheb ja on. Siiski muutus seal aasta kandis imetamine vaid öiseks nähtuseks aga korrad varieerusid 1-5x öö jooksul, seega tundus, et rind oli tema jaoks sel hetkel veel päris oluline osa turvatundest ja heaolust. Ja mul ei olnud ka plaanis seda temale kuidagi keelata või vähendada – kui laps tundis, et tal on seda vaja, siis mina olin tema jaoks olemas. Ei pidanud teda asenduseks kätel kussutama või muid asju pakkkuma, sai oma piima lonksud ja magasime kõik edasi.

Rasedaks jäädes oli ikka korra see küsimus, et kas peaksin jätkma, aga teades, et kenasti kulgeva raseduse puhul ei ole selleks mingeid vastunäidustusi otsustasin ikka jätkata, sest see sobis Jonile ja see sobis mulle. Ei olnud ebamugav, valus või muul moel halb.
Võib olla oli isegi pisikene huvi, et kuidas see rasedana imetamine kulgeb, et nüüd imetamisnõustajaks saades oleks ka see kogemus päris enda peal olemas. See sama nõustajaks õppimine tõi mulle esmakordselt pähe ka mõtte, et tegelikult on ok, kui Jon saaks soovi korral rinda ka beebi saabudes edasi, olin ka selles osas lausa põnevil ning enda sees teinud otsuse, et kui Jon soovib jätkata, siis mina ei hakka omalt poolt mingeid takistusi tegema ega võõrutamist plaanima.

Ja nii me kulgesime, öised söömised muutusid aina vähemateks kordadeks, kuni umbes kuu ehk kestis selline kord öö jooksul soovimine, aga ka need korrad olid üpris lühidad, ometigi ei viidanud miski sellele, et need ka päriselt lõppeks…
…kuniks eile pidin tõdema, et issver, mul ei ole enam rinnalast, sest Jon pole juba mitu ööd seda soovinud, oleme maganud ööläbi või mingil rahutuse hetkel on ta hoopis minu asemel soovinud Teduga elutuppa minna diivani peale vett jooma 😀

Kuidagi nii on läinud, et mul ei ole ühegi oma lapsega olnud seda “viimast” imetamist, st ma pole kunagi teadnud, et vot, see kord siin, see ongi nüüd meie viimane kord. Mõneti vist hea, sest kuigi ma üldiselt imetanud suht nii muu seas, siis praegu selle kirja panek ajab simad natuke uduseks küll ja küllap oleks ma selle teadliku viimase korra ajal lihtsalt nutma hakanud.
Ma ei teagi miks, see on nii ju ette teada, et see ühel päeval lõppeb aga ikkagi on see veidi emotsionaalne mõte, et see etapp lapsega on läbi, et konkreetselt selliseid hetki te enam ei jaga, nüüd on uued tuuled. Ja kuigi emme on ikka nii nii oluline, siis mingis mõttes on siiski teatud osa selles olulisusest nüüd möödas või teistmoodi. See privileeg, mis oli ainult minu ja lapse vahel, on nüüd läbi.

Ma ei saa öelda, et mul on kahju, et imetamine selleks korraks läbi on, sest me mõlemad lasime sel protsessil omas tempos toimuda ja ma tunnen end tegelikult õnnelikuna ja tänulikuna, et meil oli see 1 aasta ja 4 kuud kestnud ilus aeg  ja et see lõppes nii rahulikult ja loomulikult.

Aitäh sulle Jon!

img_9984

Üks päris alguse pilt

img_2408

Ja nüüd oleme nii (sest noh, ma ei tenud ju pilti imetamisest, et vot, äkki see on viimane kord 😀 )

1 aasta imetamist – meie kogemus

Kuna imetamise etapp meie elus on selleks korraks läbitud, siis panen selle teekonna kirja – algusest lõpuni.

Enne JJ sündi olin kindel, et hakkan teda rinnaga toitma, sest see on lapsele kõige parem. Aga kui JJ sündis, siis hakkas mind kahtluseuss närima, et kas ma suudan, kas on piima, kas see peab nii valus olema – kas see kõik on seda väärt? Õnneks ümbritsesid mind imeliselt targad ja head inimesed eesotsas mu kalli Teedu ja minu emaga, lisaks mõned juba kogemustega sõbrannad. Kõik julgustasid ikka proovima ja kinnitasid, et see raske aeg läheb mööda. Kuigi ma seda tol hetkel ei uskunud, siis elasime päev korraga, vahel imetasin hambad ristis ja… ja paari nädalaga oligi korras kõik!

Mugavus
Lisaks sellele, et rinnapiim on lapse tervisele parim ja rinnaga toitmisel tekkiv lähedustunne ema ja lapse vahel on eriline on see kõik ka tohutult mugav olnud. Me saime alati minna kuhu vaja ja millal vaja, kui JJ-l tekkis nälg, sain teda ju kohe toita. Reisil oli see eriti võrratu, ei pidanud mingeid segusid kaasa tassima, pudeleid pesema jms – kõik oli nii nii lihtne. Ühtlasi ei põdenud ma absoluutselt avalikku imetamist, see on normaalne tegevus, ema ja lapse vaheline asi ja ei puuduta võõraid. Ma ei lehvitanud oma tisse, aga ma ei teinud ka mingeid naruväärseid sallide ja tekkide alla peitumisi – rinnaga toitmine on loomulik ja rahulik tegevus ja ei vaja mingit showd enda ümber. Nii me siis tissitasime lennukis, restoranis, laevas, Muumimaa parklas, ujulas, pargis jne jne.

Alates 6.-elukuust hakkas JJ ka lisatoitu saama, kuid veel paar kuud oli põhitoit pigem rinnapiim. Umbes 10-11 kuu ringis oli nüüd päevasel ajal JJ toiduks vaid lisatoit – püreed ja pudrud ning näputoit, kuid öine tissitamine jätkus. See oli ühtlasi ka kõige kurnavam aeg, sest kokku langes hammaste tulek ja nohu, mis tähendas, et JJ võis öö jooksul ka 5-6 korda rinda tahta. Samas – haiget last ei ole mõtet veel lisaks traumeerida ja ma tegutsesin täpselt nii nagu JJ tahtis.

Võõrutamine
Kui JJ oli taas terve ja hambad ka selleks korraks tulnud, otsustasin, et peame selle võõrutamise tee ette võtma. Plaan oli teha seda jõulunädalal, kuna siis Teet oli puhkusel ja sai rohkem abiks olla. Beebigruppides on levinud võõrutamise viis, et ema läheb paariks ööks teise tuppa magama, isa tegeleb tissi nõudva lapsega ja maagiliselt see kõik toimib ja ollaksegi tissist prii. Proovisime seda ühe öö, pärast 2 tundi kestnud tralli, loobusime sellest nõmedast plaanist, läksin võtsin JJ kaissu, andsin tissi ja üritasin välja mõelda, et mis edasi.

Selge oli see, et lapsele mõjus see meie teguviis topelt šokina – pole tissi ja pole äkki emmet ka. Leppisime hoopis kokku, et viime öise tissitamise kõigepealt miinimumini – 2x öö jooksul ja nende kahe korra vahel peaks olema vähemalt 3 tundi. See plaan töötas oluliselt paremini – kui JJ siiski pärast tissitamist tunni pärast uuesti ärkas, võtsin ta lihtsalt korraks sülle, kinnitamaks, et emme on jätkuvalt siin, kõik on hästi ja me võime edasi magada. Ja ta magaski.
Umbes nädala hoidsime seda programmi, et max 2 korda sai ta öö jooksul rinda ja see töötas, juba muutusid ööd rahulikumaks (see aeg on kindlasti individuaalne, et kaua seda miinimum tissitamist võiks teha, eks see rohkem ema sisetunne ikka). Vahetult enne aastavahetust oli aeg, et nüüd tissitamine lõpetada. Tegutsesime sama plaani järgi, kui ta ärkas, siis kallistasime, võtsime korra sülle ja lohutasime, vahel jäi ta kohe uuesti magama, aga oli ka tagasilööke, kus tuli keset ööd vaadata ära paar osa Põrsas Pepa multikat ja süüa beebiküpsist.

Nüüd on JJ olnud tissivaba veidi üle nädala – ööd on rahulikumad, vahel ärkab korra või paar, vahel peab natuke lohutama ja vahel ei pea midagi muud tegema kui ise lihtsalt edasi magama ja magab tema ka. Hetkel on ta meil kaisulaps (kuigi sünnist magas ta tegelikult oma voodis, vahepeal ka oma toas), hetkel on see meile kõigile parim lahendus – eks iga üks teab, mis nende lapsele ja perele hea on.

Kui ma midagi peaksin soovitama nendele, kel see võõrutamise tee varsti ees on, siis ma soovitaks rahulikult võtta. See on suur muutus, nii emale kui ka lapsele. Imetamine ei ole mingi tüütu kohustus, millest peaks vabanema, see on üks imeliselt ilus etapp meie elus ja ühel hetkel saab lihtsalt see aeg ja vajadus läbi – millal, eks jälle iga üks otsustab ise. Minu jaoks oli nö märguandeks see, et JJ sõi tahket toitu hästi ja tiss oli pigem öise läheduse rahuldamiseks. Aga seda lähedust saan ka teisiti talle anda ja see töötab.

Kuna me lõpetasime imetamise järk-järgult, siis tootis ka keha järjest vähem piima ja kui lõpuks üldse lõpetasime, ei olnud mul probleeme rinnapõletikuga ega ka vajadust piima välja pumpamise järele.

Oluline on ka see, et kui laps enam rinnapiima ei saa, siis peab ta piisavalt vedelikke ikka saama – selleks sobib hästi puhas vesi. Nii ongi, et JJ saab alati juua, kui ärkame, pärast igat toidukorda ja ühtlasi on tal oma kõrrega joogipudel pidevalt käepärast ja vajadusel joob ta sealt ise. Kui laps sööb ilusti mitmekülgset tahket toitu, saab lisaks ikka d-vitamiini ja piisavalt vett, siis ei ole absoluutselt vajalik hakata pärast imetamise lõppu mingit piimasegu talle sisse uhama.
Hetkel, aastasena, sööb JJ ca 5 toidukorda päeva jooksul – hommikupuder, lõunaks köögiviljad lihaga (püree või tahkemal kujul), õhtul samuti köögiviljad, siis mingi snäkk (vahel leiba, beebiküpsist, juustu, mingit juurvilja või puuvilja jms) ja õhtul veel puder. Isu on tal hea, toiduga ei pirtsuta.

Lõpetuseks, see imetamise aeg oli üks imeline aeg, osa minust jääb seda ikka igatsema, aga muidugi on ainult suur rõõm vaadata, kuidas mu kallis laps kasvab ja areneb ja ei ole enam see väike beebikene, kes imetamist vajab.

Rahulikku meelt ja jõudu kõigile! 

Ilusa aja meenutuseks

Ilusa aja meenutuseks