Jõulutunne

Vahel on nii, et mingit tunnet mäletad ka 25 aastat hiljem, see tunne lihtsalt õigel hetkel jääb sinu sisse ja kui sellele mõtled, siis rändad nagu ajast tagasi.

Jõulud ja jõulutunne. Hakkasin siin umbes nädal tagasi luutsinapäeva eel sellele päeva traditsioonilistele saiadele mõtlema, et võiks selle tegemise jälle ette võtta, et seegi võiks olla osa jõuludest meie peres – eriti kuna need saiad on imeliselt maitsvad. Ja siis mõtlesin üldse jõulutundele, et mida ma tahaks, et lapsed mäletaks ja tunneks. Ja mulle meenusid jõulud ca 25 aastat tagasi.

Lussebullar ehk luutsina saiad ja mu meelest ühed kõige jõulusemad jõuluraamatud

Ma käisin pisikeses koolis, kus oli ehk mingi hästi õrn kristlik joon – nt nädala alguses kogu kooliperega tervitus ja palvus või enne sööma asumist söögipalve (mis oli muide klassidel erinev), isegi pühapäevakooli ring oli kui õigesti mäletan, aga need kõik olid selline taust, et ega sellele palju ei mõelnud. Aga teatud südamlikkus selle juures siiski oli.

Ja siis jõulud – ma arvan, et mu peas on kokku sulanud mälestused paari aasta peale kokku sellest ajast, mis selle “jõulutunde” minu jaoks teevad. Koolis oli selline päkapikumaa moodi olemine, palju meisterdamist, kaunistamist, advendikalender, isegi vanematega koos korraldatud jõululaat. Ma võin silmad kinni panna ja olla oma klassiruumis, kus on nii-nii soe, hubane ja jõulune, nagu mingist skandinaavia laste jõulufilmis. Ja ma olen nii tänulik oma õpetajale, kes tegi neid asju ja korraldas neid tegevusi ja oli selline nagu ta oli, et ühel väikesel lapsel oli sellest kõigest tõepoolest kustumatu mälestus.

Sellised lumised talved on ka seal jõulutunde sees ❤️

Kodus olid meil ka omad traditsioonid – alati kindlad kaunistused, mille välja võtmine ise juba sellele õigele tundele kaasa aitas, olgu need küünlajalad või jõulukardinad, mille mustrit vahel lummatult vaatasin ja seal sagivatest tegelastest lugu jooksma hakkas. Päkapikud käisid, jõuluvana käis. Kinke saime.

Loodame, et tuleb veel veidi lund, et lapsed saaks lustida

Paljudel on jõuluvanale soovi kirjutamise traditsioon, ma olen kindel, et eks me ka kirjutasime, aga vot see ei ole minu jõulumälestuste ja tunde sees ja ma tean hoopis seda seika, miks seda seal ei ole. Sest ühed jõulud on kuidagi eriti meeles, ma sain mitu hästi toredat ja ägedat asja – mida ma ei oleks osanud tahtagi. See üllatus, mis pakist vastu vaatas, see oli nii soe ja hea tunne.

Ja selle kogemuse ja tunde pealt, ma tahaks oma lastele ka seda pakkuda, et jõuluõhtul või hommikul ootab neid üllatus, et seal on midagi, mida nad ei osanud oodata.

Nii lihtne on lasta lastel jõuluvanale kirja kirjutada, nagu annaks tellimuse sisse, poenimekirja näppu, aga minu jaoks see kuidagi igav. Lisaks kui lapsed sinna kirjutavad soove, mida vanemad ei suuda täita ja siis veel hoopis pettunud on, sest nad ju kirjutasid, mida soovivad.

Me ei kirjuta jõuluvanale ega anna tellimust sisse. Rääkisin lastele hoopis oma lapsepõlvest ja sellest maagiast ja heast tundest, kui kingipakis on midagi, mida sa isegi tahta ei osanud aga mis sulle meeldib (eks seal on hea annus seda ka sees, et vanemad oma lastega suhtlevad, neid tunnevad ja oskavad arvata, mis rõõmu võiks teha). Eks rolli mängib ka see, et mänguasju jms saavad nad ka muul ajal ja lihtsalt ühe nimekirja põhjal kraami saamine ei oleks kuigi maagiline.

Käisime lastega kuuske valimas

Need tunded ja mälestused koolist, kodust, isegi mõned jõulumultikad jms on nii puudutanud, et vot midagi sellist tahaks oma lastele ka edasi anda.

Koolis neist veel keegi ei käi, küll aga lasteaias ja selles osas mul on nii hea meel, et see aed on juhtunud natuke seda sorti nagu oli minu pisike kool. On südamega inimesed, tehakse, korraldatakse, kaunistatakse, on jõululaat ja jõulumaa. Vaatan vahel neid pilte ja ma täiesti tunnen seda sama tunnet, mis väiksena seal oma klassiruumis.

Meie kuusk, väike ja armas

Ja nii ma püüangi, et kõige selle hulluse ja argikaose keskel, kõige keskel, mida me ei saa mõjutada, oleme meie ja teeme neid väikseid asju, mis selle sooja ja hea jõulutunde tekitavad, loodetavasti ka sellise, mis kestab aastaid. Mitte päris sama nagu oli minul, aga sama hea, natuke omamoodi meie perele omase tunde.

Kõige väiksem päkapikk

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s