Ma arvan, et meil läheb suht hästi, hetkel veel viiekesi aga eks iga päevaga kerib seda ootust ja põnevust juurde, et millal beebi meiega liituda kavatseb. Kogu see beebiootus aitab ka mõtteid millegi muu juures hoida kui viirus ja sellest tingitud muutunud elukorraldus.

Mulle tundub, et me oleme päris kenasti selle veidra olukorraga harjunud, alles üks päev ütlesin Teedule, et üldse ei saa aru, kas see eriolukord on kestnud kuu või ongi elu koguaeg selline olnud. Ma ei ole eriline halaja tüüp ka, pigem selline adapteeru või sure ehk siis mis siin ikka mõelda asjadele, mis võiks või oleks võinud olla, meil on meie hetk praegu ja saame hakkama.

Lapsed ikka räägivad mõne asja juures, et jaa, kui “haiguse aeg” läbi, siis nad näitavad seda või toda asja oma lasteaia sõpradele või lähevad Mammale külla ja Hispaaniasse ja Lottemaale ja Muumide juurde. Ja ma usun, et üks päev me jälle kõike seda teemegi ja nii neile ka ütlen.

Rütm on meil sees olenemata päevast üsna üks, lapsed ärkavad 7-8 vahel, siis ETV2 multikad ja hommikusöök. Seejärel mänguaeg, kus nad rohkem oma mängutoas toimetavad, aga vahel ka lihtsalt mööda elamist mingideid ideid genereerivad. Päris jagelemata ei saa nad kaua olla, varem või hiljem on keegi kelleltki paugu kirja saanud või kellegi lego maja on lammutatud või no mida iganes 😀

Lõunauinakut teevad kõik lapsed ja sellest ma ei tagane, muidu oleks nad varaõhtuks nii soodad, et me ei saaks keegi siin normaalselt oldud.
Kui muul ajal teeme Teeduga jooksvalt omi asju ja Teet peab aegajalt siiski ka kodust väljas käima töö asjus midagi tegemas, siis laste lõunaune ajale üritame oma trennid paigutada.
Kuna ma olen hetkel 100% kodus (ja väljas käin enam-vähem ainult siis kui on vaja minna arsti või ämmaemanda juurde), siis võtsin nõuks end ikka kuidagi liigutada ja otsisin soovitusi erinevatele rasedate jooga videodele. Sain päris mitmeid variante, mis järgemööda ära proovisin ja tänaseks olen jäänud Tonic Pregnancy Yoga videode juurde, kus siis 10-minutilised seeriad, mida valin, et mitut ja millist teha parajasti tahan. Mulle tundub küll, et see joogatamine on hästi mõjunud ja üldiselt on päris kerge ja mõnus olla.

Pärast trenni ja lõunauinakuid sööme ja mängime ja veeretame selle päeva õhtusse. Vaadates, et lastel õhtul uinumisega probleeme ei ole, siis ilmselt on neil päeva jooksul tegevusi ja toimetamisi oma enegria kulutamiseks piisavalt.
Kuigi nad ikka vahel üksteisest tüdinevad ja tahavad omaette olla, siis ma arvan, et neil on siin kolmekesi see kodune elu ilmselt kõvasti huvitavam kui üksi olles ja meil Teeduga ka selles osas kergem.

Lasteaiaõpetajad saadavad ikka erinevaid õppetegevusi meilile, muusikaõpetaja teeb neile videosid ja pärast ühte sellist videot ma andsin alla ja tellisin JJ-le ja Jennile ukuleled. Nad olid juba ammu sellest õpetajast inspireeritult ukulelede soovi avaldanud (õpetaja nimelt saadab neid tihti ukulelel) ja nüüd võtsin kätte ja otsisin, et kust saab, leidsin Stanford Musicust – punase JJ-le (sest punane on lemmik) ja lilla Jennile (sest noh Frozeni Anna värv on ka lilla – okei). Eks tasapisi pusime nende ukuleledega, aga kui isolatsioonielu ühel päeval läbi saab, siis peaks nad mingi päris õpetaja juurde suunama (soovitused teretulnud).

Lihavõtteid ootasid lapsed sel korral kuidagi eriliselt – ma ei teagi miks, vist sellepärast, et erinevates saadetes sellest oli palju juttu. Pidime siis ka meisterduse ette võtma, milleks oli Lihavõttejänkule kaartide tegemine ja dekoratiivmunade kaunistamine. Pühade pühapäeval oligi siis Jänku kaarte vaatamas käinud ja šokolaadimune ja jäneseid toonud. Ütleme nii, et kui hommikusöögiks on šokolaad, siis ega sellest päevast head nahka ei tule, nii oli kuni lõunauneni meil ka, sest eks nad ikka väiksed vurrid olid siin, õnneks õhtuks ikka rahunesid.

isolatsiooni elust maksimumi võttes võtsime elus esimest korda ette ka potisaia tegemise – oh lord, mega otsus muidugi, sest selle tegemine on eriti lihtne ja see sai lihtsalt imeline.  Kasutanud oleme seda poppi NamiNami retsepti, soovitan proovida. Ja valmis olla, et isolatsiooni lõpuks on +100kg lisandunud.

Beebiootus on varsti lõpule jõudmas, kohe täis 38 nädalat ja beebike võib siin iga hetk välja tulla. Põnev on, iga veidram tunne toob mõtte, et oi, kas nüüd hakkab pihta, aga siiani pole hakanud.
Tehtud sai ka viimane UH lapse asendi ja suuruse hindamiseks, kus kõik korras oli. Suurust tol hetkel umbes 2600g (aga eksimisvõimalus +/- 380g) ning ennustuse kohaselt sünnikaaluks pakuti 3.5kg ringi – eks näis vb peaks selle saiaga tagasi end hoidma, et see number lõpuks kilo rohkem ei oleks 😀
Alles neljanda lapsega ostsime oma koju elu esimese spets mähkimiskummuti, kuna meil võrevoodit pole, kuhu peale mähkimislaud alguses panna ning vastsündinuga päris maas ka alati toimetada ei taha, siis tundus see praktilise poole pealt hea mõte. Leidsin kiirelt sobiva, Teet tõi koju, paigutasime magamistuppa ja sain seda sättima hakata. Nii mõnus oli see valmis panna ning kõik beebi asjad ühte kohta mahutada.

Esimest korda hakkasin lugema ka Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhti”, et end nö õigele lainele häälestada. Minu jaoks on seal raamatus palju ära tundmist eelnevatest kogemustest ja elust ning küllap mulle sealt ikka ühtteist kasulikku ka selleks korraks leidub.

Nii see elu siin läheb, järgmine postitus ehk juba ühe liikme võrra suurema perega 🙂