Lapsega reisil: meie kaks nädalat Hispaanias

Nonii, oleme oma kevadiselt puhkuselt tagasi ja kirjutan veidi, et kuidas meil läks.

Lennud
Alustame algusest, lend oli meil Ryanairiga ja üsna hilisel ajal, veidi pärast üheksat õhtul. Esimese asjana käisime läbi check-ini, et saada oma kärule külge lipik, mis lubas meid sellega väravani (lennukini) ja ka saabudes saime siis käru kohe lennuki kõrvalt kätte. Turvakontroll läks üsna valutult, igasugused metallist asjad olime juba varem enda küljest eemaldanud ja ka käru ei pidanud sel korral sinna läbivalgustamise lindile panema, küll aga “hõõruti” käru põhjalikult üle lõhkeainete jälgede otsimiseks ja see võttis väikse lisa hetke. Kuigi me olime lennujaamas ligi 2 tundi varem ja veidi isegi kartsime, et tuleb seal pikalt niisama pasida, siis läks aeg kuidagi nii kiiresti, et korraks saime maha istuda, vett osta ja juba oligi aeg pardale minna (vett soovitan lennu ajaks korralikult varuda, näha oli, et see lennuki kuiv õhk ajas ka JJ-le suurema janu peale, lisaks pidin ma ise rasedana piisavalt jooma).
Ryanairiga on muidugi see teema, et lennukisse minek toimub õuest ja selles osas oli mul küll hea meel, et JJ-l oli olemas jope ja müts, sest õhtune Tallinn ei olnud kuigi soe. (ühtlasi tervitas meid ka Hispaaniasse jõudes tol ööl eriti tugev ja jahe tuul).
Kellel on vähe raskem käru, siis peaks arvestama ka seda, et see tuleb ise treppidest alla tassida, kui sul on süles laps, käes kohver ja veel ka käru, siis tasub keegi endale appi võtta või siiski käru check-inis ära anda ja enda elu lihtsamaks teha (sama võib teha muidugi ka kohvriga, kuid mingi kott lapsele vajalike asjadega tuleb ikka salongi võtta).

Arvestus ja lootus oli, et vähemalt mingi osa lennust JJ ka magab, kuna see oli tal täpselt une aeg. Noh, ütleme nii, et magas ta küll, aga suurema osa oli siiski ärkvel. Selle aja sisustasime temaga pardaajakirja lehitsedes, istme kandikut üles-alla paigutades, telefonist veidi Põrsas Peppat vaadates, süües-juues ja ka vahekäigus käputades. Arvasin küll, et mina iiiiiiialgi oma last kuskile mustale lennuki põrandale ei pane, aga noh, eks elu õpetab 😀 Pärast pühkisime käed puhtaks ja selle väikse liikumise tulemusel tuli lõpuks ka uni. Koha valikust nii palju, et meil olid kohad minnes 8. ritta valitud ja tagasitulles 10. reas, mu meelest suht ideaalsed, sai kiirelt oma kohale ja pärast ka kiirelt välja, et no tasus ära see lisa tasu maksmine kohtade valiku eest.
Kui õhkutõus mingeid vaevusi ei põhjustanud, siis maandumine oli sel korral kuidagi eriti raske, ka mõnele täiskasvanule ja üle lennuki oli kuulda beebide/laste nuttu. Sel hetkel ei lohutanud ka JJ-d absoluutselt mitte miski, kõrvad tegid valu, juua ega süüa ta midagi ei tahtnud, ühtlasi oli ta ka täiesti unesegane, sest maandumine oli just siis, kui ta magas. Tuligi lihtsalt see paar minutit (mis tundus igavikuna) ära kannatada ja veel enne kui lennuki rattad maad jõudsid puudutada, magas JJ edasi.
Seega tasub valmis olla selleks, et vahel ei saagi lihtsalt mitte midagi teha ja tuleb nii rahulikuna kui võimalik, see raske hetk üle elada.

Etteruttavalt olgu öeldud, et näiteks tagasilend oli oluliselt lihtsam, JJ enamuse ajast sõi ja jõi, veidi vaatas istmel ringi ja magas. Ka maandumisel ei olnud sel korral häda ja põnn lihtsalt magas selle maha.

Meil järgnes minnes lennule ka 3h bussitransfeeri, mis tänu sellele, et tegemist oli ööga, läks üsna kergelt, JJ magas. Samas, tagasiteel see bussisõit oli keset päeva ja ka tema päevaune ajal, aga uni ei tahtnud tulla ja omajagu igav oli ka ja lõpuks vahetult enne lennujaama jõudmist said kõik ka 5 minutit JJ kisa kuulata (hea et niigi läks).
Teeduga arutasime, et järgmine aasta kahe lapsega on ilmselt targem üldse rendiauto võtta, saab peatusi teha ja lastel turvatoolides ka mugavam ja mõnusam kui 3h süles passida.

lennukis.jpg

Majutus
Kuna meie reis oli Hawaii Expressi kevadine rattalaager, siis majutuskohta me ise ei valinud. Sel korral oli elu ja olu Cambrils Park Resortis ja no see koht oli igas mõttes ideaalne. Meil oli kahe magamistoa ja elutuba-köögiga apartment. Esimesel korrusel, seega oli meil ka väike nö tagaaed, mis lapsega oli kindlasti mugavam kui näiteks teise korruse korterite juures olnud rõdu. Olemas oli ka beebivoodi, kuid meie võtsime JJ lihtsalt kaissu. Köögis oli olemas kõik vajalik, et kahele perele teha nii hommiku- lõuna- kui ka õhtusöögid. JJ sõi meiega samu toite ja mingit spets beebimenüüd ma temale enam ei teinud, vaid ringi rändamise ajaks ostsime erinevaid tuubipüreesid, mida talle anda, samas restoranides sõi ta ikka meiega sama toitu, vaatasin lihtsalt, et tema toit liiga tugevalt maitsestatud poleks. Ka toidupoed olid üsna lähedal, kõige suurem (ja suurema valikuga) pood oli kõige kaugemal – ca 2km, kõige lähem pood oli ca 200m 🙂 Samas beeitoitude valik ei olnud ka päris suurtes poodides kuigi lai, eriti võrreldes Eesti poodides leiduvaga. Ökotoite – nii purgi kui tuubikaid oli pea võimatu leida.
Lastel oli seal Cambrils Parkis ülimõnus, olemas oli suur mänguväljak, kus oli asju nii suurematele kui ka pisematele. Surematel lastel oli see päeval, kui emad/isad trennis olid, põhikoht, kus koos mängida. Ka JJ leidis seal endale tegevust.
Ühtlasi oli seal mitu-mitu basseini, aga JJ-ga ujuma me siiski ei läinud. Proovisime, aga kuna ta sellest ei vaimustunud, siis ei hakanud ka “sundima”, tuleb Eestis ka suvi ja sulistab siin.

cpr_jalutamasesimesed hetked

Meie tavaline päevakava oli reisil selline: äratus 8.30, siis hommikupuder ja saatsime Teedu trenni ning ise hakkasime end õue sättima. Käisime mänguväljakul (mis oli kohe meie maja ees) või olime veidi “oma aias” mängimas. Seejärel tegime jalutuskäigu, et JJ kärus magama jääks ja mina sain tema une ajal rahulikult päevitada või niisama pikutada. Siis tuli juba lõunaks valmistumine, pärastlõunane bassu ääres olemine ja õhtuti jalutuskäigud poodi või linna (lähemad kohad olid siis Cambrils ja Salou). Magama minek oli meil üsna hiline ca kella 23 ajal, aga samas ööuni oli JJ-l reisil vaat, et paremgi kui kodus 😀

mängukasbassu

canyon

Lisaks puhkusele ja trennile, sai Teet ka ühe kohaliku stardi tehtud. Kuidas muidu JJ-le mänguasju saab eks 😉 

Kahel päeval tegime ka väljasõidud – Tarragonasse ja Barcelonasse. Tarragonas käisime bussiga (ca 1h sõitu, kuna valisime bussi, mis sõitis mööda rannikuäärt ja tegi seal suht palju peatusi) ja olime seal pool päeva, vaatasime linnas ringi, lõunatasime ja shoppasime veidi. Barcelonas käisime rongiga (ca 1,5h sõitu) ja selleks planeerisime terve päeva. Juba eelmise päeva õhtul ostsin meile ära ka Sagrada Familia piletid, et sinna jõudes ei peaks tunde järjekorras seisma (soovitan seda teha kõigil, kel Barcelonas plaanis neid põhilisi vaatamisväärsusi külastada, seal on täiesti toimiv netist piletite ostmise süsteem ja midagi välja printima ei pea, piisab pileti näitamisest telefonist. Küll aga peab seal arvestama, et enamus pileteid on kindla kellaajaga, seega pead nii planeerima, et õigeks ajaks õiges kohas olla).
Meie Barcelona plaan oli hästi lihtne – rongijaamast metrooga Sagrada Familia juurde, siis tunnike seal ringi vaatamist ja edasi jalutuskäik La Ramblale (teele jäid siis ka Casa Mila ja Casa Batllo, kuhu sel korral sisse minema ei hakanud. Küll aga põikasime sisse poodidesse, mis teele jäid 😉 ). La Ramblal oli meil kindel plaan külastada toiduturgu, mis oli üks hästi äge koht, meie jõudsime sinna juba pärastlõunasel ajal, kui seal veidi rahulikum oli, kuid sagimist oli seal siiski palju-palju, nagu ka igasugust head paremat toidukraami. Meie võtsime sealt mõned põnevad mahlajoogid ja uudistasime niisama.
Viimasena oli plaanis minna üles Columbuse kuju vaateplatvormile, aga kuna aega oli juba suht napilt, siis piirdusime sel korral maa peale jäämisega ja edasi sõitsime juba metrooga uuesti rongijaama ning sealt tagasi “koju”.

Barca1Barca2

Varustusest
Panin ühes eelmises postituses kirja, et mis me kaasa plaanime võtta ja üsna selle nimekirja järgi me ka toimetasime. Ja kuigi leidub neid, kelle jaoks see nimekiri oli liiga pikk, siis ma jäin meie varustusega väga rahule. Näiteks kohe esimesel päeval oli JJ veidi nohune, lisaks tegid valu hambad – abi oli nii Humerist, Pinosolist (nohutilgad) kui ka Panadoli siirupist.
Kuna tegemist oli siiski kevadise Hispaaniaga, siis esimesel paaril päeval kostitas meid üsna tugev tuul ja ära kulusid kõik soojemad-pikemad riided, mis kaasa said võetud. Üldse oli riideid kaasas omajagu, aga pesema pidin neid ikka ja kasutuses olid kõik asjad alates UV-kaitsega rannakostüümist lõpetades jopega 🙂
Kindlasti soovitan väljasõitude vms käikude ajal kaasas hoida ühte varu komplekti riideid, sest no sel päeval kui Barcelonasse läksime ja rongis JJ-le tuubikat hakkasin andma, haaras ta selle ni hooga, et kõik ta riided olid seda püreed täis ning käiku läksidki kohe varuriided.
Mis puutub sellesse, et riideid saab ka sealt kohapealt vajadusel osta, siis ma lihtsalt ei näe mõtet osta reisil mingeid asju, mis mul kodus olemas on ja, mis nii või naa varsti ka väiksed on, võtan siis parem kaasa ikka need, mis juba olemas.
Ka mähkmed, mida meil oli 2 väikest pakki, kulusid ära, ühe paki ostsime ka mingeid kohalikke, aga no kuna JJ kaalub ca 10kg, siis näiteks tema suurusele seal püksmähkmeid üldse ei olnud ja pidime vanu aegu meelde tuletama ja hoopis tavalisi teipmähkmeid kasutama. Samas mähkmed olid muidu täitsa ok ja nahale kuidagi halvasti ei mõjunud.

Meie käru – Mamas Papas Armadillo XT sai ka nüüd korralikult testitud ja ma olen jätkuvalt väga rahul. Jalutada oli igalpool mugav, eriti meeldis mulle, et sanga sai pikendada, mul oli oluliselt mugavam kui sang oli kõrgemal. Ja no kui tuuled vaibusid ja saabus suur soe, siis oli lõunaunede ajal see õhutusava, mis kaarvarjul asub, täiesti super asi – ei pidanud muretsema, et seal varju all õhku väheks jääb. Ja no muidugi see vari ise on võrratult suur ja JJ-l oli seal päikse eest peidus väga mõnus olla. Ka pakikorviga saime nii toidupoest koormad koju toodud kui päevareiside asjad ära mahutatud (eriti hea oli sinna alla asju paigutada, kui Barcelonas käisime, sest kui tavalisest õla/seljakotist on seal taskuvarastel suht lihtne su asju omastada, siis sinna käru alla niisama lihtsalt keegi võõras tegutsema ei pääse 😀 ).
Kes aga on valinud sama heleda tooni nagu meie kollane, siis peaks arvestama, et see ilus kollane kaarvari saab siiski erinevates kohtades määritud – me mingit transpordikotti ümber ei pand ja no esimest määrdumist oli näha kohe pärast lennukist käru kättesaamisel, samas on hea see, et iste on kokku pannes sees pool ja vähemalt see osa püsib puhas 🙂

IMG_9415

Lõpetuseks
Eks igal reisil (ja ka kodus olles) on omad tõusu ja mõõna hetked, meil oli see raskem osa näiteks sellega seotud, et JJ-l otsustasid mõned hambad tulema hakata ja see tegi tal olemise ebamugavaks, aga seda ette ennustada ei saa. Samas oli tegelikult kogu see reis koos perega nii mõnus ja tore, et ma läheks iga kell uuesti. Ma tahaks veel suvelgi kuskile minna, aga kuna siis rasedus juba suht lõpus, ei hakka riskima ja püsin Eestis. Kui miskit veel soovitada, siis seda, et perepuhkuseks ma planeeriksin rohkem kui nädala, meie 2 nädalat oli siuke üsna hea aeg, et jõuab ennast sisse seada ja ringi vaadata ja niisama puhata. Teeduga omavahel arutasime, et järgmine aasta tahaks kahe nädala asemel isegi 3 nädalat olla, sest puhates see aeg lausa lendab 😀

Kui keegi kahtleb, et kas minna lapsega/lastega reisile, siis minu soovitus on, et muidugi minge, see ühine koos veedetud aeg tavalisest argirutiinist väljas, on värskendav ja ühtviisi kosutav nii vanematele kui ka lastele. Ja need ühised mälestused on minu jaoks täiesti hindamatud 🙂 Ja nagu meie reisist näha, siis saab perereisil nii kultuuriga tutvuda kui ka lihtsalt basseini ääres pikutada.

Kui kellelgi mingied küsimusi, siis küsige julgelt ja aitan kuidas oskan 🙂

IMG_9526

Valmis uuteks seiklusteks

 

Uus käru – Mamas Papas Armadillo XT

Seoses sellega, et varsti läheb meil vaja hoopis kahe lapse käru, otsustasin ma meie Cybex Balios M käru millegi lihtsama vastu vahetada, millega veel reisile minna ja mida mul rasedana hea lihtne on kasutada, enne veel kui kahene käru saabub. Küll ma ikka jälle kaalusin ja vaatasin, et kas võtta täitsa kergkäru või midagi tiba kobedamat.

Valisin ja valisin (kõige rohkem Cybex Callisto ja Baby Jogger City Mini ZIP), kuniks leidsin tänu ühele toredale blogilugejale Kinderwagen.com lehe ja seal oli olemas ja Eestisse tellitav Mamas Papas Armadillo XT, seda XT mudelit olen ma vaat, et aasta uurinud ja imetlenud, aga kuna Eestis seda ei müüda ja ühtki kohta ka ei leidnud, kust tellida saaks, siis oli see vaid unistus. Eelmine aasta ma uurisin, et kas Beebicentrist oleks võimalik XT mudelit siia tellida, aga siis vastasid nad, et ei, nemad seda mudelit ei telli. Nüüd olen kuulnud, et vist saaks ka läbi nende tellida, aga juurdehindlus oli kuuldavasti röögatu (aga no seda ei tasu fakti pähe võtta, sest see on vaid kuuldus).
EDIT: alates juunist 2016 on nüüd Armadillo XT (toonis Chestnut) müügil ka Beebicentris (hinnaga 529€)
NB! suur hunnik pilte on postituse lõpus.

Sellel XT mudelil on kõik need asjad juures, millest tavalist Armadillot kasutades puudust tundsin: uued ja suuremad ning laiemad rattad, mis on kummi-plastiku segust, pikendatav lükkesang, suur kaarvari on lisaks saanud õhtutusava, istme materjal on riidesem (eelmisel oli suht see nö nailon) ja iste on tervikuna nii pehmendusega kaetud, et laps on nagu pilvekese pealt.

Mamas Papas Armadillo XT
–  kasutatav vaid nägu sõidu suunas
–  hiigel suur kaarvari, millel on olemas nii õhutusava kui piiluaken (magnet kinnitusega)
–  väga ruumikas iste, mille pikkus on täislamavas asendis 95cm
–  iste on täiesulatuses pehmendusega ja materjalist, mis ka suvisel ajal palja naha vastas mõnus on
–  jalatugi on liigutatav ja nii ei jää magaval lapsel jalad rippu
– päris suur pakikorv, mis tänu elastsest võrgust äärtele on ligipääsetav igast küljest
pikendatav lükkesang, mille küljes on ka see rihm/pael, mille saab ümber käe panna
– 4 ratast on plasti ja kummi segust, ees pöörlevad/fikseeritavad
– 5-punkti turvarihmad
– jalgpidur, käib kergelt, aga päris plätu sõbralik ei ole
– käru saab kokku panna ühe käega ja kokku käib see nö võileivaks (ühes tükis), iste jääb kokku pannes sisse poole, olemas lukk, mis käru koos hoiab ja sang, millest käru tõsta.
– käruga on kaasas originaal vihmakile
– juurde on võimalik osta adapterid Maxi-Cosi ja Cybexi turvahällidele
– lisaks saab juurde osta Mamas Papas soojakoti, istmekatte ja topsihoidja
– meie mudel on 2015. aasta oma, sellel ei ole turvakaart (EDIT: ma arvasin, et seda lisana ka ei saa osta, kuid nüüd, kus uuematel on see juba kaasas, saab ka varasematele turvakaare osta: näiteks siit.), aga kelle jaoks turvakaar on oluline, siis 2016. a mudelitel on nüüd ka see olemas.
– 2015. a. mudelid on saadaval kolmes värvitoonis – kollane, must ja roheline (teal), 2016. a mudelid on ka veidi teises toonis kollasena ja hallina (sellel on ka materjal teistest erinev).
– XT kandevõime on kuni 15kg, käru ise kaalub 9kg, see on täpselt selline kaal, et pikalt käe otsas ei tassiks, aga näiteks korrusmaja treppidest üles vms olukorras, täiesti tehtav.
mõõdud lahtiselt: pikkus 100 cm x laius 57 cm x kõrgus 104 cm
kokku pandult: pikkus (see on siis tegelt nö võileiva paksus) 37 cm x laius 57 cm x kõrgus 70 cm

IMGP4182

Kasutusmugavus
Last on üsna kerge kärusse panna, kuid turvarihmade kinnitus on nö pusle ehk, et kõigepealt tuleb kokku pannna õlarihmade kinnitus omavahel ning see siis koos sisestada põhikinnituse sisse. Väga protestiva lapsega võib see tükk tööd olla.
Iste käib täislamavasse, mis on super, kui laps tahab teha uinakut või kui käru on vaja kasutada lapsega, kes veel ei istu. Kui tavalise Armadillo iste oli küll suht pehme, siis see XT iste on selles osas veelgi pehmem ja mõnusam, kindlasti oleks eelmine aasta reisil 3-kuusel JJ-l selles mugavam olnud kui meie tavalises.
Istme asendi muutmiseks on kombineeritud variant, istet alla saab lasta ühe käega nö kangist, kuid istme tõstmiseks peab kasutama kahte kätt ja selleks on paela süsteem.
Kaarvarjule lisatud õhutusavast ei osanud ma kevadises Portugalis eelmine aasta puudust tunda, seal oli ookeani ääres piisavalt tuuline.  Aga kui suvel Eestis olid need super palavad ilmad, siis mõtlesin küll, et kui oleksime jätkuvalt Armadillot kasutanud oleks seal suht saun olnud. Nüüd on õhutusava olemas ja tehtud igati hästi – varju pikkus ei sõltu sellest kas ava on lahti või kinni ja on normaalse suurusega.
Kuigi minu üsna tavalise pikkuse juures ei mängi pikendatav sang just palju rolli, olen ma avastanud, et mulle meeldib kui sang on pigem pisut kõrgemal, Armadillo XT sanga kõrgus on siis vahemikus ca 98-104cm
Rattad! Rattad on minu jaoks oluliselt asjalikumad, murule ja parki täiesti OK, päris juurikatega metsa jaoks jääb ilmselt vedrustust väheks (kuigi kui ratastele raskusega peale suruda siis on näha, et olemas on ka amordid, aga siis üsna jäigad siiski). Esimeste rataste fikseerimine on vaja teha käega (mõnel kärul saab seda ka mugavalt jalaga teha, eriti hea siis kui väljas sopane).
Tore on see, et vihmakile on Armadilloga kaasas ja, et ka see on väikse uuenduskuuri läbinud. Varasemalt ei katnud nende originaal kile katuse osa, kuid uus kile jätab enda alla terve käru. Peale käib lihtsalt, nii eest kui tagant saab takjakinnitustega raami külge fikseerida. Eest käib kile lukuga lahti, mis teeb mugavaks lapse kärusse panemise ja sealt välja võtmise, kui kile peal, ühtlasi ei pea kartma, et vihm käruse sisse sajab kuskilt, sest kui lukk kinni, siis saab laps küll välja vaadata, kuid sisse ei saja piiskagi. Samas ei ole see kile nii ümber käru, et õhk sisse ei pääseks, ühtlasi tundub mulle, et kui on hirm, et äkki läheb umbseks, siis võib varjul selle õhutusava lahti teha.
Putukavõrku kaasas ei ole, saab küll spets Armadillo võrgu osta, kuid mulle on jäänud mulje, et see originaal võrk ei ole nii ümber käru, et mõni sääsk sisse ei pääseks, seega kasutan parem meil juba varasemalt olemas olnud Brio universaal võrku, mis katab käru pea täielikult.
Huvitav asi, mida lugesin UK arvustustest, kui seal mõned emad Armadillot testisid, et kollase käru vastu pidid elavat huvi üles näitama igasugused sumisevad putukad – mesilased/herilased. Kui me Portugalis olime, siis ma seda ei täheldanud, aga kes kollast käru on suvel eestis kasutanud võib siin äkki oma kogemust jagada. Meie ju valisime taaskord kollase variandi ja no olen igaks juhuks siis suvel tähelepanelik ja hoian selle putukavõrgu ligi 😀
LUMI – olgu kohe öeldud, et lumes hakkama saamine ei olnud minu jaoks sel korral mingi eriline kriteerium (kuna selleks puhuks tuleb meil see kahene käru). Samas no linnas ikka tahaks ka praegusel ajal liikuda. Hetkel tänavatel lebavast lörtsist saime läbi, esimesed rattad peavad kindlasti fikseeritud olema. Suuremast lumest mu meelest see käru siiski läbi ei lähe ja kel plaan käruga talvel ka lükkamata teedel vurada, tasub pigem midagi tanki laadset vaadata. Ühtlasi peaks silma peal hoidma ka alumisel pakikorvil, kuna see on pehme põhjaga, siis raskuse all see vajub maale lähemale. Ise mõtlesin, et vaatan sinna põhja mingi plastik vms materjalist plaadi, siis jaotub raskus seal korvis ühtlasemalt ja ei ole ohtu, et see korvi põhi vastu maad käiks.
Igatahes, ma olen rahul ja mulle meeldib see Armadillo XT rohkem kui Cybex Balios.

IMGP4184

Hinnast ka
Mina tellisin meie Armadillo XT Kinderwagen.com lehelt, kus sellele 2015a. kollasele mudelile oli hetkel ka soodus hind 298€, postikulu oli 10€. Üldiselt peaks sealt käru kätte saama ca 2 nädalaga, aga kuna Armadillod olid neil just otsas, siis ootasin ca 3 nädalat, kuid  rõõmustav oli, et kuller tõi käru koju ja seda lausa laupäevasel päeval 🙂
Must ja roheline olid hinnaga 328€ ning uued 2016a. mudelid koos turvakaarega on 368€. Lihtsalt võrdluseks, et Eestis müüb Beebicenter tavalist Armadillot hinnaga 315€

XT mudel on ka Armadillo Flipil, mille põhi erinevus Armadillo XT-ga on see, et Flipil saab ka istme suunda muuta. 2016. a Donna Wilson special edition tekstiilidega Flip XT on hinnaga 628€ (üks hea tutvustav video Fip XT-st just selle tekstiiliga on leitav siit). Lihtsamate ühevärviliste kangastega 2016. a kollektsioon on hinnaga 548€ ja 2015 a. kollektsioon Flip XT on hinnaga 498€. Võrdluseks, et tavaline Flip on Beebicentris 390€

iste

Iste ja turvarihmad

korv

Istme kalde reguleerimise osa ja kõrval pilt pakikorvist

lükkesang

Pikendatav lükkesang

kaarvari

IMGP4208

vihmakile

Vihmakilega õue

õues

Käru arvustus – Mamas and Papas Armadillo

Meie teine käru oli Mamas and Papas Armadillo, ostetud sai see reisile minekuks, sest oli selge, et suurt Briot me kaasa ei vea.

Meid võlus Armadillo juures äge välimus ja tõesti suur kaarvari. Käru on üsna kerge ca 8kg ja käib võileivaks kokku. See kokku panemine nii libedalt ei lähe kui videodes näha, aga kui asi käppa saada, siis saab väga kiiresti hakkama.
Reisil oligi see käru väga super, enda järel lohistades (tagumiste rataste peal) sai sellega isegi rannas käidud. Käru käib peaaegu täislamavasse asendisse, nii et reisil tegi 3-kuune JJ oma uinakud edukalt seal kärus. Eriti mõnus on käru istme ruumikus, see on piisavalt lai, et ka suurem laps kendasti ära mahuks. Lisaks meeldib mulle, et jalatuge saab üles liigutada.

Reisimise osas veel teadmiseks, et näiteks Tallinna lennujaamas pidime käru kokku panema ja läbi valgustamiseks lindile panema – ja see mahtus kenasti 🙂

Armadillos on laps näoga sõidu suunas ja kuigi ma alguses veidi kahtlev olin, et kas see teeb meil nii väikse lapsega kärutamise ebamugavaks või üldse võimatuks, siis mu kahtlused olid asjatud. Varju peal olevast piiluaknast sai vajadusel last vaadata ja JJ ka ei protesteerinud kuidagi.

Kodus hakkasin seda edasi kasutama turvahälli ratastena (istet eemaldama ei pea ja ei saagi). Ja siis tundsin, et mind hakkab häirima igasuguse vedrustuse puudumine ja plastikust rattad. Eriti oli see vedrustuse puudumine häiriv, kui turvahäll käru peal oli, sest siis oli lapse pea just esimeste rataste kohal ja see pidev nö kaasa kolksumine oli üsna nõme.

Tagantjärgi targana ütleks ma, et see käru on väga hea ca alates 9-kuust/1 aastast, kus see vedrustus võib-olla ka nii väga enam rolli ei mängi  – ja tegelikult ongi tootja seda ka nii ette näinud. Vastsündinule sobilikuna reklaamivad nad Armadillo Flipi (kuigi minu arust see on imelik nökats). Seega sai see meile kasutusse liiga vara.

Armadillo plussid:
– väga suur kaarvari (piiluaknaga, mis avaneb ja sulgub magnetiga, et laps unest ei ärkaks – mida võib juhtuda takjakinnituse korral)
– lai iste
– liigutatav jalatugi (suuremal lapsel ei jää magades jalad rippu)
– kergesti kokku pandav (voldib nii, et istme osa jääb sisse poole ja ei määrdu nii kergesti)

Armadillo miinused:
– plastikust rattad (mis kehvema tee peal kuluvad päris kiirelt)
– igasuguse vedrustuse puudumine
– katteid on keeruline puhastada, kuna need ei käi lihtsalt maha.
– ei ole mingeid lisaavasid palaval ajal tuulutuseks

Seega plusse on Armadillol kindlasti rohkem kui miinuseid ja kes soovib mõnusat linnakäru just veidi suuremale põnnile võib vabalt Armadillo valida.
Olemas on ka XT mudel, millel paremad rattad, kuid seda Eestis ei müüda.

B_JJ

Laste polikliiniku ees väike poseerimine ka

Hea tekk on igalpool abiks