Neljanda ootuses ehk kui arvad, et enam miski ei üllata

Veel mõnda aega tagasi oleks mulle tundunud uskumatu, et kirjutan meie neljanda lapse ootusest, täna tundub see igati reaalne ja äge. Ma ei plaani enam seda rasedust liiga detailselt siin dokumenteerida, sest eks see ikka ole kuidagi korduv kõik, aga mõned erilisemad hetked saavad kirja, et oleks hea kunagi tagasi vaadata.

See kõige tavalisem 12. nädala ultraheli ei pidanud olema midagi erilist, aga kuna mulle tundus, et ma ei taha sinna üksi minna, siis korraldasime nii, et Teet saaks minuga kaasa tulla. Juba seda aega kirja pannes hoiatati mind, et see UH arst ei räägi suurt midagi ja no kogemusi lugedes sain aru, et hea kui ta üldse mainib, et lapsel kõik käed ja jalad olemas on. Seega valmistasin meid ette üheks üsna emotsioonituks käiguks, aga samas meie jaoks oluliseks – näeme oma neljandat beebit esimest korda natuke enamana kui lihtsalt täpina ekraanil.
Arsti kabinetti sisse astudes tervitas meid reipa olemisega dr Szirko, kes siis asus ekraanil meie beebit uurima, meie samal ajal siis seda väikest sudimist pealt vaadates. Käsi ja jalgu püüdsin ka ise üle lugeda – noh, nii igaks juhuks 😀
Ja siis, see arst, kes pidi olema vait kui sukk, näitas meile ise ka, et kus mis asub ja täiesti täiesti muu seas ütles, et näitab, et POISS on.
BOOM!
Mis just juhtus?!?
Hea, et ma seal pikali olin, sest muidu oleks pikali kukkunud – esiteks, ei pidanud see arst üldse midagi rääkima ja teiseks, ei ole me mitte ühegi lapsega nii vara isegi mingit vihjet soo kohta saanud. Mõtled küll, et neljas laps – been there done that ja ikkagi saab miski üllatada. Lihtsalt wow. Kaalusin ka, et kas ma peaks arstile rõõmust kaela lendama, aga ma arvan, et õnneks ja mitte kahjuks mul see mõte läks üle..

Üllatusest toibununa mõtlesin vaid, et nii äge, JJ oli juba varem rääkinud, et tal võiks veel vendasid olla ja mulle tegelikult meeldis ka see mõte, et Jennil on selline vendade kamp. Jah, tubade jagamise ja tasakaalu mõttes oleks ju tüdruk ka sama tore olnud, aga kui ma ikka selle meie Jenni sügavale silmade sisse vaatan, siis see hing on siin küll nagu loodud üksi seda ainsa õe tiitlit kandma ja oma vendadega kõikvõimalikke jaburusi korda saatma.

Arvestades, et see meie neljas on igati planeeritud ja oodatud, siis ei ole meil ka mingit beebipaanikat, et kuidas hakkama saame või mis üldse saab. Kõik läheb hästi, oma südametes tundsime, et meil on siin armastust küll, et üks väike sell meiega liituda võiks ja lisaks sellele armastusele ka piisavalt ruumi, et suurenev kamp mugavalt ära mahuks.

Eks on uuritud ka, et kas nelja lapsega plaanime kolida, et majas oleks rohkem ruumi aga seda mõtet meil hetkel ei ole. Me ei arva, et kõigil peaks eraldi tuba olema ja meil on pigem üle keskmise suurusega korter, kus olemas nii rõdu kui saun ja isegi piiratud alaga mänguväljak. Lisaks arvan ma, et suurusest olulisemgi on asukoht, et väike maja kuskil linnapiiril  või piirist väljas võib tunduda päris idülliline, aga ühtlasi tähendab see nelja lapsega ka aina hullemaks minevat logistikat, kui kätte jõuavad koolid, huviringid ja trennid. Meil on peres ühed juhiload ja üks auto, seega igasugune lapsevanemast takso olemine ei tule meil kõne alla (ja ma ei oska ka ennustada, kas ma lähen lube tegema ja isegi kui läheksin ja teeksin ei tahaks ma siis päev otsa kedagi kuskile sõidutada). Praegune kesklinna asukoht tähendab aga seda, et ka juba esimese klassi lapsel on täiesti reaalne ise kooli ja koolist koju saada, trenni jõuda ning veidi suuremana ka keerulisema logistikata sõpradega kinno minna. Ma ei tahaks, et laste päevast arvestatav osa mööduks autos või bussis ja seepärast ma ei ihale ka seda maja ja aia kontseptsiooni (pealegi, ma ei ole see tüpaaž, kellele meeldiks muru niita või lund rookida).

Ma saan aru ka, et neljas laps võib nii mõnegi jaoks mingi ulme otsus olla, aga mulle on ka tundunud, et alati on kusagil keegi, kes imestab, olgu see siis enne esimest või neljandat last. You do you ehk siis iga pere saab ja teeb need otsused, mis neile sobivad, meie jõudsime otsusele, et neli oleks hea.

Siia lõppu oleks sobiv tänasel isadepäeval ära mainida ka see, et kui ei oleks Teetu just sellisena nagu ta on – tasakaalukas, armastav ja täiesti suurepärane isa ning kaaslane, siis ei oleks siin peres neid lapsi varsti neli. Selline lastebande vajab tiimitööd, et kõik osapooled ikka peast ja muidu ka terved oleks ja selles osas võin käsi südamel öelda, et paremat partnerit kui Teet, oleks endale keeruline tahta. Nii et Teet, aitäh sulle!

img_2605

Lastega restorani: Kõue mõis, isadepäeva eri

Mõni postitus tagasi kirjutasin meie isadepäeva plaanidest, Teet ja lapsed said omale ühesugused kikilipsud ja peapaela ning kavas oli minna isadepäeva brunchile. Esialgu valituks olnud Tallinna Teletorn langes aga oma veidra lastekärude keelupoliitikaga meie plaanidest välja ja asemele tuli Kõue mõis.

Silma paistis juba enne kohale jõudmist Kõue teenindus, sest kui nende Facebooki lehel uurisin, et kas oleks veel ehk vabu kohti, siis vastati kiirelt ja pandi meid ootejärjekorda. Õnneks meil vedas ja kohad me sinna saime ja nii asusimegi täna lõunapaiku Kõue poole teele. Sõit kestis praeguste teeolude juures ca 40 minutit ja mõisa leidmine ei ole üldse keeruline.

Kõue mõis on täiesti minu masti paik ja sinna jõudes oli mul veidi kahju,et me polnud juba päev varem kohale läinud, et mõnes sealses üliägedas toas ööbida ja kogu seda maja pikemalt nautida. Täiesti juhuslikult sai Kõue mõis ka paar päeva tagasi valitud Boutique Hotel Awards tseremoonial maailma kõige inspireerivama disainiga hotelliks ja seda küll täiesti teenitult, minge vaadake ise, see koht on maagiline.

Donkey oli meil monona Jenni jaoks kaasas ja sisse mahtusime ka tillukesest eesuksest, esimese asjana kallistas JJ sealset vastuvõtu töötajat – ja ta ei tee sellist asja võõrastega praktiliselt mitte kunagi 😀
Laua äärde tehti käru jaoks veel eraldi veidi ruumi juurde ja sööming võis alata. Toit oli muidugi maitsev, eriliselt hea oli suitsutatud part. Valikus oli veel igasuguseid salateid ja liharoogi ja küpsetatud köögivilju. Muidugi ei puudunud ka koogivalik ja kommid koos kovi ja teega.
Meie Teeduga saime kõhud mõnusalt täis, JJ seevastu veetis oma aega põhiliselt teiste laste ja papagoide seltsis. Just, jah, papagoid, kes Kõue mõisas elavad olid laste jaoks suur hitt, vahepeal oli mul juba hirm, et JJ nuputab välja kuidas puuri uks lahti käib ja päästab linnud vabadusse, õnneks see nii ei läinud.
Süüa temal seal suurt aega polnudki, sest lisaks eelmainitud tegevustele oli laste päralt ka nö kinosaal, kus oli võimalik suurelt ekraanilt multikaid vaadata ja tiba suuremad lapsed said seal piparkooke kaunistada.
Jenni võttis sel aastal veel rahulikult, sõi piimast kõhu täis ja pikutas kärus, jõudis isegi väikse uinaku teha.

Kõue mõisas tahakski eriti kiita sealset personali, kellele annab samaväärset otsida, sest kõik olid tohutult sõbralikud, meeldivad, abivalmid, rõõmsad…. võrratud inimesed noh 🙂
2 tundi möödusid lennates ja et mitte liiga hilja peale jääda asutasimegi end tagasi koduteele.

Kui esialgu olin veidi õnnetu, et meil see teletorni plaan nässu läks, siis tegelikult on mul nüüd hoopis tohutult hea meel, et nii läks. Meie isadepäev Kõue mõisas oli lihtsalt suurepärane ja sobis meie perele sel pidupäeval ideaalselt.

img_3236

Päevakangelane ja tema varandus

img_3244

elav meelelahutus (ukse taga oli peidus veel üks mängukaaslane)

img_3247

suu magusaks

img_3237

sulnis Jenni ja paljad varbad

img_3258

JJ, kes kuidagi eriti hästi sinna mõisasse sobis

img_3260

multikad suurel ekraanil

img_3264

meie

img_3267

JJ kasutab hea meelega võimalust õe vankrikorvi pikali visata (ja muidugi läks just lahkudes kõht tühjaks – oli aeg ampstükk välja otsida)

img_3268

Kohtumiseni!

Mu laste isale

Täna on isadepäev. Ja kuna ei JJ ega Jenni veel Teedule erinevate asjade eest aitäh öelda hästi ei oska, siis ütlen nende eest ja koos nendega.

AITÄH:
– et oled olnud meie laste sünni juures, aidanud neil siia saabuda
– et sinu jaoks polnud mingi probleem tegeleda beebidega, kui mina alles taastusin
– et laste mähkmete vahetus ei ole sulle raske (ja et vajadusel teed seda ka öösel)
– et tuled pärast tööpäeva koju ja ikka viitsid ka perele süüa teha
– et laod koos JJ-ga lego torni või vaatad juba 130. korda pildiraamatut
– et jutustad Jenniga, kes veel kuigi arusaadavalt sulle ei vasta, aga kelle silmist armastus peegeldub
– et lähed JJ-ga õue ka siis kui on vihmane, et ta saaks porilompides üles-alla hüpata
– et mõnel ööl, kui JJ-l kurb on, magad tema juures ja kui hambad teevad valu, siis vaatad temaga kell 3 öösel Põrsas Peppat
– et oled meiega koos reise ette võtnud
– et kui vaja, siis saad ka üksi lastega arsti juures käidud
– et su eluviisid on tervislikud ja oled sellega meie lastele eeskujuks
– et võin rahuliku südamega lapsed sinu silma alla jätta ja ise magama minna
– et oled rahulik ka siis kui keegi teine meist seda pole
– et lapsed ja pere on sinu jaoks esimesel kohal

ja aitäh kõigi muude väiksemate ja suuremate olemiste ja tegemiste eest, mida isana igal päeval teed, sa saad suurepäraselt hakkama!
Head isadepäeva!

img_1992-1

mu varandus

Valmistume isadepäevaks

Sel aastal on isadepäev 13. novembril ja kui esialgu mul tegelikult Teedule selleks päevaks mingeid suuri plaane polnud ja kingitusena mõtlesin talle teha sellise päeva, kus ta ei pea vahetama ühtegi mähet, ei pea süüa tegema ja võib teha nii pika trenni kui süda ihkab, siis nüüd ma ikkagi plaanisin sinna juurde veidi rohkem.

Eelmisel aastal meisterdasime JJ-ga väikse maali, mis sai täitsa armas aga tõsi on ka see, et ei jaksa keegi neid selliseid nipet-näpet meisterdusi koguda ja karpide viisi hoiustada või riiulitel eksponeerida. Laste piltidega võtmehoidjad, särgid jms ei ole lihtsalt meie maitse, aga valgustan siis, et mis ma välja valisin, sellele minu laste maailma parimale isale.

Esiteks tellisin Teedule ja lastele nunnu kikilipsude ja peapaela komplekti Anna Lutterilt (küll mitte sama mustriga nagu avaneval lingil). Mõtlesin, et need sobiks hästi ka ees ootavale jõulupiltide tegemisele, mis tundub, et on saamas meie pere traditsiooniks. Kellel on kodus ainult isa ja tütar, saavad tellida ka vaid kikilips+peapael komplekti või kui on isa ja poeg, siis suurema ja väiksema lipsu komplekti. Tegelikult on seal ka peapaelasid võimalik tellida täiskasvanu suurusele, et emme ei peaks üksi teistest pereliikmetest erinema.
Ühtlasi oleks päris lahe neid kikilipse ja peapaela kanda ka isadepäeva brunchil.

See brunch ongi siis kingituse teine pool, valisin selleks puhuks Tallinna Teletorni isadepäeva brunchi, täpsemalt saab selle menüü ja kellaaegade kohta lugeda teletorni kodulehel. Kes teletornis aga juba hiljuti käinud on ja pigem mõnda muud kohta eelistaks, siis Tallinnas (ja mujalgi) on sarnaseid ettevõtmisi sel päeval ka teistes restoranides, silma jäid näiteks restoran Farm, Cafe Lyon, Nordic Hotel Forumi restoran Monaco, Kõue mõis.

Sellised plaanid on meil sel korral. Millised on teie plaanid või isadepäeva traditsioonid?

teetjalapsed

Teet ja lapsed – kui vaja õpetab poseerima, kui vaja meisterdab ja kui vaja, siis lebotab 🙂