Jah, meie neljas laps on sündinud ja see siin on lugu tema saabumisest.

Pean alustama ühest pooleldi saladuses olnud plaanist, nimelt kolmanda trimestri ajal kui ajad Eestis olid eriti ärevad hakkas mu peas end sisse seadma teatav ebakindlus, et kuidas meil see sünnitus korraldatud saab olema. Mind ei hirmutanud mõte üksi sünnitama minekust, oh ei, aga murelikuks tegi mind see, et kuidas ma jõuan haiglasse või et kas sel viiruse perioodil olen ma väga huvitatud näiteks kiirabibrigaadiga kokkupuutest või teistest haiglaga kaasnevatest ebavajalikest kontaktidest. Ma olin murelik ja ärev ning kuigi olin varem olnud endas kindel, et haiglasünnitus on mu esmane valik, hakkas tunduma, et võib olla, sel korral oleks mõistlikum võtta käiku teine plaan – planeeritud kodusünnitus. Rõhutan siinkohal, et just planeeritud ehk siis koos vastavat luba omava ämmaemandaga, mis omakorda seadis ette kohe esimese katsumuse, see ämmaemand leida.
Tallinnas on neid kaks ja ühe puhul teadsin juba, et temal on graafik täis, kuid pöördusin Siiri poole, kes minu suureks rõõmuks vastas, et saab mu ämmaemandaks tulla. Kogu sellest kodusünnituse planeerimist puudutavast kirjutan ma eraldi postituse, täna siin aga edasi juttu sellest, kuidas see sünnitus läks.

Tänaseks oli rasedust tiksunud juba 41+3 nädalat, mu pikim rasedus. Uuel nädalal oli mind ootamas esilekutsumine ja sellega seoses lootsin ma ikka väga-väga, et beebi hakkaks ise tulema. Sai tehtud joogat, puusaringe, treppidest kõnnitud, saunas käidud, vürtsi ja mulli aga veel eile õhtul magama minnes ei olnud kõige väiksematki märki sellest, et midagi võiks pihta hakata.

Kuniks 3.30 ärkasin kõhtu tabanud ebamugava valusööstu peale. Proovisin magamisasendit vahetada, aga abi sellest ei olnud ning suundusin vetsu, kus istudes jõudsin kiruda eelmise päeva vürtsikat lõunasööki, sest sünnituse algust ma sellest kõigest veel loota ei julgenud. Aga need valusööstud ei kadunud ja äratasin Teedu,  et oma vaikselt tekkivaid kahtlusi temaga jagada. Ma ei olnud veel valude vahesid mõõtnud ja ootasin ning vaatasin lihtsalt, et kas need tekivad ikka uuesti ja uuesti, kuniks 3.50 tegin esimese kõne oma ämmaemandale, et vist on selline tunne, et läheb asjaks. Sain juhised valude pikkust ja vahet mõõta ning siis saame edasi vaadata, mis saama hakkab.

Mõõtmise hetkest alates olid valud umbes minut kuni poolteist ning vahed 3-6 minutit, olin neid siin mõned üle elanud kui Siirile raporteerisin ning ta ütles, et annaksin märku kui arvan, et ta võiks tulema hakata. Ootasin veel umbes 10 minutit kui tegin talle kõne, et nüüd on aeg ning teadsin, et hiljemalt poole tunni pärast on ta kohal.

Seniks jätkasin valutamist, valu ajal pidin kõndima, sest seista või muud moodi ma olla ei suutnud, valude vahel rääkisin Teeduga juttu, tegin vaarikalehe teed ja sättisin vannituppa asju valmis. Valud ikka minut-poolteist ja vahed 4-5 minutit.
Suured lapsed (nii suured kui nad on eks) magasid samal ajal õndsat und.

Siiri saabumise hetkel olin just ühe valuga lõpetanud, saime tervitatud, viisin ta hetke sisuga kurssi ning kuna mul otseselt mingit abi sel hetkel vaja ei läinud, sättis tema oma varustuse end valmis ning ootas koos minuga. Kohe sain ka peaaegu kaheminutilise korraliku valu üle hingata ning juba mõned tuhud tagasi oli tunda alaseljas survet ehk siis emakas enam mitte ainult ei avanenud vaid laps liikus ka alla poole.

Kui veel mõni hetk tagasi sain Siiriga suht lebolt jutustada, siis nüüd oli mõne minutiga seis muutunud ja kogu keskendumine läks hingamisele, samal ajal nirises veidi ka lootevett. Liikuda ma enam ei tahtnud, olin vannitoas käed põlvedele toetatult ning seistes hingasin nii kuidas oskasin. Ja siis hakkas see alaselja surve tunne muutuma millekski muuks, tekkis esimene peaaegu nagu pressi moodi asi, kuid kui ämmaemand pakkus, et käpuli läheksin, tundsin, et veel ei suuda, pean natuke seisma.

Aga järgmiseks tundeks olin maas matil, natuke oli raske aru saada, et kas see, mis mind valdab on press või veel nö lihtne valu, olin seal kuskil vahepeal ning suutmata midagi muud teha lihtsalt hingasin. Korraks läks vist endast haledaks see olemine ka, et madalate häälte asemele tahtsin piuksuma hakata kuid siinkohal tuletas Siiri meelde, et hoiaksin hääle madala ning mõnel hetkel hingaks kiiremini ja teisel rahulikumalt.
Selle kõige juures oli üks hetk, kus ma tundsin, et issand kui nõmedalt hull see valu on ja samas ma ei tunne, et midagi toimuks, et kus see laps on ja mida ma siin teen üldse, kui tulemust ei ole. Aga seda mõtet ma kaua ei jõudnud mõelda, saabus tugev press ja pööraselt hingates tundsin, et nüüd küll pea liigub lapsel väljapääsu suunas ja siis tuli paus.. ma ei tea mitu sekundit see kestis või mis see ajaline mõõde on aga korraks oli kõik kadunud, et siis täiega uuesti peale tulla, mõtlesin ainult, et nüüd juba tõesti tahaks, et beebi tuleks, et ta on nii nii lähedal aga mu meelest tekkis ka peale seda veel korraks mingi sekund pausi ja järgmise hingamisega tundsin seda meeletut kergendust, mis kaasneb kui laps tervenisti välja tuleb. Issand kui hea tunne. Kell oli 5.30

Olin see hetk nii õnnelik, me saime hakkama. Beebi päriselt sündiski (isegi üsna lõpus oli mul mingi täiesti napakas kahtlus, et aga äkki ta ei tule ja läheb see kõik üle 😀 ). Keerasin end pikali ja Teet tõi mulle toeks patju, beebi võtsin oma rinnale kaissu ja olin hämmeldunud, et ta tundus nii pisike. Ämmaemand vaatas mind üle ja konstanteeris, et ei ole rebendeid ega midagi, kõik on tiptop korras – kasuks tuli ilmselt piisavalt pikk avanemis aeg (sisuliselt 2h) ja see, et tõesti kogu aeg hingasin kõik valud ja pressid.

Veidi aja pärast sündis platsenta, mille osas oli ka kõik korras ning kolisime vannitoast magamistuppa, kus beebi pikemalt rinnal olla sai ja esimese hommikueine tegi. Suured lapsed olid ka juba ärganud, JJ väitis, et kuulsid beebi häält ja selle peale ärkasid (ma ei tea kuidas nad minu hääle peale ei ärganud muidugi). Uus vennake vaadati üle, tehti esimesed paid ja nenditi, et ta on päris armas.
Mina sain tassi teed juua ja enesetunne oli täiesti suurepärane. Lapsed läksid suht temaatiliselt Lotte osa vaatama, kus ta omale õe saab.

Jäänud oli protseduuridest veel beebi üle vaadata, kaaluda-mõõta ja K-vitamiini süst. Kuna ta tõesti tundus mulle pisike, siis kaal huvitas mind väga ning pisike ta tõepoolest ongi. Hoolimata 41+3 nädalast on minibeebi 3220g ja 48cm, mu pikim rasedus aga väikesim beebi. Mingeid üle või ala “küpsemise” tunnuseid ei olnud ei beebil ega platsental, seega ju siis pidi ta nii pisike olemagi.
Õnneks olin ma ostnud ka 50 suuruses riideid, mis hetkel tal kasvuvaruga selga said ning    peale ülevaatuse ja riietamise jäi ta siin kaisus end suurest tööst välja puhkama. Jutustasime veel veidi Siiriga, et mis ja kuidas edasi peame tegema, mis meid uuel nädalal ees ootab ja millal kohtume ning saatsime ta ära, suur suur tänutunne südames.

Ja siin me siis nüüd oleme, pühapäev 17. mail, perekond nelja lapsega. Päris mõnus, natuke hullumeelne ja nii õnnelikud.

Huvitav fakt – kõik meie pere poisid on sündinud pühapäeval 🙂