Mõned novembri mõtted

Posted in elu nelja lapsega by beritp

Käes on november ja peaaegu võiks öelda, et selle hullumeelse 2020. aasta lõpp juba paistab. Oh, kuidas tahaks, et selle aastanumbri vahetusega kõik muutuks, tagasi päris normaalseks või no vähemalt kõvasti paremaks.

Sügise alguses valdas mind paljuski väsimus ja ärevus kõige selle viirusega seonduvaga, tänaseks on minus toimunud mingisugune leppimine – et okei, on kuidas on, ka teatud piirangute ja reeglitega saab ju täitsa “normaalselt” elada. Lastest on natuke kahju küll, sest pidime taas üle rääkima, et miks ei saa vabalt nt vanaemale külla minna või koos poes käia (ütleme nii, et selle koos poes käimise ära jäämise pärast me Teeduga ise siiski ei kurvasta 🙈 ).

Mis mind ennast aga iga jumala päev hämmastab on see mingi veider vastupanu inimestelt, kes on otsustanud, et olgu, mis on, nemad on kõigele vastu. “Ei kanna maski”, “viirust pole olemas”, “lähme kõik reisile”. Väide, kuidas maski kandmine segab neil ajul töötamast on mu lemmik – sest vabandust, aga mu meelest selle väitjal ei ole seal nii kui nii enam midagi segada (meenutagem siin juures, kuidas arstid on pidevalt teinud keerukaid operatsioone ja protseduure just nimelt maski kandes eks…. aga vot sul “aju ei saa töötada” – mida iganes).

(Ja jätame välja need inimesed, kes meditsiinilistel näidustustel maski kanda ei saa ja kes seeläbi ise pigem riskirühma kuuluvad ja kellel oleks kasu palju kui sinna mitte kuuluvad maski kannaks.)

Tegelikult ei ole raske neid mõningaid soovitusi järgida ju – ära ela teisel inimesel seljas ja hoia vahet, pese hoolikalt käsi, ära mine ka kergelt kehva enesetundega kuskile asju ajama ja jumala pärast, pane siis see mask ette kui pead viibima inimestega lähestikku koos – mitte keegi ei käse sul seda kodus suppi keetes või üksi metsajooksu tehes kanda, aga kui lähed poodi, teatrisse või bussi, no ole inimene, pane ette.

“Lemmikutest” rääkides torkavad eredalt silma ka need, kes n-õ-u-a-v-a-d, et nad peaksid saama minna ja teha ja olla nagu varem, aga samal ajal lähevad või viimse veretilgani mingi maski vastu ristisõtta, mille kandmine samas aitaks ehk meil kiiremini igasugustest rangematest piirangutest priid olla. Aga ei.. enne toksiks omal näpud klaviatuuril verele mõne maski kandmist eeldava asutuse postituse all, kuidas mitte iiiiiialgi sinna oma jalga enam ei tõsteta maski pärast (pole muidugi kindel, et oleks ka ilma maskita tõstnud), kui et paneks selle maski ette ja lihtsalt elaks rahulikult oma elu edasi.

Lihtsalt.. max hämming.

Aa ja siis.. mingi eraldi tase on veel see, kui ise maski ei kanna (okei, ole siis õnnelik eks) aga sind häirib hingepõhjani kui keegi TEINE kannab. Et nagu.. miks? Ma ei tule sulle maski ette panema (isegi kui tegelikult tahaks), aga mis see sind puudutab, kui MINA seda kannan, kas sa tegelikult ikkagi kahtled oma suurepärases otsuses eirata soovitusi ja sa otsid mingisugust toetust sellele? – ära näe vaeva ja lase mul elada, eks.

Kui nüüd see seltskond välja arvata, kellele siin niigi liialt ridu kulutasin, siis ma tahan öelda, et kuulge, me saame hakkama – we can do this.

Sest kuigi lapsed on mõnede piirangute pärast küll pisut rahulolematud olnud, siis teisalt on nad eriti rõõmsad, et lasteaias ollakse jällegi eriti palju õues. Vanemad ei saa meil lasteaias majja juba kevadest, aga kõik toimib – lapsed antakse õues või uksel üle ja sama moodi saadakse õhtul kätte. Pimeda aja jaoks paigaldati lisavalgustust hoovi ja lapsed saavad toimetada ka pealampe kandes – how cool is that? Ma ei hakka üldse rääkimagi kuidas mõni päev ka lõkkel vorste küpsetatakse või koos viimaseid sügisesi aiatoimetusi tehti ja matkamas käidi. Ma arvan, et ma ei suuda ilmselt oma piiritut tänutunnet laste õpetajatele kunagi adekvaatselt väljendada, aga ma olen päriselt nii nii tänulik, et nad on selle jabura aja nii positiivselt ja sujuvalt korraldanud.

Ja kui sügise alguses olin mõneti skeptiline, et kas ja kui palju riideid lasteaia tarbeks üldse peaks varuma – sest äkki oleme varsti jälle kõik lihtsalt kodus – siis nüüd tuli hoopis teha korralik ümberhäälestus, et neile tõesti iga ilmaga õues olevatele lastele oleks olemas selle jaoks võimalikult mugavad (loe: mudas kaevamist ja ronimist jms võimaldavad) riided ja jalanõud. Mitte, et nad enne oleks paljalt käinud, aga pigem, et oleks vastavalt ilmadele rohkem kombineerimise võimalusi maksimaalseks mugavuseks.

Kui varem siit-sealt ikka kostus unistavaid ohkeid, et saaks need lapsed lasteaedades rohkem õues olla või lausa spets õue lasteaias käia, siis mu meelest on seis selles osas praegu küll suisa ideaalne.

Pole ju halba ilma on vaid ebasobiv riietus ja minu ülesanne lapsevanemana on see riietus võimalikult sobivaks timmida.

Elu ei jää seisma ja selle ilmekaks tõestuseks on ka meie väike Jonas, kes eile sai juba 6-kuuseks, mõelda, et ta on siiani terve elu sellel veidral ajal elanud ja et tema sünniaastat jääb see kõik meenutama – ja ma siiralt loodan, et me varsti-varsti saame seda kõike just nimelt meenutada kui midagi, mis oli tüütu ja jabur, aga millest me siiski läbi tulime.

Lõpetuseks tuletan meelde, et jõuludeni on jäänud 36 päeva! 😂🙈

Adios amigos!

(unistades perepuhkusest Hispaanias, mis varem või hiljem ikka tulema peab)

ps see on MINU blogi ja ma ei ole huvitatud mingisugusest maskivastasest jutlusest siin – seega taolisi kommentaare ei plaani avaldada, nii et võib kirjutamise vaeva säästa.

28Oct2020

Meie argipäevast

Posted in elu nelja lapsega, koostöö by beritp

Ma jagasin paar päeva tagasi oma Instagrami kontol natuke rohkem vaadet meie ühele täiesti tavalisele päevale, sain selle kohta ka üksjagu tagasisidet, et oli hea ja isegi motiveeriv näha, et kuigi teha on vaja igasugu toimetusi, siis ei pea nende all ka ägama ja võib see argipäev ka üsna meeldiv kulgemine olla.

Esiteks kui elad korteris siis on ilmselt toimetusi vähem kui siis kui elaksid majas. Ei ole aeda, mida vaja nokitseda, ei ole muru, mida niita ega lund mida rookida.
Samas annab elu nelja lapsega siiski oma jagu tegemist – argipäeviti algab päev seitsme ajal, suured lapsed lähevad lasteaeda ja Teet tööle. Lapsed on õnneks üsna head ärkajad ning väikese utsitamisega saavad suht kiirelt ka riidesse ja valmis. Tore hommikune traditsioon on meil nüüd ka magnet tahvli täitmine – kus sätime paika kuu ja päeva, aastaja aga ka ilma vaatleme ning kuu seisugi jälgime. See “kalender” on ka hea hetk, et üle rääkida, et mis trenn või käik kedagi lasteaias ootab sel päeval.
Mina ja Jonas jääme koju, kui teised läinud algab meil siin selline hommikune kraamimine, voodid vaja teha, toad tuulutada, põrandad puhastada, pesud pessu panna ja pärast sahtlitesse voltida jne jne.

magnet kalender, mida hommikuti täidame, kuufaas küll täna vale, aga läbi pilvede polnud ju näha 😀

Minu ja Jonase päev kodus on üsna rahulik – kuigi koristada on vaja igapäevaselt, siis meeldib mulle see kõik hommikul kohe ära teha, nii ei rusu see mõte mind päev otsa ja endal ka mõnusam olla kui kõik enam-vähem kena ja korras. Pro tip nendeks päevadeks kui üldse ei viiiiiitsi koristada on keegi omale külla kutsuda, see väike lisamotivatsioon aitab alati 😀

Jonas on sellises faasis, kus ta kaua maas omaette olla ei taha, mis tähendab, et mul tuleb ta oma tegemistesse kaasata – köögis toimetades on hea ta Nomi tooliga enda juurde võtta, muude asjadega aitab ta endale külge sidumine või kotiga kandmine, mis talle juba sünnist väga meelt mööda on olnud.
Muidugi selle nädala suuuuur edasi minek on olnud see, et Jonas jääb ka rõdule magama. Vahepeal keeldus ta sellest täiesti.

siiani uskumatu mõelda, et ta rõdul nõus magama 😀

See on mu meelest ka selline koht, et kuidas keegi beebiga toimetamisse suhtub – ma võiks olla ka päev otsa tema kõrval maas tekil ja näidata talle mänguasju ja temaga seal ainiti plutitada, aga siis hakkaks mind ehk rõhuma kõik need muud asjad, mis ka tegemist ootavad. Olgugi, et Teet teeb meil kodustest toimetustest ka suure osa, siis selline argipäeva olme on loogiliselt siiski paljuski minu peal. Siin kohal ma eelistangi beebit just tema ärkvel oleku ajal palju kaasata – see on lapsele ka suures plaanis mu meelest kasulikum kui ta näeb seda “elu”, kuidas midagi teha ja mis kus käib. Teine asi, need hetked kui Jonas magab, need on minule, ma ei planeeri sinna koristamist või söögi tegemist, sest see on aeg, mil ma võin mitte midagi teha või lugeda või kirjutada või mida iganes meeldivat teha, mis mulle rõõmu pakub.
Selliselt tegutsedes mu meelest jõuab rohkem ja samas on nii ka reaalset aega hinge tõmmata ja korraks oma mõtetega üksi olla.

Lõunasööki vaatan tavaliselt jooksvalt, kas teen miskit kerget, või plaanime selle hoopis koos naabrinaisega või olen hoopis päeval Perelas ja söön seal.

Õhtusöök peab meil lastel peale lasteaia päeva kindlasti olema ja hea kui see on ootel juba kohe koju saabudes või hoopis ise koju tuues. Oli näha, et kui sööki kohe polnud, siis oli tuju paha ja õhtu üldiselt enam ei sujunud.

Küll aga armastan ma väga toitu koju kaasa osta ja seda just argiõhtutel. Sel nädalal proovime me koostöös Vapianoga nende menüüd ning käimas on kampaania, et iga päev on erinev toidukategooria 20% soodsam, et julgustada maitsma ka neid asju, mida tavaliselt ehk ei osta. Kui mõtlema hakkasin, siis ma ise olen täpselt see inimene, kellel on mingi kindlad lemmik söögikohad ja nendes kindlad lemmik söögid, mida alati tellin, isegi kui ma vahel näiteks mõtlen, et okei, sel korral ostan Vapianost midagi muud peale tomatise kreveti pasta, siis ostu sooritades on ikka see kuidagi valituks saanud 😀
Esmaspäeval oli risoto päev ja võtsin siis end kokku, et okei, ma ei vali seda pastat vaid proovin hoopis mõnd risotot, minu õnneks on seal ka sellised valikud, mis ei sisalda laktoosi (mida ma ei talu) ning ma ei pidanud pettuma, sest krevettidega tomatine risotto oli isegi veel parem kui see tavapärane pasta. Lapsi ma muidugi veenda ei suutnud ja nemad jäid pasta bolognesele tol õhtul truuks.

Täna on mul kodus lisaks Jonasele ka Jon ja Jenni ning, et mul isutas juba mitmendat päeva kõrvitsasupi järele aga täiesti ebahalloweenilikult meil ei ole ühtegi kõrvitsat kodus, siis meenus, et Vapianos on praegu ju ka nn kõrvitsa-eri ja sel aastal on nende kõrvitsasupp minule eriti sobivalt vegan koorega. Mõeldud-tehtud lõunaks meil siis supp ja kõrvale lastele ka pitsa (mu meelest kõrvitsa supi juures lausa peab olema mingi saialaadne asi).
Supp on suuuuurepärane ja soovitame soojalt – nii otseses kui ka kaudses mõttes 😀

ei ei, see ei ole lõunane vein pitsaga, vaid supi topsid üksteise otsas tornis seal koti sees

Õhtuti peale sööki on lastel veel mängu aeg, mis möödub üsna lärmakalt ja kui päeval saan ma siin vahel üsna palju ka vaikust nautida, siis õhtul ei ole seda kuni magama minekuni vist kunagi. Aga samas on see kõik ju tore, kodus on elu ja melu – vahel küll tekib küsimus, et kust selle pere tuline temperament pärineb, aga võib olla eestlased ei olegi nii tuimad kui me stereotüüpselt ise seda arvame.

Magama minek algab Jonasest, keda vannitame ning siis mina teda magama panema suundun, suuremad lapsed on Teedu rida ja vahel lähevad nad nii mõistlikult magama, et lausa lust ning vahel on kuulda kõrval toast kõik võimalikku veiderdamist, et ainult jumala eest mitte magama minna. Varem või hiljem siiski uni tuleb, et hommikul siis uut päeva jälle värskena ja uue hooga alustada.

Ja kuigi see argipäev kulgeb vähemal või rohkemal määral üsna sarnaselt, siis saab seda ju ise natuke värvikamaks muuta, olgu selleks siis mõni tavapäratu õhtusöögi valik või planeerimata puhkepäev lasteaiast või mida iganes – teisalt oleme oma elu üsna nii kujundanud, et ma pean tunnistama, et olen meie selle rutiiniga ka päris rahul ja see ise on mu meelest eluliselt suur võit.

18Oct2020

Oh see meie Jonas – 5 kuud

Posted in elu nelja lapsega, Jonas by beritp

Olgugi, et olen kõigi lastega püüdnud seda igakuist ülevaadet kirjutada, siis Jonasega on see ära jäänud. Neljas laps on õpetanud mulle, et teeme ainult seda, mida päriselt tahame ja ma ei sunni end nui neljaks mingeid radu käima ainult selle pärast, et sai varem nii tehtud.

Ühtlasi on elu Jonasega lihtsalt parim. Ma nii naudin seda meie beebikest, see võib olla kõlab veidralt ühe äsja viiekuuseks saanud lapse kohta, aga ta on nii sümpaatne inimene, et lausa lust on koos temaga igapäevaselt kulgeda.

Muidugi on sellise ülistuse juures neid, kes nüüd kohe mõtlevad, et küllap see beebi on mingi ideaalne muster magajast rõõmupall ja sellepärast ma siin naudin seda elu.
Noh, ma arvangi, et ta on ideaalne, olgugi, et üldjoontes on tema päevased uned umbes täpselt 30 minutit pikad ja mingit mitmetunnist lõunaund käruga rõdul see inimene lihtsalt ei tee. Kui teine elukuu möödus üldse nii, et Jonas oli nõus magama ainult kas linas või kotis ja me seda talle siis loomulikult ka võimaldasime, siis tänaseks on ta vähemalt heal hetkel nõus ikka kärus ka oma need uinaku sutsakad tegema. Minu jaoks üsna uus olukord, arvestades, et teised lapsed on selleks ajaks ikka siiski kärus magajateks muutunud. Aga noh, ma olen siiski adapteerumisvõimeline ja ka selle eluga oleme harjunud.

Ma ei tea kas just tihe kandmine on siin mingit rolli mänginud, aga Jonas on meil väga sotsiaalne beebi, ta tahab suhelda, talle meeldib üle kõige kui temaga räägitakse ja tema juures ollakse, ise püüdlikult vastu lalisedes. Naeratust on tema näol näha tihedamini kui miskit muud ja see sama naerusuine olek on tema juures lausa nakkav. On väga raske olla pahas tujus kui oled koos Jonasega.

Imetamine on meil suures plaanis sujunud väga hästi, samas terve kuu võitlesin millegagi, mis oli just kui soor, aga tagantjärgi arstide hinnangul võib olla siiski mitte. See oli endale raske aeg, kurnav ja tagasi vaadates tundub, mulle, nagu see kuu oleks mult emotsionaalselt ära võetud. Aga tulime sellest välja (ja julgustan oma muredega abi otsima pöörduma). Kindlasti on kasu olnud sellest, et olen nüüd imetamisnõustaja ja oskan paljusid asju teistmoodi märgata. Et sellist “tuleb lihtsalt ära kannatada” osa ei pea tegelikult üldse imetamise juurde kuulumagi, kui tead, mida ja milla teha.

Jonase toidulaud ongi siiani olnud vaid rinnapiim, selle poisi kosumist vaadates pole kahtlust ka, et see on enam kui piisav olnud ja et meil see koostöö on selles vallas sujunud. Täna viiekuuselt kaalub ta ligi 8kg ja on ca 67cm pikk (sündides siis 3,2kg ja 48cm).

Kui päeval on selle unega nii nagu on, siis öösel magame mõlemad päris hästi, samas tähendab see loomulikult, et ta sööb mitmeid kordi öö jooksul. Aga, et ma temaga lõpuks õppisin nautima ja end hästi tundma ka pikali imetades, siis kulgevad need öised eined meie mõlema jaoks läbi une, seda kõike lihtsustab muidugi see, et Jonas on jätkuvalt kaisus magaja ja jätkuvalt ei ole tal oma voodit.

Sel korral otsustasime, et kuskile beebivõimlemisse või ujutamisse ei hakka minema, vaid meie armas ujutaja/massöör käib Jonase juures meil kodus temaga tegelemas, see on hetkel mugavam meile ja arvestades teatud viiruse ärevust, siis ka rahulikum. Mõnes mõttes see individuaalne tegelemine on mõnusam ka, saab kõik oma küsimused ja teemad alati läbi käia.

Kui varem on need beebide võimlemised olnud meile olulised ka sotsialiseerumise mõttes, siis nüüd on Jonas minuga ju alati kaasas kui Perelas käin lapsekandmisnõustamisi tegemas nii et näeb ta nii teisi beebisid, kui ka teisi täiskasvanuid. Perelas olles chillib ta meil seal maas matil või on minul küljes (või Perela teisel perenaisel Kadril, kes on juhuslikult lapsekandmisnõustaja) või siis testib mõnd sealset käru magamiseks. Siiani on meil see väikese töövarju süsteem hästi toiminud, aga eks vaatame kuidas edasi läheb, kui Jonas liikuvamaks muutub.

Ehk siis viis kuud Jonasega on olnud super toredad, suured lapsed armastavad teda väga ja lasteaeda minnes tehakse alati tsau-tsau ning lasteaiast tulles lennatakse väikse venna juurde kallistama ja jutustama. Mina ise olen Jonasega koos saanud ka jälle omajagu rahulikumaks ja kuigi teha on nelja lapsega just kui rohkem, siis ka jõudu, tahtmist ja viitsimist asju teha on rohkem. Samas on minus ka julgust öelda, et täna ma puhkan või et täna tahame lihtsalt olla ja mitte kuhugi minna, olen õppinud olema natuke vähem teiste inimeste jaoks “saadaval” ja natuke rohkem oma peres “kohal”.

Ühesõnaga, iga päev on hea meel, et Jonas on meiega, elu nelja lapsega sobib meile, mis siis, et vahel ei kuule siin omi mõtteid või asju tahaks maast sahaga kokku lükata, tegelikult on kõik ju täiesti suurepärane.

22Sep2020

Nädalavahetus Saaremaal

Posted in elu nelja lapsega by beritp

Kuna meie päris reisiplaanidest ei tule praegu midagi välja, siis otsustasime vahelduseks kodust eemale saamiseks külastada Saaremaad, lapsed päris esimest korda, nii et igati uus ja põnev oli see käik neile.

Laupäeva hommikul võtsime suuna praamile, et Saaremaale saada, kui meil poleks olnud plaanis mööda saart ka veidi ringi sõita, oleks ju võinud lennukiga minna, oleks saanud kiiremini, samas peab ütlema, et ega see Tallinnast sõit ka just meeletut aega ei võta ning ka praamisõit on pigem lühike.
Minnes käisime korra ka praamis sees ringi aga tagasi tulles jäime autosse – see 27 minutit on nii lühike aeg, et nelja lapse autost võtmine ja sinna tagasi panek võtab juba ise umbes sama aja 😀 Mõistlikum oli see autos multikaid vaadates veeta.

Saaremaale jõudes käisime vaatasime ära kuulsa Orissaare staadioni tamme ning külastasime Angla Tuulikuparki, ka tuulikud olid laste jaoks üsna esmakordne nähtus ja avaldasid omajagu muljet neile ja elamus oli seegi, et mõnesse tuulikusse sai sisse minna.

Tuulikud nähtud sai sihiks Kuressaare, kus tegime rahuliku lõuna, lisaks kõhutäitele said lapsed mänguväljakul natuke liikuda ja ronida, mis peale rohket autos olemist neile igati ära kulus.

Ööbisime Spa Hotell Rüütlis, mis on hulga lastega päris hea variant majutuseks. Selles suhtes, et on absoluutselt uhkemaid kohti ja küllap kuluks siin ära ka kerge uuenduskuur, aga selliseks nädalavahetuse peatuspaigaks sobis see hästi ja arvestades eriti mõistliku hinda, siis ei oskaks nagu millegi üle väga nuriseda.

Mitme lapsega ööbimiskoha valimine on alati natuke omaette ooper – ühte väiksesse tuppa ei saaks nii või naa ja siis jääb üle loota, et on olemas peretoa variant. Meie esimene eelistus on alati selline “peretuba”, kus kokku on pandud kaks tavalist tuba, mis omavahel ühendatud. Nii saab lapsed panna ühte tuppa magama ja ise näiteks õhtul pikemalt ärkvel olla ja ei pea samal ajal päris kikivarvukil käima, ka on nelja lapsega kaks vannituba puhas boonus.
Rüütlis just nii me majutuda ka saime.
Asukoht ka mõnus, sest kui mina ja Jonas tegime väikse puhkepausi, siis Teet sai lapsed seal samas kõrval asuvasse linnusesse jalutama viia.

laste tuppa oli siis paigutatud ka üks lisavoodi

Et see Saaremaal käik oli mitmete “esimeste kordade” käik, siis käisime esimest korda kõigi nelja lapsega korraga ka sealses ujulas. Selgus, et lapsed on meil täielikud kalad ja veest välja meelitamine võttis omajagu aega. Siiani on nad ka liiga väiksed olnud (mu meelest), et kuskilt veetorudest liugu lasta, aga et sealne toru oli piisavalt rahulik, et ära proovida ja sai muidugi kähku laste lemmi asjaks üldse (soovitused norm liumägedega veekeskustesse on teretulnud). Mis selle ujula osa juures mulle meeldis oli see, et ala ei ole kuigi suur ja kõigil lastel silma peal hoidmiseks ei pidanud selle minipuhkuse ajal oma närvirakke liialt kulutama.
Mina ja Jonas siiski liugu laskma ei kippunud ja vaatasime pigem suuremaid tegutsemas. Beebiga ujulasse/veekeskusesse minnes on alati paras peavalu, et kuhu teda panna, et oleks turvaline ja mõnus. Tihti võetakse kaasa nt turvahäll, aga ma ei olnud liiga huvitatud meie hälli niiskesse ruumi tassimisest ning lahenduseks sai hoopis spetsiaalne veelina. Sellise rõngaslinaga sain Jonase omale mugavalt külge panna, ei pidanud kartma märjaks saamist ning ei olnud ka palav ega külm. Ühtlasi sai ta nii ka rohkem ringi vaadata kui kuskil hällis passides (mida ta just rõõmuga ei tee).

Uni saabus laste magamistuppa igatahes kiirelt ja öö oli ka üsna rahulik, esimene seiklusi täis päev oli piisavalt ära väsitanud.

hommikul otsustati enne hommikusööki ka väike mäng teha

mis pühapäev see ilma pannkookideta oleks

Jonasega reisides on rõngaslina osutunud eriti heaks abiliseks, seda tihti ka just hommikusöögi ajal, kus ta ka tahaks rohkem ringi vaadata ja kärust välja saada

Pühapäeval otsustasime ära käia Sõrves, et seal mere ääres veidi jalutada ja tuletorni vaadata (kuhu sisse küll sel hooajal enam ei pääsenud, aga arvestades minu kõrguse kartust, ma ei kurvastanud).
Ilm oli soe ja kui veel eelmisel päeval veidi tuuline, siis pühapäevaks oli tuul vaibunud ja selliseks mere ääres olemiseks täiesti suurepärane.

kaisukas pidi ka tulema jalutama ja kive uurima

Tagasiteel tegime kiire söögipeatuse Viking Burgeris, mida tihedamalt saart külastavad sõbrad soovitasid ja ega ei pidanud pettuma küll.

Olime lõpuks tagasiteel nii graafikus, et jõudsime sadamasse päris korraliku varuga, ei hakanud samas proovima praami vahetada, sest pool tundi ootada ei olnud eriline vaev ning nõnda saigi see minipuhkus läbi.

Lastele Saaremaa meeldis, arvasid, et võiks varsti jälle minna, ma olen selle mõttega ka täitsa nõus. Ja kuigi alati on olnud tunne, et mandri rahvas läheb saartele vaid suvitama, julgen sellise ilusa sügisega ka soovitada minna – rhvast on vähem, samal loodus ilus ja teha ning näha küllalt.

Järgmise korrani!

15Sep2020

Väsimus, ärevus – 2020 normaalsus

Posted in elu nelja lapsega by beritp

Igal hommikupoolikul juhtun vaatama tänast koroona seisu riigis. Iga päevaga teeb see uus teadmine seest olemise aina õõnsamaks, tunnen kuidas pulss tõuseb ja veidi iiveldab. Ja see väsitab, see mure ja hirm on nii kurnavad, aga lõppu ei paista, sest selline pidev ärevus on nagu 2020 fking firmamärk.

Lasteaiast tuleb kiri erinevate kriisiolukorra tasemete kohta, et millised tegevused ja reeglid ja piirangud lähevad käiku millistel juhtudel – nakatunute arv, uus eriolukord jne.
Ühtpidi mul on hea meel, et on plaan, et kuidas ja millal midagi tegema peab, ollakse mingil viisil valmis, asjad ei tule nagu välk selgest taevast. Aga teisalt see teeb nii kurvaks, mõte, kuidas hakkavad jälle ära jääma lastel trennid, huvitegevused, kuidas neile kallid ja armsad õpetajad, kelle juurde minnakse igal hommikul rõõmuga ja kelle juures end turvaliselt tuntakse, hakkavad nende ümber kandma maske, visiire, kuidas nende päevast võetakse ära see turvaline naeratus ja nägu. Muidugi ei arva ma, et õpetajate tervis oleks väheoluline ja teistpidi valutangi natuke südant just nende samade inimeste pärast, kes hoiavad mu lapsi kõik need pikad päevad, omavad mitmeid kontakte võõrastega ja riskivad endaga.

Kõik see kokku on nii vastik. Mul ei ole raske lapsi esimesel vajadusel koju jätta, ma olen selleks täiesti valmis, aga see ei ole enam nii nagu kevadel, kus see oli uus, kus oli lootus ja selle kõige ümber heljus siiski “ajutine” olukord. Nüüd on see muutumas normaalsuseks, aga ma ei taha seda, ma ei taha, et see ebakindlus, see hirm ja mure ja ärevus meile kallite inimeste pärast ongi nüüd pidev elu osa.

Ega sinna midagi teha ka ei saa, sest teeselda, et kõik on fine, seda ka ei saa.

Me peaks praegu üldse pakkima, meil peaks olema sees selle näriva ärevuse asemel hoopis rõõmus reisielevus. Me peaks end sättima praegu esimesele Hispaania reisile nelja lapsega. Ma peaks muretsema praegu, et mitu trikood Jennile kaasa pakkida, kuidas kogu oma kraam kohvritesse mahutada, aga selle asemele valitseb teadmatus, et millal üldse oleks jälle nii ok kõik, et saaks normaalse inimese moodi reisile minna.

See 2020 on nii fking jabur. Ma tean, et ma ei saa seda kunagi ainult halvaga meenutada, sest see aasta on meile andnud Jonase ja kõik imelise koos temaga, aga no kurat, kus see aasta on ikka võtnud ja võtab.

Jonase 30 mintsa und sai läbi, lähen kaisutan teda nüüd natuke ehk hakkab parem.

Meenutus ühest natuke vähem ärevast päevast.

14Sep2020

Suvi 2020

Posted in elu nelja lapsega by beritp

Okei, sai korraks silmi pilgutada kui selle veidra aasta suvi oligi möödas. Siia jõudsin harva, ei saa öelda, et oleks mega kiire, aga kuidagi ei olnud hetke või tahtmist, oli vist sellist kerget puhkepausi vaja. Vaatame, kuidas minema hakkab, aga et see suvi 2020 ei oleks päris aladokumenteeritud, siis natuke panen kirja ka.

Esimene suvi nelja lapsega, natuke hullumeelne ja palju äge. Sellel suvel on kõik oluliselt suuremaks saanud, Jon ilmselt kõige enam, sest tema sai oma beebi rollist hoopis suure venna rolli. Ühtlasi pidasime tema 2. sünnipäeva ja valmistusime tema esimeseks lasteaeda minekuks.
Kahese Joni suur lemmik on Lotte, vist hetkel selle pere kõige suurem fänn ja kuna see suvi oli nagu ta oli, siis laste rõõmuks käisime Lottemaal ka kaks korda. Jon oli mõlemal korral muidugi eriti rahul ja kuigi mõne jaoks võib tunduda isegi igal aastal Lottemaal käimine liig – sest mis seal ikka teha – siis meie jaoks oli isegi kahel korral ühe suve jooksul käies asju, mida alles avastasime ja tegelikult jäi sinna ikka veel asju, mida me pole läbi käind ja teind.

Siis kui väikesed jalad olid juba väsinud aga tuju ikka hea

Näiteks turnima polnud me eelmistel aastatel jõudnud

Sünnipäevade tähe all see suvi läks, sest ka Jenni sünnipäev on suvel ja kuigi mõtlesime just pidude hulga optimeerimise mõttes Jenni ja Joni peo koos teha, siis lõpuks tähendas see ikka seda, et pidasime natuke Joni pidu, siis koos pidu, siis Jenni pidu ja siis veel lisaks Joni, Jenni ja Teedu pidu, vahepeal oli tunne, et igal nädalavahetusel oli sünnipäev 😀

Jenni ja Joni ühispidu oli nende ühise lemmikteemaga, mileks on… Frozen. Jah, Joni ka 😀 Kõik Elsa ja Anna temaatika on siin hirmus hinnas ja nii said ka tordid just selles teemas tehtud, lisaks kaunistused jms. Tundus, et sünnipäevalapsed jäid rahule ja ootan huviga, et mis teema JJ omale talveks jõuab valida, sest teda jätab kogu Frozen suht külmaks.

2 x Frozen – tordid olid muidugi imemaitsvad

JJ suves oli ka uusi tuuli, nimelt käis ta lausa kaks korda judo laagris. Judo on siin uus lemmik ala ja kui tekkis võimalus laagrisse minna, siis ei saanud seda kasutamata jätta, erit arvestades, et varakevadest saati ei olnud ju trenni saanud. Laager mõjus igatahes hästi ja uue hooaja trenne lasteaias juba oodati pikkisilmi – sellest aastast siis ka Jennil judo nii et järgmisel suvel ehk juba koos laagrisse.

Jonas on suvega kasvanud nii, mis mühiseb, temast kirjutan sel nädalal ka eraldi postituse, sest ta saab juba neljakuuseks, aga nii palju võib öelda , et ta on lihtsalt üks imeline hing. Kõiki meie tegemisi ja toimetusi tehes on tema ju ka kaasas ja juures ja ta lihtsalt sobitub sellesse meie kampa kuidagi nii mõnusalt. Vahet pole, kui üks osa temaga asjade tegemisest võib tähendada seda, et tuleb teha mitumitu peatust autoga kaugemale sõites või teda turvahälliga tee ääres enne autosse panekut magama kiigutades või et ma ei tea midagi magamisgraafikutest, sest ta magab päeval keskeltläbi max 30-40min korraga – ta on ikkagi nii lahe tüüp.

Sai sel suvel maal käidud, loomaaias lõpuks ujuv jääkaru ära nähtud (ma ei tea, kui mitu korda ma seal käinud olen ja kunagi näinud polnud), palju palju jäätist söödud ja päevi mänguväljakul veedetud. Keskmisest rohkem omaette oldud sai ka kindlasti ja mul on tunne, et seda tuleb siin lähitulevikus veel teha.

See aasta on jabur, aga aitäh suvi, et korraks siiski käisid ja olid, lasid meil oma akusid uueks sügis-talveks laadida.

8Jul2020

Meie laste lemmikriided igal aastaajal

Posted in elu nelja lapsega, koostöö, Ostud by beritp

Enne Jonase sündi varusin talle korraliku hulga riideid, mis kõik võiks praegu ka kasutuses olla, aga reaalsus on see, et me kasutame neist vaid väikest osa, väikest ja spetsiifilist osa. Nimelt on Jonas enamus ajast siidi, siidi-villa ja siid-vill-puuvill riietes ja kuna kõik need riided on nii pehmed, mõnusad ja ühtviisi head nii sooja kui jahedaga, siis kohe kuidagi ei jõua talle selga mu varutud puuvillased asjad.
Aga need riided on lemmikud ka teistel lastel, kes neid ise valida ja küsida juba oskavad (ka blogi päisepildil on lastel just Cosilana särgid seljas).

Cosilana siid-vill-puuvill pluus Jonasel suurus 50/56

JJ kõige esimesed siidi-villa riided olid aastaid tagasi Cosilana firmalt, vahelduva eduga on neid riideid olnud kõigil meie lastel, sest Cosilana siidi-villa asjad peavad hästi vastu, on kohevad ja imepehmed, mugavad kasutada (ümbrikkaelused ja pisematel mudelitel pealekeeratavad käiste otsad) ning mu meelest kogu selle headuse juures väga soodsa hinnaga, mis on päris hea boonus, kui riideid on vaja osta neljale lapsele eksole.
Sel korral Jonase garderoobi kokku pannes avastasin aga Cosilanalt uue seeria riideid, mida varem Eestis üldse saadagi polnud – siid/vill/puuvill segust, nüüd pakub neid Eestis meie armastatud Opadii.ee pood. Tellisin paar asja prooviks ja üsna pea oli neid asju juurde vaja teistele ka.

Isegi Jon oskab neid riideid omale selga küsida.. või ilmub kuskilt välja nii, et on omale selle pluusi selga ajanud

Miks mulle need riided meeldivad?
Siidi ja villa sisaldusega riided aitavad kehatemperatuuri hoida, ei lase nii kergelt üle kuumeneda ega liigselt jahtuda. Isegi kui higist vms niisked, ei lähe need keha vastas vastikult külmaks. Seepärast on need olnud meil lastele esimeseks valikuks kärus magamiseks, lapsekandmise ajal aga ka pikematel autosõitudel.
Suuremad lapsed (ka JJ, kes siin postituses küll piltidel ei paista) soovivad neid riideid omale selga ka lihtsalt magamise ajaks, sest need on nii pehmed ja mõnusad. Mulle sobib see ka, sest ega nad tekkidega keegi magada ei armasta ja siis on mul süda rahul, et nad piisavalt soojas.

Ideaalsed on need riided ka kevad-sügiseses soojakotis

Need uued siid-vill-puuvill riided on katsudes hästi siidiselt sileda tundega, iga pesuga lähevad just kui veel pehmemaks (pestes siis spetsiaalse villapesuvahendiga ning kas käsitsi või villaprogrammiga) ning mulle tundub, et tänu puuvilla sisaldusele peavad nii kandmisele kui pesule ka paremini vastu – meie peres on see kindel boonus, sest siis saavad riideid mitu last järjest kanda.

Mis meil siis kasutuses on?
Jonase beebigarderoob koosneb paljuski bodydest, aga kuna hetkel on soe ja mähkmeid tuleb ka päris tihedalt vahetada, siis meeldib mulle temaga kasutada nii pika kui ka lühikeste varrukatega pluuse. No ja oleme ausad – kui käigus on riidest mähkmed, siis on neid ju lausa veidi kahju sinna body alla peitu panna 😀
Kui Cosilana siidi-villa asjad on pigem olnud laiema lõikega, siis need siid-vill-puuvill asjad hoiavad rohem kehasse, aga venivad samas piisavalt. Pluusidel tundub varu veidi rohkem olema kui bodydel, mis pigem numbrisse täitsa.
Suurematel lastel on siid-vill-puuvill retuusid ja pluusid. Retuuside lõige on mu lemmik, ei lotenda jalas ja hoiavad ilusti ümber, nii et lastel mõnus nendes mängida, aga ühtlasi sobivad need nii ka jahedal ajal õuekombede alla soojaks kihiks. Pluuside puhul olen arvestanud, et lühikeste käistega saab talvisel ajal ka alussärkidena kasutada aga sama hästi sobib neid niisama särkidena kanda, mu meelest on need täiesti viisakad ja pole seda tunnet, et oleks lapse aluspesus välja saatnud.

Head pika lõikega pluusid

Kui ma muidu olen värvide osas üsna neutraalne ja need siid-vill-puuvill asjad ka pigem valged, hallid, siis Jenni soovis omale roosat pluusi ja muidugi selle talle võtsin ka (viimasel ajal peab kõik olema roosa või sinine, sest noh.. Frozen 😀 ). See roosa on nii ilus mahe toon ja et Jonasele ka natuke värvi tuua, siis teda ootab järgmises suuruses bordoopunase varjundiga body. Ehk siis leidub valikut igale maitsele värvide osas.

Üks pehme Cosilana kuhi

Samasugused hallid retuusid on ka JJ-l, pluus on temal aga valge

Kes beebile parajasti riideid varub, siis need siid-vill-puuvill asjad võiks oma nimekirja panna (miks mitte ka kingi nimekirja, et säästa end ebavajalikust nodist).
Ja kuigi meie kasutame neid riideid aastaringi, siis eriti head on need ka lasteaia perioodiks, kuna enamasti pole lasteaias aega lastel õue minnes aluskihi riideid vahetada, siis kandes neid siid-vill-puuvill riideid polegi vahetuse vajadust.

Meie soe soovitus on neid Cosilana riideidkindlasti proovida ehk leiate teie ka omale uued lemmikud.

Jonas on oma imepehmete riietega igatahes väga rahul

24Jun2020

Kuumalaine koos beebiga

Posted in elu nelja lapsega by beritp

Nõndaks, nagu see 2020 meid ikka üllatada oskab, siis nüüd on see aasta meid kostitamas kuumalainega, arvestades, et Jon sündis “sajandi suvel 2018”, siis on meil väikse beebi ja kuuma ilmaga üks jagu kogemust, mille kirja panen.

Esimene soovitus on püsida varjus või toas vähemalt päeval kella 12-15 vahel, siis on päike kõige intensiivsem ja oht endale või beebile liiga teha kõige suurem.
Teine soovitus on pigem selline meelespea, et lisaks lastele tuleb ka ennast hoida, sest ei ole eriti hea variant ka see, kui lastega kõik korras kuid ise oled päiksepistega rivist väljas.

Alati muidugi toas või varjus olla ei anna aga ka siis saab üht koma teist teha, et olemine talutav oleks ja asi tervisele ohtlikuks ei läheks. Toon siin ära mõned asjad ja nipid, mis meil kuumaga abiks on olnud ja mida kasutame nii käruga ringi käies kui ka lapsekandmisel aga ka muul ajal.

Siin on hulk asju, mis elu kuuma ilmaga mugavamaks teevad: õhukesed tekikesed, mütsid bambusviskoosist ja linasest, siidist ja siidi-villa-puuvila segust bodyd ning pluusid, veepudel, riidest mähkmed, korduvkasutatavad rinnapadjad, päikesekaitse kreemid, erinevad kandevahendid linasest, siidist ja puuvillast

Lapsekandmine ja kuumus
Vahel on nii palav, et tead juba ette, et kanda ei suudagi, aga vahel ei ole valikut ka ning tuleb see beebi ikkagi omale külge panna. Mida siis silmas pidada?
Erinevad firmad on ka loonud kandevahendeid, mis võiks soojaga natuke mugavamad olla – näiteks võrgust seljaosaga kotid, mis mulle endale väga meeldivad. Samas on see põhi palavus enamasti kandja ja lapse vahel ning seal see võrk väga palju abiks ei ole. Rohkem annab ära teha materjalide valikul ja seda ka nii kandja kui lapse riietuse juures. Kuumaga on head materjalid siid, linane, bambus aga isegi kõige tavalisem puuvill võib olla abiks. Vältida soovitan palja naha vastas lapse kandmist, sest siis on see tunne päris kiiresti päris kleepuv ja paha.
Hetkel on mu lemmikud bodyd Jonasel Alkena bourette siidist ja samast materjalist on mul omal ka t-särk, lisaks on mul ka mõned mulberry siidist topid. Olulin ehk teada, et kui mulberry on selline sile ja “siidine” siis bourette on materjalina veidi ebatasane ning nupsuline, kes ei tea, see arvaks, et ese on ehk topiliseks läinud, aga ei, see peabki nii olema.
Ka kandevahendeid tehakse erinevatest materjalides, palavaga mu lemmik on linase sisaldusega linad, mis kergelt jahedad isegi katsudes, ka üks Artipoppe Zeitgeist kott on meil linase ja puuvillaga. Veel on palavaga hea kasutada rõngaslina – materjali on ümber keha vähe, paigaldus kiire ning võtab kaasa võttes kotis vähe ruumi. Mu lemmik on siidi sisaldusega rõngaslina ja kui muidu soovitan lina valides läbi mõelda, et kas siidi sisaldusega pika lina käsitsi pesuks ollakse valmis, siis rõngaslina puhul pole see pesu ka midagi hulu, nii et siin võib julgemalt neid materjale katsetada. Linase lina puhul siis aga võiks arvestada, et enamasti vajavad need veidi sissetöötamist ja pehmemaks kandmist.
Ja samas on täitsa hea variant ka näiteks selline puuvillane Limas Flex kandekott, mis on piisavalt õhuke ja mille saab suurema lapse kiireteks seljas kandmisteks teha onbuhimoks – ehk siis pihavööta kotiks, mis omakorda tähendab, et keha ümber on taas pihavöö võrra vähem materjali.

Linasega kott kohtub jääkaruga

Kuuma ilmaga lapsekandmise juures on oluline ka end ja last päikese eest kaitsta, tasub kasutada mütse, et mitte päikesepistet saada – mu enda lemmikud on sellised suvised kaabud aga ka tavalised nokamütsid. Lapsele võiks pähe panna mõne pehme nokaga mütsi, mis nägu ja silmi päikese eest varjaks ning olenevalt riietusest ja kandevahendist siis vajadusel selline müts, millel kukla osa on pikem, et kael oleks kaetud. Jonasega avastasin näiteks Briar Baby linased nokaga bonnet tüüpi mütsid aga taolisi teevad teisedki.

Briar baby nokaga linasest bonnet

Kui mütsi kasutamine on enamasti ikka meeles, siis NB! beebi jalad tuleb ka päikese eest kaitsta ning selleks on kõige tõhusamad ikka mingid õhukesed pikad püksid ja sokid, arvestades, et beebile päikesekreemi määrimine ei ole kõige parem variant.
Aga endale võiks ikka kreemi panna, näole, kuklale ja ka kõrvadele, mis kipuvad tihti ära põlema. Vähemalt üks päikesekreem on meil alati kotti kaasa pakitud, sest kreemitada tuleb pika päeva jooksul mitu korda, et kaitse oleks maksimaalne.

Ja siis tuleb ka piisavalt vedelikku tarbida, selleks on hea oma täidetud veepudel kaasas hoida ning soojaga toimib eriti hästi mu meelest nn termospudel, mis jaheda vee ka päikese käes jahedana hoiab – meil kasutuses Klean Kanteen joogipudelid.
Küll aga tasub meeles pidada, et kui täiskasvanud ja suuremad lapsed vajavad vett, siis rinnapiimal olev beebi vajab ainult rinnapiima, selleks tuleb aga imetada tavalisest sagedamini, nii et ei tasu karta, et kui laps palavaga järsku rohkem rinnal on, et piima napiks või ta kõhtu täis ei saa, ei-ei, laps lihtsalt kustutab oma janu.

Imetava emana soovitan ja ise kasutan ka korduvkasutatavaid rinnapatju, mis tilkuva piima kinni püüavad. Näiteks need Pop In rinnapadjad on mu absoluutsed lemmikud ja on ikka kohe tunda, et nahk saab paremini hingata võrreldes ühekordsete rinnapatjadega.

Ja tasub meeles hoida, et kui on ikka palav, siis tuleb ka kandmisel tihedamini pause teha, et nö maha jahtuda.

Janu/nälg võib beebit tabada kus iganes – sellistel hetkedel teeb nt see linasega Lolo imetamiskleit ka elu hästi mugavaks

Lisaks korduvkasutatavatele rinnapatjatele julgustan proovima ka beebile riidest mähkmeid, mis samuti suvise soojaga mõnusamad kui ühekordsed oma paisuva geeliga. Variante riidest mähkmetele on palju palju ja neid ei hakka siin läbi käima (vaata nt mu varasemaid postitusi), aga üldiselt on suvi selline tore aeg, kus võiks neid mähkmeid katsetada isegi kui varem pole tihanud.

Lisaks kandmisele liigume me ikka ka kärudega. Kui last kandes on ehk mõneti kergem jälgida, et millal tal on palav või ega päike liiga ei tee, siis kärus tuleb olla eriti tähelepanelik. Päikese käes läheb kärus ja eriti just vankrikorvis väga soojaks ning on ülioluline, et laps saaks piisavalt õhku ja ei oleks üle riietatud. Kui panna laps kärru magama, siis võiks selleks valida hea varjulise koha, kus päike käru ei soojenda.
Igasugune (õhukeste) tekkidega vankriavade katmine võiks olla välistatud, beebile peab olema tagatud värske õhu juurdepääs ja kuigi sulle võib tunduda kangas eriti õhuke, siis ainsa õhuava peale asetatuna teeb see kärust pigem paraja ahju, kus temperatuur väga kiirelt tõuseb.

Meie Mountain Buggy Terrain kärul oli kohe kaasas kaks pudelihoidjat, kuhu väga hästi mahuvad ka suured joogipudelid ära – ja kuna hoidjaid kaks, siis mugav võtta kaasa üks pudel endale ja teine lastele

Kui on tarvis kärul varjule lisaks midagi kasutada, et paremini last päikese eest varjata, siis selleks on tehtud erinevaid lahendusi, alates pikendus nokast kuni pikemat varju pakkuvate sirmideni nagu näiteks Dookyl jaReer firmal. Oluline on, et vari oleks lapse kohal ja samal ajal pääseks õhk liikuma.
Ka võib abiks olla erinevate istmepehmenduste kasutamine, millel nn aeromoov pind, ehk, mis lasevad ka õhku veid lapse alt läbi. Osadele sobib ka lambanahk aastaringselt kärus kasutada, aga seda pole me proovinud.
Sel aastal on Jonil Easygrow air inlay kate kärus, aga sarnaseid on Voksil, Bugabool jt. Nii Easygrow, Voksi kui ka Aeromoov teevad sarnaseid katteid ka turvatoolidele, et lapsed autos vähem higistaks.

Kui käruga minna näiteks jalutama ning vahepeal poodi, kus konditsioneerid õhu jahedamaks teevad, siis selleks ajaks võiks kaasas olla ka mõni õhuke tekike, olgu siis bambusviskoosist või puuvillast vms, mida hea lapsele peale panna. Viimase aja avastus on Mushie tekk, mis puuvillane, õhuke ja üli pehme.
Konditsioneeriga tasub ettevaatlik ka autos olla, et suure palavuse peale end hoopis külmetusega ei kostitaks.

Nuna Pipa Next hälli kangas on meriinoga ning lisaks on sel nii pikk päikese sirm kui ka õhutusava varjus.

Ühesõnaga, kuigi peale karantiini kevadet tahaks nüüd soojast suvest maksimumi võtta, siis jäägem mõistlikuks. Kaitseme end ja oma lapsi päikese eest, oleme võimalusel õues aega veetes varjus ning ärgem unustagem piisavalt vett juua.

Ja muidugi kulub suurematele lastele ikka jäätist ka jahutuseks

22Jun2020

Milline lamamistool beebile – Nomi või Vaggaro või hoopis mõlemad?

Posted in elu nelja lapsega, koostöö by beritp

Joni beebiaja suutsime kuidagi nii elada, et korralikku lamamistooli temal ei olnud, alguses tundus, et polegi vaja ja kui hiljem tegelikult ikka natuke nagu juba oli vaja, siis ei raatsinud enam osta “sest ta ju kasvab sellest kohe jälle välja”. Neljanda lapsega olin ma juba ette otsustanud, et sel korral ma ei taha oma planeerimises “vigu” teha, tõenäliselt rohkem lapsi ei tule (vähemalt mitte lähiajal) ja ma ei taha, et midagi kripeldama jääks ning elu nelja lapsega on täpselt piisavalt niisamagi igapäevaseid väljakutseid esitav, et kõik mugavused ja elu lihtsamaks tegevad abivahendid võib mängu võtta. Ja nii me lamamistooli valisime… ja siis veel ühe…

Nomi vs Vaggaro
Need kaks tooli on meil kodus olemas ja kuigi võib ju tunduda, et issssssssssand, milleks kaks, siis peale selle, et mõlemad on multifunktsionaalsed ja pika kasutusajaga on need kaks tooli piisavalt erinevad, et olenevalt elustiilist neid mõlemaid omada. Aga kirjutan nüüd veidi lahti, et mis on ühe ja teise võimalused, et kes omale tooli otsib, leiaks selle õige, mis just tema pere vajadustele vastab.

Esimesena sai valitud Vaggaro, sest tol hetkel oli meil veel plaanis beebi saabudes reisida ning 3 nädalat Hispaanias väikse beebiga tundus hea plaanina sinna oma tool kaasa võtta. See on ka Vaggaro esimene suur pluss – see käib mega kompaktseks kokku ning kaalub alla 2kg, seega mahub isegi kohvrisse edukalt (kuigi tuleb ka oma hoiukotiga, mida saab selga panna).
Teiseks on Vaggaro juures super see, et samadele jalgadele saab kinnitada kolm erineva funktsiooniga kangast – esimene on nagu häll beebile, teine lamamistool ning kolmas söögitool. Viimati Tartus käies oli nii mõnus Jonas turvaliselt sinna hälliosasse panna kui samal ajal suuremad lapsed tähelepanu vajasid.

Beebi kasvades saab kasutusse võtta lamamistooli kanga, aga vajadusel võid kaasa pakkida ka mõlemad ning neid vaheldumisi kasutada. Mis mulle lamamistoolina selle juures meeldib on kõrgus, laps ei ole maas ja ei pea tema ümber toimuvat kuskil jalgade kõrguselt vaatama, nii on ka vähem ohtu, et mõni suurem õde või vend talle peale kukuks mänguhoos.
Ja kui laps suurem, siis on see super lahe söögitool, mida restorani minnes kaasa võtta – arvestades meie võrdlemisi ebakindlat elu selle viirusega, siis on oma isikliku söögitooli kaasa võtmine päris mõistlik, mugav ja annab ekstra südamerahu, et kõik on puhas.

Esmapilgul võib tunduda, et see Vaggaro on kindlasti liiga õbluke ja äkki läheb ümber – aga kinnitan, ega ikka ei lähe. Kui selle kokku panime, siis proovisime seda tirida ja liigutada, et kas on oht, et suuremad väikse sellega pikali tõmbaks, aga ei, püsib kindlalt püsti ning jalgade asetus on ka minu meelest nii hästi läbimõeldud, et sinna otsa pole ka keegi koperdama hakanud meil.

beebi häll/pesa

lamamistoolina

Seega, Vaggaro – lihtne, läbimõeldud, multifunktsionaalne, kerge, sobilik nii koju kui külla ja ekstra hea variant neile, kes näiteks mitme kodu või suvila vahet tihti käivad ning samas mitut tooli osta ei taha.

Aga miks siis Nomi?
Selleks ajaks kui beebi Jonas saabus oli Jon igapäevaselt juba enamasti nn beebide söögitoolist välja kolinud aga samas tavalise täiskasvanute tooli jaoks tiba väike, muretsesime temale nn junior tooli, mis siis teistest kõrgem ja see talle meeldis, sest sai ka võrdselt ja samas mugavalt teistega laua taga olla. Küll aga on see junior tool selline one trick pony, et ega seda pärast nt kirjutuslaua taga edasi ei kasuta ning ühel hetkel ongi selle elu peres läbi lihtsalt, sest kõrgust muuta ei saa.
Mõtlesin siis, et võiks ju Jonasele juba ette midagi coolimat vaadata, mis oleks nii söögitool kui ka hiljem nn tavatool ja no mega lahe.. sest Nomi on kõike seda ning rohkemgi veel, kuna seda saab vastava alusega ka lamamistoolina kasutada.

Nii see Nomi saabus ja Jonasele sai see beebipesa praktiliselt esimesest päevast lemmikuks. Nomi beebiosa kaldenurka saab ise seadistada ning kõige esimene on praktiliselt lamav, mis mu meelest pisikesega ülioluline, et ta toolis kössis ei oleks ohtlikult. Pesa on mõnusast pehmest kangast, mis on masinpestav ja lapse saab sinna turvaliselt kinnitada 5-punkti rihmadega.
Ei Nomi ega Vaggarot ei saa beebi ise väga hooga kiigutada nagu ehk mõnd teist tooli, mina näen selles meie laste kogemuse pealt aga plussi, sest kui beebidel on alguses tihti lihaspinged (just jalgades), siis jalgadega endale hoogu tegemine neist pingetest vabanemisele paraku kaasa ei aita, seega meie jaoks on parem, kui beebi seal siplema ei pea.

Ka Nomi on maast kõrgemal asetsev, mis nelja lapsega mu kindel eelistus, et beebi saaks turvaliselt kuskil olla ja ka endal on hästi mugav ta selle tooliga söögilaua äärde seltsiks võtta või köögis toimetades end jälgima tuua – sest kui muul ajal aitab paljud toimetused beebiga koos ära teha lapsekandmine, siis kuuma pliidi ääres säriseva panniga tegelema ei tasu nii minna. Isegi niisama diivanil olles on hea, kui laps sinu kõrgusel ja ei pea temaga maas istuma 😀

beriti pere-2 (1)

Nii tugijala kui beebipesa kui ka tooli istumise osa toonid saab kõik ise valida ja täpselt oma maitse järgi kokku panna – nii sobitub Nomi ilmselt suht igasse kodusse nagu valatult.
Kuigi ka Nomi on kerge, vaid 5kg, siis ma ise seda reisides suvilasse väga kaasa ei tassiks, pigem on see selline statsionaarne kodu tool, mis siis ideaalis võiks aastaid kasutuses olla.

Nomi saab täpselt oma kodu interjööriga klappima panna

Me oleme mõlema tooliga hästi rahul ja kasutust leiavad ka mõlemad, loodame, et ehk saab ka reisimine jälle nii palju ohutuks, et saaksime Vaggaro kuskile kaugemale viia, aga seniks kasutame kodus mõlemaid.

Nii Nomi kui ka Vaggaro toole saab vaadata ja katsuda Tallinnas Perela keskuses (Noblessneris, Staapli 3)

Kes omale soovib üht või mõlemat tooli soetada, siis kasutades koodi “berit” saab need soodushinnaga soetada babyshop.ee

19Jun2020

Esimene kuu nelja lapsega ja palju õnne Jonasele

Posted in elu nelja lapsega, Jonas by beritp

Möödas on meie esimene kuu nelja lapsega, nagu ikka on see uue beebi perre lisandumine läinud pigem kergemalt kui oodata või loota julgesin. Jonas oleks meiega nagu alati olnud olgugi, et esimene kohtumine alles nii hiljuti toimus.

Ühekuune Jonas. Aitah väikseke, et just meie juurde tulid

Igapäeva elu on vaikselt paika loksunud, mina lastega kodus, kes enne sügishooaega nüüd lasteaeda ei lähe ning Teet siis nädala sees tööl. On oma tõusud ja mõõnad, aga need on alati, vahet pole, kas üks laps või neli, kas kaks vanemat kodus või üks. Mulle tundub, et Jonase perre lisandumine ei ole meil tegelikult suuri muutusi tekitanud, pigem on ta ise vaikselt siia segasummasuvilasse sulandunud – sellega, et siin kodus pea kunagi vaikust pole oli ta ilmselt harjunud juba kõhus olles.

Lemmik pesa Mountain Buggy Terrainis

Suure osa esimesest kuust on Jonas söönud ja maganud, nagu üks eeskujulik vastsündinud beebi ikka. Alguses oli mu jaoks ikka väga harjumatu, et ta nii nii pisikene oli – kõik mu uhkelt plaanitud ägedad kandekotid pidid ootele jääma ning isegi turvahälli pidime välja vahetama. Oleksin ehk muidu selle hälliga lihtsalt tema kasvamist oodanud, kuna igapäevaselt me ju autoga ei sõida, aga kuna ees ootas esimene pikem autosõit Tartusse ja Põlvasse, siis ei olnud eriti valikut, tuli osta selline mudel, mis mõeldud juba päris tillukestele ning kus tema asend parem oleks. Proovisime ja vaatasime ning ostsime Nuna Pipa Nexti, millega hetkel küll rahul olen.
Väiksusest tingitult oli hea otsus, et vastsündinu suuruses riidest mähkmeid korraliku portsu olin kogunud, sest isegi neist oli alguses mitu mudelit suured. Nüüd hakkab vaikselt esimestest välja kasvama, mis sinna 5kg piirini on mõeldud. Riidest mähkmed on super otsus omaette ka, sest kui ikka tunni jooksul 4 korda järjest vaja mähet vahetada siis on tore kui raha prügikasti ei pea viskama ning mähkmed hoopis pessu lähevad. Mu meelest vastsündinuga riidest mähkmeid kasutades annab see sääst nagu eriti tunda, kui päevaga suudab väike sell 24 mähet kasutada, siis on päris cool, kui pesumasin küll huugab üsna armutult jutti (nelja lapsega paratamatus) aga prügikast ei ole sekundiga haisvaid mähkmeid täis ning ei pea neid poe vahet joostes juurde tooma. Lemmikumad mähkmed on siiani olnud Bare and Boho katted ja Pop In mähkmed, mida julgelt soovitame.

Perepildid tegi Jelena Rudi

Kogu selle väiksuse juures ootasin kolmapäevast perearstil kaalumist eriti, sest mulle ikka tundus, et see väike põnn on tuntavalt raskemaks läinud. Üllatus oli aga suur, kui selgus, et kaalu on juurde lausa 1.5kg selle kuuga tulnud – ilmselt tundis ta, et peab kiiresti teistele järgi kasvama hakkama. Aga tegelikult on nii, et iga järgmise lapsega on vist see rohkem teema, et kui laps natuke juba häält teeb, siis peale mähkme kontrollimist läheb praktliselt kohe beebi rinnale ja no nii on tal ju hea kosuda küll, seega Jonase esimese elukuu mõõdud on 4600g ja 55cm (madalaim kaal 3080g ja 48cm).

Imetamine on sel korral õige pisut teistmoodi kui varem olles ise imetamisnõustaja. Teadsin nüüd, et igasugune valu on välditav ning hästi teadlikult jälgisin Jonase imemisvõtet ning sekkusin ja korrigeerisin kui tundus, et pole päris õigesti, selle asemel et kannatada ja läbi valu kuidagi toita ja loota, et see ise mööda läheb. See ekstra tähelepanu on teinud kogu toitmise temaga hästi mõnusaks ning nüüd kuuselt ei ole enam enamasti vaja ka võtet muuta.
Imetamisel on Jonasega veel üks teistmoodi asi – ma nimelt pole kunagi armastanud pikali toita, isegi mitte öösel. Olen alati istudes imetanud ja siis lapsed omale kaissu magama jätnud, aga kuna Jonas on kohe eriti eriti kaisukas väike nunnu, siis tema on kohe algusest hirmsasti otsinud kaisus magades minult max lähedust ja nii ongi juhtunud, et sööb tema öösel ka kaisus pikali ja mul on sealjuures mugav ning hea olla. Vot kus võivad asjad muutuda, ka alles neljanda lapsega.

Suuremad lapsed on pisikese venna hästi vastu võtnud, tahavad hoolitseda ja aidata, mänguasju näidata jms. Ega me kindlad polnud, et kuidas Jon asjasse suhtub, et tema pesamuna staatus kaob, kuid selgus, et ta on üks suuremaid beebi fänne, keda me kohanud oleme. Eriti asjalik on ta mähkmevahetusi ning vannitamist assisteerides.

beriti pere-2 (53)

Mul endal on taastumine läinud päris kenasti, enesetunne hea ja kuigi tahaks juba veidi vähem kaaluda ja veidi rohkem vormis olla, siis noh.. need saiakesed ja burksid, mis mu menüüs on, sellele just kaasa ei aita nii et tuleb oma ootustega realist olla. Küll jõuab fit ka olla, praegu on kavas mõnusalt seda aega nautida.

Uskumatu, et kõik nad on minu

Selle esimese kuu täitumise juures on selline tunne, et riskides veid imalalt kõlada on süda nii nii armastust täis. Armastust ja imetlust mu laste suhtes, kes on nii tublid ja ägedad (ja absoluutselt hullud ka samal ajal) ja armastust Teedu suhtes, et me koos sellise bande omale oleme saanud – seda kõike ei oleks, kui ei oleks head tiimitööd (mis siis, et ma vahel karjatan, et igasuguse venivillemluse on need lapsed isalt pärinud 😀 ).
See elu nelja lapsega on ikka hästi mõnus kuigi vahel väga metsik, vahel absurdselt naljakas, vahel väsitav siis päeva lõpuks on ikka see tunne, et wow selline elu – tänks universum, u did good.

Meie

Life at lucky 13

Home of Happiness

Category Archives: elu nelja lapsega

Mõned novembri mõtted

Meie argipäevast

Oh see meie Jonas – 5 kuud

Nädalavahetus Saaremaal

Väsimus, ärevus – 2020 normaalsus

Suvi 2020

Meie laste lemmikriided igal aastaajal

Kuumalaine koos beebiga

Milline lamamistool beebile – Nomi või Vaggaro või hoopis mõlemad?

Esimene kuu nelja lapsega ja palju õnne Jonasele