Esimene nädal

Tundub kuidagi uskumatu, et nädal tagasi kutsusin Teedu koju, et vist äkki hakkab midagi toimuma ja et kui tormiliselt need sündmused arenensid ja Jenni meie juurde saabus. Ühtepidi on nii palju justkui juhtunud ja teistpidi oleks aeg nagu paigal seisnud.. see kõik oli alles hetk tagasi.

Beebi
Jenni on algusest peale kiire, nii oma saabumise osas kui ka edasi tegutsedes. Kui JJ näiteks esimese öö pigem magas, siis Jenni eelistas kohe end rinna otsa parkida ja nii kohe paariks esimeseks päevaks. Üle pika aja taas imetada oli esialgu päris harjumatu. Samas oli sellest tihedast imetamisest jälle nii palju kasu, et kui 4. elupäeval läksime lastearsti juurde kontrolli, siis oli preili juba oma sünnikaalu ületanud (täpselt nii nagu ka JJ sama vanalt) kaaludes 3468g, haiglast lahkudes kaalus ta 3290g.
Esimene öö kodus oli üsna rahutu, proovisime nii, et Jenni magab oma voodis meie kõrval, aga tundus, et see talle ei sobinud, nii veetiski ta selle öö kaisus ja põhiliselt siis rinna otsas. Õnneks järgnevatel öödel on vaikselt tekkinud mingi rütm ja öist söömist on ca 3 korda, korraga sööb ta umbes 10 minutit ja siis magame edasi (sinna juurde kuulub muidugi ka mähkmete vahetamine ja selles toimkonnas on Teet, ka öösel). Magab ta siiski meil kaisus praegu, sest tundub, et see variant toimib meie jaoks hetkel kõige paremini.
Päeval on Jenni oma hälliga elutoas, magab seal üsna segamatult ka siis, kui kõrval mängib telekas, JJ ajab legotorni ümber või köögis tehakse süüa.
Vanni oleme ka nüüd talle igal õhtul teinud ja seda ta naudib väga.
Esimesse elunädalasse mahtus ka ametlik nime panek ja pärast seda sai kodus siis eesti.ee vahendusel täidetud kõikvõimalikud Jenniga seotud avaldused, nii ongi ta juba ka lasteaia koha järjekorras täiesti esindatud 😀

IMG_1878

Pere
Eks väike hirm ikka oli, et kuidas JJ väiksesse õesse suhtub ja mis ta arvab, on ju ta ise siiski päris pisike veel ja harjunud olema tähelepanu keskpunktis. Kuid asjad on läinud isegi oodatust paremini, esimesel päeval tuli küll ette seda, et JJ väga häälekalt ja nutuga tähelepanu soovis (eriti kui õde oli issi süles), aga nüüdseks on see pigem möödunud. JJ-d ikka huvitab, et mis õde teeb ja kui Jenni on Teedul süles, siis istub JJ sinna kõrvale ja teeb pai või hoiab õel käest (võib vaid arvata, et kas mul süda sel hetkel on lõhkemise äärel või jaa).
Jenni öösel palju häält ei tee ja JJ uni kuidagi häiritud ka ei ole, pigem isegi on ta nüüd kui beebi kodus, veel rahulikumalt magama hakanud.
See on muidugi tõsi, et üleöö on JJ kuidagi sellise suure poisi moega, nii asjalik. Kui Jenni on nutnud, siis ta tahab aidata (üks kord tõi näiteks puhta mähku talle 😀 ) või kui eile kõik koos esimest korda jalutama läksime ja Jenni käru seismise vastu protestis, siis JJ pani kõrvalt istmelt talle käe peale justkui rahustamiseks… oeh, sellised hetked..
Paljuski on vaja hoopis meil Teeduga end kontrollida, et me liialt ei manitseks JJ-d kui ta Jenni ligidal on. Ikka kipub esimene reaktsoon kõvemale häälele olema “Tšššš, TASA”, samas ei ole see kikivarvukil hiilimine üldse vajalik ja me ise lihtsalt tajume praegu seda kilkamist valjemini kui see tegelikult on. Pealegi, eks Jenni peab lihtsalt harjuma oma suure venna ja tema tegemistega.
Ehk, et harjumine loomulikult kestab veel ja seda ilmselt tükk aega, aga algus on pigem palju tõotav ja üldse mitte nii raske kui arvata oleks võinud.

Mina
Ok, sünnitus oli esimesest korrast ikka väga erinev, üks asi, et oluliselt kiirem, aga ausalt oli palju kergem ka (mis siis, et tegemist oli väga ootamatu kodusünnitusega). Praktiliselt kohe kui beebi oli väljas, oli mul tunne, et võiks püsti tulla ja minna ja tegutseda, eks olid emotsioonid ja adrenaliin laes muidugi ka, aga see tunne oli lihtsalt mitu korda parem kui pärast esimest sünitust, kus ma ei tahtnud isegi end pärast eriti liigutatagi, kõndimisest rääkimata.
Suur rõõm oli muidugi ka see, et sel korral pääsesin suuremast õmbelmisest ja rebenditest/lõigetest, see on väga-väga-väga palju andnud juurde kergemale taastumisele.  Ei teagi, et kas abiks oli käpuli asend, väga keskendunud hingamine või lihtsalt see, et tegemist oli teise sünnitusega ja esimesest polnud palju möödas, aga oluliselt tervemaks ma jäin.
Lihtsalt kõik on sel korral kergem ja tänu sellele on ka emotsionaalselt oluliselt normaalsem olla, ei ole selliseid nutuhooge nagu eelmine kord ja ei ole ka sellist tunnet, et tahaks ainult hämaras magamistoas lamada – vastupidi, endalegi üllatuseks läksime eile õhtul mänguväljakule ja jalutama ja tunne oli super, oleks võinud pikemaltki ette võtta, aga samas ei ole vaja kohe üle ka pingutada, aega on.
Vaid imetamine on kulgenud üsna sarnaselt eelmisele korrale – alguses ikka põrguvaluga, nüüd vaikselt hakkab paremaks minema, aga muidugi on rõõmustav, et piimaga muret pole ja Jenni nii hästi kosub, ka lastearst ütles, et nii kiire sünnikaalu ületamine on pigem harvem ette tulev nähtus kui et reegel.
Muidugi kõige selle positiivse nautimise juures pean ma ikka Teetu tänama, kes absoluutselt igas asjas abiks on, ma ei hakka üldse varajama, et mehega olen jackpoti võitnud 😀  Nii tegeleb ta vajadusel ka mõlema lapsega, et ma saaks keset päeva uinaku teha või vaaritab meile köögis head süüa või lihtsalt on olemas, mis ongi kõige olulisem.

Nii me siin praegu kulgeme ja uue eluga harjume. Eks kindlasti tuleb ka nö tagasilööke ja kõik päevad ei ole ilmselt ainult lust ja lillepidu, aga ei hakka selles osas ette ka muretsema ja parem võtame rahulikult ja naudime seda kõike head, mis meil on.

IMG_1886

Bugaboo Donkey käru on muidugi absoluutselt super, olen meie valikuga väga rahul

IMG_1940

Esimene ühine lõunauni rõdul

Ja siia ilma saabus Jenni

26.08.2016 kell 14.00 sündis meie armas Jenni, oma kodus, õnnelikul 13. korrusel. Panen kirja, kuidas see kõik juhtus.

Reede algas nagu iga teinegi päev meil, Teet küsis, et kas peab tööle minema ja kuna mul mingit erilist tunnet polnud, siis tööle ta läks.
Meie JJ-ga tegime oma tavapäraseid toimetusi, aga aeg-ajalt sõbrannadega rääkides ütlesin, et tõesti, ma arvan, et beebi tulebki kas nüüd täna või laupäeval, sest neljapäeva õhtul oli arvatavasti eralduma hakanud limakork (arvatavasti, sest ega ma ju ka ei tea, milline see värk olema peab).
11.30 läks JJ rõdule oma lõunaund tegema ja ma mõtlesin, et kasutan seda aega, et duši all käia (meeles oli, et enne JJ sündi ma pea pesuni ei jõudnud ja jube ebamugav oli 😀 ). Duši alt tulles tundsin esimest reaalsemat valu, võimalus oli, et see on lihtsalt hetkeline ebamugavus, aga igaks juhuks kirjutasin Teedule, et parem oleks, kui ta koju tuleks, sest olemine pole kuigi hea. Tundsin, et ma ei taha selles seisus JJ-ga ainult kahekesi kodus olla.
Teet jõudis koju ca 12.40, selle aja peale olin ma jõudnud tööle panna eelmisel õhul tõmmatud “contractions” äpi, valud olid enamasti ühe minuti pikkused, aga vahed samas täiesti ebaregulaarsed – kord oli 15 minutit ja siis hoopis 3 minutit. Jõudsin nii 8 valuhoogu ära taluda, kui saabus 9. – eelmise kaheksa ajal olin ma lihtsalt sügavamalt hinganud ja kõik oli talutav, aga see üheksas valu oli metsik, enam hingamisest ei piisanud ja tulid “uuud” ja “aaaaad” ka mängu. Ja järgmisel hetkel tõusin püsti ja ütlesin Teedule, et veed tulevad. Ettenägelikult oli mul diivanile kaitseks pandud üks ühekordne aluslina ja vannilina, nii et diivan pääses. Veed olid õnneks selged ja selles osas muretsema ei pidanud, samas oli tunne, et ega oleks aeg sünnitusmaja poole asuda.
Ma võtsin koha sisse wc-s ja samal ajal palusin, et Teet suht kähku kutsuks mul ema JJ-d hoidma (kes õnneks jätkuvalt magas) ja me siis saame haiglasse liikuda. Kell oli 13.20 ja kui veel 20 minutit tagasi oli mul suht hea olla, siis nüüd tulid ürgsed “uud” ja “aad” üsna metsikult mu seest välja, valude vahesid ei suutnud ma enam jälgida, kogu see värk oligi üks suur valu. Boonus oli see, et sain wc-s olla, sest sooled muudkui tühjenesid (sellega tasub sünnitama minnes arvestada ja see on täiesti normaalne). Mäletan, et valutasin seal ja mõtlesin, et jumal halasta, kui hulluks need valud siis veel minna võivad, kui eeldatavalt peaks ikka ju paar tundi veel see kõik kestma – õige vastus oli, et ega hullemaks enam minna ei saanudki, ma lihtsalt ei teadnud seda.
13.40 jõudis mul ema meie juurde, küsis veel üsna rõõmsalt, et kuidas on, mille peale ma vist ainult röökisin seal potil ja üritasin kuidagigi midagi endale selga-jalga saada, et kiirelt haiglasse minna. Jõudsin nii kaugele, et olin meil korteri ukse peal, kui jooksin kiirelt tagasi vannituppa ja potil olles tundsin – PRESS!
Sel hetkel oli selge, et minust pole enam kuhugi minejat ja kutsuda tuleb kiirabi, Teet helistaski 112 ja ma jõudsin emale öelda, et pangu sinna vannitoa põrandale rätikud maha. Järgmisel hetkel olingi ise seal maas käpukil  ja pressisin. Kell hakkas kohe-kohe 14 saama. Kiirabi helistas Teedule, et kas saame ise alla tuldud, Teet oli kahtlev ja ma vist karjatasin, et pressid on, kuhugi ei lähe!! Kiirabibrigaad hakkas üles tulema ja Teet läks neile ust avama. Viimane pilt, mida ta uksest väljudes nägi oli beebi juuksetutt paistmas.
Samal ajal tundsin ma, et nüüd beebi tuleb. Ema mu kõrval oli kergelt paanikas ja soovitas, et äkki ma ootaks veidi, et arstid kohe jõuavad. Ma tundsin samas, et olen täiesti rahulik tegelikult ja ei olnud tunnet, et asi oleks kontrolli alt väljas ning käratasin selle soovituse peale suht konkreetselt, et tule aita last püüda, sest nüüd tuli press ja koos sellega sündis ka pea, sain veel ühe käe talle alla ja siis püüdis mu ema ta rätiku peale. Sel hetkel astus sisse ka kiirabibrigaad ja nende abiga tuli ka kohe beebi keha välja – kell oli 14.00 ja meie Jenni oli just omas kodus sündinud.
Mulle tundus, et vist absoluutselt kõik kohal olnud olid kergelt eufoorias – sellist asja ikka ei juhtu iga päev. Mu enesetunne oli mega juba hetk pärast beebi sündi, kõik oli nii uskumatu ja ma teadsin, et nüüd on ju nö hullem möödas.
Vahepeal ärkas ka JJ, kes oli veidi häiritud, et mis see rahvamass siin korraldab ja kuhu emme nüüd viiakse. Õnneks ta oli päris kiirelt siiski rahunenud.
Aeg oli nüüd haigla poole teele asuda, korra veel tundus, et äkki tuleb ka platsenta kohe välja, aga see tunne läks üle ja jäi plaan, et platsenta väljutan siis haiglas.
Koomiline on mõelda, et mul olid valmis pandud mingid riided, millega mõtlesin sünnitama minna, aga reaalsuses läksin ma t-särgi ja palja tagumikuga, nabanöör jalgevahel rippumas ja suur saunalinna ümber tõmmatud. Vilkurite ja sireenide saatel asusime ITK poole teele, ikka veel suutmata hoomata, mis just oli juhtunud.
Kiirabibrigaadile tahaks siinkohal öelda tuhat tänu – te olite nii vaimustavalt normaalsed, rõõmsad ja abivalmid, et mul lihtsalt ei ole sõnu.
ITK-sse jõudes tundsin juba, et platsenta tahab tulla ja jõudsimegi kiirelt sünnitustuppa nr 1, kus see kohe ka välja tuli. Ämmaemand vaatas mind üle ja tegi ka kaks ilupistet, mis võtsid ehk aega ka 2 minutit (meeldetultetuseks, et pärast JJ-d õmmeldi mind ca 45 minutit).
Edasi mind puhastati, beebi Jenni sain omale kaissu ja siis jõudis ka Teet meie juurde. Jenni sai rahulikult rinda imeda ja pärast seda tehtud kaalumine ja mõõtmine andsid siis näitudeks 3455g ja 48cm
Esialgu arvas ämmaemand, et on võimalus, et saame ka kohe koju, aga kuna see sünd oli olnud siiski piisavalt ekstreemne, pidime ööseks haiglasse jääma. Perepalatid olid muidugi kõik kinni, kuid ühispalati asemel õnnestus vähemalt ema ja lapse oma saada. Hea seegi, oli palju rahulikum ja privaatsem küll.
Teet sai vastu õhtut siis JJ juurde koju minna ja meie Jenniga jäime kosuma ja üksteist uudistama ning kogu selle päeva üle järele mõtlema.

Mõned mõtted:
– ma lootsin kiiret sünnitust ja arvasin, et ehk see sinna 5 tunni kanti tuleb, seda, et esimesest valust läheb lapse sünnini 2h ei oleks ma eales uskunud.
– Jenni sündis ilma igasuguse kõrvalise sekkumiseta, ei teinud keegi KTG-d, ei kontrollinud avatust, ei teinud lahkliha lõiget või ei andnud valuvaigistit. Olime vaid mina ja beebi.
– kuigi olukord oli selline, et ma oleks võinud olla täiesti paanikas, siis tegelikult olin vist isegi rahulikum kui JJ sünni ajal. Kuskilt mu seest tulid need teadmised ja tunded, et mida ma just sel hetkel tegema pean ja nii ka tegin (näiteks käpuli minek).
– ühel hetkel ma tõesti mõtlesin, et ok, ma loodan, et beebi sünnib nüüd siin ja praegu, sest ma lihtsalt ei suuuuuuda enam kuhugi minna või autosse istuda.
– vedas, et ma ei olnud üksi, et ema ja Teet said mulle abiks olla. Teet oli muidugi kogu selle aja täielik rahu (kuigi sisemiselt muidugi oli ta ka üks jagu murelik olnud, nii ta pärast rääkis).
– plaani, mis sa plaanid, lõpuks läheb ikka nii nagu minema peab. Samas, ma olen väga õnnelik, et mul oli ees ka varasem kogemus, perekooli loengud, loetud raamatud jms – sest ma siiski teadsin, et mis toimub ja miks ja oskasin ennast ka aidata.

See oli uskumatu kogemus ja ilmselt ka selline, mis naljalt ei kordu, mul on suur rõõm ja õnn, et meil kõik nii-nii hästi läks. Täna, veidi vähem kui 24h pärast sünnitust saime juba tagasi koju ja harjume oma uue elukorraldusega – esimesed tunnid siin kõik koos olles annavad lootust, et kõik läheb ilusti.

Tervitused, siit õnnelikult 13. korruselt 🙂

IMG_1774IMG_1776IMG_1782IMG_1788IMG_1802

 

39+4 ja ÄE visiit

Arvake, kes ei ole sünnitama hakanud? Ma olen viimased paar nädalat käinud ringi sellise moega, et no kohe-kohe, aga ei midagi. Nõnda ei pääsenud ma ka tänasest ämmaemanda visiidist.

Nägin taas üle pika aja oma ämmaemandat, kes küll suve keskel arvas, et ega meil see visiit toimuma enam ei saa, no võta näpust, sai ja sai kirja panna ka järgmiseks nädalaks järgmise aja, sest nüüd pühapäeval saab 40 nädalat täis ja siis on kohtumised juba igal nädalal. Sain ka teada, et kui laps pole 41. nädalaks kohal, siis lähen edasi arsti juurde, kes otsustab, et kas ja millal oleks vaja esilekutsumine teha. Aga chill… sinna on veel aega õnneks ja ma panen oma panused siiski sellele, et beebi on varem väljas.

Täna siis mõõdeti vererõhku, mis oli normis (kugi mul enesetunne oli pigem selline, et äkki on liiga madal), EPK oli 36cm, beebi on peaseisus ja katsumisel tundus üsna vähe liigutatav, seega ehk siis nüüd fikseerunud.
Kaalu juures 2 nädalaga 1,5kg, olen jõudnud 68,5kg peale – kaalutõus kokku praegu 11,5kg
Enesetunne on 50/50, terve rasedus on olnud üks lust ja lillepidu, aga nüüd on ikka juba päris raske, kõht polegi teab, mis suur, aga lihtsalt on ebamugav. Ootusärevus on ka nii sees juba, et iga väiksema valukese peale tärkab lootus, et kas nüüd?!
Teisipäeval käisime grillipeol ja kuna seal sai end veidi rohkem liigutatud, siis õhtul sain 2 päris korralikku valuhoogu, mis samuti panid mõtlema, et oot, kas algabki (kuigi ise salamisi lootsin, et ehk ikka vastu ööd ei alga, tahaks puhata). Need hood läksid aga üle ja siiani tagasi pole tulnud.
Beebi teeb jätkuvalt oma tagumiku upitamise akrobaatikat – ma küll üritan talle öelda, et välja saab alt poolt, aga ta üsna järjekindalt proovib siiski vasakult küljelt väljuda.

Kodu on meil nii korras, et paha hakkab. Oma aja sisustamiseks ma muudkui koristan, pidevalt on tunne, et kui nüüd äkki peaks minek olema, siis ei taha, et elamine segamini meist jääks. Teedust ja JJ-st on natuke kahju, sest kui need kaks mänguväljakult tulevad, siis ma juba ukselt hõikan, et see liiv, mis tuppa tassiti peab nüüd tee toluimejasse leidma (veel paar kuud tagasi, oli mul üsna suva 😀 ).

Fun fact of the day on see, et JJ sündis just 39+4 nädalal, seega, kui väike õde suurest vennast eeskuju tahaks võtta, siis läheb tal juba üsna kiireks (mõned tunnid veel jäänud). Päris-päris ausalt öeldes, on mul endal tunne, et täna-homme, keha kuidagi nagu annaks märku sellest. Samas… ma ei üllatu absoluutselt enam, kui järgmine nädal kirjutan siin postitust 40+ nädalast 😀

Nimi on ka valmis ja ootab, olime Teeduga kahe nime vahel, üks oli juba kuidagi kinnistunud terve ootuse aja, aga nüüd sai see varem tagaplaanil olnud nimi hoopis meie poolt “universumi” märgid ja ootab oma kandjat. Nime ütlen välja muidugi siis kui beebi kohal 🙂

Hoidkem pöialt, et siis saaksin lähipäevil oma sammud ITK-sse seada ja sel korral siis majja siseneda juba sünnitajate uksest 😀

ps selle postituse valmimise ajal tõmbasin igaks juhuks telefoni valmis ka äpi, millega valude kestvust ja vahesid mõõta… nalja siin enam ei ole 😀

39_koht1

10 asja, mida teha enne beebi saabumist

10asja

  1. PUHKA – maga, pikuta, lebota, vaata sarju, lihtsalt ole. Kui on juba suurem(ad) laps(ed) ka kodus, siis proovi ikka leida need hetked, kus saad lihtsalt niisama olla ja eelseisvaks jõudu koguda (näiteks lõunaunede ajal või nädalavahetuse hommikutel vms).
  2. Tee SUURPUHASTUS – puhkama peab, aga hea viis beebi tulekuks kodu valmis seada on ka seal üks korralik suurpuhastus teha, minul näiteks tuli JJ-d oodates lihtsalt mingi hetk see siuke tunne/hoog peale, et ma kohe pidin koristama ja kraamima. Ja no mis seal salata, tegelikult on ju mõnus oma tutika beebiga korras koju saabuda. Ja ma ei mõtle siin seda, et kas jõudsid enne sünnitust tolmuimejaga põrandaid puhastada vaid pigem selliseid suuremaid ettevõtmisi nagu aknapesu, kappide organiseerimine, ammu plaanis olnud asjade taaskasutusse viimine jne.
  3. Vaata üle ja planeeri oma kodused TOIDUVARUD – see mu meelest eriti oluline, kui kodus on ka suuremaid lapsi. Mõtle välja toidud, mida saad kiirelt ja lihtsalt teha, võib-olla isegi saad midagi ette valmistada ja sügavkülmutada, et siis kui beebiga on käsil esimesed nädalad ja kõik alles harjuvad uue olukorraga, ei peaks toiduvalmistamise pärast liialt palju pead murdma ja aega kulutama. Ise olen mõelnud, et ehk varun ka mõned Hippi karbitoidud, mida varem JJ-le tellinud olen, nö hädavariandiks.
    Ja kui esimestel nädalatel pigem tahaks kõik koos kodus olla ja oma aega toidupoes mitte sisustada, siis tasub kasutada mitemte toidupoodide pakutavat teenust, kus saad oma vajaliku kraami koju tellida (eriti hea, kui beebi saabumine sattub sügis-talvisesse aega ja supermarketid on täis tatiseid kliente). Sellist teenust pakuvad Selver, Maxima, Coop, Prisma.
  4. SORTEERI beebi riided- pese beebi riided läbi, triigi ja organiseeri need kappi/sahtlisse suuruste järgi valmis. Ma luban, et need sahtlid ei jää absoluutselt sellisesse kaunisse seisu, kui beebi on ükskord saabunud, aga see on hea viis, et oma varud üle vaadata ja kõik käepäraselt sättida – teeb alguse ikka veidi kergemaks.
  5. AEG KAHEKESI/PEREGA – kui olete veel alles kahekesi, siis tehke midagi toredat, kel võimalust siis näiteks “babymoon” reis kuskile mõnusasse kohta või käik spasse või hoopis mõnus õhtusöök väljas koos kinoga või no mida iganes. Kui peres on juba lapsi, siis võiks ka neile mõelda ja veel enne beebit teha midagi selle väiksemas koosseisus perega – väike trip Muumimaale, Lottemaale, lõbustusparki, telkima. See ei tähenda, et koos beebiga neid asju teha ei annaks, aga pigem on see lihtsalt tore viis ühele nö ajastule punkti panekuks, sest elu ei ole enam kunagi endine (vaid ikka parem 🙂 ).
  6. Vaata oma GARDEROOB üle- ja tee seda sellise pilguga, et kas sul ikka on riideid, mida ka peale sünnitust selga panna ja milles end hästi tunda võiksid. Näiteks oma tavalistesse teksadesse mahtumiseks läks mul pärast JJ-d hea paar kuud küll aega, samas igasugused raseduse riided olid kohe suured 😀 Seega, minu plaan on end selleks ajaks varustada pigem kleitide ja retuusidega – ühtlasi siis tasub vaadata, et need riided ka imetamiseks sobilikud oleks (mugavatest imetamise riietest kirjutasin siin).
  7. Lase end veidi POPUTADA – ehk, et mine juuksurisse, maniküüri/pediküüri vms, raseduse lõpus on vahel päris raske end hästi tunda ja selline kerge hoolitsus võib enesetundega imesid teha. Küll aga ei soovita ma juuksuris endale mingit väga vinget soengut lõigata lasta, mis nõuab igapäevast sättimist, et hea välja näha – sa ei pruugi mõnda aega viitsida või jõuda sellega tegeleda.
  8. PABERIMAJANDUS – uuri välja, et mis “paberimajandus” teid peale lapse sündi ootab, kus ja kuidas käib nime panek, mis avaldused, taotlused tuleb teha, näiteks seoses erinevate hüvitistega, lasteaia järjekorda panek, perearsti nimistusse lisamine jne. Pane kõik need asjad endale kirja ja kui beebi saabunud, siis saate selle järgi tegutseda (siin on nimekiri, millega hea algust teha)
  9. Mine külasta PEREKOOLI – seda siis selles haiglas, kus plaanid sünnitada või kui oled näiteks kahe vahel (a’la kas Pelgu või ITK Tallinnas, siis käi näiteks mõlemas maja tutvustavas loengus). On palju parem ja kindlam minna sünnitama, kui teada, kuhu minna, mis kuskil tehakse ja mis seal sind ees ootab. Isiklikult soovitaks ka teistel teemadel loenguid külastada, aga võib-olla kõige olulisem oleks siis ikka sünnituse teemaline loeng läbi teha – mind aitas väga, et teadsin, mis kehaga toimub, mida haiglas tehakse ja miks, nii ei tekkinud teadmatusest tingitud paanikat (soovitan siis mees ka ikka kaasa võtta sinna loengusse, et ka tema teaks, mis toimub ja mida enam-vähem oodata). Ühtlasi oleks hea end ka imetamise teemaga kurssi viia, sest just see võib pärast sünnitust esimesena peavalu valmistama hakata.
  10. SÜNNITUSPLAAN – no suht kindlasti ei lähe kõik plaanipäraselt, aga see ei tähenda, et sa ei võiks (koos mehega) seda nö plaani läbi mõelda, et kuidas see kõik võiks olla ja minna (eriti oluline, kui teil on mingeid erisoove). Ühtlasi on hea teha koju ka pisike list asjades, mis tuleb veel enne haiglasse minekut vahetult teha – näiteks koerale vesi ja toit (ühtlasi ka teavitada seda inimest, kes teie ära oleku ajal koera eest hoolitseb), suuremale lapsele hoidja kutsumine või hoidja juurde viimine või sellised pisiasjad nagu nõudepesumasina sisse lülitamine vms.

Boonus soovitus – FOTOGRAAF, kui soovid minge tehke ka üks tore sessioon ootuse aja jäädvustamiseks, aga sellest isegi olulisem on leida hea ja tore fotograaf, kes võiks tulla pildistama siis, kui beebi on saabunud – ja tasub arvestada, et headel ja toredatel fotograafidel on graafikud üsna täis ning enam-vähem ligikaudse aja sessiooni toimumiseks võiks tegelikult ikka juba enne lapse sündi kokkuleppida.

31+4, ÄE visiit ja mitte liiga õnnelik

Vahepeal olen kõvasti siin valmistumisega tegelenud, haiglakotti pakkinud, viimaseid asju ostnud jne. Kiiret veel pole, praegu jooksmas siis 32. nädal ja taas oli aeg teha käik ämmaemanda juurde.

Üldiselt enesetunne on jätkuvalt hea, väsimus väga ei piina, kõht muidugi muudkui kasvab.
Kõht ongi kõvasti kasvanud ja no tegelikult tähendab see muidugi seda, et beebi seal sees on kosunud, ühtlasi on tunda, et ega ta selle ruumiga seal liiga rahul ei ole ja vahel on juba praegu tunne, et ta üritaks end siit läbi kõhu välja pressida. Kui väga hooga või pikemalt kõndida, siis tõmbab kõhu kõvaks ka ja on päris ebamugav – eile jalutamas liikusin suht väikeste sammudega ja teokiirusel (aga noh, enne seda sai JJ-l pargis maratoni järel joostud 😀 )
Mingeid turseid pole õnneks tulnud, ennetavalt üritan ikka piisavalt vett ka juua (sest enamasti tähendavad rasedal tursed seda, et on vedeliku puudus) ja diivanil istudes hoian ka jalgu pigem kõrgemal.
Kõrvetised on siiski endast märku andnud, eriti pärast halba otsust pakk kummikomme ära süüa – siis sai niisama kõrvetistest lausa väike okseralli, hoian meeles, et kummikommidega nüüd pigem piiran end. Nende kummikommidega läks üldse kehvalt, sest ma üldse ei mõelnud, et järgmine hommik lähen tavapäraseid analüüse andma. Tulemuseks oligi jälle liiga kõrge glükoosi näit ja selle tulemuseks omakorda siis taaskord GTT-le minek. Oh jah, ei saa öelda, et ma liiga rõõmus just oleks, aga kuna eelmine kord see GTT polnud midagi väga hullu, siis eks elan selle nüüd ka üle – lõpuks siiski parem rohkem kontrollida, kui et vähem.

Kaalu on nüüd kuuga 2kg juurde tulnud, seega kogu rasedusega kokku siis 7kg, end ise peeglist vaadates ütleks, et sellest enamus on läinud kõhtu ja rindadesse 😀

Beebi oli ka visiidi ajal tavapäraselt aktiivne, pea oli all ja südamelöögid igati normis ja regulaarsed. Huvitav on see, et JJ-d oodates ei olnud mul ultrahelisid tehes kunagi ebamugav või valus vms, aga selle preiliga on iga UH paras piinamine, kõht läheb valusaks, tema põgeneb selle anduri eest ja pärast pean veidi istuma ja rahunema sellest kõigest 😀

Jõudsime tänasel kohtumisel ÄE-ga suht paljust rääkida, sest ta läheb nüüd puhkama ja on täiesti reaalne võimalus, et me temaga enam ei kohtu ka enne sünnitust, eriti kui meie beebi otsustab, et ta väga viimase minutini ei kavatse kõhus püsida. Panime kirja kolm kohumist kuni tähtajani, aga mõlemad mõtlesime, et see kolmas kohtumine on siuke suht kahtlane 😀 Ta arvas, et suure tõenäosusega peaks mul ka teine sünnitus pigem kiire olema ja kui kõik hästi, siis on võimalus ka juba 6 tunni möödudes koju saada (kuigi igaks juhuks uurisin ka selle suurema peretoa kohta, kuhu ka JJ meiega ööbima saaksime võtta, ITK-s siis üks selline peretuba täiesti olemas).
Koju kaasa sain ka sünnitusplaani paberi ja anestesioloogia nõusoleku lehe, mille siis enne haiglasse minekut ära täidan.

Ühtpidi on see praegune ootus läinud nii kenasti, et suurema osa ajast ei tule meeldegi, et rase olen. JJ-ga toimetamisele ja muudele tegemistele läheb aeg ära ja ei jää väga seda hetke, kus saaks liigselt näiteks muretseda või mingied hädasid endale külge mõelda. Samas ootusärevus on ikka, tahaks  ju teada, et millal ta täpselt tuleb ja kuidas sel korral see sünnitus ikka läheb jne jne.

Aga ega polegi muud teha kui oodata, olen plaaninud, et juuli jooksul võtan ette ja pesen-triigin beebi asjad ära ning sorteerin tema sahtlid nõnda, et asjad oleks kasutusvalmis. Võrevoodile tuleb külg tagasi ette panna, põhi kõrgemale tõsta, Baby Joggeri kahene käru tuleks ära hooldada-puhastada ja lastetoas on veel nipet-näpet viimistleda.

Ootame siis põnevusega edasi!

kõht_31+4

31+4

 

SUUR NIMEKIRI vol2, asjad beebile, mis olemas

Juba päris ammu tegin postituse, kus oli nimekiri nö basic asjadest, mis saabuvale beebile vaja oleks. See nimekiri sai üsna minimalistlik ja nüüd, kus mul enamus beebile vajalikust kraamist olemas on võib siis “väikse” kokkuvõtte teha. Olgu veel öeldud, et kõige selle beebikraami üle järje pidamiseks on mul tehtud exceli tabel, kus siis asjad kõik suuruste järgi jooksevad ja on täpselt näha, mitu body või püksipaari parasjagu varutud on (hea koht, kuhu enne mõne nunnu asjakese ostmist kiigata, et vältida ebavajalikke oste). Ühtlasi on seal ka kõik muu kraam kirjas, mis olemas ja mis veel osta vaja – nii ei jää vajalikud asjad märkamata.

Alustame ikka riietest
Suurus 50-56:
7 pikkade varrukatega body (neist 1 siidi-villa segu)
7 paari pikki pükse (neist ühed on villased, ühed siidi-villa segust ja pealekeeratavate otstega, 2 paari kinniste otstega) Kinniste otstega püksid on super mugavad just öösel kasutamiseks, jalad soojas ja ei pea sokke mööda voodit taga otsima.
2 kleiti
1 kampsun (puuvillane)
1 kootud toakombe (puuvillane)
1 vatiiniga puuvillane kombe
1 Polarn O. Pyret tuuletõkkefliis kombe
4 paari sokke (aga neist osad lähevad kauem, ka 62 suurust kandes)

bodyd_kleidid_s56

Pikkade käistega bodyd, toakombe ja kampsun ning 2 kleidikest

FullSizeRender-39

s56 püksid, esimesed roosad on villased ja viimased sinised on siidi-villa segust

 

Suurus 62
7 pikkade varrukatega body (neist 1 siidi-villa segu)
11 paari pükse (neist 2 paari kinniste otstega, ühed teksad, ühed siidi-villa segust peale keeratavate otstega)
2 paari sukapükse
1 kleit
2 dressipluusi
1 kampsun
1 talvekombe (kottkombe, saab kindlasti terve talve kanda)

bodyd_püksid_s62

Siit on puudu veel ühed siidi-villa püksid ja body

IMG_0027

See võrratu Monnalisa kleit võiks ju olla ideaalne näiteks jõuluõhtul kandmiseks 🙂

Suurus 68
2 pikkade varrukatega body
5 paari pükse (kolmed retuusid, ühed teksad, ühed chinod)
1 tuunika
3 kampsunit (saab kanda tegelikult juba varem ja ka kauem)
2 kleiti
2 tuulejopet
1 mantel
1 kevad-sügis kombe
1 Polarn O. Pyret tuuletõkkefliis kombe (kuna need on suure kasvuvaruga, siis saab ta ilmselt selle eelmise 56 suurusega käia ka 62 suuruse aja ja järgmine ongi juba 68)

gap4

üleriided_56-68

Po.P tuuletõkkefliisid (56&68), Huppa ks kombe kevadeks (68), GAP talvekombe (3-6k), joped ja mantel kevadeks-suveks (68)

 

FullSizeRender-41

Kleidid 62/68

Mütsid-sokid-sallid-kindad
9 mütsi (suuruses 0-6 kuud, millest 1 on villa-siidi segust pitsiga, 1 villane tuukrimüts, 1 villane tavaline müts, paar puuvillast toamütsi ja mõned suuremad kevad-sügis mütsid)
Sokke sai eelnevalt mainitud, neid palju ei kulu, lisaks nö toasokkidele siis ka Joha villased sokid, mis talvel on suurepärased.
2 paari puuvillaseid kootud papusid
2 Joha villakihiga kaelasalli (eriti vajalikud, kui beebil ilavool suureneb, tavaliselt ca 3. kuu paiku)
1 paar kindaid, mis olid mütsiga komplektis

FullSizeRender-46

Mütse on kogunenud päris mitu

Lisaks on siis 1 villane Woolishi imeilus tekk, mida talvel hea kärus näiteks kasutada ja üks õhem puuvillane tekk ja Mothercarei heegeldatud tekk (samasugune oli ka JJ-l ja see leidis meil kõige enam kasutamist).

FullSizeRender-50

Rullis on Mothercare tekk, tumesinine GAPist ja villane Woolish

Nagu näha, siis on riideid tekkinud esialgse nimekirjaga võrreldes oluliselt rohkem, eks siin on natuke mängus ka see (neti)shoppamise rõõm ja see, et tulemas on tüdruk (mu meelest lihtsalt on nii, et tüdrukutele tuleb neid riideid kuidagi rohkem). Samas muidugi saaks hakkama ka vähemaga – palju oleneb lapsest ka (ja eks alati võib ju ka rohkem osta, kuid kas on mõtet, eriti kui pesumasin kodus olemas on). Riietega ongi nii, et mitmed asjad on sellised, mida saab varem kandma hakata või, mis kestavad tegelikult kauem. Arvestus on nii, et ca 3-4 kuud võiksime suht kenasti hakkama saada nende asjadega (tegelikult kauemgi – nt osad üleriided on kindlasti kasutuses alles kevadel). Samas on esimesed kolm suurust kõik esindatud ja saab beebi kasvades selga proovida kui tundub, et aeg on järgmise suuruse käes. Aa jaa ja kui keegi märkas, siis tudukombesid meil varutud ei ole, neid hakkasime JJ-ga alles seal 68-74 suuruses kasutama, ühtlasi hoiavad püksid+body kombo ka öösel mähet paremini paigal ja olid meie jaoks mugavamad alguses. Samuti pole eriti lühikeste varrukatega bodysid, sest alugses on beebi nii väike ja kehatemperatuuri hoidmisega väga hästi toime ei tule, seega pikad varrukad mõistlikumad (ka suvel, talvest rääkimata). Just kehatemperatuuri hoidmise pärast on head ka need siidi-villa segust riided – ei hakka liiga palav ega ka külm.

Beebi hügieenitarbed + apteek
2 pakki mähkmeid, kõige pisem suurus Muumid ja Huggiesed, ilmselt ostan juurde ka Libero Newborn paki, eks siis näha ole, mis kõige paremini sobib (hästi istuvad mähkmed on võti ka pikemalt puhtana püsivate riiete juurde 😉 )
1 pakk niiskeid lappe (Huggiese omad, just need beežis pakendis “pure” on meie jaoks siiani parimad olnud, ei haise, on piisavalt niisked ja ei tekita löövet)
1 pakk (30tk) ühekordseid aluslinu mähkimislauale, mähkmekotti (arstil käiguks jms), mu meelest parim suurus on see 40x60cm
2 desinfitseerimise vahendit kätele – üks mähkimislaua juurde (et oma käed saaks enne beebi õrnade silmade või naba puhastust puhtaks teha) ja teine mähkmekotti (olukordadeks, kus kätepesu kohe võimalik ei pruugi olla)
1 pakk silmade puhstamiseks lappe (apteegis haavatampoonide nime all)
1 karp beebide vatitikke
1 pakk kilekotte, kuhu külas olles saab kasutatud mähkme pakkida (meil Libero omad)
1 beebide küünekäärid
D-vitamiini tilgad
(meie lemmik firmalt ABC-Vit, mida peab korraga andma vaid 1 tilga)
1 Infacol gaasirohi (võiks igaksjuhuks olemas ikka olla, loodame, et pole vaja)
1 pakk Efferalgan paratsetamooli küünlaid (kindlasti vaadata, et oleks alla 10kg lapsele)
1 rhinomeri ninaaspiraator + otsikud (nohu puhul parim)
1 Humer beebidele
1 karp Undaose ampulle inhalaatorisse
1 inhalaator (tegelt on teine ka varuks olemas 😀 ), meiel ultraheli inhalaator Breuer IH50, samas kui peaksin uue ostma, siis ostaks KIWI.
Mininland kontaktivaba termomeeter (hea nii lapse kehatemperatuuri, toatemperatuuri kui ka vannivee temperatuuri mõõtmiseks)
1 Sudocrem (mähkmelööbe tarvis)
3 lutti (2 MAM, 1 Philips Avent 0-2k) – meie lutti ei põlga ja mul ainult hea meel, kui beebi nõus mõnda neist võtma on. Kui need varutud variandid ei sobi, siis järgmiseks prooviks veel NUKi ja Philips Avent Soothiet. Lutiketi ostan siis, kui on kindel, et lutt teema on (ühtlasi on paar tk ka JJ-st edasi kasutatavad).
10 marli lappi (5 väiksemat, 5 suuremat) suurepärased asjad imetamise ajal kasutamiseks ja toidu tagasiheite korral. Lisaks on mul mõned varuks olemas ka JJ ajast. JJ ajast on olemas ka mõned väiksed frotee rätikud, mida hea piima pühkimiseks kasutada
3 suuremat flanell lappi – need on hea pehmed ka nt magamise ajal voodisse või kärusse pea alla panekuks, juhuks kui beebi peaks piima välja ajama (NB! Esimesed paar kuud peaks beebi kindlasti magama külili – üks uni ühel küljel, teine uni teisel).
1-2 suuremat vannilina (JJ-ga saadud kogemuse põhjal ütlen, et need väikses suuruses beebide rätikud ei ole väga asjalikud)

apteek_mähkud

Siin pole muidugi kogu kraam, vaid mõned asjad, mis pildile mahtusid ja hetkel käepärast olid kohe. Ma ausalt ei mäletanud, et need pisikesed mähkmed nii pisikesed on- nagu nukule ju.

marli ja lutid

3-karp flanell lapid, kollase-halliga suuremad marlid (mõlemad pakid Kidzone) ja roosa pakk väiksemad marlid Debenhamsist.

Suuremad asjad:
võrevoodi (meil on mingi kõige tavalisem võrekas, käib kahele kõrgusele)
madrats (kookos-tatra) ja B-Sensible kattelinad 2tk, mis vedelikku läbi ei lase (parimad!). Igasugused voodipehmendused olen välistanud – koguvad beebi ümber vaid tolmu ja on võimalikuks lämbumisohuks.
mähkimisalus (võrevoodi peale) + kate + organisaator, kuhu asjad ladustada, sest sel korral on voodi meie magamistoas, kus selleks otstarbeks eraldi kappi pole
Baby Björn lamamistool
tegelustekk (JJ ajast olemas, koos kaartega)
vann (100cm) ja vannijalad – väiksemal vannil pole mõtet, jääb kiiresti väikeseks, vannijalad on head vanemate (eriti äsja sünnitanud ema) seljale, ühtlasi mahub siis paremini beebiga seal toimetama

Liikumine
TurvahällMaxi-Cosi Pebble + soojakott (sest talvekombedes jms paksudes üleriietes lapsi turvahälli ja turvatoolidesse ei panda!)
Turvahälli alusMaxi-Cosi FamilyFix ideaalis plaanisime osta kohe 2wayFix aluse (millele saaks hiljem MC 2WayPearl turvatooli panna), aga kuna õnnestus väga hea pakkumisega saada familyfix, siis sai see valik nii tehtud.
Kahe lapse käru Baby Jogger City Mini Double koos beebikorviga, saab kasutada alates sünnist ja mõlema lapsega
Kahe lapse käru Bugaboo Donkey (saab kasutada ka mõlema lapsega üksi või talvel kahe lapsega, lisa iste vaja osta)
Mähkmekott – ehk siis kott, kus on kõik beebile (ja meie puhul ka samaaegselt JJ-le) vajalik kraam sees, mida kodust väljas käikudel vaja võib minna. Kuigi mul on viimasel ajal väga silma jäänud Beebicentri taoliste kottide valik, sest need on tõeliselt ilusad ja mahukad ja praktilised, siis ilmselt jätkame esilagu oma olemas oleva Fjällräven Kanken seljakotiga, kuhu kõik see kraam kenasti ära mahub.

FullSizeRender-52

Maxi-Cosi Pebble ja turvahälli soojakott (familyfix alust ei hakanud pildile tarima)

Minule endale:
sünnitusjärgsed sidemed Natracare (sest pärast sünnitust ei taha niigi õrnale piirkonnale mingeid keemiast läbi immutatud asju lähedalegi), neid kõige suuremaid peaks minema kuni 1 pakk.
veel sidemeid 😀 Eriti head on Natracare öösidemed (ma lihtsalt sel korral säästan Teetu pidevalt nende poest ostmisest ja varun juba ette mõistliku koguse)
rinnapadjad, võtsin prooviks Natracare omi, kuid kaldun arvama, et kasutama jään siiski pigem Aventi ja Libero omi.
aluspesu sünnitusjärgseks ajaks (võiks olla number suurem kui tavaliselt ja võimalikult lihtsad, puuvillased) ca 3 paari
3 imetamisrinnahoidjat (mulle sobivad H&Mi omad, imetamisriietest kirjutasin siin)
2 imetamistoppi
2 imetamiseks mõeldud kleiti
1 Purelan salv (kuna hetkel seda apteegist ei leidnud, siis tellisin Windelnist)
karp paratsetamooli!!!
kummelitee,
JJ sündimise järgselt loobusin ma kohvist ca 3-kuuks, selle asemel oli lemmik hoopis kummelitee

imetamine

Riided kõik H&Mist, rinnapadjad ja sidemed Natracare (kuid rinnapatjadel pole kleepivat riba, mis patja paremini paigal hoiaks, seega ostan juurde ka Aventi või Libero omi), pildilt puudu Purelan salv, mis mu meelest ka imetamisel hirmus vajalik on. Kõige parempoolsemad on Natracare sünnitusjärgsed sidemed, keskel sama firma öösidemed ja vasakul rinnapadjad.

Tegelikult on nii, et vajalikud ja isegi mitte nii vajalikud asjad on nüüd küll kõik olemas. Edasi pole muud, kui nautida veel järele jäänud ootuse aega, puhata, mängida JJ-ga, natuke mööda Eestit rännata ja siis päris lõpus lihtsalt hästi rahulikult võtta. Ma usun sellesse, et kui enne sünnitust tõesti aeg maha võtta ja lihtsalt olla, siis on keha ja meel eelseisvaks paremini valmis, seda ka sündival beebil. Sinna aega mahub muidugi ka kogu selle riidekraami läbi pesemine ja triikimine ja kummutisse sättimine 🙂
Eilsest hakkas jooksma juba 31. nädal, seega pole siin enam üldse pikka pidu jäänud beebi saabumiseni (kui beebi tahaks eriti varajane olla, siis juba ca 1.5 kuu pärast oleks ta tähtajaline ja põhimõtteliselt valmis sündima).

Siia lõppu 2 varianti võimalikest riietest, millega meie beebi koju tuua:

koju-koju

Jahedama ilmaga vasakpoolne variant, kus püksid villased ja jalga sokid, soojemal juhul parempoolne variant, kus püksid puuvillased. Kui on väga soe, siis pingviiniga kombekat ei pane. Müts ja body on siidi-villa segust. Tekk ka kaasa igaksjuhuks.

27+2 ja ÄE visiit

Täna sai jälle tehtud käik ämmaemanda juurde, sel korral veidi pelgasin seda visiiti, kuna pidin JJ ka kaasa võtma, aga selgus, et täiesti asjatu kartus. Maailma mõistlikum laps istus mul süles vaikselt, vaatas kuidas vererõhku mõõdeti ja kuulas väikse õe südamelööke ja sebimist. Suur rõõm oli ka näha, et ITK-s on nüüd seal ÄE-de ukse taga ootamiseks olnud ebamugavad toolid mõnusate diivanite vastu vahetatud, mu keha tänab 😀

Üldiselt midagi erilist teada ei saanud, samas suureks kergenduseks oli, et eelmisel nädalal tehtud GTT on korras ja ilmselt seda rohkem tegema ei pea. Ka vererõhk oli normis, beebi südamelöögid kenasti olemas ja EPK 26cm. Mul endal on nüüd võrreldes eelmise käiguga kaalu juurde tulnud ca 4kg (see on siis vimase 5 ja poole nädala tõus). Eks magusa osas peab end veidi kontrollima, aga tegelikult on see tõus igati ok, sest hetkel on siis raseduse jooksul juurde tulnud kokku 5kg (JJ-d oodates võtsin kokku juurde lõpuks 13kg).

Enesetunne on jätkuvalt hea. Hoolimata nüüd juba jõudsalt paisuvast kõhust, ei tunne ma, et see mind (veel) igapäeva toimetuste juures segaks. JJ-d oodates hakkas kasvav kõht üsna pea mugavat magamist häirima – ei osanud kuidagi olla ja ennast sättida, sel korral pole nagu probleemi.
Kui üldse miskit välja tuua, siis paar korda on kõrvetised nüüd olnud, aga õnneks Rennie tabletid selles osas abiks.
Beebi on ka ikka väga aktiivne, ju siis jätkub praegu kõhus veel piisavalt ruumi, et seal hullata ja möllata.

Täitsa metsik tundub mõelda, et tegelikult on 10 nädala pärast beebi põhimõtteliselt valmis saabuma, vaid 10!!! nädalat. Õnneks on mul vajalike asjade osas ettevalmistused üsna lõpusirgel, nii et selles mõttes on kõik chill – kirjutan meie varudest ja valikutest ka juba üsna pea.

kõht_27+2