Veel mõnda aega tagasi oleks mulle tundunud uskumatu, et kirjutan meie neljanda lapse ootusest, täna tundub see igati reaalne ja äge. Ma ei plaani enam seda rasedust liiga detailselt siin dokumenteerida, sest eks see ikka ole kuidagi korduv kõik, aga mõned erilisemad hetked saavad kirja, et oleks hea kunagi tagasi vaadata.

See kõige tavalisem 12. nädala ultraheli ei pidanud olema midagi erilist, aga kuna mulle tundus, et ma ei taha sinna üksi minna, siis korraldasime nii, et Teet saaks minuga kaasa tulla. Juba seda aega kirja pannes hoiatati mind, et see UH arst ei räägi suurt midagi ja no kogemusi lugedes sain aru, et hea kui ta üldse mainib, et lapsel kõik käed ja jalad olemas on. Seega valmistasin meid ette üheks üsna emotsioonituks käiguks, aga samas meie jaoks oluliseks – näeme oma neljandat beebit esimest korda natuke enamana kui lihtsalt täpina ekraanil.
Arsti kabinetti sisse astudes tervitas meid reipa olemisega dr Szirko, kes siis asus ekraanil meie beebit uurima, meie samal ajal siis seda väikest sudimist pealt vaadates. Käsi ja jalgu püüdsin ka ise üle lugeda – noh, nii igaks juhuks 😀
Ja siis, see arst, kes pidi olema vait kui sukk, näitas meile ise ka, et kus mis asub ja täiesti täiesti muu seas ütles, et näitab, et POISS on.
BOOM!
Mis just juhtus?!?
Hea, et ma seal pikali olin, sest muidu oleks pikali kukkunud – esiteks, ei pidanud see arst üldse midagi rääkima ja teiseks, ei ole me mitte ühegi lapsega nii vara isegi mingit vihjet soo kohta saanud. Mõtled küll, et neljas laps – been there done that ja ikkagi saab miski üllatada. Lihtsalt wow. Kaalusin ka, et kas ma peaks arstile rõõmust kaela lendama, aga ma arvan, et õnneks ja mitte kahjuks mul see mõte läks üle..

Üllatusest toibununa mõtlesin vaid, et nii äge, JJ oli juba varem rääkinud, et tal võiks veel vendasid olla ja mulle tegelikult meeldis ka see mõte, et Jennil on selline vendade kamp. Jah, tubade jagamise ja tasakaalu mõttes oleks ju tüdruk ka sama tore olnud, aga kui ma ikka selle meie Jenni sügavale silmade sisse vaatan, siis see hing on siin küll nagu loodud üksi seda ainsa õe tiitlit kandma ja oma vendadega kõikvõimalikke jaburusi korda saatma.

Arvestades, et see meie neljas on igati planeeritud ja oodatud, siis ei ole meil ka mingit beebipaanikat, et kuidas hakkama saame või mis üldse saab. Kõik läheb hästi, oma südametes tundsime, et meil on siin armastust küll, et üks väike sell meiega liituda võiks ja lisaks sellele armastusele ka piisavalt ruumi, et suurenev kamp mugavalt ära mahuks.

Eks on uuritud ka, et kas nelja lapsega plaanime kolida, et majas oleks rohkem ruumi aga seda mõtet meil hetkel ei ole. Me ei arva, et kõigil peaks eraldi tuba olema ja meil on pigem üle keskmise suurusega korter, kus olemas nii rõdu kui saun ja isegi piiratud alaga mänguväljak. Lisaks arvan ma, et suurusest olulisemgi on asukoht, et väike maja kuskil linnapiiril  või piirist väljas võib tunduda päris idülliline, aga ühtlasi tähendab see nelja lapsega ka aina hullemaks minevat logistikat, kui kätte jõuavad koolid, huviringid ja trennid. Meil on peres ühed juhiload ja üks auto, seega igasugune lapsevanemast takso olemine ei tule meil kõne alla (ja ma ei oska ka ennustada, kas ma lähen lube tegema ja isegi kui läheksin ja teeksin ei tahaks ma siis päev otsa kedagi kuskile sõidutada). Praegune kesklinna asukoht tähendab aga seda, et ka juba esimese klassi lapsel on täiesti reaalne ise kooli ja koolist koju saada, trenni jõuda ning veidi suuremana ka keerulisema logistikata sõpradega kinno minna. Ma ei tahaks, et laste päevast arvestatav osa mööduks autos või bussis ja seepärast ma ei ihale ka seda maja ja aia kontseptsiooni (pealegi, ma ei ole see tüpaaž, kellele meeldiks muru niita või lund rookida).

Ma saan aru ka, et neljas laps võib nii mõnegi jaoks mingi ulme otsus olla, aga mulle on ka tundunud, et alati on kusagil keegi, kes imestab, olgu see siis enne esimest või neljandat last. You do you ehk siis iga pere saab ja teeb need otsused, mis neile sobivad, meie jõudsime otsusele, et neli oleks hea.

Siia lõppu oleks sobiv tänasel isadepäeval ära mainida ka see, et kui ei oleks Teetu just sellisena nagu ta on – tasakaalukas, armastav ja täiesti suurepärane isa ning kaaslane, siis ei oleks siin peres neid lapsi varsti neli. Selline lastebande vajab tiimitööd, et kõik osapooled ikka peast ja muidu ka terved oleks ja selles osas võin käsi südamel öelda, et paremat partnerit kui Teet, oleks endale keeruline tahta. Nii et Teet, aitäh sulle!