Natuke kõigest ja mitte millestki

Ma ei tea üle mitme nädala JJ ja Jenni jälle lasteaias on, näis siis kauaks. Algus läks veidi raskelt ka, Jenni oli väga minemas, JJ mitte nii väga ja oleks vabalt vist koduseks jäänudki. Samas on neil seal tore, trennid, meisterdamised, sõbrad, et no pole teistpidi südant neid siin kodus ka ainult hoida.

Me Joniga päeval kahekesi kodus, saab see sell ka natuke omaette olla, ilma, et keegi teda armasutsega lämmataks. Kuigi ma eile seda ise teha tahtsin – vaatasin hommikul ETV pealt “Kutsuge Ämmaemand” sarja, kus oli lugu hüljatud lastest ja beebist. Selge see, et nutt kurgus haarasin Joni omale sülle ja õue magama viimise asemel lasin tal süles magada, et teda lihtsalt hoida 😀 #hullema
Täna olin targem, mõtlesin, et seda sarja ei vaata ja nii sai Jon õue magama ka. Muidugi ei oota mind nüüd mingi mõnus lebotamine, sest kodus ringi vaadates oleks siit nagu mingi märatsevate pesukarude kamp üle käind – igalpool on mingi pudi, kellegi riided, kohvitassid, mänguasjad, veel pudi. Seega tuleb end kokku võtta ja see elamine ära kraamida, ent kõige tüütum on see, et homme algab kõik põhimõtteliselt otsast peale – kui just õhtul tervet pere koristama ei mobiliseeri.

Homme tahaks Joniga ka üle pika aja taas võimlema minna. Ta on füüsiliselt päris tublisti arenenud, kuigi vahepeal oli natuke laisavõitu, nüüd keerab pöörab ja teeb edasi liikumise katseid, mis kipuvad õnnestuma siis kui keegi ei vaata 😀
Joniga meil muidu klapib hästi, temaga annab päris hästi kõik oma käigud ära teha, alles esmaspäeval olime temaga riidest mähkmeid tutvustaval üritusel, kus ta mõnusalt asjatas ja ringi rullis. Järgmisel nädala teisipäeval toimub taas Tallinna lapsekandjate kohtumine, kus ta minuga kaasa tuleb (ja kuhu kõik huvilised väga oodatud on). Jon sööb nüüd ka lisatoitu ja nii hea isuga, aga sellest kirjutan täpsemalt eraldi postituses, küll aga on hea meel, et haigus ja rohud kõhule liiga ei teinud ja see püreede-putrude lisamine mingite vaevustega ei tulnud.

Nädalavahetusel ootab ees rohkem ringisõitmist, miks ja millega, sellest saab homme mu Instagrami kontolt  teada 😉

Nii, laste koju saabumiseni ca 5 tundi, Joni ärkamiseni parimal juhul paar tundi – tuleb oma sisemine koristaja nüüd välja tuua ja pihta hakata.

IMG_0172

Enesele motivatsiooniks hommikusöök So Brooklynist (Y) 

Kuidas ma paljajalu hakkasin käima

Lastele jalanõude ostmise pisut hullumeelse tihedusega on ilmselt kõik lapsevanemad kokku puutunud, lisaks on valik nii suur ja lai, et kohe ei teagi, mida võtta, mida jätta, mis sobib ja ei sobi. Meie oleme enda lastele vähemalt ühe märksõna leidnud ja see on paljajalujalatsid ehk siis barefoot ehk siis jalanõud, mis maksimaalselt meenutavad ilma jalanõudeta olemist.

Ega neid meie kaubandusest peaaegu saada pole, kõik on enamasti tellimisega, õnneks siiski tekib (e-)poekesi ka siia, kes kõigile paljajalu lastele sobilikke jalavarje pakkuda soovivad, vastavalt nõudlusele pakutu hulka suurendavad ja loodetavasti ikka kasvavad.
Ehk siis siiani on olnud see lastele jalanõude saamine mõneti jahti meenutav – sest vaja ju õiget numbrit, õiget tüüpi õigel aastajaal jne.

Kõige selle juures ma enda peale väga ei mõelnud, olin ju oma tavapäraste jalanõudega harjunud, tundusid mugavad ka ja no mis mul vaja. Aga juhuslikult mulle siiski ühed nö ülemineku jalanõud veidi rohkem kui aasta tagasi silma jäid – polnud kõige laiem ninaosa, aga olid väga painduva tallaga, täpselt jala ümber kinnitatavad ja kui jalga sain, siis oli tunne päris hea. Ma tol hetkel ei pidanud üldse plaani, et hakatagi ise kasutama barefoot jalanõusid, aga see veidi on see teema, et kui juba proovid, siis ega väga tagasiteed ei ole, sest sa lihtsalt ei taha enam oma jalgu panna millessegi, mis ei paindu, mis surub varbaid kokku, millel on ebaloomulik kõrgendus – no ei taha.

Vastu kevadet ostsin veel mingid suvalised tennised, mis paraku jalga ei jõudnudki, sest ostetud said ühed veel – õhukese talla ja laia varbaosaga, need said lemmikuteks ja sealt edasi tahaks öelda, et ülejäänud on ajalugu 😀 Sest minu jalad enam muid asju kui barefoot jalanõud omale ümber ei taha.
Suveks said sandaalid, imeõhukese tallaga, peale vaadates oli kahtlus, et kuidas nendega ikka kõndida on, aga ma võin öelda kuidas – mugav, mõnus, “maaga ühenduses” kindlalt maas nagu paljajalu ikka.
Jah – kui oled ikka varem harjunud kõige täiega kandu vastu maad põrutama, siis seda saad sa barefoot jalanõudes teada ja tunda ning pead oma sammu veidi korrigeerima. Mõneti nagu õpid uuesti käima, teed oma sammu pehmeks ja ei trambi nagu elevant mööda teed, üldiselt mulle tundus, et kogu keha olek sellest muutus.

Nüüd, olles käinud barefoot jalanõudega ka talvläbi, olin kindel, et ka kevadele vastu minna ei taha milleski muus, samas mõlkus mõttes ka mõne enda jaoks uue tootja proovimine, mõeldud tehtud ja siin kohal tuli abiks Mugavik – paljajalu jalatsite e-pood, kes sellest aastast alustas Joe Nimble jalatsite müüki. Nõndaks ootavadki mul lume sulamist nüüd Joe Nimble Cheertoes (kui äge nimi eks 😀 ). Mulle endale tundub, et Joe Nimble toodang on just hästi sobilik ka neile, kes tahaks oma esimesi barefoot jalanõusid osta ja proovida, sest nad ei ole kindlasti ekstra laiad (mida võib olla tahad hiljem), samas on neis varvastel mõnusalt ruumi, tald paindub nii palju, et keera või rulli. Sisetald on ehk juba pikemalt barefoote eelistanule isegi liiga pehmendav, samas jälle alles alustajale ideaalsed – hiljem võib ka soovi korral selle lihtsalt eemaldada või mõne õhema vastu vahetada.

Minu Cheertoes mudel on äge, natuke nagu sportlik, samas detailid teevad just nagu viisakamaks, nõnda näen ma neid nii teksade kui seeliku all kandmiseks – sellise universaalsusega on ka võrdlemisi kõrge hind natuke vastuvõetavam.
Ka ei ole neil see kuju selline “pardijalg” nagu paljude suurim hirm on omale barefoot ostes – aga ma vannun, et mingi aja pärast silm harjub ja olulisem veel, sul on lihtsalt nii mõnus olla, et laiem varvaste osa ei seostu enam pardijalgadega vaid sellega kui hea ja mugav sul kõndida on.

Miks üldse hind neil barefoot jalatsitel nõnda kõrge on? Eks see disain ja väljamõtlemine ka maksab, kvaliteetne materjal maksab, tihti on barefoot jalanõud üldse käsitöö, kogused, mida toodetakse on väiksemad, seega masstoodangule omast soodsat hinda näeb vähe. Küll aga usun ma, et mida rohkem inimesi enda jaoks selle paljajalu maailma avastab, nõudlus kasvab, seda rohkem tuleb ka pakkujaid ning selle turu suurenemisega ka hinnad lähevad meeldivamaks.

Kes soovib Mugaviku valikus olevate BF jalanõudega tutvuda, siis sel laupäeval (09.02) toimub Tartu Loodusmaja Päikesetoas Mugaviku pop-up pood, minge uudistama.

Seniks aga, kes tahab oma jalgadele teenet teha ja neile midagi tõeliselt mugavat osta, siis  saab mu Instagrami kontol loosis osaleda, kus Mugavik on välja pannud 40€ kinkekaardi oma poodi – nii saab keegi omale (või lastele) uued papud veidi soodsamalt soetada 🙂

Kuidas tundub – kas võiks sel aastal hakata paljajalu kõndima?

 

IMG_9899IMG_9900IMG_9901IMG_9904-1

IMG_9586IMG_9590

Kodused lapsed, tubased tegevused – Wobbel

JJ ja Jenni on juba nädalaid kodus olnud. Vahepeal oli jõulupuhkus, siis möllas lasteiaias gripp ja me ei viinud neid, siis nad korraks käisid ja said muidugi gripi, siis olime kodus, siis tuli uus kiri mingi uue haiguse kohta ja nii nad jälle kodus on – sest üks mis kindel, kolme terve lapsega on oluliselt kergem kodus olla, kui kolme või isegi kahe haige lapsega.

IMG_9704

Ausalt, iga aasta mõtlen, et peaks need talvised kuud kuskil kliimapagulane olema, aga siis on korraks see “aww, lumi, talvevõlumaa, nii nummi” tunne, jõulud ja asjad ja enne kui jõuad taibata, et käes on mingi gripihooaeg ja kõik muud sada epideemiat, et kuskile minema sättida, on keegi juba haige.
Hetkel olen  ma päris veendunud, et uuel hooajal teeme kõigile gripivaktsiini ka, sest selle põdemine oli kõike muud kui vahva väike palavik. Lapsed nutsid, sest neil oli niiii halb olla, palavikud käisid 38-39.4 vahel, sisse läks vett kui sedagi ja üldse oli see aeg nagu kuskil vines maa ja taeva vahel. Kõige tipuks jäi haigeks ka Jon ja no proovi sa oma mom cool säilitada ja mega rahulik olla, kui su vaevu kuuekuusel beebil on kõrge palavik ja ta kas ainult magab või on rinnal või magab rinnal. Liida sinna veel tüsistusena köha ja siis ei olegi muud mõtet, kui et issand jumal, elame selle nüüd üle ja siis vaktsineerima – sest ainuke terve inimene selle kamba peale oli Teet, kes juhuslikult oli ka vaktsineeritud.

AGA – okei, me saime terveks, hullem on möödas, lastel hea olla – samas, ma päriselt ei taha neid veel lasteaeda viia, sest seal oli jälle mingi nakkuslik häda. Seega, siin me oleme, kodus. Arvestades, et õues on (mul) praegu päris tõenäoline murda luu või paar, siis ma nendega sinna ei kipu, aga mis me siis toas teeme?

Aktiivsete rüblikutega saab puslesid panna ja loomafiguuridega mängida siiski piiratud aja, sest nad tahavad möllata ja kõõluda ja ronida, Jenni sõnadega “tsirkust tahaks” 😀
Seepärast oli mul otsus sekunditega tehtud, kui meile varasemalt kandelinade valdkonnast tuttav Babyluv pood andis teada, et nende valikus on nüüd ka Wobbel tasakaalulaud ja et kas me tahaks proovida. Jah – absoluutselt, jah.

IMG_9751

Otsus on osutunud lihtsalt nii heaks, sest isegi Teet, kes oli selle laua osas veidi skeptiline on pidanud tunnistama, et tegu on laste lemmikuga – esimese asjana tegi Jenni sinna omale lebo aseme, siis kiiguti sellega, siis roniti selle otsas (see on lemmikumaid tegevusi), siis ehitati sinna peale, siis avastati, et selle saab diivani peale panna liumäeks jne jne.
Jenni lemmik on seal peal seista, klotsi mikrofonina kasutada ja teadustada oma tsirkuse trikke (ps ma ei tea, kust see tsirkuse jutt tulnud on).

IMG_9733
Ühesõnaga, neil on selle Wobbeliga üli vahva ja ma ei lähe ka seejuures hulluks, et nad oma rahmeldamised ära saaks rahmeldatud. Pigem hoian end tagasi ja lasen neil neid asju genereerida, väga äge on vaadata kuidas nad järjest osavamad tasakaalu hoidjad on ja kuidas nad ei karda turnida.
Muul ajal see Wobbel silma ei riiva, ka elutoas seistes, puhastada saab lapiga ja kui peaks tahtmine peale tulema, siis saan kas või ise kiikuma minna, sest kandevõimet sel kuni 200kg – noh, veidi on siis kosumise ruumi ka mul 😀

IMG_9740

Seega, kui otsite miskit multifunktsionaalset omale lastetuppa, siis kaaluge Wobbelit. Ühtlasi pean mainima, et huvi selle vastu ilmselt ei selgu kui lastega seda poes vaadata või kuskil põgusalt peale ronida – see on selline asi, et tahab neid natuke igavlevaid lapsi ja keskkonda, kus pole ka liigselt muud kraami tähelepanu pärast võitlemas – less is more, ka mänguasjade juures.

IMG_9768

IMG_9707

Käisime Lottet vaatamas

Eile tuli hommikul üsna spontaanselt mõte, et võiks uut Lotte filmi vaatama minna. Esialgu oli plaan, et Teet läheb JJ ja Jenniga ise ning meie Joniga jääme koju, et tema oma lõunaund magaks, kuid mul tekkis kerge ärevus, et kuidas ma siis ei lähe oma lastega Lottet vaatama ja et ma jään millestki olulisest ilma ja nii me kõik siis kinno läksimegi.

Valisime Artise, sest oodatult oli seal külastajaid vähem kui ehk mõnes suuremas kinos ja lastega on see ainult pluss.
JJ ja Jenni olid ülipõnevil, et päris UUS Lotte film, sest viimase paari-kolme kuu jooksul on eelnevad osad olnud meil siin vähemalt nädalas korra või kümme vaatamisel ja nii olin ma isegi huviga ootel.

Laste osas sujus kõik kenasti, suuremad vaatasid üsna rahumeelselt ja Joniga pidin vahepeal treppidel seistes teda kandekotis magama õõtsutama, kuid suurema osa filmist tema maha magaski – seega igati idekas.

Film ise.. ma ei tea, mina pettusin natuke. Arvestades, et eelmised Lotted on mul siin korduvalt mänginud, siis mulle jäi see viimane osa lahjaks. Kuujäneste loos oli kuidagi nii ägedalt see “maailm” tehtud, alates vihmauurijast kuni pingviinide saareni välja, kõigi tegelaste jaoks oli arvestatud piisavalt aega  ning teatav keerukus nende tegevusse. Just see tegelaste ja tegevuste omamodi olemise detailsus jäi mu jaoks sellest Kadunud Lohede osast puudu.
Jah, tore, nunnu väike õde Roosi oli nüüd lisandunud, aga kuna Roosi osa luges sisse päriselt laps siis lõpuks mõjusid need tema repliigid natuke jänkujussilikult ja seda mitte heas mõttes. Detaile oli pigem vähe ja kõigest kuidagi libiseti üle, sügavusest jäi puudu ja laua all tülitsemise pärast nuttev Roosi ja naisteadlasi ning üldse tüdrukute “ise hakkama saamist”  rõhutav kass mõjus kuidagi hästi lihtsakoeliselt ja liigselt kasvatuslikuna.
Setodest lohed olid ilmselt Eesti 100 kohustuslik osa, aga üsna toredad ja lõpp sai ju meeleolukas, just seda lõpu idülli ja rõõmu oleks tahtnud terve filmi jooksul natuke rohkem näha.
Taskus elutsenud kalast teadlane Viktor oma kohati sarkastiliste kohati veidi kiusajalike kommentaaridega oli ka lapsevanemate naerupahvakuid arvestades üsna naljakas tüüp, aga jäi mulje nagu see film oleks tehtud veidi vastumeelselt ning see tegijate vastumeelsus sai oma hääle selle kala läbi.

Ma muidugi ei ole otsene sihtgrupp ning JJ ja Jenni tahaks seda täiesti kindlasti uuesti vaatama minna ja ilmselt tuleb see meil ka kodus vaatamiseks, seega tore, et üks Lotte lugu juures, aga kui kunagi ikkagi peaks veel üks osa juurde tulema, siis loodan, et ehk sünnib see suurema lustiga.

img_8447

 

Meie 2018

2018 oli üks päris tegus aasta, täis ootust ja üllatusi, natuke jama ning palju rõõmu…

Jaanuar
Esimene aastavahetus uues kodus, omaette oma pisikese perega – nii mõnus! Ja vaid loetud päevad hiljem saabus JJ sünnipäev, kus mu kallis esmasündinu sai juba 3-aastaseks.
Ühtlasi teatasime ka uudist, et sel aastal on saabumas perelisa.

Veebruar
Tähistasime 24. veebruaril Eesti 100. sünnipäeva, tegime kell 13.00 lipuga pilti, mis sai saadetud Eesti Minut algatusse, kus kõik sel hetkel tehtud eestlaste pildid kokku koguti, sõime kiluleiba ning vaatasime presidendi vastuvõttu.

IMG_4540

Märts
Saime naistepäeval teada, et juulis saabub meie perre väike vend, Teet sai uue ratta, mille vastu JJ ja Jenni kõige elavamat huvi üles näitasid ja mis tänu kahele rüblikule ja suurema osa aastast rasedale naisele sai Teedu poolt pigem vähe kasutust (ehk läheb uuel aastal paremini), käisime lastega kinos lastefilmide festivali raames Kasperit ja Emmat vaatamas – pärast seda on kinos käike ka rohkem ette tulnud – üsna alati tegevus, mida lapsed teha tahavad. 31 sain ma ka.

Aprill
Lihavõtted koos meisterdamisega, käisin jube jäledat glükoosi taluvuse testi tegemas, mis õnneks oli korras, ostsime Utukutu spectra vikerkaare kiigu, mis ka täna aktiivselt kasutust leiab mängutoas, JJ käis lasteaiarühmaga esimesel matkal

Mai
Toimus Euroopa Lapsekandmisnädal, mille raames Jenni seljas ka lapsekandmismarsil käisime – selle aasta üks märsõnasid kindlasti oli ka rasedana lapsekandmine, mis osutus ootamatult edukaks ja populaarseks meie elus.
Otsustasime, et suve lõpus alustab Jenni lasteaiaga, sõime palju sõõrikuid, käisime JJ-d vaatamas lasteaias toimunud tantsupeol, elasime kaasa Teedule, kes sõitis Tartu rattarallil ning käisime Ahhaa keskuses ürgaja mereelukate näitust vaatamas.

Juuni
käisime Pärnus, külastasime loomaaeda, olin kogemusnõustajana Tallinnas toimunud Lapsekandmise päeval, pakkisin haiglakotti.

Juuli
Ostsime lõpuks ometi rõdule mööbli (eelmises kodus, kus olime pea neli aastat selleni ei jõudnudki) ja tänu eriti vingele suvele me sisuliselt elasime rõdul. JJ ja Jenni said mõlemad tuulerõuged, mis oli paras katsumus, eriti Jennile ning mis mind veidi endast välja ajas, kuna lähenes sünnituse tähtaeg.
Plaanisime, mis me plaanisime seda haiglasse jõudmist, aga vaid tunniga sündis 22. juulil  kodus vannitoas meie imearmas Jon – oli päris raju värk, aga kõik läks hästi ja õnnelikult. Selles kuus oli palju lapsekandmist, sest see oli mu esimene kogemus päris vastsündiu kandmisega – we loved it.

August
Juhhuu, Jenni sai 2! Samuti alustas see väike preili lasteaiaga, mis läks üle ootuste hästi ning on siiani super, ka korraldasime taas Tallinnas lapsekandjate kohtumist, kus nüüd sain kaasa võtta ka beebi Joni, muus osas sai lihtsalt harjutud uue elukorraldusega viiekesi

September
Seda kuud alustasime esimese pikema sõidu ja käiguga kolme lapsega kodust kaugemale – läksime Tartusse, käisime maal laste vanavanaisa juures ning sõitsime tagasi linna, mis oli ilmselt elu pikim sõit ja täielik fiasko, aga toibusime ning käisime ka esimesel väiksel matkal kolme lapsega. Jon sai ka esimest korda iseseisvalt linaga selga seotud, mis osutus heaks prooviks, sest kuu keskel käisime Maailmakoristuspäeval Pirital prügi koristamas just nii, et väike Jon põõnas mitu tundi mul seljas, suuremad lapsed olid aga väga osavõtlikud ja tublid koristajad. Veel käisime KUMUs Michel Sittowi näitust vaatamas ja loomulikult viimasel päeval, mis tähendas 3-4 tundi ootamist, aga mille pidasid vastu kõik lapsed nii vapralt.

Oktoober
Alustasime Joniga ujutamas käimist, kus tema kiire kosumise pärast muidugi pikalt käia ei saanud.
Tegime suure muutuse oma elus – hakkasime riidest mähkmeid kasutama, mida pean ilmselt ka aasta parimaks otsuseks.
Käisime kolme lapsega kinos – edukalt!
Ilmselt oktoobri kõige külmemal päeval käisime Kadrioru pargis Pere ja Kodu Beebi ajakirja jaoks erinevate kandmisjopedega pilte tegemas

November
Kuigi eelmine Tartus käik oli päris metsik kolme lapsega, siis võtsime selle taas ette, et minna vanavanaisa sünnipäevale – sel korral olime kõik tublimad ja oskasime paremini valmistuda ning kogu trip oli üle ootuste tore.
Ka valmistusime jõulukuuks ning advendikalendriks

Detsember
Tegime mängutoas restardi, vähendasime mänguasjade hulka, käisime jõuluseid perepilte tegemas, lastel olid lasteaias jõulupeod, kus nad väga vahvalt esinesid ning pärast mida ka kodus avaldus siin mõnel lauluanne ning hea mälu laulusõnadele.
Muidugi Joni esimesed jõulud, jõuluturu külastus, piparkookide küpsetamine, lumised jõulud.

Ma ütleks, et 2018 oli päris tore aasta ja loodan, et 2019 tuleb vähemalt sama hea või veel parem 🙂

Head vana lõppu ja uue algust!

 

Imetamiskee – mis see on?

Ma olen juba paar aastat tagasi kirjutanud imetamiskeedest, nüüd, kui käimas on veel viimast päeva meie blogiloos, kus lisaks riidest mähkmetele on auhinnaks ka KangarooCare imetamiskeed, on just paras hetk neist ehk uuesti pisut rohkem rääkida.

Jennit imetades ostsin oma esimese kee, ei olnud siis sellele suuri ootusi, aga kasutamine tõestas, et tegemist oli väärt asjaga. Sealt peale on mul neid kogunenud päris mitu, et sobituks riietusega ja oleks vaheldust – nii mul kui lapsel.

Sarnaselt oma suurele vennale ja õele on ka Jon kiire sööja, nii ei ole meie imetamissessioonid pikemad kui max 10 minutit, enamasti isegi veidi lühemad – selleks, et ta nüüd sel üürikesel momendil ikka kõhu täis saaks võiks ta tähelepanu olla ka söömise juures.
Enamasti on ka, aga kui see kõige esimene nälg või janu on kustutatud, siis hakkab ümbritsev järjest rohkem vahele segama – eks lihtsalt vanus on tal selline, et huvi maailma vastu on suur ja kõike tahaks nüüd ja kohe avastada. Kui sellele kombole lisada ka õde ja vend, kes vahel võivad siin kõrval meenutada ka väikseid märatsevaid pesukarusid, siis ON vaja kuidagi tähelepanu hoida ning selleks sobib imetamiskee suurepäraselt. Heaks abiliseks on kee ka kodust väljas  ning tegelikult ilmselt ka pudeliga toites, kuigi selles osas mul oma kogemus puudub.

Neid puidust ja heegeldatud kattega pärle on beebil hea näppida ning silmitseda ja nii rohkem rinnal olemisele keskenduda. Ka selle hirmvalusa beebiküüntega kraapimise vastu on kee hea vahend (ja vahet pole kui tihti neid küüsi lõigatakse ikka need beebid suudavad emmet kraapida :D).

Aga miks siis oleme valinud KangarooCare keed? – sest kui miski läheb beebi suhu ja on meil päris ihu vastas igapäevaselt, siis ma tahaks kindel olla, et see ei ole millegi kahtlasega koos või töödeldud.
Kõik nende keed on otsast lõpuni tehtud siin samas Eestis ja see on see mis mul meele rõõmsaks teeb ning just neid eelistama paneb. Materjalidest on kasutusel tamm, õunapuu ning kadakas koos puuvillast heegeldatud katetega. Värve ja variante on hästi palju, nii et kõik peaks sobiva leidma.

Lisaks imetamisele võib taoline kee olla abiks ka lapsekandmisel (meie esimese kee ostsin just nimelt koos esimese kandelinaga). Kee aitab kandekotis või linas olles lapsele veidi meelelahutust pakkuda ning on alternatiiviks ka koti serva või rihma lutsutamisele. Sel otstarbel võib kasutada ka sama firma käevõrusid, mille saab hõlpsasti  koti õlarihma ümber siduda – hea variant näiteks siis, kui isa kannab last ja ei ole eriti huvitatud kaelakeest.

Mina olen nüüd neid keesid nii Jenni kui Joniga kasutanud ning soovitan soojalt. Ja kui ühel päeval saab imetamise aeg läbi ja lapsed asju suhu ei topi (Joni pean silmas), siis saab neist mummudest head sorterimispallid või veeretamisrennide kuulid või.. kannan edasi ja mäletan neid toredaid hetki oma väikeste beebidega.

IMG_7087IMG_7073

IMG_7099

meie kee kogu

 

 

 

Kingikoti sisu väikestele ja suurtele

Mitmeid kordi on küsitud, et kas teen sel aastal ka jõulukingituste kohta postituse, võtsin end nüüd kokku ja panen mõned mõtted kirja, millest osa meil ka käiku läheb. Miks osa? – sest mõned neist asjadest on meil juba varem realiseeritud või hoopis hiljem plaanis, kuna JJ sünnipäev ka lähenemas, aga äkki saab siit siiski ideid.

Hiljuti sai kirjutatud meie mängutoa ja-asjade restardist ning, et püüame üldse seda asjade kogust kontrolli all hoida. Seepärast saab ka kinke olema pigem mõistlikult – ei saa olla jõulude eesmärk lihtsalt suvaliselt hästi palju asju osta ja pakkida. Rõõm neist asjust jääb nii üsna üürikeseks ja huvi napiks. Minus natuke tekitab õudu see mõte, et iga järgmine jõul peaks olema justkui eelmisest veel suurem, veel vingem ja et kuhu selline punnitamine viib.
Sel korral püüame valida sellised asjad, mis toetaks vaba ja piirideta mängu ehk, et ühe väga kindla otstarbega mänguasja asemel, midagi sellist, mida saab kasutada mitut moodi või, mis on kuidagi mõne suurema mängu osa.

Seega, mänguasjadest on kuuse all ootamas JJ-d Magformers komplekt, neid on tal ka juba varasemast olemas ning lisanduvate osadega annab siis meisterdada keerukamaid kujundeid.
Jenni saab Schleich loomafiguuride valikust kodujänesed ning hobuse koos hooldajaga, (nii see hobuhulluse arendamine käib eks) siiani on meil olnud rohkem metsloomi, aga nüüd tekkis mõte üks tore talu neist kokku koguda, aga siis mitte korraga 30 looma vaid just nõnda, mini variant või loomake korraga.
Jon on nii pisike, et tal ei ole ilmselt kingitusest sooja ega külma, aga et imelik oleks teda ilma jätta, siis arvestades tema kõige närimise ja lutsutamise lembust on temale mõistlik kas üks kalekirjak Sophie või hoopis selline Hevea panda muretseda, las siis sügab oma igemeid. Ühe veidi edevama riidest mähkme pakin vist ka talle ära 😀

Kahepeale või no tulevikus kolme peale kasutamiseks tuleb Grapati igavene kalender, mis läheb meil madala laua peale, kus saame igal hommikul õige kuupäeva ja kuu valida – õpime numbreid, kuusid, aastaaegu ja lihtsalt aja kulgemist. Olen näinud, kuidas vastavalt aastaajale saab sinna kalendri ümber temaatilisi asju lisada, sama ka nt tähtpäevade või pühadega.
Grapatil on tegelikult veel palju igasugu vahvat kraami just piirideta mängu tarbeks, näiteks Nins Tomten puidust figuuridele on mul silm peale pandud, mida saab hiljem täiendada kõikvõimalike väiksemate ja suuremate komplektidega ning, mis ei küsi nii väga vanust ja sobivad pikalt mängimiseks.
Puidust asjade ning vaba mängu lainel jätkates on muidugi võrratud ka Grimms mänguasjad, sealt on meil mõned ehitusklotsid ka olemas aga vaadates, kuidas täna siin maju tehti Pentomino klotsidest, siis liikus mu mõte selle 1001 ööd suure komplekti peale  – JJ sünnipäev ju ka kohe kohe tulemas, see võiks olla miski, mis sinna listi meil läheb. Samas, alustuseks võib ka mõne väiksema variandi valida nagu see 30-st tükist koosnev on. Grimms vikerkaared on juba mõneti legendi staatuses ja isegi kui see kõige tavalisem värvikombinatsioon on olemas, siis saab mängu täiustada selle pahempidise “päikeseloojanguga” – jälle miski, mis on väga sobilik kõigile lastele.

Samas kingitus ei pea alati üldse olema mänguasi, näiteks hiljuti said välja vahetatud plastist joogipudelid metallist Klean Kanteen pudelite vastu – lastel väiksemad, Teedul suurem, minu oma oli pildi tegemise hetkel veel alles teel. Kui joogipudel praegu talvel ei köida, siis samal firmal ka termosed ja termostassid, millega maitsev hommikohv kodust kaasa haarata. Siit edasi pakungi veel mõned täiskasvanutele sobilikud valikud…
Üks tore variant on ka toidutermos, millega hea nt hommikupuder tööle või miks mitte ka raba piknikule kaasa võtta. Ning kui juba sai siin pisut keskonnasäästlike ideede peale mindud, siis vahva loosipaki või täiskasvanu sussitäide on ka mesilasvaha kangas/paber, mis toimib toidukile asemel ning on korduvkasutatav (ka hea variant homikul võikude kaasa pakkimiseks). Ja kel veel pole, siis sinna kõrvale sobib hästi võrkkott toidupoest puu-ja juurviljade pakendamiseks – kinkimise hetkel võib ju need samuti millegi hea ja maitsvaga täita 😉

Mis veel meele rõõmsaks teeks pakist leides?  – näiteks Villapai Alpaka peapael, mida on hea  mütsi asemel kanda, kui eelistatud soenguks on krunn (ja ma olen aru saanud, et see eelistus on paljudel emadel), selle Alpaka variandi headust julgen arvata tänu sama firma laste toodetele, millest kampsun on Jennil ja kombe Jonil ning mis on lihtsalt imelised 😀 Aga ka Nurme vannitrühvlid või kehakoorija oleks mõnus kingitus sel külmal ajal oma naha turgutamiseks. Ja no kuna Jon ei ole enam see unelev vastsündinu, siis on imetamise ajal suureks abiks imetamiskeed, mida mul Jenni ajast küll üks jagu alles, aga mida samas naiseliku edevuse vaatenurgast hinnates ei saa olla ka kungi liiga palju – lemmikuteks on KangarooCare pärlid, mille päritolus ja ohutuses julgen kindel olla ning kui ühel päeval on lapsed nii suured, et imetamine pole enam teemaks aga ka väiksed jubinaid suhu ei topita, siis saab neist pärlitest head sorteerimis ja veeretamis mängude lisandid.
Jõuluõhtu lõpetuseks oleks aga hea sossu pugeda suure teki alla glögi või kakaoga ning selleks võiks ju vabalt keegi kingipakist Tula teki leida – et meil neid laste suuruses siin kodus on juba kümneid, siis viimati tellisin esimese “cuddle me” suuruses ehk 150x200cm mis paslik ka täiskasvanutele (Teet on selle sisuliselt juba omastanud 😀 ) ja meil mahub sinna alla tõesti vaat et pool pere ära. Boonusena on seda tekki sama mõnus kasutada ka suvel, nii et ei pea soojemal ajal kappi seisma pakkima (pakime ilmselt hoopis reisile kaasa).

Vot sellised mõtted ja plaanid. Eks enne kõike tasub mõelda, et mis võiks kingi saajat rõõmustada ja need asjad ilmselgelt ei ole kõigi jaoks samad.

IMG_6825

Pildil Klean Kanteen joogipudelid, Grimmsi klotsid, Kangaroocare imetamiskeed ning Tula tekk, tausataks nüüd juba viiendaid jõule teeniv papist kuusk (Cardboard Christmas).